Vastutustundlik laenamine

Mida tähendab vastutustundlik laenamine? Ilmselt tähendab see seda, et võttes laenu tuleb veenduda kas olla suuteline seda tagasi maksma. Aga kas on olemas ka vastutustundlik laenuandmine? On ikka. See tähendab ilmselt, et laenuandja on veendunud laenusaaja maksevõimes.

Mina kahjuks pole olnud vastutustundlik laenaja ja ilmselt on minusuguseid palju, kes selle tõttu on sattunud makseraskustesse. Mina ei süüdista enda hädades kedagi teist peale iseenda, sest kõik oma laenutaotlused ma olen ise teinud.

Aga kas laenuandjad käituvad alati vastutustundlikult. Sellele küsimusele on ilmselt raske vastata.

Mulle kirjutas hiljuti üks murelik kodanik, kes on samuti sattunud makseraskustesse. Seda lugu ma siinkohal rääkima ei hakka, sest tegemist on väga keerulise looga, küll aga võin öelda, et tema põhjused erinevad kardinaalselt minu omadest, kuid oma lugu rääkides pani ta mind mõtlema laenuandjate vastutustundliku käitumise üle. Siinkohal ma ei pea silmas ainult laenuandmist, vaid üleüldist käitumist laenuandja poolt. Iga laenuandja kodulehel on teavitus, et makseraskuste korral aidatakse lahendusi leida. Mis aga siis teha, kui makseraskustes kodanik soovib lahendust leida, aga laenuandja mitte? Kas selline käitumine on vastutustundlik? Selle kohta on igaühel oma arvamus.

Laenuandja nagu iga teisegi äriühingu eesmärk on teenida kasumit. Kõik saavad ilmselt sellest aru. Aga kas kasumi teenimise nimel ollakse valmis kõigeks? Ei tea. Alati kui keegi satub makseraskustesse, siis on süüdi laenusaaja, mitte laenuandja, sest vastu tahtmist kellelegi laenu anta. Veelkord toonitan, et mina laenuandjaid ei süüdista, et nad mulle laenu andsid ja ma nüüd võlglane olen ja ilmselt ei tee seda enamik võlglasi. Samuti ma kedagi ei halvusta, kuid siiski lugedes viimastel päevadel erinevat materjali, tekkisid paratamatult igasugused erinevad mõtted. Mõttekäigu lõpetuseks tahaksingi küsida, et kas võib olla olukordi kus siiski on osaline süü laenuandjal, olgu see siis tahtlik või mitte, et keegi võlaorjusesse satub? Ja kui nii, kas sellisel juhul peaks ka laenuandja võtma vastutuse?

Meeldetuletav telefonikõne

Telefonikõne:

Mina: "Ja ma kuulen".

Isik 2: "Tere päevast, minu nimi on xxx ja ma helistan teile xxx krediidiasutusest. Kas ma räägin k****ga"?

Mina: "Jah räägite küll".

Isik 2: "Teil on maksmata arve summas 214 EUR. Millal ära tasute, uus maksepäev on ka juba saabumas".

Mina: "Jah ma tean, kuid kahjuks on hetkel keeruline aeg ja pole praegu võimalik seda tasuda".

Isik 2: "Miks ei ole võimalik? Mis põhjustel olete jätnud maksmata? Teie sissetulekud ei ole ju vähenenud"?

Mina: "On küll sissetulekud vähenenud hetkel ja üldiselt on ka praegu keerulised ajad".

Isik 2: "Aga sellisel juhul peate meile ütlema palju Teil on võimalik tasuda".

Mina: "Mul ei ole võimalik praegu midagi tasuda".

Isik 2: "No sellisel juhul öelge millal saate tasuda"?

Mina: "Raske nii ootamatult sellele vastata".

Isik 2: "Aga saatke meile siis esimesel võimalusel oma kuue kuu kontoväljavõte ja selgitus, millal Teil on võimalik võlgnevus tasuda".

Mina: "Selge".

Isik 2: "Head õhtut".

Mina: "Head õhtut".

Selline näeb välja siis tüüpiline telefoni kõne võlglase argipäeval. Vahel tabab see ootamatult ja seega võib tekkida raskusi korrektsete vastuste leidmiseks.

Sõltuvus vs sõltuvus

Mõned õhtud tagasi tekkis olukord. Nimelt olid lapsed ja kaasa juba magama läinud, kuid mul endal polnud veel und. Vaatasin televiisorist saadet kalapüügi kohta. Kui saade oli lõppenud, siis leidsin ennast olukorras kus televiisorist midagi vaadata polnud ja justkui igavus tekkis. Samas und ei olnud ja magama ka ei tahtnud minna.

