reede, 2. aprill 2021

Tahan oma raha tagasi...

Hakkasin ükspäev mõtlema, et kui palju siis võib olla aastate jooksul raha tuulde lastud tänu sõltuvusele. Täpset summat on õnneks või kahjuks võimatu teada saada, kuid umbkaudu suurusjärgu siiski. Siinkohal ma ei mõtle seda summat, mis on läbi mängitud, vaid siiski neid summasid, mida ma olen siis kandnud erinevatesse mängukeskkondadesse. Ehk siis palgarahad, võidusummad, mis uuesti internetikasiinodesse tagasi kantud, samuti mingil määral laenurahasid. Päris hirmutav on sellele tagasi mõelda. 
Armastatud näitleja Arvo Kukumägi ütles temast tehtud dokumentaalfilmis, et ta on elu jooksul ära joonud rongitsisterni jagu kanget alkoholi, mis võrdub siis umbes 60000 liitri jagu. Ei oska öelda, kas ta liialdas või mitte, aga sellegi poolest on see päris hirmuäratav number. Kui see arvutada ümber rahasse, siis võib selle numbri korrutada päris mitmega. Tagasi tulles minu kulutatud summadele, siis numbreid ma siinkohal välja tooma ei hakka, sest ega ma neid ju täpselt isegi ei tea, kuid raisatud summadega oleks saanud ilmselt osta nii mõnegi kinnisvaraobjekti. Kui kõik need summad oleksid läinud hoopis investeerimisele, siis tõenäoliselt võiksin tänasel päeval juba nautida teatud määral finantsvabadust, mitte pidada piinlikku arvestust selle üle kuidas raha paigutada nii, et laenumaksed saaksid makstud ja ka muud kulud oleksid kaetud. 
Kummaline, kuidas vahepeal mõtted hakkavad sellist radapidi kulgema. Sõltuvuse tekitatud mustas augus olles võiks taolised analüüsivõimed esile tulla, mitte hoopis need mõtted, kuidas kaotatud raha tagasi võita ja seeläbi hoopis veelgi rohkem raha kaotada. Tahaks loota, et tänaseks päevaks olen ma sellest omad järeldused teinud ja suudan edaspidi nendele deemonitele silma vaadata ja mitte enam kasiinodele oma raha "annetada". Kahjuks ma seda raha enam kunagi tagasi ei saa ja sellega ma olen leppinud. Küll aga ma tahan saada tagasi seda, kel olid suured sihid silmade ees kui ta alustas oma esimesel täiskohaga töökohal raha teenimisega. Ja selle nimel tuleb nüüd edasi töötada.



pühapäev, 21. märts 2021

Ma teen teie rahaga...

Ma teen teie rahaga kõige hullemat asja, ma nimelt kulutan selle kõik ära. Just sellise lausega tuli laps ühel õhtul minu juurde. Ta nimelt oli seda kusagilt multikast kuulnud ning pakkus talle palju nalja. Esmapilgul kõlab see ka endale naljakalt, eriti kui seda veel humoorikas võtmes lausuda.

Veidikene aega hiljem sain aru, et tegelikult olen ma ise juba aastaid niimoodi elanud. Teie raha all ma siiski mõtlen enda raha. Aga see selleks. Ei mingisuguseid sääste ega investeeringuid kui pensioni 2. sammas väljaarvata. Kõik raha mis ma olen viimastel aastatel teeninud on kulunud jooksvateks kuludeks, laenumakseteks ja sõltuvuse rahuldamiseks. Ja neist viimased kaks on kahjuks neelanud ikka ääretult palju. Masendav tegelikult. Kuidagi täiesti sihitu lahmimine. Vastutustundlikust käitumisest pole siinkohal juttugi. Aastaid tagasi olid ajad, kus suutsin raha säästa selliselt, et sain osta endale auto, ilma et oleksin pidanud liisingule mõtlema. Kordagi ei pidanud raha pärast muretsema. Aga kõik muutus ja mida aeg edasi, seda kehvemaks asi läks. Eks mingit mõju avaldas sellele ka 2008. aasta majanduskriis ja ühel hetkel saabuski aeg, mil algas niiöelda minu allakäigutrepp.

Olenemata sellest, et ma olen nüüd võlgades ja tuleb tegeleda nende likvideerimisega, pani mind mõtlema soovitus hakata tegelema kolmanda pensionisamba ja kogumisega. Siinkohal olen seda mõtet veelgi omalt poolt edasi arendanud. Teatavasti on tänasel päeval pangad hakanud pakkuma aktsiate ostmist ja hoidmist palju soodsamalt kui seda tehti aastate eest. Näiteks balti aktsiate puhul ei pea enam muretsema tehingutasude pärast. Seega pole enam vahet kas osta aktsiaid 1, 10, 100 või 1000 euro eest. Samuti ei pea nende hoiustamise eest tasuma kui just pole väga suures väärtuses neid. Seepärast tabasingi end ühel päeval mõttelt, et miks mitte teha veel enda poolt samm edasi ja hakata väikeste sammude haaval ka investeerimisega tegelema. Olen üsna kindel, et kui ma piisavalt hästi otsin, siis leian oma küllaltki piiratud eelarvest siiski veel mõne koha, mille pealt mõned eurod veel kokku hoida, et need siis investeerimisse suunata. Laenumaksete seisukohalt see ei muudaks midagi, sest neid tuleb nagunii veel pikalt maksta, aga miks mitte selle kõrvalt mõni euro suunata mujale.

