Kuvatud on postitused sildiga mõtted. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga mõtted. Kuva kõik postitused

neljapäev, 16. september 2021

Uued sihid

Teatavasti on viimased aastad olnud üpris keerulised. Kõik laenude ja võlgadega seotud jamad ning võitlus sõltuvusprobleemidega on viinud selleni, et paljud olulised asjad nagu korralik toitumine, aktiivne liikumine, vaba aja veetmine perega on jäänud sootuks tahaplaanile.

Olen enda puhul täheldanud seda, et seoses keerulise olukorraga olen hakanud üha enam mõtlema erinevate asjade üle. Näiteks olen mõelnud, et võiks hakata endale tasapisi uusi väikeseid eesmärke püstitama. 

Nagu eelnevalt mainisin, siis olukorrast tulenevalt on mõned asjad tahaplaanile jäänud. Sellest tingituna on viimastel aastatel ka kehakaal märgatavalt tõusnud. Nüüd leidsin, et oleks õige aeg seada endale tagasihoidlik eesmärk kaalu kaotada. Siinkohal ei hakka ma endale mingit konkreetset numbrit ette panema, vaid võtan esialgu eesmärgiks teha selliseid ümberkorraldusi elus mis üleüldse soodustaksid kaalulangetust. Alles siis hakkame numbritest rääkima. 

Ma tean, et paljud soovitavad seada võimalikult suuri eesmärke mille poole pürgida, kuid tundes ennast, siis on tulemuslikum seada tagasihoidlikum eesmärk, et selle saavutamisel saadav lisamotivatsioon aitab edasi pürgida. Jah ka mina unistan suurelt, kuid eesmärgid sean siiski niiöelda step-by-step.

Ühe väikese eesmärgi ma siin tegelikult külvasin juba ühes eelnevas postituses kus kirjutasin, et loodan reklaamirahadest ka esimese väljamakseni jõuda. Seega kui hästi läheb, siis kuu lõpuks saab see eesmärk täidetud ja oleks üks väike võit saavutatud. Seniks aga seame uusi väikeseid sihte mille poole pürgida.

laupäev, 24. aprill 2021

Mida sa küll mõtlesid?

Seda küsimust on minu käest küsitud ikka päris mitmeid kordi. Ning kui päris aus olla, siis ma ei olegi osanud sellele korrektselt vastata. Enamasti on vastus piirunud lausega: "ma ei mõelnudki". Olgem ausad, see vastus ei rahulda ju kedagi ja tegelikult ei ole ma ka ise taolise vastusega rahul. Mõni päev tagasi hakkasin siis mõtlema sellel teemal, et mida ma küll mõtlesin. Aga mida ma mõtlesin kui läksin internetikasiinosse mängima? Mida ma mõtlesin kui võtsin järjekordse laenu? Prooviks siinkohal nüüd mõne sõnaga lahti seletada need kaks küsimust.

Suur vahe on kas kasiinosse minnakse esimest või sajandat korda. Mõtted on hoopis teised. Kui esimest korda minna, siis võib ju mõte olla, et äkki õnnestub võita, kuid isegi kui ei õnnestu pole hullu midagi kui mõne väikese summa kaotad. Teisel ja kolmandal korral võibolla on see samamoodi. Edasi aga ilmselt võib hakata mõtlemine juba muutuma, eriti kui on õnnestunud vahepeal natukene võita. Siis on juba eesmärk ainult võita. Mõte keerleb ainult selle üle kuidas maja niiöelda üle mängida. Juba enne internetikasiinosse sisenemist on ainus eesmärk eelmisel korral kaotatud raha tagasi võita või kui eelmine kord õnnestus võidukalt lõpetada, siis miks peaks seekord teisiti minema, ma olen ju osav. Taoline mõttemuster hakkas aina korduma ja see täpselt seda ma mõtlesingi. Ma mõtlesin, et ma võidan. Siis kui selles keerises sees oled, siis muust ei mõtlegi. Eks aeg-ajalt tuleb ka selgushetki, mil taipad, et tegelikkus on hoopis midagi muud, kuid kahjuks need on ainult lühiajalised. 