Umbes aasta tagasi ma ilmselt oleksin ennast kuhugile internetikasiinosse sisse loginud ja hakanud mängima. Kindlasti oleksin seda tegevust endale põhjendanud sellega, et oleks vaja võita mõned lisaeurod, et majanduslikku olukorda parandada. Alati oli ju vaja enda jaoks mingi põhjus leida, ükskõik kui absurdne see ka polnud. Ometi ei saanud ju endale tunnistada, et sul on probleem. Nüüd paar õhtut tagasi, hetkel kui tundsin seda tüütut igavust, siis tekkis täpselt sama tunne, et läheks nüüd kasiinosse. Isegi ei tulnud meelde, et tegelikult on piirangud peal. See oli täpselt samasugune tunne kui olin jätnud suitsetamise ja siis mingi aeg hiljem tekkis tahtmine süüdata üks sigaret ning tunda rõõmu selle tõmbamisest. Kuidagi selline totaalne nõrkushetk. Ja sel hetkel ma mõtlesingi tagasi sellele ajale kui tahtsin sigaretti ette panna. Mäletan, et tol hetkel oli mul võimalus suitsetada, sest tööjuures oli kappi jäänud mingist vanast ajast üks poolik pakk kust oleks olnud võimalus see sigaret võtta. Samuti tekkis mõte, et mis see üks sigaret siis ikka teeb, ega ma sellepärast siis uuesti suitsetajaks ei hakka. Siis aga hakkas õnneks tööle mõistus. Tabasin end uuelt mõttelt, aga mis siis juhtub kui see siiski mulle jälle meeldima hakkab või teinekord samamoodi nn lihtsat vastupanuteed lähen. Täpselt samad mõtted tabasid paar õhtut tagasi. Kui toona ma võtsin sigareti asemel taskus lutsukommi, siis nüüd ma tõusin arvuti tagant püsti, läksin kööki, panin ukse kinni, tegin akna lahti, panin pea aknast välja ja tõmbasin kopsud värsket õhku täis. Seejärel tulin tagasi arvuti taha ja võtsin lahti kausta kus kõik kogutud dokumendid mida mul on viimasel ajal tarvis läinud. Kontoväljavõtted, laenulepingud jne. Isegi ei pidanud ühtegi neist avama, piisas vaid nägemisest. Hetkega oli unustatud mõte mängimisest ja minu imestuseks mul polnudki enam igav. Kohe tuli mõte panna klapid pähe ja kuulata mõni muusikapala ning sinna kõrvale lugeda üht autofoorumit, mida olin plaaninud varem teha, kuid lihtsalt polnud jõudnud. Polnud enam ühtki märki igavusest. 

Kas tõesti tundub, et ka sõltuvust saab ravida sõltuvusega. Ehk siis seda kõrvalt nähes. Paraku mitte selliselt, et teisi kõrvalt vaadata, vaid iseennast. Kahju ainult, et minu puhul alles nüüd seda märkasin kui kõik puust ette ja punaseks tehtud. 

Samm sammu haaval...

Nonii, päris mitu päeva on viimasest postitusest möödas. Koguni terve nädal. Selle aja jooksul on juhtunud päris palju tegelikult. Oleks justkui millest kirjutada, kuid samas nagu ei oska või ei taha. Tegelikkuses olen nüüd jälle tööpostil. Küll mitte täie rauaga, aga siiski. Lisaks sissetulekule on tagasi tööl olemisel ka see hea, et saab niiöelda mõtted eemale veidike võlgadest, samuti arvutist eemale. sest kodus olles paratamtult kõik tuletas kogu aeg võlgu meelde ja siis muudest asjadest suurt ei mõtlegi. Olen saanud nüüd ka esimesed lepingu ülesütlemise hoiatused, millele kavatsen vastata. Samuti veel tasulisi meeldetuletusi ja ka ühe mitte just väga meeldiva telefonikõne ühelt laenuandjalt.

Sel nädalal olen siis teinud suured sammud enda olukorra parandamiseks. Mis sellest kõigest nüüd välja tuleb seda näitab aeg. Ei oska spekuleerida mis edasi saab, sest olles uurinud natukene tausta, siis ühest mustrit sellisel puhul ei ole. Isegi kui stardiplatvorm on identne, siis lõppresultaati ei oska ette ennustada. Kogu selles olukorras on muutujaid nii palju, mis võivad seda mõjutada. Hetkel olen teinud kõik endast oleneva ja edasine sõltub nüüd kellestki ja millestki muust. Minul jääb üle vaid mõnda aega oodata.