Õige või vale, igatahes tasub mõelda. Ja parem hilja kui mitte kunagi. 

teisipäev, 16. märts 2021

Motivatsioonipõud

Viimased päevad on kuidagi rasked olnud. Peas keerlevad igasugused mõtted. Enamasti on need mõtted seotud probleemidega, minu olukorraga. Olgugi, et ma olen nüüdseks selles jamas olnud juba küllaltki kaua ja ka makseraskustes pikalt ning teatud mõttes selle olukorraga rahu teinud, siiski lähevad mõtted erinevate stsenaariumite analüüsimisele. Tegelikult ei peaks seda üldse praegu tegema aga no ei saa parata. Veidikene hakkab juba igapäevaelu segama. Kõige kehvem selle asja juures on see, et ma ei saa praegu aru, miks ma seda teen. Kas see on seotud ka praeguse ühiskondliku olukorraga. Pidevad negatiivsed uudised meedias, pidevalt sombune ilm, lapsed koduõppel, jne. Kohati on kuidagi tunne, et klaas hakkaks täis saama. Millegipärast väga niru on meeleolu.

Nädalavahetusel proovisin aega maha võtta, aga ei õnnestunud. Korraks pühapäeval tekkis selline rahulolu tunne ja meel oli rõõmus kui sai perega värskes õhus aega veedetud, kuid kui hiljem hakkas vihma sadama ja tekkis taas mõte, et homme on esmaspäev, siis olid kõik eelnevad positiivsed emotsioonid justkui pühitud ja meel oli taas morn.

Tunnen, et mul oleks vaja mingit positiivset tõuget, emotsiooni mis tekitaks taas seda motivatsiooni tegeleda probleemidega ja annaks energiat võidelda. See miski, mis pühiks negatiivsed mõtted ja asendaks positiivsetega. Hetkel kahjuks ei suuda ka välja mõelda mis see olla võiks ja minu õnnetuseks seab ka praegune koroonapandemia teatuid piiranguid. 

Tegelikult olen juba päris pikalt mõelnud, et vajan mingisugust uut hobi. Soovitatavalt sellist, mis hõlmaks ka teatud määral sportlikku elementi. Juba aastaid tagasi tahtsin õppida golfi mängima. Plaanisin “green cardi” kursuselegi minna, aga kogu aeg oli miski takistus. Küll oli tööd palju ja siis ei saanud sõber, kellega plaanisin minna, kaasa tulla, küll olid ilmad kehvad jne. Ühesõnaga kogu aeg lükkus edasi. Ma pole küll siiani seda mõtet maha matnud, aga kunad tegemist on siiski üsna kuluka ettevõtmisega, siis teatud põhjustel ei saa selle peale hetkel tõsisemalt mõelda. Lapsepõlves ja kooliajal sai sporti päris hoolega tehtud. Siis ei olnud erinevaid nutiseadmeid, mida toksida, seega kõiksugused tegevused mida sai välitingimustes harrastada olid populaarsed. Jalgpall, korvpall, jalgratas olid põhiline meelelahutus. Isegi peale koolilõpetamist käisin veel regulaarselt korvpalli mängimas, kuid mida aeg edasi, seda harvemaks see jäi kuniks enam üldse ei käinud. Küll oli ajapuudus, küll muud põhjused. Golf hakkas mulle tegelikult meeldima juba kooliajal. Kui seda esimest korda televiisorist nägin, siis tabas juba mõte, et seda mängu tahaks proovida. Jättis miskipärast hea mulje. Millegipärast kõik selle mänguga kaasnev on jätnud mulle kustumatu mulje ja see on kestnud juba aastaid. Huvitav on see, et ma isegi ei tea ju kas mulle seda üldse mängida meeldkski. Pole ju reaalselt proovinud, ainult näinud. Vanemaks saades aga siiski mõlgub meeles, et tahaks seda mängu proovida. Mis mulle veel sümpatiseerib on see, et tegemist on rahulimat laadi sportiliku tegevusega. Siiralt kahju, et pole õnnestunud proovida. Olen isegi mõelnud üha populaarsust koguva discgolfi peale, kuid millegipärast ei sümpatiseeri see mäng mind selliselt kui golf. 