Aga mida ma mõtlesin siis kui ma laenu võtsin. Oma esimesed laenud ma võtsin tegelikult selleks, et tõesti oli tarvis. Kõige esimene laen oli auto finantseerimiseks ja teine laen oli remondilaen. Mõlemad laenud said õigeaegselt tagasi makstud ja probleeme polnud. Probleemid tekkisid alles hiljem. Kiirlaenudega tekkis olukord, et kiiresti laenad ja kiiresti maksad tagasi. Nii mõnigi laenuandja pakub ju esimest laenu peaaegu tasuta. Nii sai ka minul kõik alguse. Võtsin väikese summa ja palgapäeval maksin tagasi. Lihtne, eksole. Siis aga hakkas mõttemaailm jälle muutuma. Tekkis mõte, et ma sel kuul maksan osa ja ülejäänud järgmine kuu ja nii edasi. Seejärel tekkisid mõtted, et võiks ju võtta väikelaenu, millega maksta ära kiirlaenu ja selliselt see mõttemaailm töötas. Taoliselt ma siis mõtlesin. Ühtpidi mõtlesin, et saaks kõik laenud makstud ja kulud kaetud, kuid kõige selle juures keeldus aju mõtlemast, et tegelikult ma ju kaevan endale sellega hoopis auku. Mõttemaailm toimis täielikult valesti. 

Paar päeva tagasi avastasin siis juhuslikult, et mul möödus täpselt 6 kuud sellest hetkest, mil tegin oma viimased panused mänguautomaatidel. See ajendaski mind mõtisklema sellele teemal. Pool aastat küll pole teab mis pikk aeg, kuid siiski on see pikim paus, mis mul on olnud alates sellest hetkest kui sõltuvuse küüsi langesin. Üht võin siiski öelda. Tänaseks päevaks ma olen aru saanud sellest kui vale oli minu suhtumine, minu mõtlemine. Tänasel päeval keskendun hoopis teistele asjadele. Minu eesmärk on nüüd tekitatud tulekahju kustutada ning sellest ma mõtlen. Ma mõtlen sellest kui valesti ma olen käitunud ja sellest kuidas seda heastada. Ma mõtlen sellest, et iial ei langeks enam sõltuvuste võrku. Mida ma siis mõtlesin? Ma mõtlesin valesid mõtteid.

reede, 2. aprill 2021

Tahan oma raha tagasi...

Hakkasin ükspäev mõtlema, et kui palju siis võib olla aastate jooksul raha tuulde lastud tänu sõltuvusele. Täpset summat on õnneks või kahjuks võimatu teada saada, kuid umbkaudu suurusjärgu siiski. Siinkohal ma ei mõtle seda summat, mis on läbi mängitud, vaid siiski neid summasid, mida ma olen siis kandnud erinevatesse mängukeskkondadesse. Ehk siis palgarahad, võidusummad, mis uuesti internetikasiinodesse tagasi kantud, samuti mingil määral laenurahasid. Päris hirmutav on sellele tagasi mõelda. 
Armastatud näitleja Arvo Kukumägi ütles temast tehtud dokumentaalfilmis, et ta on elu jooksul ära joonud rongitsisterni jagu kanget alkoholi, mis võrdub siis umbes 60000 liitri jagu. Ei oska öelda, kas ta liialdas või mitte, aga sellegi poolest on see päris hirmuäratav number. Kui see arvutada ümber rahasse, siis võib selle numbri korrutada päris mitmega. Tagasi tulles minu kulutatud summadele, siis numbreid ma siinkohal välja tooma ei hakka, sest ega ma neid ju täpselt isegi ei tea, kuid raisatud summadega oleks saanud ilmselt osta nii mõnegi kinnisvaraobjekti. Kui kõik need summad oleksid läinud hoopis investeerimisele, siis tõenäoliselt võiksin tänasel päeval juba nautida teatud määral finantsvabadust, mitte pidada piinlikku arvestust selle üle kuidas raha paigutada nii, et laenumaksed saaksid makstud ja ka muud kulud oleksid kaetud. 
Kummaline, kuidas vahepeal mõtted hakkavad sellist radapidi kulgema. Sõltuvuse tekitatud mustas augus olles võiks taolised analüüsivõimed esile tulla, mitte hoopis need mõtted, kuidas kaotatud raha tagasi võita ja seeläbi hoopis veelgi rohkem raha kaotada. Tahaks loota, et tänaseks päevaks olen ma sellest omad järeldused teinud ja suudan edaspidi nendele deemonitele silma vaadata ja mitte enam kasiinodele oma raha "annetada". Kahjuks ma seda raha enam kunagi tagasi ei saa ja sellega ma olen leppinud. Küll aga ma tahan saada tagasi seda, kel olid suured sihid silmade ees kui ta alustas oma esimesel täiskohaga töökohal raha teenimisega. Ja selle nimel tuleb nüüd edasi töötada.



reede, 5. märts 2021

Tagasivaade

Viimastel päevadel olen hakanud taas üha enam mõtlema selle peale kuna ja mis hakkas valesti minema. Olen hakanud seda niiöelda uuesti läbi elama. Üritanud mõista, mida ma mingil hetkel valesti tegin. Ühtpidi kõlab see justkui enesepiinamisena, kuid ma siiski usun, et see aitab mul muutuda paremaks inimeseks.

