Tänan tähelepanu eest!

Kui palju võib inimene igasugust jama alla neelata enne kui ükskord kõrini saab ja üle ääre hakkab ajama? Ilmselt pole päris ühest vastust sellele küsimusele, sest see kõik on individuaalne. Ma ise arvan ennast olema üsna suure mahutavusega selle koha pealt. Küllap see on ka üks põhjus, miks ma olen suutnud oma sõltuvust ja rahalist olukorda ning kõike muud sellega kaasnevat oma kaasa eest varjata. Kõik see aeg sa neelad seda paska alla, kuid see ei kao kuhugile. See muudkui koguneb ja koguneb. Ning koguneb ka kõik muu, mis ei olegi otseselt seotud selle olukorraga. 

Tihtilugu on inimestel ka tülide põhjuseks see kui üks või teine pool on pikka aega kannatanud ja tundeid alla surunud ning siis ühel hetkel toimub plahvatus ja tänu sellele tekivad tülid. Ma olen enda kaasaga koos olnud nüüdseks peaaegu 10 aastat ning selle ajaga meil pole olnud mitte ühtegi tüli. Siinkohal ei ole põhjuseks see, et me nüüd surume kõike alla ja senimaani pole veel üle hakanud ajama, vaid me lihtsalt ei taha. Nii lihtne see ongi. Isegi kui mul viskab mõni asi üle, siis ma ei pea ju sellepärast kohe häält tõstma. Vahel on lihtsam vait olla, vahel alla anda, isegi kui tead, et sul on õigus. Mõnikord tuleb teha asju, mida ei tahaks teha või minna kohtadesse kuhu ei taha minna. Minu jaoks on tähtis, et mu lähedastel oleks hea.

Aga täna juhtus lõpuks ka minul see hetk, et kui niiöelda klaas sai täis ja hakkas üle ajama. Mitte, et meil kodus oleks mingisugune tüli tekkinud ja pealegi see polegi üldse minu kaasaga seotud, aga siiski. Viimane nädal on tegelikult olnud üks suur häda ja viletsus tegelikult. Jah, ma teadsin, et mul tuleb nüüd seda suppi süüa, mida ma kokku olen keeranud, aga kui sinna lisada veel hulgaliselt muid komponente, siis ühel hetkel lihtsalt ei suuda seda enam neelata. Minuga juhtus see täna. 

Tõsiselt hakkas see kõik kuhjuma nädala alguses kui sain need tasulised meeldetuletuskirjad postkasti. Päev hiljem hakkas tervis jukerdama. Käisin lastega kelgutamas ja vana spordivigastus hakkas tundma andma, mis hiljem osutus siiski natukene hullemaks kui alguses tundus. Järgmisel päeval sain teada, et üks väikene võimalus, (mis tundus nii kindel) natukene raha teenida siiski jääb ära. Lisaks teatas Google, et mu blogi pole piisavalt hea, et siia Adsense paigaldada. Eelmise aasta lõpus kandideerisin ka ühele teisele töökohale, kust tuli samuti eitav vastus. Aga no see mind eriti ei muserdanud, sest nagunii on suhteliselt raske mõnele teisele alale tööle saada kui oled eelnevalt 15 aastat sellisel alal töötanud, mille tööpõld pole kuigi lai. Eile sain siis aga veel ühe hoiatava emaili teatega, et varsti hakkab üks laenuandja minu lepinguid ülesse ütlema. Mõtlesin jälle, et ise olen süüdi. Ise võtsin laenu. Minu tehtud ja ma. Aga olgu, ma neelan kõik selle alla. Vot nii kõva mees olen. 

