Elu pärast võlgade ümberkujundamist

Mitmed inimesed on minu käest küsinud, et kuidas elu peale võlgade ümberkujundamist on muutunud ning kas meelerahu on taastunud. Nendele küsimustele tegelikult ühest vastust minul polegi. Tegelikult on see siiski üsna keeruline teema. Põhjuseks juba ainuüksi see, et kui olukord juba nii kaugele läinud on, et on vaja võlgade ümberkujundamist, siis sellest kõigest välja ronimine on üks ääretult pikk protsess.

Aga kui alustada algusest, siis kogu sellel protsessil on mitu tahku. Esimene neist muidugi on rahaline pool. Nimelt ilma võlgade ümberkujundamiseta oleks tõenäoliselt enamik kui mitte kõik minu laenud läinud hapuks. See tähendanuks siis kõikvõimalikke viiviseid, inkassosid, kohtutäitureid. Mis omakorda oleks tähendanud igasuguseid pidevaid meeldetuletuskirju, kõnesid, rääkimata kontode arestidest jne. Kuna seda kõike oleks liiga palju hoomata minu jaoks, siis otsustasin seda ennetada ja ise kohtusse pöörduda. Tulemuseks on kindlad maksegraafikud ja vähemalt selles osas meelerahu. Tuleb kindlal kuupäeval summad ära maksta ja jälle ühe kuu võrra kava lõpptähtaeg läheneb. 

Teisena tooksin välja selle tumedama poole. Nimelt aeg-ajalt tuleb ikkagi must masendus peale, sest kuigi kogusummad kuu kuu haaval vähenevad, siis lõpp tundub ikkagi veel nii kaugel. See omakorda tähendab seda, et lõdvaks ei saa hetkegi lasta, sest kuklas on kogu aeg rusuv tunne, et sa oled siiski võlglane. 

Samuti muidugi see igakuiselt makstav summa on päris suur. Endiselt see moodustab üsna märkimisväärse protsendi minu sissetulekust. Kuna see osakaal on päris suur, siis see jällegi tähendab seda, et väga palju raha üle ei jää. Ma tulen küll kenasti toime, kuid mingisugust erilist meelerahufondi ma endale luua ei saa. See jällegi tekitab aeg-ajalt teatud pingeid. Kui ikka igal kuul pangaarvet vaadates märkad neid pikki ridasid ja suuri summasid mis arveldusarvelt maha lähevad, siis vahel tekivad küll igasugused emotsioonid. Mõnikord on see viha, mõnikord kurbus, peaaegu alati on aga esindatud pettumus. Lisaks pidev enesesüüdistamine. Kõige kurvem selle asja juures on see, et kui vaatad neid summasid ja samal ajal enda lähedaseid ja siis mõtled, et mida kõike ma võiksin selle rahaga nende heaks teha, aga mina lihtsalt piltlikult öeldes lasen raha tuulde. 

Kokkuvõtvalt võin aga öelda, et võrreldes võlgade ümberkujundamisele vahetult eelnevale ajale on minu üldine elukvaliteet siiski parem. Kuigi stressitase on endiselt kõrge, ei pea ma vähemalt kartma erinevaid kirju ja kõnesid laenuandjatelt ja inkassodelt. See annab ikkagi mingisugustki meelerahu. Natukene aitab kaasa ka see, et näha igakuiselt kogusumma vähenemist. Kui varem võlasummad pigem suurenesid igakuiselt, siis nüüd on ikkagi see tendents teises suunas. Samuti kui eelnevalt ületasid minu laenumaksed minu sissetulekuid, siis nüüd vähemalt on see vastupidi. Isegi kui mõnel kuul ma tulen enam-vähem ots otsaga kokku, siis vähemalt ei tule puudu ja juba see tõstab kasvõi veidikene elukvaliteeti. Samuti ei pea ma enam oma kaasale valetama. See on ka juba suur pluss. Kui varasemalt olid igasugused pidevad skeemitamised ja keerutamised minu argipäev, siis enam mitte. Saan asjadest rääkida nii nagu nad on. Isegi kui mul on madalseisud ja ma alati kõigest ei tahagi kurta, siis vähemalt ma ei pea vaatama kaasale silma ja valetama. Võibolla see on isegi sellest kõigest kõige olulisem. See kui igapäevaselt pidi valetama ja varjama oli selle eelneva aja juures kõige keerulisem ja stressirikkam. 

Kas peab alati pealkiri olema?

Pole juba pikemat aega kirjutanud siia midagi. Tegelikult oleks kirjutada küll, aga samas vahel tundub mõtetes kõik palju lihtsam, kuid hakates neid sõnu paberile seadma on olukord hoopis teine. Peamine põhjus miks ei ole siia viimasel ajal ridu lisandunud peitub aga hoopis selles, et lihtsalt on kogu aeg väga kiire. Lihtsalt pole aega ja kuna see pole mingisugune suunamudimise blogi mis peaks mulle sissetulekut genereerima, siis ei hakka ma ka oma väärtuslikku uneaga sellele panustama. 