Ma olen veendunud, et ma pole täna enam see inimene, kes oli viis aastat tagasi, viis kuud või isegi viis nädalat tagasi. Inimesed minu ümber seda vaevalt, et märkavad, kuid ma ise tean seda. Päris suur osa mu mõttemaailmast on muutunud. On teatud asjad, mida ma vaatan hoopis teise pilguga kui seda tegin varem. Üks peamisi muutusi on suhtumine rahasse. Ma tegelikult ei ole kunagi olnud suur laristaja kui välja arvata sõltuvuse küüsi langemine. Minu jaoks ei ole oluline sõita vinge autoga, käia ringi viimasepeal firmariietes, osta kalleid ehteid või lihtsalt sooritada mingisuguseid emotsioonioste. Samas pole ma ka olnud kunagi eriline koguja. Tagantjärele mõeldes, siis see tõenäoliselt on üks peamisi põhjuseid, miks ma sõltuvuse küüsi langesin. Mul lihtsalt polnud sellist tagavara nagu oleks võinud olla. Neid põhjuseid on mitmeid miks ei olnud ja siin ei ole küsimus, et oleksin laristanud, vaid lihtsalt oleksin pidanud mõtlema ja planeerima teisiti. Teatud asju sai tehtud ja kohtades käidud, mille kohapealt oleks võibolla pidanud võtma veidikene rahulikumalt. 

Teine peamine muutus on suhtumine vabasse aega ja selle kasutamisse. Ma ei ole mingisugune musterisa ja kaaslane. Kaugel sellest. Enamiku ajast tööle orienteeritud. Paljuski näiteks lastega tegelemine on minu kaasa teha. Kõik lasteaiaga seotud toiminugud. Viimine, toomine, lastevanemate koosolekud, arenguvestlused jne. Lisaks kõik muu. Jah, minu töö iseloom on selline kus teatud perioodidel mul on lihtsalt polegi võimalik millegi muuga tegeleda, kuid siiski ma ilmselt oleksin saanud panustada veidike enam. Kasvõi nendel hetkedel mil vaba aega rohkem oli, kuid siis kulus see muudele tegevustele. Kahjuks ei ole suutnud seda ainult varem märgata.

Ma olen töötanud oma alal juba 15 aastat ja võib öelda, et mulle meeldib, mis ma teen ning ega ma väga ette kujutagi ennast muud tegemast. Nooremana sai mõeldud, et küll on lahe rabeleda kuus 350 töötundi nii, et sul on üks vaba päev, elada hotellides jne. Ometi nüüd lähevad mõtted selle peale, et kuhu ma selle töölõhkumisega siis jõudnud olen. Tööle olen ma ohverdanud ülikooli, oma kunagise lemmikharrastuse ja hulgaliselt vaba aega. Paljud mängud lastega on jäänud mängimata, käigud käimata. Teatud mõttes ka tänu tööle olen ma praegu võlgades. Mõni kindlasti imestab, et kuidas  selle kõige juures mu kaasa on seni suutnud minu kõrvale jääda ja veel eriti nüüd kus avalikuks tuli minu finantsprobleemid. Ja kui nüüd uuesti küsida, et kuhu ma siis jõudnud olen? Vastus on et, kaelani võlgadesse ja kahetsema seda, et pole olnud piisavalt hea isa ja kaaslane. Kui laps tuleb kutsub issit peitust mängima ja sa ütled, ma tõesti ei jõua, sest oled rampväsinud ning päev hiljem laps tahab sama küsida, kuid kuuled kuidas teine laps ütleb, et ära mine issit segama, sest issi on väsinud. Palju on olnud selliseid päevi kui ei näed lapsi ainult siis kui nad magavad või hoopis ainult nädalavahetusel. Kogu aeg selles keerises sees olles võibolla ei märkagi, et tegelikult oleks vaja mõningatele muudele asjadele ka tähelepanu pöörata, mitte ainult jälgida dollarimärke silmade ees. Ühel hetkel sellele ajale tagasi mõeldes aga paratamatult jõuab kätte arusaam kui paljust oled tegelikult ilma jäänud. Siiski tuleb tööd edasi teha, kuid mingil hetkel võib kätte jõuda hetk, mil tekib tahtmine hakata väärtushinnanguid ümber hindama. Isegi ka siis kui oled kurguni võlgades.

Lõpetuseks üks väikene austusavaldus klassikutele.