Tegelikult olen juba ammu otsinud endale mõnd uut hobi millega tegeleda, midagi sellist, mis aitaks mõtteid koondada. Olen isegi proovinud mõngigaid tegevusi, aga siiski seda õiget pole leidnud. Ei tea kas olen liiga valiv. Samas kui midagi harrastada, siis võiks see ikkagi meeldida. Vastumeelselt mingi asjaga tegeleda pole ka justkui mõttekas. Aga püüame siiski otsida ja ehk õnnestub leida. 


esmaspäev, 15. märts 2021

Abi ja koolitus

Leidsin täna oma e-mailide seast järjekordse reklaami, kus pakutakse koolitust. Ma sellesse ei süvenenud, kuid tegemist oli vist mingisuguse investeerimisalase seminariga vms. Pealegi veel vist juba toimunud üritusega, sest see oli vana meil, mis lihtsalt jäänud tähelepanuta. Aga see selleks. Siiski pani see mind mõtlema. Tihtilugu saan ma reklaame, mis kutsuvad erinevatele koolitustele, seminaridele, webinaridele jne. Tänapäeval on võimalus kõike õpetada. Meil on igasugused investeerimiskoolitused, börsil kauplemise koolitused, erinevad eneseabi kursused, motivatsioonikoolitused ja palju muudki. Isegi seksima saab õppida vastavatel koolitustel. Ja see on tore. Ma olen kahe käega selle kõige poolt. Kõik kes neid teenuseid pakuvad on tõenäoliselt tublid ja ettevõtlikud inimesed ning kui nõudlust teenuse järele on, siis mina soovin ainult edu. Olen isegi mõnest koolitusest osa võtnud, mis küll paraku on enamasti olnud seotud minu tööga, seega leian, et need teenused on vajalikud.

Samuti on tänapäeval olemas igasugused võimalused abi saamiseks. Ükskõik mis mure sul on, alati on kusagil spetsialist, kes saab sulle abi osutada. Lisaks tugigrupid, nõuandeliinid jne. Väikene konks selle asja juures on see, et kõik on vabatahtlik ja keegi kedagi sundida ei saa. Samuti saab ju enda jaoks alati otsida vabandusi, miks mitte abi küsida.

Aga tuleme tagasi tugirühmade ja abisaamise juurde. Miks ei võiks olla näiteks võlglastel olla oma tugigrupp nagu alkohoolikutel on AA. Koht kus saab anonüümselt enda muresid jagada. Ma vähemalt ei tea, et selline koht oleks. Võlanõustaja teenus polel siiski päris see. Kõlab natukene naljakalt tegelikult, eksole. Aga võibolla oleks inimesi, kes sooviksidki oma muret jagada teistega. Rääkida teiste võlglastega, olla toeks teineteisele, võibolla isegi jagada soovitusi. Kõlab läägelt, aga mõnel juhul võib see osutuda murranguliseks kui saab seda teha. Seda küll ei saa nüüd nimetada päris selliseks anonüümsete võlglaste kogunemiseks, aga toon taolise näite, et oleme Võlglase blogi pidajaga suhelnud vahelduva eduga nüüdseks mitu kuud anonüümselt. Jaganud mõtteid, informatsiooni jne. Minu jaoks on olnud sellest abi. See blogindus on olnud justkui väikene kogunemiskoht. Saab ju kellegagi, kes on sarnases olukorras kogemusi jagada. Analoogses situatsioonis inimesega on oluliselt lihtsam suhelda kui kellegi teisega. Oma murega saab küll pööruda spetsialistide poole, olgu nendeks siis psühholoogid, psühhiaatrid, nõustajad ja ma olen kindel, et nad teevad oma tööd hästi, kuid arvan, et vahel võib olla sellest kui saad mõne omasugusega rääkida isegi rohkem abi. Kohati võib ju inimene, kes on sarnases olukorras olla parem vestluskaaslane kui mõni muu spetsialist. 

Abi otsimine võib ka tihti takerduda häbi taha. Mistahes murega. Alkohoolik ei taha tunnistada probleemi, mängusõltlane ka mitte, samamoodi võlgnik, sest piinlik on. Kindlasti jäävadki paljud käigud selle tõttu käimata ning abi saamata lihtsalt selle tõttu, et häbitunne saab võitu. Ma tean seda omast käest. Ka minu jaoks on oma probleemidega tegelemine olnud tõsine eneseületus. Ei hakka arvamagi kui palju kordi sai edasi lükatud näiteks võlanõustaja poole pöördumist, sest häbi oli. Nagu elu näitab, siis kõike siiski pole võimalik õpetada. Mõningaid asju tuleb ise õppida ja mõnda asja õpetab elukool.

pühapäev, 14. märts 2021

Küsitluse kokkuvõte

Aeg on nüüdseks sealmaal, et oleks aeg teha kokkuvõte küsitlusese kohta, mille lugejate seas korraldasin. 
Toon järgenevalt siis küsimuste lõikes välja vastused.

1. Kas oled?

   



2. Kas olete olnud laenumaksetega raskustes?

   




3. Palju olete laenumaksetega hilinenud?    




4. Kas olete vajadusel saanud pakkumisi erikokkulepeteks laenumaksete sooritamiseks?





5. Kas olete teinud laenuandjatega eraldi kokkuleppeid laenumaksete tasumiseks?



    

6. Kas olete laenuandjate tehtud pakkumistega erikokkulepeteks rahul?





7. Kuidas hindate laenuandjate suhtlust laenuvõtjaga?




8. Kas olete võlgade tõttu sattunud?