reede, 16. aprill 2021

Suuremalt ja julgemalt

Tänane postitus on natukene teist laadi. Keskenduks veidikene muudele teemadele ka kui ainult raha ja võlad. Räägiks veidikene lapsepõlvest, perest, unistustest, soovidest. Iga lapsevanem soovib oma lapsele parimat. Tahab kasvatada temast korralikku ja eeskujulikku kodanikku. Reeglina on vanemad valmis tegema kõik, et võimaldada lapsele kõike, mis talle eluks vajalik ning tihti isegi palju enamat. 

Mina ise olen pärit täiesti tavalisest eesti perest. Kõht oli alati täis, puhtad riided seljas, kõik eluks vajalik olemas. Ei midagi üleliigset aga millestki ei tundnud otseselt ka puudust. Eks lapsed ikka soovivad rohkem kommi või mänguasju, aga kõikedele laste soovidele ei saagi ju meelejärgi olla. Loomulikult olid ka ajad teised ja paljusid asju, mis tänapäeval saada on, ei osanud tollal isegi unes näha. Ei kiiret interneti, nutitelefone ega isegi silmade eest kirjuks võtvat maiustuste või mänguasjade valikut. Tänapäeval on olukord muidugi teine. Ootused on kõrgemad, soov võimaldada enamat on suur. Ahvatlusi on kordades rohkem kui sel ajal kui mina olin laps ja nooruk. Küllap minu probleemide tekkimisel on sügavam põhjus peidus suuremas soovis pakkuda oma lastele rohkemgi kui on nende tegelik ootus või hoopiski pakkuda endale midagi, mis jäi nooremas eas tegemata, sest lihtsalt võimalused olid palju kitsamad kui tänapäeval. Aga see on lihtsalt mõte. Tegelikkus on see kus olukorras ma nüüd olen ja see on tänane päev. Soov lapsi enda olukorrast säästa on jõus ja ega nemad peagi kannatama minu tehtud vigade pärast. Nad on piisavalt noored, et mitte mõista veel neid asju, aga kes teab, võibolla ühel heal päeval olen valmis neile selgitama seda. Nende elementaarsete vajaduste rahuldamiseks teen kõik endast oleneva, olgu selleks siis veelgi rohkem ületunde, lisatööd või mis iganes vajalik. See ei tähenda muidugi, et kõik nende soovid kuuluvad täitmisele. Vahel vaatan, et laste puhul on mõnikord piisav väga vähesest, et rõõmu oleks palju. Asjad ei tee alati õnnelikuks.

Kõikidel meil on unistusi ja soove. Nii lastel kui täiskasvanutel. Mäletan kui ise lapsena unistasin, et kui suureks kasvan, siis hakkan bussijuhiks. Keskkoolis muidugi olid soovid juba hoopis midagi muud ja reaalsus kujunes hoopis teistsuguseks. Mis ma aga öelda tahan on see, et unistamine pole patt. Nagu öeldakse, siis see on tasuta kõigile. Oled sa mees, naine, noor või vana. Mine tea, võibolla läheb mõni unistus või soov ka täide. Võlglase blogi pidaja julges unistada, et tema sissetulekud hakkaksid ületama tema laenumakseid ja see soov täitus. Väljakutsed uues töökohas võimaldavad tal selle unistuse ellu viia. Seega tuleb unistada suurelt, sest iial ei tea, mil need võivad täituda. Usun, et paljud on sellised, kes taolistele asjadele kipuvad käega lööma, eriti elu mustematel hetkedel, mil jääb mulje, et elu on ebaõiglane ja küllap ta mõningatel juhtudel võibki olla, kuid sellest hoolimata võiks üritada säilitada positiivsem mõttelaad. Õnneks või kahjuks pean seda endale viimasel ajal üha tihedamini meelde tuletama. Võibolla see ajendaski seda postitust kirjutama, et see paremini meeles seisaks ja aitaks minu unistusi elus hoida.

