4. päev

Täna on laupäev. Tööle minema ei pea. Kuna eelmine õhtu möödus paraja fiaskoga, siis magasin ka üsna kehvasti ja ärkasin öösel korduvalt. Hommikul mõtlen taaskord eelnevale õhtule ja tunnen süümepiinu. Hing on haige. Rahast on kahju ja muidu ka väga sant enesetunne. Kuigi kõik laenumaksed ei ole ühel päeval otsustan siiski, et tasun kõik korraga ära. Peale seda uuesti pangaarvet uurides näen, et raha on sisuliselt otsas. Heal juhul nädala söögiraha. Aga lisaks laenumaksetele on ka veel muud maksed tasuda. Peas hakkavad vasardama mõtted, et kuidas leida vahendeid ülejäänud kuu üle elada. Palgapäevani ju sisuliselt kuu aega. 

Otsustan, et riskin viimase söögirahaga, et äkki õnnestub siiski korrata mõne päeva tagust võitu mis aitaks ülejäänud kuu vastu pidada. Olen küll väikese dilemma ees ja mingil hetkel hakkan isegi kahtlema, et äkki ei peaks siiski viimast raha mängu panema, kuid siiski otsustan riskida. Teen sissemakse ja asun mängima. Alustuseks saan kohe väikese võidu, kuid summa pole selline mis piisaks ülejäänud kuu üle elada. Otsustan edasi mängida. Mõtlen endamisi, et kui mängin erinevaid mänge, siis ehk ei kaota kõike raha. Kompan niiöelda erinevaid mänge, et ehk õnnestub aru saada millises mängus võibolla natukene suurem võit saada. Loodetud strateegia edu ei too ja sissemakstud raha hakkab otsa saama. Siis aga juhtus midagi ootamatut. Ma saingi võidu. Oma lemmikmängus. Ja täpselt sellise summa mille olin oma peas välja mõelnud mis aitaks kuu vastu pidada. 

Kuna aga olin juba raisanud peaaegu pool päev mängimisele, siis seekord miski minu sees sunnib mind lõpetama ja võidetud raha välja võtma. Mõeldud tehtud. Raha väljavõetud ja arvuti läheb pauguga kinni. Tunnen isegi hetkeks kergendust ja tuju on hea. Otsustan sõpradele helistada, et välja minna ja mõtted kõigest sellest jamast eemale saada.

3. päev

Järjekordne hommik ja järjekordsed süümepiinad. Eelmine päev oli olnud küll veidikene edukam väikese võidu näol, kuid rahuloluks siiski põhjust pole, sest mängimist lõpetada taaskord ei suutnud ja osa võidust haihtus. Hommikukohvi juues mõtlen, et täna kindlasti ei mängi. Rõõmustan selle üle, et on reede ja nädalavahetus terendab ukse ees. Mõtlen, et õhtul võiks hoopis kusagil väljas tiiru teha selle asemel, et arvutis istuda. 

Tööpäev möödus rahulikult. Mõnikord läksid küll mõtted mängudele, aga ei midagi väga häirivat. Endiselt pean plaani, et võiks õhtul välja minna. Otsustan, et koju jõudes teen mõned telefonikõned ja otsin võimalust tegevust leida, sest endiselt olen üksi kodus. Peale tööpäeva lõppu on aga ilm muutunud kehvaks ja kohe üldse ei kutsu välja. Otsustan ringi, et ei lähe kuhugi, vaid olen kodus ja vaatan telerist mõnd head filmi. Kodused toimetused on tehtud ja maandun diivanile. Veidi aega hiljem aga hakkavad mõtted üha enam liikuma eelmisel õhtul saadud võidule. Hakkab tekkima lootus, et äkki suudan ka täna sama korrata. Olgu, proovin ühe sissemakse ja siis lõpetan. Veidi aega hiljem on raha otsas. Otsustan veelkord proovida. Jällegi veidi aega hiljem on raha otsas. Hakkan närviliseks muutuma. Samas aga on isu võita raha tagasi järjest kasvamas. Korrutan endale, et peab tulema. Nüüd olen juba andnud terve käe, mitte ainult sõrme. Võitu ei tule. Järjest teen uusi sissemakseid. Eile võidetud raha on nüüdseks juba maha mängitud ja tuleb võtta lisa. Aga võitu ei tule kusagilt. Pettumus seguneb vihaga. Kordamööda süüdistan nii ennast kui mängu. Proovin erinevaid mänge, kuid ei midagi. Vahepeal on saabunud öö. Mingil hetkel unustasin kõik ennast ümbritseva. Justkui oleks täielikult kaotanud ajataju. Nüüdseks on juba enesetunne väga kehv. Tõelised süümepiinad, kirun ennast maapõhja, et suutsin niipalju raha taas maha mängida. Vaatan pangaarvet ja näen, et seal on veel täpselt niipalju kui on tarvis, et ära maksta kõik laenumaksed. Raskustega suudan arvuti sulgeda. Üritan magama minna, kuid und ei tule. Ärevus on liiga suur. Tunne on väga rusuv. Raskustega suudan siiski lõpuks uinuda.