On kuidas on, aga viimasel ajal on päris palju tööd tehtud. Pikad päevad, lisaks mõnigaid juhutöid nädalavahetusel jne. Eks see muidugi on kõik sellepärast, et tuleb oma haavu lakkuda. Enda tekitatud tulekahju kustutada peab ju kuidagi üritama kustutada. Isegi siis kui lausleeki enam pole, siis paraku hõõgumine on endiselt ning seda tuleb kontrolli all üritada hoida, et ei lahvataks uut leeki. Mis mind aga veidikene kurvaks teeb on see, et ma pean seda kahjuks tegema oma pere arvelt. Ma ei saa veeta nendega kvaliteetaega niipalju kui tahaksin ja see teebki mind kurvaks. Väga vastik on öelda lapsele, et pean täna jälle kauem tööl olema või nädalavahetusel midagi tegema selle asemel, et temaga kuhugile minna või midagi teha. 

Ma pean veel aastaid pingutama, et oma võlgadest lahti saada. See tähendab, et tuleb töiselt pingutada ja seda isegi vaba aja arvelt. Selleks ajaks kui ma oma võlgadest lahti peaksin saama on lapsed juba piisavalt suured ja võibolla enam ei tahagi niimoodi koos aega veeta nagu seda praegusel ajal. See aga tähendab seda, et oma enese rumala käitumise ja valede otsuste tõttu olen ma tekitanud olukorra milles on palju kaotajaid, aga mitte ühtegi võitjat. Seda kahetsen ma kõige rohkem. Tänu sellele möödub minu laste lapsepõlv hoopis teisiti kui ma seda ilmselt sooviksin.

Kui saaksin seda muuta, siis ma ei kõhkleks hetkegi, aga kahjuks ei saa. Pean ainult pingutama, et hoida olukord kontrolli all, mis muidugi arvestades praegust inflatsiooni on tegelikult väljakutset veelgi suurendanud. Aga no kellele ma ikka kurda. Enda tehtud vead ja selle eest tuleb nüüd tasuda kõrget hinda. Ehk ühel päeval läheb olukord veidikene paremaks ja ma suudan ennast kasvõi veidikenegi rehabiliteerida. Mis ma aga öelda tahan on see, et kel veel vähegi võimalus, siis püüdke mitte oma elu rikkuda. Mina seda ei teinud kui mängisin hasartmänge kontrollimatult ja võtsin üha uusi laene, käitudes nii vastutustundetult kui vähegi võimalik. Mõelge selle peale, et mitte ei riku ainult enda elu, vaid ka teatud määral enda lähedaste oma.

7. päev

Kõhus keerab. Ei mõista kas see on põhjustatud närvipingest või on tegemist miski viirusega. Igatahes tööl on väga raske olla. Iga pisiasi häirib ja muudab veelgi enam närvilisemaks. Kogu olukord on nii rusuv. Tunne on justkui kogu taevas tahaks mind enda raskuse alla vajutada. Kõik mõtted mis peast läbi käivad on ainult negatiivset laadi. 

Peale tööd otsustan mitte kohe koju minna. Tahan lihtsalt kusagil vaikuses hetke mõelda, sest kogu olukord on minust tekitanud sellised segased tunded mida ma ei oska isegi sõnadesse panna. Olen seni pidanud ennast küllaltki hea närvikavaga inimeseks, kuid nüüd tunnen, et miski hakkab kusagilt välja ajama. Ma ei suuda leida ühtegi mõistlikku varianti enda jaoks kuidas seda olukorda natukenegi leevendada. Ka kõige mustemad mõtted vilksatavad aeg-ajalt sisse. Õnneks taipan kiiresti, et see pole siiski lahendus. Tekitaksin sellega lihtsalt teistele probleeme. See oleks minust väga isekas ja pealegi pole keegi teine minu hädades süüdi. Oma sisimas ma ju ei taha olla selline. Ma tahaks, et paljud asjad oleks teisiti. Kui saaks vaid aega tagasi keerata. Otsuseid muuta. 

Kui ma olin veidi aega mõtisklenud, siis otsustasin, et küllap hakkab nüüd põhi minu jaoks kätte jõudma. Siis edasi tuleks ennast ükskord sundida midagi tõsisemat ette võtma, et oleks ükskord võimalik kuidagi normaalsemat elu elada. See tol hetkel tehtud otsus ei teinud küll mu enesetunnet paremaks, kuid andis mulle väikese lisatõuke otsa vaadata endale ja öelda: “sa oled loll.”

Tollest hetkest alates ei hakanud kõik veel paremaks minema, selleni läks veel veidikene aega, kuid siiski oli see esimene imepisikene moment ja arusaamine probleemi sügavusest. Tundsin hirmu, et sellest kõigest välja ronimine saab olema väga raske. Ja seda tundes tahaks kohe ära joosta. Eemale kõigest ja kõigist ning mitte vaadata tagasi. 

