Järjekordne nädalavahetus on möödas. See on enamasti aeg, kus ma üritan oma probleemidele mõelda nii vähe kui võimalik. Teen oma perele kõige selle juures head nägu justkui kõik oleks korras. Ma saan aru, et see on tegelikult vale, et ma neile oma olukorrast ei räägi, kuid see ei ole kahjuks nii lihtne, et lihtsalt tunnistan kõik ülesse ja räägin ära. Lugesin rahafoorumist selle kohta artiklit kus argumenteeritakse selle kohta, miks peaks rääkima ja see kõik on õige, aga paraku on lihtsalt maha istuda ja rääkida on keeruline. Miks see siis on nii keeruline? Ma tõenäoliselt oleksin juba rääkinud, aga põhjus, miks ma seda teinud pole, on lapsed.
Kui mul oleks ainult elukaaslane, siis poleks sellest rääkimine nii keeruline. See tõenäoliselt mõjutaks ainult meid ja siis oleks kaks varianti: 1. Ta vihastab, kuid jääb mulle toeks selle olukorra lahendamisele. 2. Ta pakib kohvri ja läheb minema. Antud olukorras aga on mulle oluline vältida varianti 2 nii kaua kuni ma vähegi suudan ja seda laste pärast. Lapsed on peamine põhjus, mis sunnib mind pingutada nii palju kui ma suudan, et sellest olukorrast kuidagi moodigi välja tulla. Nendega koos olemine, see rõõm, mis neist kiirgab ja positiivsus on parem kui mis tahes muu abi. Nemad annavad energiat selle asjaga tegeleda.
Ma olen üsna kindel, et kui ma elaksin üksi, oleksin ma juba alla andnud. Kui mu pere peaks mu juurest ära minema nende vigade pärast, mis ma teinud olen, siis see oleks laostav. Kui sa tuled töölt koju ja sind ootab ees tühjust, sul pole muud, kui ainult võlad. Palju lihtsam oleks alla anda. Aga kui sa astud uksest sisse ning sulle jooksevad rõõmsalt kilkavad lapsed vastu ja kallistavad sind, neil on siiras rõõm sind näha. Sel hetkel sa unustad kõik muremõtted ja elad selles hetkes. See annab rohkem jõudu kui miski muu.
Ma tean, et varem või hiljem tuleb see nagunii välja, kuid minu seisukohast lähetudes loodan, et pigem hiljem.
Kui mul oleks ainult elukaaslane, siis poleks sellest rääkimine nii keeruline. See tõenäoliselt mõjutaks ainult meid ja siis oleks kaks varianti: 1. Ta vihastab, kuid jääb mulle toeks selle olukorra lahendamisele. 2. Ta pakib kohvri ja läheb minema. Antud olukorras aga on mulle oluline vältida varianti 2 nii kaua kuni ma vähegi suudan ja seda laste pärast. Lapsed on peamine põhjus, mis sunnib mind pingutada nii palju kui ma suudan, et sellest olukorrast kuidagi moodigi välja tulla. Nendega koos olemine, see rõõm, mis neist kiirgab ja positiivsus on parem kui mis tahes muu abi. Nemad annavad energiat selle asjaga tegeleda.
Ma olen üsna kindel, et kui ma elaksin üksi, oleksin ma juba alla andnud. Kui mu pere peaks mu juurest ära minema nende vigade pärast, mis ma teinud olen, siis see oleks laostav. Kui sa tuled töölt koju ja sind ootab ees tühjust, sul pole muud, kui ainult võlad. Palju lihtsam oleks alla anda. Aga kui sa astud uksest sisse ning sulle jooksevad rõõmsalt kilkavad lapsed vastu ja kallistavad sind, neil on siiras rõõm sind näha. Sel hetkel sa unustad kõik muremõtted ja elad selles hetkes. See annab rohkem jõudu kui miski muu.
Ma tean, et varem või hiljem tuleb see nagunii välja, kuid minu seisukohast lähetudes loodan, et pigem hiljem.