Siiski saabus täna kulminatsioon. Tegin siis oma selle kuu makseid. Panin väikese summa kõrvale, et jääks natukene elamiseks raha ja ülejäänud siis jagasin ära. Sel hetkel kui ma viimase ülekande olin ära teinud ja näinud kui palju mul veel puudu jäi, siis saabus see hetk, mida ma tegelikult ei osanud oodata. Minus tärkasid üheskoos nii meeletu viha kui kurbus. Ma panin arvuti kinni, tõusin püsti, panin jope selga ja kõndisin uksest välja. Kaasa ja lapsed jõudsid ainult küsida, kuhu ma lähen. Vastasin ühe sõnaga, et välja ning oligi kõik. Võin nüüd öelda, et tol hetkel sai minu klaas täis. Võib arvata, et tegelikult seda paska polegi nii palju, aga tol hetkel kuidagi oli. Kui ma väljas olin, siis mõtlesin, et kuidas seda jama nüüd küll nii palju korraga on. Miks ma hakkama ei saa. Olen ju varemgi igasugusest mudast välja roninud, miks ma nüüd ei saa. Tundsin end nagu lasteaialaps, kes küsib paljude asjade kohta miks nii ja miks naa. Siis saabus hetk, mil ma tundsin, et olen väsinud, kohe täiesti füüsiliselt väsinud. Tunne oli nagu oleks trenni teinud. Jäin seisma ja puhkasin. Pole päris kindel kaua ma seisin ühe koha peal, aga arvan, et oma 15-20 minutit. Ma polnud seda väga ammu teinud ja piinilik tunnistada, aga tol hetkel ma poetasin pisara. Seejärel hakkasin kodu poole tagasi kõndima.

Tulin koju tagasi, kaasa ja lapsed sättisid juba magama. Soovisin lastele head ööd, panin klapid pähe ja hakkasin neid postitusi kirjutama. Kunas ma ei ole suurem asi sõnaseadja, siis võtab mul aega, et piisavalt loetav tekst kokku panna, aga selline ta nüüd sai. Võibolla isegi liiga emotsionaalne, aga paraku selliselt ta mu seest hetkel tuli.

Olge terved!

Kohtumiseni!

Küsitluse kokkuvõte

Eelmisel nädalal sai siin omalt poolt tehtud pisikene küsitlus, mille võtaksin nüüd paari lausega kokku. Tagasiside oli üllatavalt positiivne. Koguni 95% kõigist vastanutest arvas, et peaksin jätkama selle blogiga ja nad on leidnud siit kasulikku lugemist. Samuti kõrged 85% vastanutest külastavad seda blogi regulaarselt, mis on samuti üllatavalt positiivne. Seega tänan kõiki vastajaid ja loeme selle küsitluse selleks korraks lõpetatuks.

Kas saladus hakkab päevavalgele tulema?

Kui ma eile oma postkastist tasulised meeldetuletuskirjad võlgnevuste kohta leidsin, siis mu kaasa märkas neid samuti. Õnneks polnud ümbrikul ühtegi lisamärget selle kohta, kes on saatja. Ma panin tol hetkel need taskusse ja rohkem sellest juttu ei olnud. Hiljem kodus alles ise salaja lugesin neid. Mu kaasa ei küsinud rohkem nende kohta ja ise ka ei nimetanud midagi. Õhtupoolikul aga hakkas mulle tunduma, et äkki ta kahtlustab midagi. Oli näha, et ta oli justkui tujust ära. Samas ei küsinud ta midagi ja eriti jutukas ka ei olnud. Vestlused olid pigem sellised jah ning ei vastustega. Ma ei julgenud ka ise hakata pärima, et kas midagi on valesti. Üritasin teha nägu, et kõik on suurepärases korras.

Iga päevaga on üha raskem ja raskem seda saladust hoida. Kahtlased telefonikõned, meilidega tegelemine ja nüüd veel kirjad postkastis. Mida päev edasi, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et eesriie on langemas ja kogu olukord päevavalgele tulemas. Eks see selline olukord ongi üks omamoodi näitemäng, milles minule on antud peaosa etendada. Samas võib ju näitleja hea olla, aga ka kui ikka päevast päeva pead üht kindlat osa mängima, siis ühel hetkel võib tekkida niiöelda üleküllus ja hakkavad vead sisse tulema. Teatud osa minus isegi loodab seda, et saaks selle lisakoorma oma õlgadelt ära, kuid teine pool kardab, et siis läheb olukord veel hullemaks ja ma teen sellega veel teistelegi haiget. Kuigi ma loodan mitte haiget inimestele teha, siis jään ikkagi realistiks ja tean, et lõpuks saavad inimesed haiget ikkagi, ainus mida ma veel loota võin on see, et saaks kasvõi natukene olukorda pehmedada.

