laupäev, 24. aprill 2021

Mida sa küll mõtlesid?

Seda küsimust on minu käest küsitud ikka päris mitmeid kordi. Ning kui päris aus olla, siis ma ei olegi osanud sellele korrektselt vastata. Enamasti on vastus piirunud lausega: "ma ei mõelnudki". Olgem ausad, see vastus ei rahulda ju kedagi ja tegelikult ei ole ma ka ise taolise vastusega rahul. Mõni päev tagasi hakkasin siis mõtlema sellel teemal, et mida ma küll mõtlesin. Aga mida ma mõtlesin kui läksin internetikasiinosse mängima? Mida ma mõtlesin kui võtsin järjekordse laenu? Prooviks siinkohal nüüd mõne sõnaga lahti seletada need kaks küsimust.

Suur vahe on kas kasiinosse minnakse esimest või sajandat korda. Mõtted on hoopis teised. Kui esimest korda minna, siis võib ju mõte olla, et äkki õnnestub võita, kuid isegi kui ei õnnestu pole hullu midagi kui mõne väikese summa kaotad. Teisel ja kolmandal korral võibolla on see samamoodi. Edasi aga ilmselt võib hakata mõtlemine juba muutuma, eriti kui on õnnestunud vahepeal natukene võita. Siis on juba eesmärk ainult võita. Mõte keerleb ainult selle üle kuidas maja niiöelda üle mängida. Juba enne internetikasiinosse sisenemist on ainus eesmärk eelmisel korral kaotatud raha tagasi võita või kui eelmine kord õnnestus võidukalt lõpetada, siis miks peaks seekord teisiti minema, ma olen ju osav. Taoline mõttemuster hakkas aina korduma ja see täpselt seda ma mõtlesingi. Ma mõtlesin, et ma võidan. Siis kui selles keerises sees oled, siis muust ei mõtlegi. Eks aeg-ajalt tuleb ka selgushetki, mil taipad, et tegelikkus on hoopis midagi muud, kuid kahjuks need on ainult lühiajalised. 

Aga mida ma mõtlesin siis kui ma laenu võtsin. Oma esimesed laenud ma võtsin tegelikult selleks, et tõesti oli tarvis. Kõige esimene laen oli auto finantseerimiseks ja teine laen oli remondilaen. Mõlemad laenud said õigeaegselt tagasi makstud ja probleeme polnud. Probleemid tekkisid alles hiljem. Kiirlaenudega tekkis olukord, et kiiresti laenad ja kiiresti maksad tagasi. Nii mõnigi laenuandja pakub ju esimest laenu peaaegu tasuta. Nii sai ka minul kõik alguse. Võtsin väikese summa ja palgapäeval maksin tagasi. Lihtne, eksole. Siis aga hakkas mõttemaailm jälle muutuma. Tekkis mõte, et ma sel kuul maksan osa ja ülejäänud järgmine kuu ja nii edasi. Seejärel tekkisid mõtted, et võiks ju võtta väikelaenu, millega maksta ära kiirlaenu ja selliselt see mõttemaailm töötas. Taoliselt ma siis mõtlesin. Ühtpidi mõtlesin, et saaks kõik laenud makstud ja kulud kaetud, kuid kõige selle juures keeldus aju mõtlemast, et tegelikult ma ju kaevan endale sellega hoopis auku. Mõttemaailm toimis täielikult valesti. 

Paar päeva tagasi avastasin siis juhuslikult, et mul möödus täpselt 6 kuud sellest hetkest, mil tegin oma viimased panused mänguautomaatidel. See ajendaski mind mõtisklema sellele teemal. Pool aastat küll pole teab mis pikk aeg, kuid siiski on see pikim paus, mis mul on olnud alates sellest hetkest kui sõltuvuse küüsi langesin. Üht võin siiski öelda. Tänaseks päevaks ma olen aru saanud sellest kui vale oli minu suhtumine, minu mõtlemine. Tänasel päeval keskendun hoopis teistele asjadele. Minu eesmärk on nüüd tekitatud tulekahju kustutada ning sellest ma mõtlen. Ma mõtlen sellest kui valesti ma olen käitunud ja sellest kuidas seda heastada. Ma mõtlen sellest, et iial ei langeks enam sõltuvuste võrku. Mida ma siis mõtlesin? Ma mõtlesin valesid mõtteid.

