Teine võimalus

Umbes täpselt pool aastat tagasi olin ma olukorras kus ma ei teadnud kuidas edasi minna. Olin juhtinud oma käitumisega ennast põhja. Hasartmängusõltuvusest tingitud laenusõltuvuse toel olin olukorras kus minu sissetulekud jäid oluliselt alla minu kohustustele. Minu pere ei teadnud sellest midagi. Kõik see tekitas meeletut stressi ja pingeid. Pool aastat tagasi oli minu jaoks hetk, mil teadsin, et see ongi põhi minu jaoks. Ma ei suutnud enam võlgu tasuda nii, laenumaksed hakkasid viibima ning võlgnevused kuhjuma. Kusagilt polnud võimalik enam uut laenu saada, et tekkivat tulekahjut bensiiniga kustutada. Kõige hirmutavam oli aga teadmatus selle ees, et mida edasi teha.

Õnneks ma siiski suutsin ennast piisavalt kokku võtta ja leida endale lahenduse. Ma sain aru, et oma jõududega ma sellest välja ei rabele. Isegi kui teeksin lisatöösid. Samuti sain aru, et see on ainult aja küsimus, mil mu pere sellest teada saab. Korduvalt olin oma peas seda olukorda läbi mänginud, kuidas ma seda kõike selgitan, kuid sellest hoolimata oli hirm. 

Tasapisi hakkasin siis ette valmistama erinevaid edasisi samme. Konsulteerisin võlanõustajaga, kes aitas mul lõpliku otsuse edasiste sammude osas langetada. Üks olulisemaid samme mis ma astusin oli siis oma elukaaslasele oma olukorra ära rääkimine. See oli küll meeletu pingutus ja üks raskemaid asju mida ma olen pidanud tegema, kuid siiski ma ei kahetse, et seda tegin, sest edasine oli tänu sellele kergem. Järgmisena tuli mitme kuu pikkune asjaajamine, et saada abi oma olukorra paremaks muutmisele. Ma olin jõudnud arusaamale, et ainult enda jõududega ma seda olukorda lahendada ei suuda ning selleks, et olukord veelgi hullemaks ei läheks pöördusin abi saamiseks riigi poole. 

Nüüd pool aastat hiljem on aeg alustada selle niiöelda otsast peale. On aeg hakata tasuma oma võlga. Sisuliselt on tegemist olukorraga kus justkui oleksin võtnud alles laenu ja nüüd pean alustama selle tasumist. Alust niiöelda algusest. Ainus vahe on see, et edaspidi pole mul enam õlekõrsi. Nüüd tuleb olla eeskujulik ja tasuda korralikult makseid. Tänu sellele kadalipule, mis ma läbisin olen nüüd olukorras, kus ma pole olnud juba mitu aastat. Endiselt pean loovutama igakuiselt suure osa oma sissetulekust. Ehk siis tegmist on minu jaoks justkui teise võimalusega. Ma olen selle üle tegelikult päris tänulik, et ma suutsin nende asjadega nii kaugele jõuda nagu see praegusel hetkel on. Lõplik eesmärk ehk võlavabadus on muidugi veel kaugel mägede taga, kuid siiski on mu praegune olukord oluliselt parem kui see oli pool aastat tagasi.

Nüüd pool aastat hiljem on palju asju muutunud. Alustades minu majanduslikust olukorrast ning lõpetades vaimse olukorraga. Need kaks asja paraku käisid käsikäes. Mina ise pole samuti enam sama inimene kes ma olin aasta tagasi. Isegi mitte see sama kes oli pool aastat tagasi.

Uuel aastal uue hooga

Sain siis ka mina täna esimesed tasulised meeldetuletuskirjad postkasti. Arvasin, et olen valmis selleks kui need saabuma hakkavad, kuid reaalsuses on see siiski hoopis teine tunne. Postkasti avades ja seal enda nimega nimega ümbrikuid nähes tekkis koheselt väike ärevustunne. Avades neid tegelikult ju ei tea, kuidas ja mida seal täpsemalt kirjutatakse. Jätab tegelikult ikka halva maigu juurde küll kui sellise kirja saad. Üks asi on e-mail, aga paberkandjal on ikka hoopis teine asi. Nüüd on hoopis teine tunne olla võlglane. Nagu kurjategija tunne on.

Eriti raskeks tegi olukorra veel see, et lapsed küsisid nende kohta. Pidin siis neile peenetundeliselt selgitama, et tegemist on issile saadetud dokumentidega. Seega järjekordne peatükk avatud raamatus "Jah, ka mina olen võlglane". 

Koheselt muidugi kirjutasin neile, et sain teate kätte ja andsin veelkord teada, et olen valmis nendega läbirääkimisi pidama, et olukorrale paremat lahendust leida. Hetkel siis ootan vastuseid. Elame näeme.

Pankrot

Käisin väikesel jalutuskäigul, et pead tuulutada ja mõtteid seada ning ootamatul kombel juhtusin kokku ühe vana tuttavaga. Pole temaga sellised sõbrad, kellega regulaarselt suhtleks, aga kui näeme, siis teretame. Me elame üldse erinevates piirkondades, kuid üllataval kombel juhtusime täna kokku. Kunas tal oli aega, seoses mingi kohtumisega, siis sai tehtud ettepanek veidike juttu ajada, vanade aegade meenutuseks.