Kui ma tegelesin kõiksuguses paberimajandusega, siis kohati tuli küll ikka ahastus peale. Vaadates kõiki neid ridu. Kõiki neid numbreid, summasid ja muudki, tekkis küll tunne, et tahaks oksendada. See oli lihtsalt kohutav. Tekkis meeletu viha enda suhtes ja süüdistamine. Kui peaks nende ridade kohta selgitusi jagama, siis saab see olema küll ääretult keeruline. Kas saab seda põhjendada kui haigust. Ehk tõesti. Ja see haigus vajab ravi. Ning kui ma vaatasin kõike seda uuesti, siis sain aru, et selle vaatamine ongi kõige parem ravi. Vaadates sellele jamale otsa mõjub see nagu medikament. Igasugune isu laenu võtta või mõnd hasartmängu mängida kaob hetkega. Kas tõesti peaks kõik selle materjali alles hoidma, et kui õnnestuks ühel heal päeval võlgadest vabaks saada, et siis aeg-ajalt seda endale meelde tuletada, kasutada seda nagu vitamiini immunsuse tugevdamiseks. 

Aga jah, ma ei ole rahul. Justkui võiks, sest ei ole käed rüpes istunud ja astunud samme olukorra parandamise suunas, kuid siiski pole rahul. Kuidagi ärevus on. Võibolla on see ootusärevus või mure sellepärast, mis saab edasi. Ma ei teagi. Miski nagu närib hinges. Sada mõtet keerleb peas. Ilmselt seda poleks kui mul oleks edasise suhtes rohkem teadmist, kuid kunas see puudub, siis küllap see põhjustabki teatud ärevust. Osa minust teab, et ma ei saa praegu rohkem midagi teha, kuid kohati siiski tunnen, et võibolla saaksin panustada veelgi rohkem. Tahaks nagu pooleks minna. Ootamine on kohati ikka päris korralik piin. Kui mingil perioodil tundus, et tunnid ja päevad läksid meeletu kiirusega, siis nüüd kui peab ootama edasisi samme tundub kõik see aeg meeletu venimisena. Tahaks seda edasi kerida.

Eks siis ootame ja vaatame. Loodame parimat, aga valmistume hullemaks. 

Kokkulepped laenuandjatega vol 2

Lähtuvalt soovitusele ja vajadusele tegelesin sel nädalal erinevate laenuandjatega suheldes. Kunas olukord on jätkuvalt väga kehv, siis otsustasin saata kõikidele laenuandjatele kirja, kus tegin omapoolse pakkumise, mis oleks mulle jõukohane tasuda. Analüüsisin põhjalikult oma võimalusi ja siis tegin ka neile vastavasisulise pakkumise. Saatsin kõigile kirja, kus teatasin oma makseraskustest ning jäin vastuseid ootama. Oodatult polnud keegi minu pakkumisega nõus, kuid olin üsna kindel, et võib tulla hoopis nendepoolseid pakkumisi. Teeksingi nüüd kokkuvõtte selle kohta missuguseid pakkumisi mulle tehti.

Endiselt ühtegi nime ma nimetama ei hakka, et mitte kellelegi positiivset või negatiivset reklaami teha. Kokku saatsin kirjad kümnele erinevale laenuandjale. Siinkohal nüüd jagan gruppidesse vastused.

1. grupp: Maksepuhkused. Kümnest laenuandjast neli tegid pakkumise vormistada maksepuhkus. Pakuti nii põhiosa maksepuhkust kui täielikku maksepuhkust. Erinevad maksepuhkuse pakkumised olid 2-4 kuud.

2. grupp: Refinantseerimine. Üks laenuandja tegi pakkumise refinantseerimiseks. Kunas mul on nende juures mitu lepingut, siis tehti pakkumine need ühendada. Selle arvelt läheks kuumakse väiksemaks, kuid samas periood pikemaks.

3. grupp. Ei mingisugust pakkumist. Neli laenuandjat ei teinud mingisugust uut pakkumist. Nendest neljast laenuandjast kaks põhjendasid, et nemad selliseid kokkuleppeid ei sõlmi nagu ma neile välja pakkusin. Arusaadav. Suhtlus viisakas. Kõik korrektne. Üks laenuandja põhjendas viisakalt ei, kuid siiski lisas, et kui jätan maksed tasumata, lisanduvad viivised. Ja siis veel üks laenuandja, kes jättis mulle natukene ebaviisaka mulje. Minu viisaka päringu peale teatasid nemad, et pean ise suutma hinnata oma maksevõimekust ja nende poolt on juba maksegraafik ning andku ma teada, mil saan tasuda võlgnevuse.

4. grupp. Muud pakkumised. Üks laenuandja siis tegi märksa konkreetsema pakkumise. Pakuti, et võiksin tasuda enam-vähem selle summa mis ma välja pakkusin järgneva kuue kuu jooksul. Peale kuue kuu möödumist vaataksime uuesti minu olukorra üle ja teeksime siis uue otsuse.

Vot sellised lood siis suhtluses laenuandjatega. Ühtpidi ootuspärane, teistpidi üllatav.