reede, 16. aprill 2021

Suuremalt ja julgemalt

Tänane postitus on natukene teist laadi. Keskenduks veidikene muudele teemadele ka kui ainult raha ja võlad. Räägiks veidikene lapsepõlvest, perest, unistustest, soovidest. Iga lapsevanem soovib oma lapsele parimat. Tahab kasvatada temast korralikku ja eeskujulikku kodanikku. Reeglina on vanemad valmis tegema kõik, et võimaldada lapsele kõike, mis talle eluks vajalik ning tihti isegi palju enamat. 

Mina ise olen pärit täiesti tavalisest eesti perest. Kõht oli alati täis, puhtad riided seljas, kõik eluks vajalik olemas. Ei midagi üleliigset aga millestki ei tundnud otseselt ka puudust. Eks lapsed ikka soovivad rohkem kommi või mänguasju, aga kõikedele laste soovidele ei saagi ju meelejärgi olla. Loomulikult olid ka ajad teised ja paljusid asju, mis tänapäeval saada on, ei osanud tollal isegi unes näha. Ei kiiret interneti, nutitelefone ega isegi silmade eest kirjuks võtvat maiustuste või mänguasjade valikut. Tänapäeval on olukord muidugi teine. Ootused on kõrgemad, soov võimaldada enamat on suur. Ahvatlusi on kordades rohkem kui sel ajal kui mina olin laps ja nooruk. Küllap minu probleemide tekkimisel on sügavam põhjus peidus suuremas soovis pakkuda oma lastele rohkemgi kui on nende tegelik ootus või hoopiski pakkuda endale midagi, mis jäi nooremas eas tegemata, sest lihtsalt võimalused olid palju kitsamad kui tänapäeval. Aga see on lihtsalt mõte. Tegelikkus on see kus olukorras ma nüüd olen ja see on tänane päev. Soov lapsi enda olukorrast säästa on jõus ja ega nemad peagi kannatama minu tehtud vigade pärast. Nad on piisavalt noored, et mitte mõista veel neid asju, aga kes teab, võibolla ühel heal päeval olen valmis neile selgitama seda. Nende elementaarsete vajaduste rahuldamiseks teen kõik endast oleneva, olgu selleks siis veelgi rohkem ületunde, lisatööd või mis iganes vajalik. See ei tähenda muidugi, et kõik nende soovid kuuluvad täitmisele. Vahel vaatan, et laste puhul on mõnikord piisav väga vähesest, et rõõmu oleks palju. Asjad ei tee alati õnnelikuks.

Kõikidel meil on unistusi ja soove. Nii lastel kui täiskasvanutel. Mäletan kui ise lapsena unistasin, et kui suureks kasvan, siis hakkan bussijuhiks. Keskkoolis muidugi olid soovid juba hoopis midagi muud ja reaalsus kujunes hoopis teistsuguseks. Mis ma aga öelda tahan on see, et unistamine pole patt. Nagu öeldakse, siis see on tasuta kõigile. Oled sa mees, naine, noor või vana. Mine tea, võibolla läheb mõni unistus või soov ka täide. Võlglase blogi pidaja julges unistada, et tema sissetulekud hakkaksid ületama tema laenumakseid ja see soov täitus. Väljakutsed uues töökohas võimaldavad tal selle unistuse ellu viia. Seega tuleb unistada suurelt, sest iial ei tea, mil need võivad täituda. Usun, et paljud on sellised, kes taolistele asjadele kipuvad käega lööma, eriti elu mustematel hetkedel, mil jääb mulje, et elu on ebaõiglane ja küllap ta mõningatel juhtudel võibki olla, kuid sellest hoolimata võiks üritada säilitada positiivsem mõttelaad. Õnneks või kahjuks pean seda endale viimasel ajal üha tihedamini meelde tuletama. Võibolla see ajendaski seda postitust kirjutama, et see paremini meeles seisaks ja aitaks minu unistusi elus hoida.