2. päev

Öö möödus rahulikult. Olin küll vihane, kuid sain siiski uinuda ja magasin hommikuni välja. Hommikul ärgates aga avastan ennast mõtlemast eelmisel õhtul kaotatud rahast. Selle summa eest oleks saanud ju mitme laenu kuumaksed ära tasuda. Joon kohvi ära ja lähen tööle. Kuna tööpäev on suhteliselt kiire, siis pole aega eelmise õhtu lollustele eriti mõelda. Paar korda siiski mõte sinna suunda liigub, kuid tööga seonduv õnneks viib kiiresti mõtted mujale.

Peale tööpäeva lõppu saabun koju. Vahepeal olen jäetud üksinda koju ja seega tuleb ka kõik kodused toimingud endal ära teha. Koju jõudes panen teleri käima ja arvuti tööle ning suundun kööki õhtusööki valmistama. Sel ajal aga hakkan mõtlema eelneval õhtul kaotatud rahale. Mõtlen endamisi, et miks küll sugugi õnne pole. Loen ju aeg-ajalt kuidas jälle keegi mingi suure summa võidab. Oleks see vaid mina, kohe lõpetaks mängimise ja maksaks kõik võlad. Õhtusöök tehtud, söödud ja nõud pestud, maandun diivanile. Võtan arvuti ja login ennast mängukeskkonda sisse ise endale korrutades, et nüüd võiks küll minu kord olla võita. Pärast nii pikka mängurikarjääri peab ju see õnn ükskord naeratama. 

Taaskord sissemakse tehtud ja läheb mänguks. Väiksemate võitude najal õnnestub sedapuhku mängus püsida tervelt mitu tundi. Siiski aga hakkab tasapisi mängu kantud raha otsa lõppema. Juhtub midagi ootamatut. Viimaste eurode eest mängides õnnestub ühes boonusmängus saavutada korralik võit. Mitte midagi elumuutvat, aga siiski selline summa mis katab eelmisel õhtul kaotatud raha mitmekordselt. Mõtlen, et küll läks hästi. Otsustan, et mängin veel 5 minutit ja kui summa ei suurene, siis võtan võidu välja. Kaotan võidetud rahast natukene, kuid siiski suudan säilitada kainet meelt ja võtan võidu välja. Tunnen rahulolu. Panen arvuti kinni ja suundun vett jooma. Ise mõtlen, et kuna nüüd nii hästi läks, siis ei taha seda rikkuda ja võiks ära magama minna. Kuna aga kell ei ole veel palju, siis und ei tule kiirelt. Hinges on ka väikene ärevus. Mõtlen, et täna on fortuuna minuga ja oleks patt seda raisku lasta. Haaran kiirelt teisest toast sülearvuti ja uus sissemakse rändab mängukontole. Kõigest mõne minutiga on see raha läinud. Otsustan korra veel proovida. Juhtub täpselt sama asi. Kuna möödunud on väga vähe aega, siis on kiusatus veel proovida. On ju täna siiski fortuuna minuga. Aga ei tule seda võitu. Väikene närv on juba sees, aga siiski teen uue sissemakse. See kordub veel mitu korda kuni eelnevalt võidetud rahast on juba korralik osa jälle läinud. Kuna aga sülearvuti aku saab tühjaks, siis vihaga panen arvuti kinni ja lähen magama.