Ma pole tegelikult kunagi suur unistaja või eesmärkide seadja olnud. Pigem selline, kes teeb asju jooksvalt, mitte ei sea pikaajalisi plaane või eesmärke. Eks vahel mõni selline pisem unistus ikka on, aga need on võibolla sellised hetkelised. Peaksin seda muutma, võibolla seadma suuremaid, pikemaajalisi eesmärke, samuti unistama rohkem ja suuremalt. Samas peaks ikkagi jääma ka realistiks. Kätte on jõudnud järjekordne nädalalõpp ja aeg võtta veidikeseks aeg maha. Plaanin ka ise sel nädalalõpul eraldada endale ühe päeva puhkamiseks, eemalduda erinevatest nutiseadmetest ning üritada kasvõi veidikenegi akusid laadida.

Seega kel vähegi võimalik, võtke aeg maha, minge toast välja, nautige loodust ja ilusat kevadilma, puhake ning veetke aega oma lähedastega! 

pühapäev, 11. aprill 2021

Kes tahab saada võlglaseks

Paljud võibolla mäletavad kunagist väga populaarset telemängu "Kes tahab saada miljonäriks". Alguses lihtsamad küsimused ja mida suuremaks läks võidusumma, seda raskemad küsimused. Võlglaseks saab põhimõtteliselt samamoodi. Alguses summad väiksemad ja lihtsam neid saada, siis suuremad summad ja kätte saada keerulisem. Ainus vahe on see, et kui seal mängus valesti vastasid, siis jäid võidust ilma, võlgadega nii ei ole. Kui aga ükshetk "võit" käes ja tahaks hakata niiöelda raha kulutama, võlglase mõistes siis võlgasid tagasi maksma, võib ette tulla takistusi.

Aga see oli lihtsalt sissejuhatus. Millest ma siinkohal tahaksin rääkida on see, et kui oled ükskord põhja jõudnud ja tahad hakata niiöelda sellest august välja ronima, siis võib juhtuda, et sulle hakatakse igasuguseid kaikaid kodaratesse loopima. Tundub vahel, et tahetakse teha see võlglase jaoks võimalikult raskeks. Miks ma sellest kirjutan on see, et viimaste päevade sündmused on jätnud mulle veidikene mõruda maitse suhu. Nimelt olen ma astunud olulisi samme, et oma olukorda veidikenegi parandada. Ma olen tunnistanud seda, et olen käitunud vastutustundetult ning otsinud võimalust lahendusteks. Kõik on tehtud niiöelda mustvalgeks. Äkki saaksin niiöelda uue võimaluse, et alustada otsast. Alustada oma võlgade likvideerimist samm sammu haaval. Ma ei ole kusagile peitu pugenud. Tahan vältida pankrotti. See tähendab, et olen valmis tasuma võlausaldajatele. Jah, tunnistan, et kahjuks küll mitte päris nii nagu nemad seda sooviksid, kuid siiski ma tegelen olukorraga. Ma mõistan nende pahameelt, sest ma siiski ei suuda lepingust tulenevaid kohustusi täita, kuid sellegi poolest olen valmis maksma, paraku küll natukene teisel viisil kui lepingud ette näevad.

Nüüd aga vaadates seda, kuidas mulle vastatakse. Kohati jääb mulje, et tehakse kõik selleks, et ajada niigi vaimselt raskes olukorras võlgnikku vaimselt veelgi keerulisemasse olukorda. Peab olema küllaltki tugeva närvikavaga, et sellele vastu panna. Kohati tundub mõningane suhtumine päris absurdne. Võlgnikku süüdistatakse, kaheldakse selles, mida võlglane räägib ning kohati tundub, et noritakse iga pisiasja pärast. Alates niiöelda kapist väljatuleku hetkest, mil sain aru, et nüüd on põhi, ja kui astusin esimesi samme lahenduse leidmiseks, olen olnud igati koostööaldis. Esitanud kõiki nõutud andmeid, selgitusi jne. Aeg-ajalt jääb selline mulje, et sa pakud raha, aga sulle öeldakse, et sa pakud vähe, küsitakse rohkem, aga samas justkui väidetakse, et seda mida sa pakud, sa nagunii ei suuda maksta. Miks siis veelgi rohkem küsitakse? Kuidas peaks võlglane seda siis mõistma. Ei oskagi nagu käituda. 