5. päev

Eelmise õhtu väljaskäigust veidi väsinuna otsustan täna veidi rahulikumalt võtta ja lihtsalt teleka ees vedeleda. Tundub päris hea plaan selleks kuidas veeta pühapäeva üksi kodus. Hommikused rituaalid tehtud maandun teleka ette. Aga nagu tavaks, siis midagi huvitavat parasjagu vaadata ei ole. Otsustan arvuti tööle panna ja vaadata üle viimased uudised. Midagi põletavat pole ja igavus hakkab tasapisi võimust võtma. Üha enam hakkavad mõtted minema taaskord mängimisele ja eelmisel päeval saadud võidule. Kõik eelnevad mustad mõtted ja kaotused oleks nagu mälust pühitud ja meeles ainult see võit mis tuli. Unelm sellest, et võiksin seda ju ka täna korrata ja oma majanduslikku seisu veelgi parandada. Kogu tähelepanu ongi nüüd ainult sellel. Mis saaks küll valesti minna. Login mängukeskkonda, teen sissemakse ja läheb mänguks.

Veidi aega hiljem on raha otsas. Mõtlen, et ju on tegemist nagu kalastamisega, et söödad alguses kohta sisse ja küll siis tuleb suur kala. Järgmine sissemakse kaob taas minutitega. Aga olen veel suhteliselt rahulik, sest hetkel on veel arvel piisavalt raha. Siiski otsustan järjekordselt jätkata. Endiselt jälle võitu ei tule ja hakkan vaikselt närvi kaotama. Mida aeg ja sissemakse edasi seda rohkem hakkab võidukohustus rõhuma. Hakkan taipama, et ammu enam ei mängi ma lõbu pärast, vaid ainult võidukohustusest. Kõik kisub taaskord kiiva. Raha väheneb arvelt meeletu kiirusega ja mingit edu ei paista kusagilt. Päev hakkab tasapisi õhtusse veerama ja mõtlen, et kuna homme on tööpäev siis oleks targem magama minna. Eelmiselt õhtul võidetud rahast on ainult niipalju veel alles, et järelejäänud maksud ära maksta. Otsustangi seda teha, et vähemalt maksud saaksid makstud. Enne seda suutsin aga raskustega mängulehekülje kinni panna. Muidugi käis sellega kaasas pidev enesesüüdistamine. Taaskord.

Maksud makstud, lähen magama. Und aga ei tule. Suudan ainult mõelda kaotatud rahale ja sellest kuidas ülejäänud kuu jälle vastu pidada, sest ainus raha mis alles on see sularaha mis on rahakotis. Enesetunne on jälle räbal. Terve nädala jooksul on emotsioonid käinud ülesse ja alla. No kui jätkusuutlik saab see olla?

3. päev

Järjekordne hommik ja järjekordsed süümepiinad. Eelmine päev oli olnud küll veidikene edukam väikese võidu näol, kuid rahuloluks siiski põhjust pole, sest mängimist lõpetada taaskord ei suutnud ja osa võidust haihtus. Hommikukohvi juues mõtlen, et täna kindlasti ei mängi. Rõõmustan selle üle, et on reede ja nädalavahetus terendab ukse ees. Mõtlen, et õhtul võiks hoopis kusagil väljas tiiru teha selle asemel, et arvutis istuda. 

Tööpäev möödus rahulikult. Mõnikord läksid küll mõtted mängudele, aga ei midagi väga häirivat. Endiselt pean plaani, et võiks õhtul välja minna. Otsustan, et koju jõudes teen mõned telefonikõned ja otsin võimalust tegevust leida, sest endiselt olen üksi kodus. Peale tööpäeva lõppu on aga ilm muutunud kehvaks ja kohe üldse ei kutsu välja. Otsustan ringi, et ei lähe kuhugi, vaid olen kodus ja vaatan telerist mõnd head filmi. Kodused toimetused on tehtud ja maandun diivanile. Veidi aega hiljem aga hakkavad mõtted üha enam liikuma eelmisel õhtul saadud võidule. Hakkab tekkima lootus, et äkki suudan ka täna sama korrata. Olgu, proovin ühe sissemakse ja siis lõpetan. Veidi aega hiljem on raha otsas. Otsustan veelkord proovida. Jällegi veidi aega hiljem on raha otsas. Hakkan närviliseks muutuma. Samas aga on isu võita raha tagasi järjest kasvamas. Korrutan endale, et peab tulema. Nüüd olen juba andnud terve käe, mitte ainult sõrme. Võitu ei tule. Järjest teen uusi sissemakseid. Eile võidetud raha on nüüdseks juba maha mängitud ja tuleb võtta lisa. Aga võitu ei tule kusagilt. Pettumus seguneb vihaga. Kordamööda süüdistan nii ennast kui mängu. Proovin erinevaid mänge, kuid ei midagi. Vahepeal on saabunud öö. Mingil hetkel unustasin kõik ennast ümbritseva. Justkui oleks täielikult kaotanud ajataju. Nüüdseks on juba enesetunne väga kehv. Tõelised süümepiinad, kirun ennast maapõhja, et suutsin niipalju raha taas maha mängida. Vaatan pangaarvet ja näen, et seal on veel täpselt niipalju kui on tarvis, et ära maksta kõik laenumaksed. Raskustega suudan arvuti sulgeda. Üritan magama minna, kuid und ei tule. Ärevus on liiga suur. Tunne on väga rusuv. Raskustega suudan siiski lõpuks uinuda.