1. päev

Täna oli palgapäev. Paar päeva on hetkeni mil tuleb ära tasuda sellekuised kohustused. Kahjuks on need juba paisunud päris suureks, seega pärast kohustuste tasumist kuigi palju raha üle ei jää. Tööpäev jäänud seljataha ja õhtusöök söödud istun arvuti ette. Kerge ärevus. Kiiresti liigub mõte selles suunas, et kui maksud on tasutud, siis järgmise palgapäevani jääb siiski veel päris pikk tee minna. Võiks ju kusagilt väikest lisaraha saada. Nagu tellimise peale tuleb telerist järjekordne kasiinoreklaam. "No võiks ju proovida veelkord", on järgmine mõte. Ega ma seekord ju ometi ei libastu. Teen kõigest väikese sissemakse ja isegi kui ei võida, siis kohe lõpetan. Ei saa ju lubada endale rohkemat. Mõeldud tehtud. Raha üle kantud ja läheb mänguks. Umbes 30 minutit hiljem olen suutnud oma sissemakse kolmekordistada. Tunne on hea, olen hoos. Tundub, et täna on õnn tõesti minu poolel. Ehk õnnestub veel veidikene oma võidusummat kasvatada. Siis kohe võtan võidu välja. Möödub veel umbes 30 minutit ja mu algsest sissemakse summast on järel viimane euro, mis siis koheselt läheb panuseks. Mõni sekund hiljem haigutab kontol taaskord tühjus. Meel on morn. Mõtlen, et olin ju nii lähedal võidu välja võtmisele. Aga olgu, proovin uuesti. Tundub, et mul siiski on võimalus täna võita ja ei tahaks ju seda käest lasta. 

Mõni minut hiljem on taaskord raha kontol ja võib uuesti proovida. Seekord õnnestub sissemakseks tehtud summa kaotada kõigest 10 minutiga. Hakkab väikestviisi närv mustaks minema. Tuleb ikkagi üks sissemakse veel teha. Peab ju õnnestuma natukene võita. Taaskord mõni minut ja raha kontol. Läheb mänguks. Nüüd õnnestub väikeste võitude abil mängida järjest mitu tundi enne kui lõplikult raha otsas saab mängukontolt. Tuju on halb. Kuna järgmine päev on tööpäev otsustan vihaga arvuti siiski kinni panna, kuid hinges jääb kripeldama, et oleks ju võinud veel raha mängu panna ja küllap siiski oleks võit tulnud. Lähen magama.

Mängusõltlase piinad

Keegi kes ei ole kunagi pidanud tundma seda hetke mil saabub mängimisest tingitud "pohmell" ei oska võibolla mõista mis toimub sõltlase sees. Ma proovin siis mõne sõnaga anda seda edasi, et jagada sellist tunnet. Paljud meist on pidanud elus mõne peo kus tarbitud alkoholi ja meeleolu on ülev. Alguses mõned shotid, seejärel veel mõni kokteil ja tuju tõuseb. Pidu kogub tuure. Sõbrad ümberringi, kõigil on lõbus. Ühtlasi suureneb tarbitav alkoholikogus. Hommikul aga peavaluga ärgates on mõte - ei iial enam. 

Nüüd aga mängusõltlase juurde. Alguses üks panus. Ei võitnud. Seejärel teine. Ikka ei võitnud. Aga nüüd on juba hoog sees. Kaotatud raha oleks ju vaja kuidagi tagasi saada. Üks sissemakse järgneb teisele, aga võitu ei tule. Käes on aeg teha viimane makse. Nüüd kindlasti tuleb võit, peab ju tulema ükskord. Aga ei tule ja nüüd on raha otsas. Pettumus on suur. Jälle on raha otsas. Lähed magama. Enesetunne on väga halb. Sees keerab ja pea on muremõtteid täis. Miks oli vaja üldse alustada? Mis ma nüüd edasi teen? Kust leida raha, et palgapäevani vastu pidada. No kas tõesti ma suutsin jälle sama reha otsa astuda. Miks küll? Ma ei suuda endale niimoodi otsa vaadata. Ainult rikun enda elu ära sellega. Kõik need tunded ja küsimused ning mõtted on mängusõltlase peas hetkel mil saabub mängimisest tingitud pohmell. Absoluutselt kõik on süüdi. Kaasaarvatud mängur ise. Närvid on täiesti läbi. Kusagil pole hea olla. Ka tööl olles on mõtted hajevil. Suudad mõelda ainult ühest asjast. Mängimisest ja kaotustest. Ei oskagi võrrelda millegagi neid tundeid. Neid on lihtsalt palju ja kõik negatiivsed. Kui vaid saaks aega tagasi keerata. 