Ma pole tegelikult kunagi suur unistaja või eesmärkide seadja olnud. Pigem selline, kes teeb asju jooksvalt, mitte ei sea pikaajalisi plaane või eesmärke. Eks vahel mõni selline pisem unistus ikka on, aga need on võibolla sellised hetkelised. Peaksin seda muutma, võibolla seadma suuremaid, pikemaajalisi eesmärke, samuti unistama rohkem ja suuremalt. Samas peaks ikkagi jääma ka realistiks. Kätte on jõudnud järjekordne nädalalõpp ja aeg võtta veidikeseks aeg maha. Plaanin ka ise sel nädalalõpul eraldada endale ühe päeva puhkamiseks, eemalduda erinevatest nutiseadmetest ning üritada kasvõi veidikenegi akusid laadida.

Seega kel vähegi võimalik, võtke aeg maha, minge toast välja, nautige loodust ja ilusat kevadilma, puhake ning veetke aega oma lähedastega! 

pühapäev, 11. aprill 2021

Kes tahab saada võlglaseks

Paljud võibolla mäletavad kunagist väga populaarset telemängu "Kes tahab saada miljonäriks". Alguses lihtsamad küsimused ja mida suuremaks läks võidusumma, seda raskemad küsimused. Võlglaseks saab põhimõtteliselt samamoodi. Alguses summad väiksemad ja lihtsam neid saada, siis suuremad summad ja kätte saada keerulisem. Ainus vahe on see, et kui seal mängus valesti vastasid, siis jäid võidust ilma, võlgadega nii ei ole. Kui aga ükshetk "võit" käes ja tahaks hakata niiöelda raha kulutama, võlglase mõistes siis võlgasid tagasi maksma, võib ette tulla takistusi.

Aga see oli lihtsalt sissejuhatus. Millest ma siinkohal tahaksin rääkida on see, et kui oled ükskord põhja jõudnud ja tahad hakata niiöelda sellest august välja ronima, siis võib juhtuda, et sulle hakatakse igasuguseid kaikaid kodaratesse loopima. Tundub vahel, et tahetakse teha see võlglase jaoks võimalikult raskeks. Miks ma sellest kirjutan on see, et viimaste päevade sündmused on jätnud mulle veidikene mõruda maitse suhu. Nimelt olen ma astunud olulisi samme, et oma olukorda veidikenegi parandada. Ma olen tunnistanud seda, et olen käitunud vastutustundetult ning otsinud võimalust lahendusteks. Kõik on tehtud niiöelda mustvalgeks. Äkki saaksin niiöelda uue võimaluse, et alustada otsast. Alustada oma võlgade likvideerimist samm sammu haaval. Ma ei ole kusagile peitu pugenud. Tahan vältida pankrotti. See tähendab, et olen valmis tasuma võlausaldajatele. Jah, tunnistan, et kahjuks küll mitte päris nii nagu nemad seda sooviksid, kuid siiski ma tegelen olukorraga. Ma mõistan nende pahameelt, sest ma siiski ei suuda lepingust tulenevaid kohustusi täita, kuid sellegi poolest olen valmis maksma, paraku küll natukene teisel viisil kui lepingud ette näevad.

Nüüd aga vaadates seda, kuidas mulle vastatakse. Kohati jääb mulje, et tehakse kõik selleks, et ajada niigi vaimselt raskes olukorras võlgnikku vaimselt veelgi keerulisemasse olukorda. Peab olema küllaltki tugeva närvikavaga, et sellele vastu panna. Kohati tundub mõningane suhtumine päris absurdne. Võlgnikku süüdistatakse, kaheldakse selles, mida võlglane räägib ning kohati tundub, et noritakse iga pisiasja pärast. Alates niiöelda kapist väljatuleku hetkest, mil sain aru, et nüüd on põhi, ja kui astusin esimesi samme lahenduse leidmiseks, olen olnud igati koostööaldis. Esitanud kõiki nõutud andmeid, selgitusi jne. Aeg-ajalt jääb selline mulje, et sa pakud raha, aga sulle öeldakse, et sa pakud vähe, küsitakse rohkem, aga samas justkui väidetakse, et seda mida sa pakud, sa nagunii ei suuda maksta. Miks siis veelgi rohkem küsitakse? Kuidas peaks võlglane seda siis mõistma. Ei oskagi nagu käituda. 

