Pühapäev, 28. november 2021

Täpselt aasta tagasi sattusin ma elus esimest korda olukorda kus ma ei suutnud täita enda kohustusi ja tekkisid esimesed võlgnevused. Tähtaeg sai ületatud ja osamaksed jäid tasumata. See oli muidugi juba varasemalt teada, et ühel hetkel see juhtub, sest võimalused erinevaid skeeme kasutada, milleks osutusid erinevad laenupuhkused jne, hakkasid lihtsalt otsa saama. Siiski ma näitasin veidikene viisakust ülesse ja kirjutasin laenuandjale, et ei suuda kohustusi täita. Enesetunne oli väga niru. Elus esimest korda taolises olukorras tekitas kohutava enesetunde. Küsisin endalt pidevalt miks ma küll nii põhja olen langenud ja kas on võimalik veelgi madalamale langeda.

Siiski oli see tegelikult alles algus, sest järgnevatel kuudel hakkasid lisanduma teisedki ületatud maksetähtajad, sest ma lihtsalt ei suutnud kohustusi täita. Teatud mõttes oli see siiski äratus minu jaoks mis tekitas arusaama, et midagi tuleb ette võtta. Mingisugune võimalus olukorrast kuidagimoodi välja tulla peaks ju olema, sest kogu see jama tekitas minus ikka meeletut stressi.

Esimest korda maksetähtaega ületada oli minu jaoks teatud mõttes märgiline. Tänu sellele sai minust esimest korda võlgnik, sest olin ületanud maksetähtajad. Samas tuli teadmine, et midagi peab tegema. Midagi sellist mida tegelikult oleksin pidanud tegema juba palju aega enne seda, aga lihtsam oli ju kõike edasi lükata, mitte oma olukorrale tõsiselt otsa vaadata.

Ma ei saa öelda, et peale seda nüüd hakkas minu olukord paremuse poole minema. Kaugel sellest. Mitu kuud seiklesin veel allakäigutrepil ja langesin veelgi suurematesse võlgadesse, kuid siiski tegin esimesi teosamme, et alustada päästemissiooni. Tänu enda teekonnale olen aru hakanud saama, et pole mõtet alla anda. See tundub nii lihtne. Peita pea liiva alla ja loota, et aeg parandab haavad. Teatud haavu ei paranda. Mõnede haavade parandamiseks peab ka ise midagi tegema. Seega kui keegi loeb seda ja tunneb et tema olukord on sarnane sellele millest ma kirjutasin, siis teadmiseks, et pole mõtet alla anda. Astu ise esimene samm ja teised astuvad sulle vastu. Lõpuks on suur tõenäosus leida võimalus olukorra parandamiseks. Mina leidsin selle. Ma ei ole võlavaba. Kaugel sellest. Küll ma aga suudan endaga nüüd hakkama saada. Maksed on kontrolli all ja stressi palju vähem. Püsigem terved!

Esmaspäev, 8. november 2021

(Töö)stress

Jälle on sügis käes. Puudelt on langenud lehed, ilmad on jahedad, õhtul läheb varakult pimedaks ja muidu ka selline kole ning sombune aeg. Küllap see on ka üheks põhjuseks miks viimasel ajal on meeleolu hakanud pisut langema. Sügise tulekuga on ka töises plaanis hakanud asjad rahulikumaks muutuma. Tööpäevad ei ole enam nii pingelised ja pikad mistõttu on ka vaba aega veidikene rohkem. Siiski on üleüldine meeleolu pigem langustrendis. Küllap oma osa on ka selles üldises olukorras riigis. Uudiseid lugedes läheb meeleolu veelgi kehvemaks nähes mis toimub. Lisaks kõikidele muudele probleemidele mis väsitavad, annab ka see pikale veninud koroonaolukord lisatõuke.

Tavaliselt ma selline ei ole, aga viimasel ajal millegipärast ei viitsi ega taha mitte millegagi tegeleda. Ka hommikune tööleminek on suur pingutus. Kohati on tunne, et on meeletu eneseületus astuda uksest välja ja suunduda tööle. Vahel olen isegi mõelnud, et läheks teises suunas. Tööl olles on ainus mõte see, et millal küll tööpäev lõpeb ja saaks koju minna. Samas ka kodus ei taha midagi teha. Iga tegevus tundub kohutavalt tüütu. Vabatahtlikult justkui ei taha midagi teha. Oleks ju asju mida teha, aga lihtsalt ei viitsi ega taha. Isegi ei otsi vabandusi mitte tegemiseks, vaid lihtsalt ei tee. Isegi suutsin vahepeal veidikne haigeks jääda. Siis oli veel eriti lihtne, et ei peaks midagi tegema. Tegin isegi koroonatesti mis õnneks osutus siiski negatiivseks. Aga kõik tundub nii tüütu. Vahepeal hakkavad isegi pisiasjad häirima.

Loodetavasti on tegemist siiski mööduva nähtusega ja ilmade paranedes paraneb ka meeleolu ja saab hakata jälle normaalsemat elu elama. Nii normaalset muidugi kui antud olukorras võimalik on. Pole eriti huvitatud sellest, et sellised meeleolud pikalt kestaks. Eks muidugi teatud mõttes olen ma harjunud juba elama pidevas pingeseisundis, aga siiski praegune tundub kuidagi eriti närvidele käiv. See on teistmoodi pinge. Tahaks selle praeguse seisu siiski panna koledate ilmade arvele. Loodetavasti ilmade paranedes läheb ka minu enesetunne ja meeleolud paremaks.