Ma ei oskagi öelda kui palju kordi oma peas ma olen seda läbi mõelnud, kuidas sellest rääkida, millest alustada. Isegi hakkasin kirja panema, mida kõike ma siis öelda tahaks kui selle vestluse hetk on käes. Siiski ma endiselt ei tea kuidas seda jutuajamist alustama peaks. Vahel mõtlen, et võibolla oleks isegi natukene lihtsam jääda vahele ja siis küsimise peale selgitama hakata kui ise selle vestlusega algust teha. Igatahes eile oli mul tunne, et kuigi ta eriti välja ei näita, ta siiski on hakanud aimama, et midagi võib valesti olla. Kaldun arvama, et see päev, mil pean kõik ära rääkima ei ole enam mägede taga.

Uuel aastal uue hooga

Sain siis ka mina täna esimesed tasulised meeldetuletuskirjad postkasti. Arvasin, et olen valmis selleks kui need saabuma hakkavad, kuid reaalsuses on see siiski hoopis teine tunne. Postkasti avades ja seal enda nimega nimega ümbrikuid nähes tekkis koheselt väike ärevustunne. Avades neid tegelikult ju ei tea, kuidas ja mida seal täpsemalt kirjutatakse. Jätab tegelikult ikka halva maigu juurde küll kui sellise kirja saad. Üks asi on e-mail, aga paberkandjal on ikka hoopis teine asi. Nüüd on hoopis teine tunne olla võlglane. Nagu kurjategija tunne on.

Eriti raskeks tegi olukorra veel see, et lapsed küsisid nende kohta. Pidin siis neile peenetundeliselt selgitama, et tegemist on issile saadetud dokumentidega. Seega järjekordne peatükk avatud raamatus "Jah, ka mina olen võlglane". 

Koheselt muidugi kirjutasin neile, et sain teate kätte ja andsin veelkord teada, et olen valmis nendega läbirääkimisi pidama, et olukorrale paremat lahendust leida. Hetkel siis ootan vastuseid. Elame näeme.

Räägime asjast

Ma kirjutan täna natukene teistmoodi postituse. Juba on hakanud harjumuseks saama, et kui kätte jõuab esmaspäev, siis igal pool meedias kirjutatakse jälle sellest, kuidas pühapäeval Tre raadios härrased Helmed riigi mainet kahjustasid ja kedagi süüdistasid. Aeg ajalt tuleb ette, et olen jäänud seda saadet kuulama. Ma küll ei lülita spetsiaalselt sellele kanalile, et seda saadet kuulata, aga kui olen olukorras kus parasjagu raadio käib, siis lülitan küll sellele saatele. Avaldaks ka siinkohal natukene oma arvmamust sellel teemal, sest meil on ju sõnavabadus.

Vanasti oli selline saade nagu Meelejahutaja, kus erinevad inimesed esitasid šketse. See pühapäevane raadiosaade on minu jaoks umbes sama meelelahutuslik. Iga kord kui seda kuulan, ajab see naerma. Kuidas saakski teisiti kui alati räägitakse saates, et see mida teised teevad on ikka täielik jama, aga see mida EKRE teeb, päästab maailma. Varsti võibolla pole enam riiki, keda selles saates poleks mainitud. Miks peaks seda juttu tõsiselt üldse võtma? Eriti veel välisriigi poliitikud. Vaevalt, et näiteks leedukad seda saadet kuulavad ja siis mõtlevad, et eestlased vihkavad neid. Mul on ka paar tuttavat leedukat, kas peaks nüüd vabandama nende ees? Omal ajal lubas Ansip Eesti viie rikkama riigi sekka viia, kõik naersid. Nüüd räägivad Helmed süvariigist, võime ka selle üle ju naerda. 

Härra peaminister ütles õigesti, et saatejuhte peaks kontrollima, et poleks lõvišokolaadi söönud. Iga kord kui ma seda saadet olen kuulanud, siis räägitakse sellest kuidas kõik meie riigis on hästi ainult tänu EKRE-le. Ajab ju naerma. Millegipärast aga nende reitingud on hakanud langema kui uuringuid uskuda. Aga tegelikult võiks kõik parlamendis olevad erakonnad teha oma raadiosaate. See oleks väga värskendav ja huvitav kuulamine. Pühapäeva hommikul kõik saated järjest. Hommikul kell 10 hakkad kuulama ja õhtuni välja. Õhtul veel kokkuvõttev saade, kes kõige parema saate tegi.