Kuulnud ka erinevaid jutte, siis vahel saan täiesti aru, miks mõned võlglased, kes on sattunud taolisse olukorda nagu mina, on nüüd meeleheitel, Kardetakse tegeleda oma probleemidega. Samuti suhelda erinevate asutustega, sest kohati jääb tõesti mulje, et kõike vabalangusesse lasta on palju lihtsam. Ma ei eeldagi võlausaldajatelt kaastunnet või seda, et nad peaksid oma nõudest loobuma. Saan aru, et olukorrast tingituna võib tekkida teatud küsimusi. Samuti ma ei süüdista kedagi peale iseenda. Küll aga ma ei mõista, miks sellist käitumist kus võlglast hoopis veelgi süüdistatakse, kahtlustatakse ja noritakse iga väikese pisiasja kallal ning tundub, et loodetakse selle peale, äkki hoopis võlglane loobub ja lööb käega. Ma arvan, et selline suhtumine ei tule ju lõpuks kellelegi kasuks. Võlgnik jätab maksmata ja võlausaldaja ei saa ka midagi. Kõik võidavad?


reede, 2. aprill 2021

Tahan oma raha tagasi...

Hakkasin ükspäev mõtlema, et kui palju siis võib olla aastate jooksul raha tuulde lastud tänu sõltuvusele. Täpset summat on õnneks või kahjuks võimatu teada saada, kuid umbkaudu suurusjärgu siiski. Siinkohal ma ei mõtle seda summat, mis on läbi mängitud, vaid siiski neid summasid, mida ma olen siis kandnud erinevatesse mängukeskkondadesse. Ehk siis palgarahad, võidusummad, mis uuesti internetikasiinodesse tagasi kantud, samuti mingil määral laenurahasid. Päris hirmutav on sellele tagasi mõelda. 
Armastatud näitleja Arvo Kukumägi ütles temast tehtud dokumentaalfilmis, et ta on elu jooksul ära joonud rongitsisterni jagu kanget alkoholi, mis võrdub siis umbes 60000 liitri jagu. Ei oska öelda, kas ta liialdas või mitte, aga sellegi poolest on see päris hirmuäratav number. Kui see arvutada ümber rahasse, siis võib selle numbri korrutada päris mitmega. Tagasi tulles minu kulutatud summadele, siis numbreid ma siinkohal välja tooma ei hakka, sest ega ma neid ju täpselt isegi ei tea, kuid raisatud summadega oleks saanud ilmselt osta nii mõnegi kinnisvaraobjekti. Kui kõik need summad oleksid läinud hoopis investeerimisele, siis tõenäoliselt võiksin tänasel päeval juba nautida teatud määral finantsvabadust, mitte pidada piinlikku arvestust selle üle kuidas raha paigutada nii, et laenumaksed saaksid makstud ja ka muud kulud oleksid kaetud. 
Kummaline, kuidas vahepeal mõtted hakkavad sellist radapidi kulgema. Sõltuvuse tekitatud mustas augus olles võiks taolised analüüsivõimed esile tulla, mitte hoopis need mõtted, kuidas kaotatud raha tagasi võita ja seeläbi hoopis veelgi rohkem raha kaotada. Tahaks loota, et tänaseks päevaks olen ma sellest omad järeldused teinud ja suudan edaspidi nendele deemonitele silma vaadata ja mitte enam kasiinodele oma raha "annetada". Kahjuks ma seda raha enam kunagi tagasi ei saa ja sellega ma olen leppinud. Küll aga ma tahan saada tagasi seda, kel olid suured sihid silmade ees kui ta alustas oma esimesel täiskohaga töökohal raha teenimisega. Ja selle nimel tuleb nüüd edasi töötada.



pühapäev, 21. märts 2021

Ma teen teie rahaga...