See on väike sissejuhatus järgnevale minijärjejutule kus ma kirjeldan seda missugune nägi välja üks nädal mängusõltlase elus. Pilguheit minevikku kus mängusõltlane oli oma "võimete" tipul.

Lihtsalt arvamus

Raske on praeguses olukorras vaiki olla. 

Kui ma 24. veebruari hommikul ärkasin ja uudised avasin, siis nagu ka paljusid teisi inimesi tabas ka ka mind šokk kui kuulsin, et Venemaa oli alustanud täiemahulist sõda Ukraina vastu. Vabariigi aastapäeva hommikul sellist uudist kuuldes olid emotsioonid veel kuidagi eriti laes. Esimeseks emotsiooniks muidugi oli raev. Viha selle režiimi vastu mis selle sõja alustas. 

Mina olen Nõukogude liidu ajal sündinud inimene. Üht ja teist elu jooksul näinud. Oma nooruspõlves olen tundnud eestlaste ja venelaste vastasseisu omal nahal. Selliseid situatsioone on kindlasti palju, olen isegi mitmeid versioone kuulnud ja näinud. Nimelt noorena käisime sõpradega tihti jalgpalli mängimas. Seal kus me mängisime käisid ka vene rahvusest noored mängimas. Tihti soovisid nad meie vastu mängida ehk siis eesti poisid vene poiste vastu. Need vene poisid olid meist mõned aastad vanemad ja alati kui me mängisime nendega meeldis neile niiöelda mustalt mängida. Räpased võtted, liigsed tõuklemised, tahtlikud löögid vastu jalgu jne. Alati selline must mäng. Millegipärast jäi mulje, et nad alati tahtsid meile, eesti poistele meelega haiget teha, viimaks meie moraali alla ja seeläbi meid võita. Nüüd palju aastaid hiljem kui venelased alustasid sõda ukrainlaste vastu tuli paratamatult see seik meelde jälle seoses sellega, et pommitatakse suvaliselt kõiki ja kõike, et ukrainlaste moraali alla viia ja seeläbi neid alistuma sundides. Tekib küsimus, kas see ongi teatud osas vene mentaliteet. 

Tänu vene praegusele juhtkonnale muutub ka suhtumine tavalistesse venelastesse. Eks see teatud mõttes ole vale, sest ega ju lihtne inimene pole selles süüdi. Paraku see lihtsalt nii on. See käib sellega kaasas. Mul on endal mitmeid vene rahvusest tuttavaid, kes kõik on igati eestimeelsed ja selle venelaste algatatud sõja vastu. Aga mu tutvusringkonnas on ka vastupidiseid näiteid. Inimesi, kes on terve elu elanud eestis, aga igapäevaselt tarbivad vene meediat. Nende arvamus toimuvast on hoopis midagi muud ja see teatud mõttes vihastab mind. Kunagi vaidlesin ühega, kes kiitis Putinit ja Venemaad. Ma ütlesin talle, et võta oma asjad ja koli sinna, Putin võtab sind hea meelega vastu. Piirid on lahti ja kui seal parem on, siis võib ju sinna minna. Ta vastas mulle, et pere ja töö ning kogu elu on siin. Kui nii, siis olgu, aga sel juhul tuleb austada meie riigi korda. Üks asi on kritiseerida riiki ja valitsust, teine asi aga imetleda diktaatorit ja soovida teistsugust riigikorda.