Seega ärge võtke seda kõike väga tõsiselt. Mehed teevad nalja ja samal ajal endale reklaami. Keegi ei keela ju samaga vastata. Igaühe oma asi, kuidas endale reklaami teha. Kuulake mõnikord seda saadet ja saate aru, millest ma räägin. Niiet härra Peaminister ja proua President, ärge muretsege, leedukate arvamust ja suhtumist meie riiki see saade ei mõjutanud.

Kaunist esmaspäeva!

Mõttekoht ja küsitlus

Tabasin ennast täna mõtisklemas oma blogipidamise kohta. Seejärel võtsin ette ja lugesin kõik oma senised postitused põhjalikult läbi ja hakkasin analüüsima. Küsisin endalt. Kas mul ikkagi on seda blogi vaja pidada? Kas ma teen sellega rohkem kahju kui kasu? Kellele see tegelikult vajalik on? Kas mulle endale või hoopis nendele, kes seda loevad? Kas jätkata sellega või mitte?

Üritasin hakata vastama nendele küsimustele. Kui ma seda blogi kirjutama hakkasin, siis tundsin teatud vabanemist. Justkui saaks enda muret jagada. Öeldakse ju, et jagatud mure on pool muret. Mingist hetkest aga see polnud enam nii efektiivne kui alguses. Võibolla sellepärast, et olin justkui ära rääkinud, mis mind rusunud on. Mingi hetk tekkis tunne, et ma olen nagu kohustatud kirjutama mingi postituse, sest lugejad ootavad seda. Nagu oleks tegemist järjejutuga, et iga päev uus peatükk. 

Üha enam hakkasin otsima põhjuseid, miks ma peaksin üldse jätkama sellega. Teatud mõttes on ju tegemist minu isikliku looga, minu probleemidega. Miks ma peaksid seda üldse jagama. Ma peaksin seda hoopis häbenema. See on minu võitlus. Nendest küsimustest lähtudes koostasin väikese küsitluse, millele on kõik oodatud vastama. Link küsitlusele asub siin.

2021

Taaskord on siis uus aasta kätte jõudnud. Minu jaoks saabus aastavahetus seekord teisiti kui varasemalt. Ei mingeid mänguautomaate. Hoopis teised tegevused. Kuidagi teistsugune tunne on kui varasematel aastavahetustel. Ei oskagi kirjeldada, miks teistmoodi, aga kuidagi siiski on. See polegi nagu sellest, et ei mängi, aga miski oleks nagu muutunud. Elukoht on sama, inimesed minu ümber on samad, aga ma näen seda kõike teisiti kui aasta tagasi. Endiselt on hulgaliselt igasuguseid mõtteid peas keerlemas, kuid õnneks pole hetkel ükski neist negatiivse alatooniga.
Mõistlik oleks seada endale uueks aastaks eesmärke, mida saavutada. Eriti sellises olukorras nagu mina olen. Mõtlesin eile päris pikalt selle üle ja otsustasin, et ma ei sea ühtegi konkreetset eesmärki, mis puudutab mu võlgu. Miks siis? Aga sellepärast, et ma tõenäoliselt petaksin ennast ja eriti veel kui peaks tulema tagasilööke ja eesmärk jääb saavutamata. Kindel on see, et tagasilööke tuleb, kunas kogu see kompott on selline nagu ta on. 
Edaspidi hakkab olema üks samm korraga, üks päev korraga. Enne kui mingi samm on astutud, järgmist sammu ei planeeri, sest iga otsus võib hakata järgnevat mõjutama. Enamik kindlasti laidab sellise plaani maha, aga see on minu otsus. On see õige või vale, seda näitab aeg.
Homme lähen loodusesse pildistama, et veel akusid laadida enne kui uuel nädalal tuleb hakata taaskord erinevate asutuste ja inimestega suhtlema. Seega väikene vaimupuhkus veel enne tõsisemat tööd. Eks siis paistab, kas õnnestub olukorda parandada või mitte.

Head uut ja edukat aastat kõigile!