2. päev

Öö möödus rahulikult. Olin küll vihane, kuid sain siiski uinuda ja magasin hommikuni välja. Hommikul ärgates aga avastan ennast mõtlemast eelmisel õhtul kaotatud rahast. Selle summa eest oleks saanud ju mitme laenu kuumaksed ära tasuda. Joon kohvi ära ja lähen tööle. Kuna tööpäev on suhteliselt kiire, siis pole aega eelmise õhtu lollustele eriti mõelda. Paar korda siiski mõte sinna suunda liigub, kuid tööga seonduv õnneks viib kiiresti mõtted mujale.

Peale tööpäeva lõppu saabun koju. Vahepeal olen jäetud üksinda koju ja seega tuleb ka kõik kodused toimingud endal ära teha. Koju jõudes panen teleri käima ja arvuti tööle ning suundun kööki õhtusööki valmistama. Sel ajal aga hakkan mõtlema eelneval õhtul kaotatud rahale. Mõtlen endamisi, et miks küll sugugi õnne pole. Loen ju aeg-ajalt kuidas jälle keegi mingi suure summa võidab. Oleks see vaid mina, kohe lõpetaks mängimise ja maksaks kõik võlad. Õhtusöök tehtud, söödud ja nõud pestud, maandun diivanile. Võtan arvuti ja login ennast mängukeskkonda sisse ise endale korrutades, et nüüd võiks küll minu kord olla võita. Pärast nii pikka mängurikarjääri peab ju see õnn ükskord naeratama. 

Taaskord sissemakse tehtud ja läheb mänguks. Väiksemate võitude najal õnnestub sedapuhku mängus püsida tervelt mitu tundi. Siiski aga hakkab tasapisi mängu kantud raha otsa lõppema. Juhtub midagi ootamatut. Viimaste eurode eest mängides õnnestub ühes boonusmängus saavutada korralik võit. Mitte midagi elumuutvat, aga siiski selline summa mis katab eelmisel õhtul kaotatud raha mitmekordselt. Mõtlen, et küll läks hästi. Otsustan, et mängin veel 5 minutit ja kui summa ei suurene, siis võtan võidu välja. Kaotan võidetud rahast natukene, kuid siiski suudan säilitada kainet meelt ja võtan võidu välja. Tunnen rahulolu. Panen arvuti kinni ja suundun vett jooma. Ise mõtlen, et kuna nüüd nii hästi läks, siis ei taha seda rikkuda ja võiks ära magama minna. Kuna aga kell ei ole veel palju, siis und ei tule kiirelt. Hinges on ka väikene ärevus. Mõtlen, et täna on fortuuna minuga ja oleks patt seda raisku lasta. Haaran kiirelt teisest toast sülearvuti ja uus sissemakse rändab mängukontole. Kõigest mõne minutiga on see raha läinud. Otsustan korra veel proovida. Juhtub täpselt sama asi. Kuna möödunud on väga vähe aega, siis on kiusatus veel proovida. On ju täna siiski fortuuna minuga. Aga ei tule seda võitu. Väikene närv on juba sees, aga siiski teen uue sissemakse. See kordub veel mitu korda kuni eelnevalt võidetud rahast on juba korralik osa jälle läinud. Kuna aga sülearvuti aku saab tühjaks, siis vihaga panen arvuti kinni ja lähen magama.

Mängusõltlase piinad

Keegi kes ei ole kunagi pidanud tundma seda hetke mil saabub mängimisest tingitud "pohmell" ei oska võibolla mõista mis toimub sõltlase sees. Ma proovin siis mõne sõnaga anda seda edasi, et jagada sellist tunnet. Paljud meist on pidanud elus mõne peo kus tarbitud alkoholi ja meeleolu on ülev. Alguses mõned shotid, seejärel veel mõni kokteil ja tuju tõuseb. Pidu kogub tuure. Sõbrad ümberringi, kõigil on lõbus. Ühtlasi suureneb tarbitav alkoholikogus. Hommikul aga peavaluga ärgates on mõte - ei iial enam. 

Nüüd aga mängusõltlase juurde. Alguses üks panus. Ei võitnud. Seejärel teine. Ikka ei võitnud. Aga nüüd on juba hoog sees. Kaotatud raha oleks ju vaja kuidagi tagasi saada. Üks sissemakse järgneb teisele, aga võitu ei tule. Käes on aeg teha viimane makse. Nüüd kindlasti tuleb võit, peab ju tulema ükskord. Aga ei tule ja nüüd on raha otsas. Pettumus on suur. Jälle on raha otsas. Lähed magama. Enesetunne on väga halb. Sees keerab ja pea on muremõtteid täis. Miks oli vaja üldse alustada? Mis ma nüüd edasi teen? Kust leida raha, et palgapäevani vastu pidada. No kas tõesti ma suutsin jälle sama reha otsa astuda. Miks küll? Ma ei suuda endale niimoodi otsa vaadata. Ainult rikun enda elu ära sellega. Kõik need tunded ja küsimused ning mõtted on mängusõltlase peas hetkel mil saabub mängimisest tingitud pohmell. Absoluutselt kõik on süüdi. Kaasaarvatud mängur ise. Närvid on täiesti läbi. Kusagil pole hea olla. Ka tööl olles on mõtted hajevil. Suudad mõelda ainult ühest asjast. Mängimisest ja kaotustest. Ei oskagi võrrelda millegagi neid tundeid. Neid on lihtsalt palju ja kõik negatiivsed. Kui vaid saaks aega tagasi keerata. 

