Head teed aasta 2021!

Aasta 2021 oli minu jaoks üks kummalisemaid. Teatud mõttes oli see siiski murranguline aasta. Päris palju sai ära tehtud. Oli palju negatiivset aga ka üksjagu positiivset. Võib öelda, et kõike jagus. Tahaks loota, et teatud mõttes oli see ka õpetlik aasta. Saab nii mõnegi asja edaspidiseks kaasa võtta. 

Eks see 2021 oli võibolla paljudele selline isemoodi aasta. On ju see koroonaviirus siin korralikult elurütmi seganud. Tekitanud pingeid ühiskonnas. Pingeid mida tegelikult poleks üldse vaja. Elame ju niigi teatud mõttes keerulisel ajal. Aga oli ka ju positiivsemat. Näiteks pensionirahade väljamaksmine. Küllap see aitas nii mõnegi inimese ja perekonna päästa. 

Selline lühikokkuvõte siis aastast 2021. Oli rõõme, oli muresid, oli tõuse, oli mõõnasid. Edaspidi üritame siiski samm-sammu haaval paremaks saada. Kui köis on visatud, siis tuleb üritada sellest tugevalt kinni hoida ja ülesse ronida. 

Head vana aasta lõppu ja veelgi paremat uut aastat kõigile!

Annaks natukene tagasi

Selle blogi algusest on nüüdseks möödas gramm üle aasta. Tegelikult pidin selle postituse avaldama küll juba mõned nädalad tagasi, kuid paraku polnud sobilikku hetke. Tulles aga tagasi selle juurde, et aasta aega on blogi alustamisest möödas. Kes tähelepanelikumalt lugenud on, siis teab millest ma kirjutanud olen ja kuidas mu teekond sõltuvuse ja võlgadega kulgenud on. 

Tihtilugu on asjalood nii, et ma tahaksin kirjutada rohkemgi ja põhjalikumalt, kuid paraku pole ma just kõige parem kirjutaja. Üks asi on see kuidas mul mõtted ja read peas jooksevad, kui teine asi on see kuidas nad lõpuks kirjapildis välja tulevad. Enamasti on need päris erinevad. Kes aga seda blogi on lugenud, siis teab, et aasta jooksul on minu elus päris palju muutunud. Ma ei hakka uuesti seda kõike välja tooma mis juhtunud on, seega kes teab see teab ja kes ei tea, aga soovib teada, siis võib lugeda. 

Selle aasta jooksul olen saanud kirju inimestelt kes on minuga sarnases olukorras. Samuti erinevaid toetusavaldusi. Kõik kes minuga on ühendust võtnud, neile olen ma ka vastanud. Tänu selle blogi kirjutamisele olen ma saanud palju vaimest abi ja jõudu. Seega leian, et nüüd on minu kord midagi ühiskonnale vastu anda. Ma pole seni olnud just musterkodanik. Oma sõltuvuste ja pahedega olen olnud ühiskonna häbiplekk, milleks ma tegelikult jään veel pikaks ajaks, kuid siiski soovin olla natukenegi parem ja kui ma saan selleks midagi ära teha, kellelegi kasulik olla, ükskõik kas siis otseselt või kaudselt ja ükskõik mil viisil, siis võin tunda juba veidikenegi rahulolu. 

Nüüd leian, et on aeg sealmaal kus on paras alustada sellega mida olen tegelikult juba mõnda aega mõelnud. Nimelt alustan uuest aastast programmiga kus igas kuus on plaanis teha vähemalt üks heategu. Olgu selleks siis mõni annetus. Või hoopis doonorlus. Või siis hoopis lihtsalt mõni vabatahtlik tegevus. Võimalusi on palju, tuleb lihtsalt leida igasse kuusse sobilik ning see ette võtta. Ma ei ole seni väga palju vabatahtliku tegevuse või heategevusega tegelenud, kuid äkki oleks just praegu sobilik aeg alustada. Vaatame kuidas siis õnnestub. Ja kui keegi soovib, siis võib mulle ka soovitada mõnd tegevust.

Rahulikke pühi kõigile!

Lumi tuli maha…

Talve saabudes hakkasin taaskord meenutama eelmise aastalõpu sündmuseid. Vanasõna küll ütleb, et kes vana asja meenutab, sel silm… Siiski tuleb kõik see aeg-ajalt siiski meelde. Pole võimalik unustada lihtsalt. Kuigi tahaks tegelikult. On asju mida tahaks mitte meenutada ega mäletada. Asjad mille hea meelega lõikaks oma elust välja. Teod mille jätaks tegemata. Siiski ei saa tehtut muuta ega olematuks kuulutada. Tuleb sellega rahu sõlmida ja loota, et võibolla saab sellest midagi õppida või oli see millekski vajalik. 

Aasta tagasi olin ma teine inimene. Mul oli justkui mitu mina. Kogu aeg pidin pingutama, et etendada niiöelda näitemängu. Pidevalt pingeseisundis ja stressis olles tuli teha head nägu nii pereliikmete kui töökaaslaste ees. Näidata, et kõik on suurepärane. Mul ei ole probleeme ega muresid. Elu on ilus. Kuigi tegelikkus oli midagi muud. Kohutavalt väsitav. Eriti keeruline on seda teha kodus olles. Iga päev teha kaasale nägu, et kõik on hästi. Tegelikult aga lihtsalt valetada näkku. 

Kuna aasta tagasi oli minu olukord juba muutunud selliseks, et esimesed võlgnevused hakanud tekkima ja erinevad telefonikõned, meeldetuletavad smsid ja emailid saanud elu igapäevaosaks, siis pidi kogu aeg olema igaks juhuks mingi vale välja mõeldud mida vajadusel kasutada. See omakorda tekitas veelgi lisapingeid. Eriti kui seda valet oli vaja kasutada kaasa jaoks. Pidevalt valetades elada on kohutavalt pingeline. Öeldakse, et ülekaalu endaga kaasas kanda on raske, aga seda vaimset koormat mida mina kandsin on ikka palju raskem. 

Aga mis on tänaseks muutunud? Võib öelda, et olen kaotanud palju sellest vaimsest ülekaalust. Olen kergem ja mul on kergem olla. Mul on jälle üks mina. Seda mõistavad ka minu lähedased. Ma saan vaadata kodus oma kaasale otsa ja ma ei pea talle valetama. Ma saan rääkida asjadest nii nagu need on. Ma ei pea muretsema, et äkki ta saab mu saladusest teada. Ma ei pea välja mõtlema valesid ega vabandusi kellegi jaoks. Ei saa öelda, et elu nüüd suurepärane oleks ja mul poleks ühtegi muret, probleemi ega stressi. Kaugel sellest. Endiselt tuleb hoida fookus eesmärgil ja sellega igapäevaselt tegeleda, kuid igasuguseid lisapingete tekitajaid, mille ma paraku küll ise omale tekitasin, on oluliselt vähem. 

Tuleb tõdeda, et võrreldes sellega mis oli aasta tagasi on toimunud ikka tohutud muutused. Palju on olnud sellist abi, millest ma aasta eest ei osanud isegi unistada. Ei osanud arvatagi, et võiksin sellistest kohtadest ja inimestelt abi leida. Seega kõik see kokku ongi tekitanud sellise situatsiooni kus ma olen täna. Kordades parememas olukorras kui aasta tagasi. Nüüd on mul taas motivatsiooni edasi pingutada, sest palju on veel tegemata.