Petis=mina?

Kunas mu enda unereziim ei kannata viimasel ajal mingisugust kriitikat, siis eile hilisõhtul kui pere juba magama oli läinud lugesin veel internetist uudiseid. Jõudes krimirubriiki ja lugedes järjekordselt selle kohta kuidas keegi kelleltki raha välja on petnud, tabasin ennast ootamatult mõtlemast, et kuidas ma siis ise parem olen kui need petturid. Vastus on, et ega väga palju polegi. Natukene põhjalikumalt selle peale mõeldes on ju selge, et ma olen tegelenud pettusega. Ma olen petnud väga paljusid. Laenuandjaid, oma lähedasi ja mis kõige olulisem, iseennast.

Juba võlgades olles uut laenu taotledes tegelikult on tegemist pettusega. See on nagu illusioon, esitada pilti, mida näha soovitakse. Ka illusionistid on teatud mõttes petturid. Inimesi pannakse uskuma asju, mis on justkui võimatud. Samamoodi on ju laenudega. Laenuandjad pannakse uskuma, et isik on usaldusväärne. Tema kontoväljavõtted on korras, krediidiregister briljantne. Tegelikkus on aga kaugel sellest. Siiski on vahe selles, et kui pettur korraldab petuskeemi, siis teeb ta seda hõlptulu saamise eesmärgil. Mina aga siiski võtsin laenu eesmärgiga tasuda teisi laene ja kasutada raha toidu ning kommunaalkuludeks, sest sissetulekud kulusid sõltuvuse rahastamiseks. Tol hetkel ei olnud mõttes kedagi justkui petta, vaid nn eluspüsimine. Nurka surutuna millegipärast alateadvus söödab ette mõtet, et sa oled suuteline neid laene tagasi maksma, kuigi tegelikult see polnud juba pikemat aega nii. Lõppkokkuvõttes petadki sa kõige rohkem iseennast.

Aga miks ma siis tunnen ennast nagu petis? Sellepärast, et ma käitusin valesti. Mul siiski on veel mingisugune südametunnistus. Selle mõttega pean ma iga päev elama, et olen kuritarvitanud teiste usaldust. 

Ka praegusel hetkel kui mul on juba tõsised raskused tasumisega, võin kindlalt väita, et minu eesmärk polnud kedagi tahtlikult petta. Ma soovin ka praegu need laenud ju tegelikult tagasi maksta. Kasvõi vähemalt selle osa mis ma olen laenanud. Siiski on see äärmiselt keeruline ja nõuab suurt pingutust. Iga samm sellel teel tundub ääretult vaevaline ja tulemust pole praktiliselt märgata, kuid ma loodan, et tänu sellele saan kasvõi natukene süümepiinu vähendada, sest teen omalt poolt kõik, mis võimalik, et jõuda lõpuks eesmärgini. Eesmärk hetkel ei olegi võlavabaks saada, sest selleni on veel väga pikk tee minna, kuid antud hetkel oleks soov saada kõikide asjadega sellisele kokkuleppele, mis võiksid osapooli enam-vähem rahuldada ning mul oleks võimalik neid kokkuleppeid täita. Usun, et see annaks tagasi teatud meelerahu ja näitaks ka minupoolset siirast soovi oma tehtud vigu heastada, sest pelgalt vabandust palumine siin ei aita.