See on väike sissejuhatus järgnevale minijärjejutule kus ma kirjeldan seda missugune nägi välja üks nädal mängusõltlase elus. Pilguheit minevikku kus mängusõltlane oli oma "võimete" tipul.

Lihtsalt arvamus

Raske on praeguses olukorras vaiki olla. 

Kui ma 24. veebruari hommikul ärkasin ja uudised avasin, siis nagu ka paljusid teisi inimesi tabas ka ka mind šokk kui kuulsin, et Venemaa oli alustanud täiemahulist sõda Ukraina vastu. Vabariigi aastapäeva hommikul sellist uudist kuuldes olid emotsioonid veel kuidagi eriti laes. Esimeseks emotsiooniks muidugi oli raev. Viha selle režiimi vastu mis selle sõja alustas. 

Mina olen Nõukogude liidu ajal sündinud inimene. Üht ja teist elu jooksul näinud. Oma nooruspõlves olen tundnud eestlaste ja venelaste vastasseisu omal nahal. Selliseid situatsioone on kindlasti palju, olen isegi mitmeid versioone kuulnud ja näinud. Nimelt noorena käisime sõpradega tihti jalgpalli mängimas. Seal kus me mängisime käisid ka vene rahvusest noored mängimas. Tihti soovisid nad meie vastu mängida ehk siis eesti poisid vene poiste vastu. Need vene poisid olid meist mõned aastad vanemad ja alati kui me mängisime nendega meeldis neile niiöelda mustalt mängida. Räpased võtted, liigsed tõuklemised, tahtlikud löögid vastu jalgu jne. Alati selline must mäng. Millegipärast jäi mulje, et nad alati tahtsid meile, eesti poistele meelega haiget teha, viimaks meie moraali alla ja seeläbi meid võita. Nüüd palju aastaid hiljem kui venelased alustasid sõda ukrainlaste vastu tuli paratamatult see seik meelde jälle seoses sellega, et pommitatakse suvaliselt kõiki ja kõike, et ukrainlaste moraali alla viia ja seeläbi neid alistuma sundides. Tekib küsimus, kas see ongi teatud osas vene mentaliteet. 

Tänu vene praegusele juhtkonnale muutub ka suhtumine tavalistesse venelastesse. Eks see teatud mõttes ole vale, sest ega ju lihtne inimene pole selles süüdi. Paraku see lihtsalt nii on. See käib sellega kaasas. Mul on endal mitmeid vene rahvusest tuttavaid, kes kõik on igati eestimeelsed ja selle venelaste algatatud sõja vastu. Aga mu tutvusringkonnas on ka vastupidiseid näiteid. Inimesi, kes on terve elu elanud eestis, aga igapäevaselt tarbivad vene meediat. Nende arvamus toimuvast on hoopis midagi muud ja see teatud mõttes vihastab mind. Kunagi vaidlesin ühega, kes kiitis Putinit ja Venemaad. Ma ütlesin talle, et võta oma asjad ja koli sinna, Putin võtab sind hea meelega vastu. Piirid on lahti ja kui seal parem on, siis võib ju sinna minna. Ta vastas mulle, et pere ja töö ning kogu elu on siin. Kui nii, siis olgu, aga sel juhul tuleb austada meie riigi korda. Üks asi on kritiseerida riiki ja valitsust, teine asi aga imetleda diktaatorit ja soovida teistsugust riigikorda.

Vene meedias kogu aeg räägivad tähtsad riigitegelased kui vastik ja vaenulik on läänemaailm. Millegipärast aga paljud nende lapsed, sugulased lähevad lääneriikidesse õppima või elama. Omavad seal kinnisvara ja ärisid. Mina küll ei saadaks oma lapsi vaenulikku riiki õppima või elama. 

Meedias on mitmeid uudiseid selle kohta kuidas mingi seltskond venelasi kurdavad kuidas sanktsioonid ahistavad. Et milles nemad süüdi on, näiteks sportlased. Aga ma küsiks vastu. Milles on süüdi tuhanded lapsed, kes peavad kodust põgenema tundmatusse või inimesed kes kaotavad elu selles sõjas. Milles need ukrainlased süüdi on? Väidetavalt on Venemaa juhtkond valitud demokraatlikult. Järelikult on rahvas otsustanud, et sellist juhtkonda tahetakse ja selle eest ka rahvas vastutab, seega saab ju öelda, et ise valisite riigijuhid nüüd peate sellega kaasnevate tagajärgedega leppima. Enamik inimesi muidugi saab aru, et tegelikult see nii ei ole, aga võib ju samuti silma kinni pigistada ja öelda, et seal on demokraatlikult valitud juhtkond.