Nii muuseas läks jutt siis praegusele olukorrale ja seoses sellega ka majandusele ja rahale. Ta küll ei tegutse finantsalal, aga ma siiski tean, et tal on päris hea nina selle peale kui saab kuidagi raha teha. Kuidagi jutu jätkuks uurisin siis ääri-veeri, et mis tema teeks siis kui oleks sellises olukorras, kus võlad üle pea kasvanud. Minu üllatuseks hakkas ta sel teemal päris pikalt arutlema. Panen siis siia kirja, kuidas tema analüüsis sellist situatsiooni.

1. Ta lähtus samuti kohustuste ja sissetulekute kaardistamisest. Lisaks ütles ta, et pane esimese asjana kõrvale see raha, mis elamiseks on vajalik.

2. Arvas, et tema vaataks, kas on eluasemelaen või kinnisvara, mida saaks tagatiseks panna või halvema stsenaariumi korral kohus arestida.

3. Pere. Kas ja palju on lapsi.

Kui ma täpsustada palusin, siis ta hakkas põhjendama, mida tema teeks. Ta rääkis, et kui peaks olema olukord, kus igakuiseid kohustusi on rohkem kui sissetulekuid, siis tema mõtleks eraisiku pankroti peale. Küsimuse peale, miks, ta selgitas veel. Ta arvas, et sellises olukorras jõutakse varem või hiljem sügavamale võlgnevusse ja tema hinnangul oleks lihtsam endal teha pankrotiavaldus. Ta rääkis, et kui juba selline kehv olukord, siis enamik sissetulekust kulub nagunii võlgade katteks, lisaks veel pidev peavalu maksetega, regulaarsed telefonikõned, meilid, sõnumid, mis ajavad veel rohkem närvi.

Samas kui sellist vara pole, mida oleks oht kaotada, siis võiks taotleda pankroti. Sekeldusi on küll ilmselt omajagu, aga kui peaks õnnestuma, siis edasine elu peaks olema rahulikum. Igalpool registrites ollakse nagunii mustas nimekirjas ja elada tuleb kasinalt, aga tema hinnangul on valida, kas olla kogu aeg pinges ja elada kasinalt või lihtsalt elada kasinalt. Ta arvas, et sellel pole ju vahet, kas "võimelda" ise oma laenudega aastaid või lasta pankrotimenetlusel kesta aastaid. Lõppude lõpuks on ainus vahe selles, et endal on peavalu vähem. Raha on tõenäoliselt samapalju, aga enam ei pea ise otsustama, kellele ülejäänud sissetulek jagatakse. 

Kokkuvõtvalt siis ta ütles, et laenudega hädas olles, tema mõtleks eraisiku pankroti taotlemise peale, aga seda siis kui poleks mingit vara, mida omada. 

Kui nüüd mõtlema hakata, siis selles jutus on oma iva sees, kas see on küll kõige õigem teguviis, see on iseasi. Seadusest tulenevalt on ju tõesti kohustus jätta inimesele miinimum ja lisaks teatud protsent laste pealt, seega lõppkokkuvõttes jääks võibolla isegi rohkem raha alles kui ise igakuiselt makseid tasudes. Kogu jutt tundub justkui lihtne, õnneks või kahjuks see ilmselt nii lihtsalt ei käi, kuid võibolla on siin siiski mõttekoht.

Kas mul on plaan?

Pidevalt küsin endalt, kas mul on mingi plaan või eesmärk. Eesmärk on üritada seda olukorda kuidagi lahendada. Aga kas selleks mul on plaan. Sellele küsimusele on raske vastata. Olen oma peas läbi mõelnud erinevaid stsenaariume sadu kordi, kuid leida seda õiget lähenemist minu olukorrale on väga keeruline kui mitte öelda võimatu.
Kõige lihtsam oleks ilmselt lihtsalt lüüa käega, ignoreerida kõiki meile ja kõnesid ning oodata ja vaadata lihtsalt mis saab. Pikas plaanis ilmselt oleks see kõige kehvem variant.
Olen mõelnud, et hakkaks tasuma siis nendele, kes kõige rohkem kisa teevad(võimaluse piires muidugi), kuid kas ka see on kõige parem lahendus. Varem või hiljem hakkavad nagunii kõik tõsiselt kisa tõstma ja nõudma oma.
Maksta siis kõigile natukene iga kuu. Aga kas ka see on kõige õigem, sest viivised ja trahvid hakkavad ikkagi lisanduma.
Kuidas siis leida seda kõige optimaalsemat varianti antud olukorras. Googeldades seda küsimust võib leida ka soovitusi, aga need kõik on kuidagi pinnapealsed ja konkreetset soovitust ei leia kusagilt. Võibolla tuleks hoopis kombineerida erinevaid lahendusi (va. seda esimest) ja siis lihtsalt loota parimat. Tuleb lihtsalt tõele näkku vaadata, tunnistada oma vigu, suhelda niipalju kui võimalik ning otsida lahendusi. Kõige tähtsam siiski on mitte alla anda. Võitlus alga!