Aeg ajalt võib meediast leida lugusid inimestest, kes on kedagi petnud või kellelegi võlgu jäänud, kuid sellest hoolimata jääb mulje, et nad elavad edasi justkui poleks midagi juhtunud. Mõnikord isegi kordavad seda. Teatud mõttes ma kadestan neid inimesi. Mitte neid, kes on kellelegi liiga teinud, aga neid, kes on võlgades, aga nad ei hooli sellest. Neil on ükskõik ja nad elavad oma elu rahulikult edasi. Kui saaks ka ise ükskõikseks enda olukorras jääda. Jah, üks asi on teha nägu, et kõik on korras, teine asi on aga see, mis toimub tegelikult.
Kõige suurem asi selle juures häbitunne. Viimase paari päeva jooksul on mulle helistanud mitu laenuandjat. Nendele kõnedele vastamine on tõeline piin. See meeletu häbi. Sa arvad, et oskad oodata seda kõnet ja tead, mida nad küsivad, kuid hetk, mil see kõne tuleb, siis ei ole sa selleks tegelikuklt üldse valmis. Ma ei oska neile midagi öelda, sest mul on lihtsalt nii piinlik. Vastata küsimusele: miks te maksta ei saa? Kas teil on mujal veel kohustusi? On teil lisasissetulekuid? Kas keegi saab teid aidata? Jne. No ei oska neile küsimustele poliitilselt korraktselt vastata. Vahel on tunne, et tahaks kõik ausalt ära rääkida, kuid ei saa. Täna ma teadlikult ei vastanudki ühele kõnele, sest mul lihtsalt oli nii piinilik. Ma ei oleks suutnud tol hetkel piisavalt adekvaatselt suhelda inimesega. Samal ajal tuleb ju seda kõike ka varjata kaaslase eest. Iial ei tea, mis hetkel võib see kõne tulla. Kui see tuleb hetkel, mil sa oled koos perega, siis on sisuliselt võimatu sellele vastata ilma, et reedaksid enda olukorra. Ka see on probleem. Lõpuks taandub see kõik ikkagi häbitundele. Meeletult piinav tunne, et kuidas ma sain niimoodi käituda. Ennast sellisesse olukorda panna. Ja see häbitunne vaheldub meeleheitega, sest olukord tundub väljapääsmatu. Mida aeg edasi, seda raskemaks see kõik muutub. See kõik on nii rusuv tunne, et seda on võimatu sõnadesse panna.
Lisaks kõikidele teistele on häbi ka enda ees. Umbes aastat kümme tagasi kui ma oleksin kohanud sellises olukorras inimest nagu mina, oleksin ma tõenäoliselt mõelnud, et "vaata millne jobu, üldse ajud ei tööta, et niimoodi käitus". Nüüd vaatan peeglisse ja ütlen, et seal see jobu ongi.
Kõige selle koorma all on tegelikult kohutavalt raske elada. See võlasumma ei olegi see kõige raskem selle asja juures, vaid justnimelt see vaimne pool. Teadmine, et sul puudub täielik kontroll olukorra üle. Mure sellepärast, mis saab homme. Aeg ajalt üritan ennast lohutada sellega, et kindlasti on võimalik leida sellest olukorrast väljapääsu, kuid see on siiski vaid hetkeks.
Mida siis teha, kuidas olla või käituda selles olukorras? Eks igaüks teeb seda ilmselt isemoodi. Olen kindel, et mõni hakkaks jooma, mõni sööks tablette, pöörduks kellegi poole abi saamiseks, räägiks sõpradele/perele. Üht ma luban. Uue aasta alguses kui pühad on möödas, üritan ma ennast kokku võtta ja rääkida ära oma elukaaslasele, mis olukorras ma olen.