Ma teen teie rahaga kõige hullemat asja, ma nimelt kulutan selle kõik ära. Just sellise lausega tuli laps ühel õhtul minu juurde. Ta nimelt oli seda kusagilt multikast kuulnud ning pakkus talle palju nalja. Esmapilgul kõlab see ka endale naljakalt, eriti kui seda veel humoorikas võtmes lausuda.

Veidikene aega hiljem sain aru, et tegelikult olen ma ise juba aastaid niimoodi elanud. Teie raha all ma siiski mõtlen enda raha. Aga see selleks. Ei mingisuguseid sääste ega investeeringuid kui pensioni 2. sammas väljaarvata. Kõik raha mis ma olen viimastel aastatel teeninud on kulunud jooksvateks kuludeks, laenumakseteks ja sõltuvuse rahuldamiseks. Ja neist viimased kaks on kahjuks neelanud ikka ääretult palju. Masendav tegelikult. Kuidagi täiesti sihitu lahmimine. Vastutustundlikust käitumisest pole siinkohal juttugi. Aastaid tagasi olid ajad, kus suutsin raha säästa selliselt, et sain osta endale auto, ilma et oleksin pidanud liisingule mõtlema. Kordagi ei pidanud raha pärast muretsema. Aga kõik muutus ja mida aeg edasi, seda kehvemaks asi läks. Eks mingit mõju avaldas sellele ka 2008. aasta majanduskriis ja ühel hetkel saabuski aeg, mil algas niiöelda minu allakäigutrepp.

Olenemata sellest, et ma olen nüüd võlgades ja tuleb tegeleda nende likvideerimisega, pani mind mõtlema soovitus hakata tegelema kolmanda pensionisamba ja kogumisega. Siinkohal olen seda mõtet veelgi omalt poolt edasi arendanud. Teatavasti on tänasel päeval pangad hakanud pakkuma aktsiate ostmist ja hoidmist palju soodsamalt kui seda tehti aastate eest. Näiteks balti aktsiate puhul ei pea enam muretsema tehingutasude pärast. Seega pole enam vahet kas osta aktsiaid 1, 10, 100 või 1000 euro eest. Samuti ei pea nende hoiustamise eest tasuma kui just pole väga suures väärtuses neid. Seepärast tabasingi end ühel päeval mõttelt, et miks mitte teha veel enda poolt samm edasi ja hakata väikeste sammude haaval ka investeerimisega tegelema. Olen üsna kindel, et kui ma piisavalt hästi otsin, siis leian oma küllaltki piiratud eelarvest siiski veel mõne koha, mille pealt mõned eurod veel kokku hoida, et need siis investeerimisse suunata. Laenumaksete seisukohalt see ei muudaks midagi, sest neid tuleb nagunii veel pikalt maksta, aga miks mitte selle kõrvalt mõni euro suunata mujale.

Õige või vale, igatahes tasub mõelda. Ja parem hilja kui mitte kunagi. 

teisipäev, 16. märts 2021

Motivatsioonipõud

Viimased päevad on kuidagi rasked olnud. Peas keerlevad igasugused mõtted. Enamasti on need mõtted seotud probleemidega, minu olukorraga. Olgugi, et ma olen nüüdseks selles jamas olnud juba küllaltki kaua ja ka makseraskustes pikalt ning teatud mõttes selle olukorraga rahu teinud, siiski lähevad mõtted erinevate stsenaariumite analüüsimisele. Tegelikult ei peaks seda üldse praegu tegema aga no ei saa parata. Veidikene hakkab juba igapäevaelu segama. Kõige kehvem selle asja juures on see, et ma ei saa praegu aru, miks ma seda teen. Kas see on seotud ka praeguse ühiskondliku olukorraga. Pidevad negatiivsed uudised meedias, pidevalt sombune ilm, lapsed koduõppel, jne. Kohati on kuidagi tunne, et klaas hakkaks täis saama. Millegipärast väga niru on meeleolu.