Siinkohal kinnitan, et see on pelgalt minu arvamus ja ma ei ole russofoob. Ma ei vihka venelasi, vaid neid, kes toetavad seda sõda ja reziimi mis selle sõja alustas.

Слава Україні! 

(Töö)stress

Jälle on sügis käes. Puudelt on langenud lehed, ilmad on jahedad, õhtul läheb varakult pimedaks ja muidu ka selline kole ning sombune aeg. Küllap see on ka üheks põhjuseks miks viimasel ajal on meeleolu hakanud pisut langema. Sügise tulekuga on ka töises plaanis hakanud asjad rahulikumaks muutuma. Tööpäevad ei ole enam nii pingelised ja pikad mistõttu on ka vaba aega veidikene rohkem. Siiski on üleüldine meeleolu pigem langustrendis. Küllap oma osa on ka selles üldises olukorras riigis. Uudiseid lugedes läheb meeleolu veelgi kehvemaks nähes mis toimub. Lisaks kõikidele muudele probleemidele mis väsitavad, annab ka see pikale veninud koroonaolukord lisatõuke.

Tavaliselt ma selline ei ole, aga viimasel ajal millegipärast ei viitsi ega taha mitte millegagi tegeleda. Ka hommikune tööleminek on suur pingutus. Kohati on tunne, et on meeletu eneseületus astuda uksest välja ja suunduda tööle. Vahel olen isegi mõelnud, et läheks teises suunas. Tööl olles on ainus mõte see, et millal küll tööpäev lõpeb ja saaks koju minna. Samas ka kodus ei taha midagi teha. Iga tegevus tundub kohutavalt tüütu. Vabatahtlikult justkui ei taha midagi teha. Oleks ju asju mida teha, aga lihtsalt ei viitsi ega taha. Isegi ei otsi vabandusi mitte tegemiseks, vaid lihtsalt ei tee. Isegi suutsin vahepeal veidikne haigeks jääda. Siis oli veel eriti lihtne, et ei peaks midagi tegema. Tegin isegi koroonatesti mis õnneks osutus siiski negatiivseks. Aga kõik tundub nii tüütu. Vahepeal hakkavad isegi pisiasjad häirima.

Loodetavasti on tegemist siiski mööduva nähtusega ja ilmade paranedes paraneb ka meeleolu ja saab hakata jälle normaalsemat elu elama. Nii normaalset muidugi kui antud olukorras võimalik on. Pole eriti huvitatud sellest, et sellised meeleolud pikalt kestaks. Eks muidugi teatud mõttes olen ma harjunud juba elama pidevas pingeseisundis, aga siiski praegune tundub kuidagi eriti närvidele käiv. See on teistmoodi pinge. Tahaks selle praeguse seisu siiski panna koledate ilmade arvele. Loodetavasti ilmade paranedes läheb ka minu enesetunne ja meeleolud paremaks. 

Postitus nr. 30

Täpselt 42 päeva tagasi kirjutasin ma selle blogi esimese postituse. Tõsi, avalikuks sai see alles küll mitu päeva hiljem. Ikka kaalusin päris põhjalikult enne kui otsustasin avaldada need postitused. Sest ma polnud kunagi midagi sellist teinud ja veel vähem sellesel teemal. Pealegi oli juba eelnevalt mitu selleteemalist blogi ja tundus, et äkki saab liiast. Täna kirjutan siis postituse järjekorranumbriga 30. Teades ennast ning vaadates enda kirjutamise ja eneseväljendusoskust, arvan, et see on üllatavalt suur number. Ühtlasi ma pole päris kindel, kas ja mis kujul ma selle blogiga jätkan. Miks? 

Kui ma neid postitusi kirjutama hakkasin, siis see oli minu jaoks omamoodi teraapia. Ma sain ennast väljendada. Panna kirja mõningaid mõtteid. Samuti andis see mulle tegevust, et hoida mõningaid teisi mõtteid eemal. Üks asi on seda valusat teekonda ise läbi elada, hoida enda sees, teine asi on see kõik panna sõnadesse ning paberile. Peamine eesmärk seda blogi kirjutades on olnud anda ülevaade eeskätt emotsioaalsest võitlusest. Pingetest mis kaasnevad kui on tehtud hulgaliselt valesid valikuid, otsuseid. Ma tundsin, et see on midagi, mida ma võiksin teha, mis oleks kasulik nii mulle kui ehk ka kellelegi teisele. Tekkis lootus, et kui ma väljendan ennast kirjalikult, siis see võitlus võiks olla kasvõi natukenegi kergem enda jaoks. Tõsi, kui ma alustasin selle blogiga, siis ma polnud veel päris kindel, mis mind ees ootab. Kuidas kujunevad läbirääkimised võlaandjatega. Kui suures ulatuses ma üldse suudan maksta kellelegi. Kuidas kujunevad mu järgnevate kuude sissetulekud jne. Kõik need erinevad asjad on mõjutanud postitusi. Neid emotsioone. Tihtilugu on postitus mis saab kirja pandud hoopis teistsugune kui see jutt mis mul mõtetes oli. Seepärast võib see tunduda isegi lääge kohati. Minu jaoks oli päris suur pingutus üleüldse sellega alustada, sest esiteks pole kirjutamine kunagi minu tugevaim külg olnud ja veel vähem sellisel moel. Samuti igasuguste emotsioonide väljendamine, veel vähem nende kirjapanek. 