Kuulnud ka erinevaid jutte, siis vahel saan täiesti aru, miks mõned võlglased, kes on sattunud taolisse olukorda nagu mina, on nüüd meeleheitel, Kardetakse tegeleda oma probleemidega. Samuti suhelda erinevate asutustega, sest kohati jääb tõesti mulje, et kõike vabalangusesse lasta on palju lihtsam. Ma ei eeldagi võlausaldajatelt kaastunnet või seda, et nad peaksid oma nõudest loobuma. Saan aru, et olukorrast tingituna võib tekkida teatud küsimusi. Samuti ma ei süüdista kedagi peale iseenda. Küll aga ma ei mõista, miks sellist käitumist kus võlglast hoopis veelgi süüdistatakse, kahtlustatakse ja noritakse iga väikese pisiasja kallal ning tundub, et loodetakse selle peale, äkki hoopis võlglane loobub ja lööb käega. Ma arvan, et selline suhtumine ei tule ju lõpuks kellelegi kasuks. Võlgnik jätab maksmata ja võlausaldaja ei saa ka midagi. Kõik võidavad?


reede, 2. aprill 2021

Tahan oma raha tagasi...

Hakkasin ükspäev mõtlema, et kui palju siis võib olla aastate jooksul raha tuulde lastud tänu sõltuvusele. Täpset summat on õnneks või kahjuks võimatu teada saada, kuid umbkaudu suurusjärgu siiski. Siinkohal ma ei mõtle seda summat, mis on läbi mängitud, vaid siiski neid summasid, mida ma olen siis kandnud erinevatesse mängukeskkondadesse. Ehk siis palgarahad, võidusummad, mis uuesti internetikasiinodesse tagasi kantud, samuti mingil määral laenurahasid. Päris hirmutav on sellele tagasi mõelda. 
Armastatud näitleja Arvo Kukumägi ütles temast tehtud dokumentaalfilmis, et ta on elu jooksul ära joonud rongitsisterni jagu kanget alkoholi, mis võrdub siis umbes 60000 liitri jagu. Ei oska öelda, kas ta liialdas või mitte, aga sellegi poolest on see päris hirmuäratav number. Kui see arvutada ümber rahasse, siis võib selle numbri korrutada päris mitmega. Tagasi tulles minu kulutatud summadele, siis numbreid ma siinkohal välja tooma ei hakka, sest ega ma neid ju täpselt isegi ei tea, kuid raisatud summadega oleks saanud ilmselt osta nii mõnegi kinnisvaraobjekti. Kui kõik need summad oleksid läinud hoopis investeerimisele, siis tõenäoliselt võiksin tänasel päeval juba nautida teatud määral finantsvabadust, mitte pidada piinlikku arvestust selle üle kuidas raha paigutada nii, et laenumaksed saaksid makstud ja ka muud kulud oleksid kaetud. 
Kummaline, kuidas vahepeal mõtted hakkavad sellist radapidi kulgema. Sõltuvuse tekitatud mustas augus olles võiks taolised analüüsivõimed esile tulla, mitte hoopis need mõtted, kuidas kaotatud raha tagasi võita ja seeläbi hoopis veelgi rohkem raha kaotada. Tahaks loota, et tänaseks päevaks olen ma sellest omad järeldused teinud ja suudan edaspidi nendele deemonitele silma vaadata ja mitte enam kasiinodele oma raha "annetada". Kahjuks ma seda raha enam kunagi tagasi ei saa ja sellega ma olen leppinud. Küll aga ma tahan saada tagasi seda, kel olid suured sihid silmade ees kui ta alustas oma esimesel täiskohaga töökohal raha teenimisega. Ja selle nimel tuleb nüüd edasi töötada.