Nädalavahetusel proovisin aega maha võtta, aga ei õnnestunud. Korraks pühapäeval tekkis selline rahulolu tunne ja meel oli rõõmus kui sai perega värskes õhus aega veedetud, kuid kui hiljem hakkas vihma sadama ja tekkis taas mõte, et homme on esmaspäev, siis olid kõik eelnevad positiivsed emotsioonid justkui pühitud ja meel oli taas morn.

Tunnen, et mul oleks vaja mingit positiivset tõuget, emotsiooni mis tekitaks taas seda motivatsiooni tegeleda probleemidega ja annaks energiat võidelda. See miski, mis pühiks negatiivsed mõtted ja asendaks positiivsetega. Hetkel kahjuks ei suuda ka välja mõelda mis see olla võiks ja minu õnnetuseks seab ka praegune koroonapandemia teatuid piiranguid. 

Tegelikult olen juba päris pikalt mõelnud, et vajan mingisugust uut hobi. Soovitatavalt sellist, mis hõlmaks ka teatud määral sportlikku elementi. Juba aastaid tagasi tahtsin õppida golfi mängima. Plaanisin “green cardi” kursuselegi minna, aga kogu aeg oli miski takistus. Küll oli tööd palju ja siis ei saanud sõber, kellega plaanisin minna, kaasa tulla, küll olid ilmad kehvad jne. Ühesõnaga kogu aeg lükkus edasi. Ma pole küll siiani seda mõtet maha matnud, aga kunad tegemist on siiski üsna kuluka ettevõtmisega, siis teatud põhjustel ei saa selle peale hetkel tõsisemalt mõelda. Lapsepõlves ja kooliajal sai sporti päris hoolega tehtud. Siis ei olnud erinevaid nutiseadmeid, mida toksida, seega kõiksugused tegevused mida sai välitingimustes harrastada olid populaarsed. Jalgpall, korvpall, jalgratas olid põhiline meelelahutus. Isegi peale koolilõpetamist käisin veel regulaarselt korvpalli mängimas, kuid mida aeg edasi, seda harvemaks see jäi kuniks enam üldse ei käinud. Küll oli ajapuudus, küll muud põhjused. Golf hakkas mulle tegelikult meeldima juba kooliajal. Kui seda esimest korda televiisorist nägin, siis tabas juba mõte, et seda mängu tahaks proovida. Jättis miskipärast hea mulje. Millegipärast kõik selle mänguga kaasnev on jätnud mulle kustumatu mulje ja see on kestnud juba aastaid. Huvitav on see, et ma isegi ei tea ju kas mulle seda üldse mängida meeldkski. Pole ju reaalselt proovinud, ainult näinud. Vanemaks saades aga siiski mõlgub meeles, et tahaks seda mängu proovida. Mis mulle veel sümpatiseerib on see, et tegemist on rahulimat laadi sportiliku tegevusega. Siiralt kahju, et pole õnnestunud proovida. Olen isegi mõelnud üha populaarsust koguva discgolfi peale, kuid millegipärast ei sümpatiseeri see mäng mind selliselt kui golf. 



Tegelikult olen juba ammu otsinud endale mõnd uut hobi millega tegeleda, midagi sellist, mis aitaks mõtteid koondada. Olen isegi proovinud mõngigaid tegevusi, aga siiski seda õiget pole leidnud. Ei tea kas olen liiga valiv. Samas kui midagi harrastada, siis võiks see ikkagi meeldida. Vastumeelselt mingi asjaga tegeleda pole ka justkui mõttekas. Aga püüame siiski otsida ja ehk õnnestub leida. 