Inimesed kes seda blogi on lugenud või loevad võibolla sooviksid rohkem saada informatsiooni juriidikast või laenudest põhjalikumalt. Ehk hoopis laenuandjatest. Nendega suhtlemisest. Võibolla informatsiooni konkreetsete firmade kohta, võrdlusi kes parem, kes halvem või hoopistükis midagi muud. Kui nüüd ausalt öelda, siis oleks millest kirjutada küll, aga ma põhimõtteliselt olen hoidnud sellistest teemadest, sest minu eesmärk pole siin kellelegi reklaami teha, kedagi kiita või halvustada. Tegelikult võiks ju iga laenuandja kohta teha eraldi postituse, aga mis ma sellega saavutaksin. Pole päris kindel, kas see oleks tee mida mööda ma sooviksin käia. Mingil hetkel ma küll mõtlesin, et võiks ju selliseid analüüsivaid postitusi teha, aga ma siiski pole soovinud seda. 

Kui ma nüüd võtan kokku selle aja mil ma olen seda blogi pidanud, siis valdavad mind tegelikult kahetised tunded. See ongi peamiseks põhjuseks, miks ma pole kindel kas ma tahan selle blogiga jätkata. Positiivne on kogu selle asja juures, et ma olen saanud palju kasulikku informatsiooni, mida ma võibolla muidu poleks suutnud kusagilt leida. Samuti olen saanud mõningast tagasisidet, arvamusi, mõtteid. Usun, et see kõik võib olla edaspidi suuremal või väiksemal määral kasuks. 

Aga nagu öeldakse, siis kõik pole kuld, mis hiilgab. Ma sisimas tegelikult lootsin, et kõiki neid mõtteid ja emotsioone kirja pannes on mul endal natukene kergem seda olukorda seedida. Et ma suudan mõelda tänu sellele analüütilisemalt. Kui ma loen seda, mis ma olen kirja pannud, siis suudan paremini toime tulla sellega ja lahendada mingisuguseid olukordi enda jaoks. Kahjuks see pole andnud sellist effekti, mida ma sisimas lootsin. Kui mingeid mõtteid või emotsioone kirja panen, siis ma teatud mõttes isegi elan neid rohkem läbi ja see on pigem negatiivne kui positiivne. Seega ma lootsin, et see blogi on nagu mingisugune eneseabiraamat mida ma iseendale kirjutan, aga siiski kahjuks pole päris nii läinud. Kas kogu see blogimise aeg nüüd päris pettumus on minu jaoks? Seda siiski mitte. Lihtsalt lootused olid veidikene kõrgemad. Ehk polekski pidanud nii palju lootma. Võibolla olen suutnud kellelegi teisele natukene inspiratsiooni või mõtteainet anda ja kui nii, siis on see päris suur asi. 

Seda kas see on hea lugemine millest ma siin kirjutanud olen või mitte teavad need, kes seda loevad, kõrvaltvaatajad. Samuti kas ma olen lugejate ootusi täitnud või mitte. Minu üllatuseks on igapäevaselt siin päris kena hulk lugejaid, mis on positiivne, et inimesed siiski selle vastu huvi tunnevad. Ausalt öeldes poleks uskunud, et minu lugu võiks kedagi eriti huvitada. Loodan, et päris pettumust pole oma kirjutistega neile siiski valmistanud, aga alati saaks paremini. Vähemalt ma ise tunnen seda. 

Mis puutub võimalikku blogimise lõpetamisse, siis võibolla ma jätkan võibolla mitte. Mul on praegu veidikene segased ajad, kus ma pean keskenduma endale. Pean suutma astuda järgmisi samme, et enda olukorda selgust tuua ja ehk teha mõne sammu ka olukorra paremaks muutmisele. Kahjuks seni pole see õnnestunud sellselt nagu ma oleksin soovinud. See tähendab, et blogimine võib jääda tahaplaanile. Kui keegi soovib siiski minuga suhelda, jagada soovitusi või nõuandeid, siis kirjutada võib endiselt ja emaili ikka loen ning vastan samuti.

Tänan tähelepanu eest!

Kui palju võib inimene igasugust jama alla neelata enne kui ükskord kõrini saab ja üle ääre hakkab ajama? Ilmselt pole päris ühest vastust sellele küsimusele, sest see kõik on individuaalne. Ma ise arvan ennast olema üsna suure mahutavusega selle koha pealt. Küllap see on ka üks põhjus, miks ma olen suutnud oma sõltuvust ja rahalist olukorda ning kõike muud sellega kaasnevat oma kaasa eest varjata. Kõik see aeg sa neelad seda paska alla, kuid see ei kao kuhugile. See muudkui koguneb ja koguneb. Ning koguneb ka kõik muu, mis ei olegi otseselt seotud selle olukorraga. 