Vene meedias kogu aeg räägivad tähtsad riigitegelased kui vastik ja vaenulik on läänemaailm. Millegipärast aga paljud nende lapsed, sugulased lähevad lääneriikidesse õppima või elama. Omavad seal kinnisvara ja ärisid. Mina küll ei saadaks oma lapsi vaenulikku riiki õppima või elama. 

Meedias on mitmeid uudiseid selle kohta kuidas mingi seltskond venelasi kurdavad kuidas sanktsioonid ahistavad. Et milles nemad süüdi on, näiteks sportlased. Aga ma küsiks vastu. Milles on süüdi tuhanded lapsed, kes peavad kodust põgenema tundmatusse või inimesed kes kaotavad elu selles sõjas. Milles need ukrainlased süüdi on? Väidetavalt on Venemaa juhtkond valitud demokraatlikult. Järelikult on rahvas otsustanud, et sellist juhtkonda tahetakse ja selle eest ka rahvas vastutab, seega saab ju öelda, et ise valisite riigijuhid nüüd peate sellega kaasnevate tagajärgedega leppima. Enamik inimesi muidugi saab aru, et tegelikult see nii ei ole, aga võib ju samuti silma kinni pigistada ja öelda, et seal on demokraatlikult valitud juhtkond.

Siinkohal kinnitan, et see on pelgalt minu arvamus ja ma ei ole russofoob. Ma ei vihka venelasi, vaid neid, kes toetavad seda sõda ja reziimi mis selle sõja alustas.

Слава Україні! 

Hasartmängusõltuvusest

Pole tegelikult ammu siia midagi kirjutanud, seega viimane aeg see viga parandada. Räägiks vahelduseks hasartmängusõltuvusest. Kõik kes minu kirjutisi siin lugenud on teavad, et ka mind on see haigus tabanud ja seoses sellega on kõik seda sõltuvust puudutavad teemad minu jaoks olulised. Hiljuti lugesin Eesti Ekspressist üht artikklit milles kirjeldati mitut erinevat lugu sellest kuidas inimeset on langenud hasartmängude võrku. Artikkel ise on siin kui peaks huvi olema: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/95678885/janeki-lugu-kogu-muu-elu-jai-seisma-ainus-eesmark-oli-veebikasiinos-jackpot-i-voit-hommikust-ohtuni. 

Aga miks ma sellest üldse juttu teen on see, et selles artikklis räägiti ühtlasi sellest kuidas tegutseb hasartmängusõltlastele mõeldud tugigrupp. Seltskond inimesi käib koos ja räägib oma probleemidest ja muredest. Räägitakse oma lugu. Võibolla ma pole googeldamises väga osav, aga ma polnud taolisest ettevõtmisest varasemalt midagi kuulnud. Nüüd selle kohta lugedes tabasin end mõttelt, et see on üks igati väärt ettevõtmine. Käia koos ja jagada oma mõtteid ning muresid saatusekaaslastega on minu hinnangul hasartmängusõltlasele üks paremaid viise kuidas end võõrandada sellest pahest. Rääkida konkreetselt inimestega kes teavad millest jutt. Inimesed kes on selle kõige see ise olnud küllap mõistavad kõige paremini neid tundeid ja mõtteid millega mängusõltlane silmitsi seisab. Siin on väikene aga. See rühm käib koos ainult Tallinnas. Miks ei võiks sellised koosviibimisi korraldada ka teistes suuremates keskustes. Tartu, Pärnu, Narva, jne. Võibolla siiski tehakse. Ma ei saa kindlalt väita, et ei korraldata, aga vähemalt mina pole kuulnud ega internetist otsidest midagi taolist leidnud. Minu tagasihoidlik arvamus on, et inimesi kes võiksid aeg-ajalt taolisest asjast olla huvitatud. Mis seal salata olen isegi mõelnud, et sellises grupis võiks olla hea mõnikord koos käia. 

Rõõm on tõdeda, et järjest enam on hakatud rääkima sellistest teemadest. Paljudest haigustest räägitakse, seega on õige rääkida ka sellest haigusest. Alkoholismist, suitsetamisest ja narkomaaniast räägitakse lootuses inimesi hoiatada. Ehk aitab ka hasartmängudest rääkimine vältida veidikene rohkem sellesse võrku langemist.