esmaspäev, 15. märts 2021

Abi ja koolitus

Leidsin täna oma e-mailide seast järjekordse reklaami, kus pakutakse koolitust. Ma sellesse ei süvenenud, kuid tegemist oli vist mingisuguse investeerimisalase seminariga vms. Pealegi veel vist juba toimunud üritusega, sest see oli vana meil, mis lihtsalt jäänud tähelepanuta. Aga see selleks. Siiski pani see mind mõtlema. Tihtilugu saan ma reklaame, mis kutsuvad erinevatele koolitustele, seminaridele, webinaridele jne. Tänapäeval on võimalus kõike õpetada. Meil on igasugused investeerimiskoolitused, börsil kauplemise koolitused, erinevad eneseabi kursused, motivatsioonikoolitused ja palju muudki. Isegi seksima saab õppida vastavatel koolitustel. Ja see on tore. Ma olen kahe käega selle kõige poolt. Kõik kes neid teenuseid pakuvad on tõenäoliselt tublid ja ettevõtlikud inimesed ning kui nõudlust teenuse järele on, siis mina soovin ainult edu. Olen isegi mõnest koolitusest osa võtnud, mis küll paraku on enamasti olnud seotud minu tööga, seega leian, et need teenused on vajalikud.

Samuti on tänapäeval olemas igasugused võimalused abi saamiseks. Ükskõik mis mure sul on, alati on kusagil spetsialist, kes saab sulle abi osutada. Lisaks tugigrupid, nõuandeliinid jne. Väikene konks selle asja juures on see, et kõik on vabatahtlik ja keegi kedagi sundida ei saa. Samuti saab ju enda jaoks alati otsida vabandusi, miks mitte abi küsida.

Aga tuleme tagasi tugirühmade ja abisaamise juurde. Miks ei võiks olla näiteks võlglastel olla oma tugigrupp nagu alkohoolikutel on AA. Koht kus saab anonüümselt enda muresid jagada. Ma vähemalt ei tea, et selline koht oleks. Võlanõustaja teenus polel siiski päris see. Kõlab natukene naljakalt tegelikult, eksole. Aga võibolla oleks inimesi, kes sooviksidki oma muret jagada teistega. Rääkida teiste võlglastega, olla toeks teineteisele, võibolla isegi jagada soovitusi. Kõlab läägelt, aga mõnel juhul võib see osutuda murranguliseks kui saab seda teha. Seda küll ei saa nüüd nimetada päris selliseks anonüümsete võlglaste kogunemiseks, aga toon taolise näite, et oleme Võlglase blogi pidajaga suhelnud vahelduva eduga nüüdseks mitu kuud anonüümselt. Jaganud mõtteid, informatsiooni jne. Minu jaoks on olnud sellest abi. See blogindus on olnud justkui väikene kogunemiskoht. Saab ju kellegagi, kes on sarnases olukorras kogemusi jagada. Analoogses situatsioonis inimesega on oluliselt lihtsam suhelda kui kellegi teisega. Oma murega saab küll pööruda spetsialistide poole, olgu nendeks siis psühholoogid, psühhiaatrid, nõustajad ja ma olen kindel, et nad teevad oma tööd hästi, kuid arvan, et vahel võib olla sellest kui saad mõne omasugusega rääkida isegi rohkem abi. Kohati võib ju inimene, kes on sarnases olukorras olla parem vestluskaaslane kui mõni muu spetsialist. 

Abi otsimine võib ka tihti takerduda häbi taha. Mistahes murega. Alkohoolik ei taha tunnistada probleemi, mängusõltlane ka mitte, samamoodi võlgnik, sest piinlik on. Kindlasti jäävadki paljud käigud selle tõttu käimata ning abi saamata lihtsalt selle tõttu, et häbitunne saab võitu. Ma tean seda omast käest. Ka minu jaoks on oma probleemidega tegelemine olnud tõsine eneseületus. Ei hakka arvamagi kui palju kordi sai edasi lükatud näiteks võlanõustaja poole pöördumist, sest häbi oli. Nagu elu näitab, siis kõike siiski pole võimalik õpetada. Mõningaid asju tuleb ise õppida ja mõnda asja õpetab elukool.