Tihtilugu on inimestel ka tülide põhjuseks see kui üks või teine pool on pikka aega kannatanud ja tundeid alla surunud ning siis ühel hetkel toimub plahvatus ja tänu sellele tekivad tülid. Ma olen enda kaasaga koos olnud nüüdseks peaaegu 10 aastat ning selle ajaga meil pole olnud mitte ühtegi tüli. Siinkohal ei ole põhjuseks see, et me nüüd surume kõike alla ja senimaani pole veel üle hakanud ajama, vaid me lihtsalt ei taha. Nii lihtne see ongi. Isegi kui mul viskab mõni asi üle, siis ma ei pea ju sellepärast kohe häält tõstma. Vahel on lihtsam vait olla, vahel alla anda, isegi kui tead, et sul on õigus. Mõnikord tuleb teha asju, mida ei tahaks teha või minna kohtadesse kuhu ei taha minna. Minu jaoks on tähtis, et mu lähedastel oleks hea.

Aga täna juhtus lõpuks ka minul see hetk, et kui niiöelda klaas sai täis ja hakkas üle ajama. Mitte, et meil kodus oleks mingisugune tüli tekkinud ja pealegi see polegi üldse minu kaasaga seotud, aga siiski. Viimane nädal on tegelikult olnud üks suur häda ja viletsus tegelikult. Jah, ma teadsin, et mul tuleb nüüd seda suppi süüa, mida ma kokku olen keeranud, aga kui sinna lisada veel hulgaliselt muid komponente, siis ühel hetkel lihtsalt ei suuda seda enam neelata. Minuga juhtus see täna. 

Tõsiselt hakkas see kõik kuhjuma nädala alguses kui sain need tasulised meeldetuletuskirjad postkasti. Päev hiljem hakkas tervis jukerdama. Käisin lastega kelgutamas ja vana spordivigastus hakkas tundma andma, mis hiljem osutus siiski natukene hullemaks kui alguses tundus. Järgmisel päeval sain teada, et üks väikene võimalus, (mis tundus nii kindel) natukene raha teenida siiski jääb ära. Lisaks teatas Google, et mu blogi pole piisavalt hea, et siia Adsense paigaldada. Eelmise aasta lõpus kandideerisin ka ühele teisele töökohale, kust tuli samuti eitav vastus. Aga no see mind eriti ei muserdanud, sest nagunii on suhteliselt raske mõnele teisele alale tööle saada kui oled eelnevalt 15 aastat sellisel alal töötanud, mille tööpõld pole kuigi lai. Eile sain siis aga veel ühe hoiatava emaili teatega, et varsti hakkab üks laenuandja minu lepinguid ülesse ütlema. Mõtlesin jälle, et ise olen süüdi. Ise võtsin laenu. Minu tehtud ja ma. Aga olgu, ma neelan kõik selle alla. Vot nii kõva mees olen. 

Siiski saabus täna kulminatsioon. Tegin siis oma selle kuu makseid. Panin väikese summa kõrvale, et jääks natukene elamiseks raha ja ülejäänud siis jagasin ära. Sel hetkel kui ma viimase ülekande olin ära teinud ja näinud kui palju mul veel puudu jäi, siis saabus see hetk, mida ma tegelikult ei osanud oodata. Minus tärkasid üheskoos nii meeletu viha kui kurbus. Ma panin arvuti kinni, tõusin püsti, panin jope selga ja kõndisin uksest välja. Kaasa ja lapsed jõudsid ainult küsida, kuhu ma lähen. Vastasin ühe sõnaga, et välja ning oligi kõik. Võin nüüd öelda, et tol hetkel sai minu klaas täis. Võib arvata, et tegelikult seda paska polegi nii palju, aga tol hetkel kuidagi oli. Kui ma väljas olin, siis mõtlesin, et kuidas seda jama nüüd küll nii palju korraga on. Miks ma hakkama ei saa. Olen ju varemgi igasugusest mudast välja roninud, miks ma nüüd ei saa. Tundsin end nagu lasteaialaps, kes küsib paljude asjade kohta miks nii ja miks naa. Siis saabus hetk, mil ma tundsin, et olen väsinud, kohe täiesti füüsiliselt väsinud. Tunne oli nagu oleks trenni teinud. Jäin seisma ja puhkasin. Pole päris kindel kaua ma seisin ühe koha peal, aga arvan, et oma 15-20 minutit. Ma polnud seda väga ammu teinud ja piinilik tunnistada, aga tol hetkel ma poetasin pisara. Seejärel hakkasin kodu poole tagasi kõndima.

Tulin koju tagasi, kaasa ja lapsed sättisid juba magama. Soovisin lastele head ööd, panin klapid pähe ja hakkasin neid postitusi kirjutama. Kunas ma ei ole suurem asi sõnaseadja, siis võtab mul aega, et piisavalt loetav tekst kokku panna, aga selline ta nüüd sai. Võibolla isegi liiga emotsionaalne, aga paraku selliselt ta mu seest hetkel tuli.

Olge terved!

Kohtumiseni!