Kuvatud on postitused sildiga probleemid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga probleemid. Kuva kõik postitused

pühapäev, 11. juuli 2021

Kriis

Viimasel ajal olen hakanud muutuma kuidagi rahutuks. Ei saagi aru milles täpsemalt probleem võiks olla, kuid justkui mingisugune madalseis on hetkel. Põhjust selleks justkui ei tohiks olla, sest tööd on palju ja sissetulekud korralikud. Igakuised maksed on kõik kaetud, muud jooksvad kulud samuti, lisaks saab igakuiselt ka kõrvale pandud, seega selles ei tohiks probleem olla. Ilmad on samuti ilusad (võibolla isegi liiga ilusad minu jaoks ). Mingisuguseid muresid justkui ei tohiks olla. Siiski tunnen, et midagi oleks puudu. Miski mis teeb mind rahutuks ja närviliseks. Juba hakkasin mõtlema, et ma ei oskagi niimoodi elada kui otseselt pinget peal pole. Pikka aega ju olen harjuma elama pingelises situatsioonis kus tuleb paljusid asju varjata ja keerutada, samuti pidev muretsemine raha ja maksude pärast.

Siiski olen millegipärast rahutu. Tahaks justkui tegutseda rohkem. Olgugi, et tööd on palju ja vaba aega napib, siiski tahaks selle vähese vaba aja kuidagi teisiti sisustada. Olen küll käinud perega mööda kodumaad ja veetnud aega, kuid midagi oleks nagu siiski vajaka. Kõige kehvem selle asja juures on see, et ma ei suuda sellest aru saada, mis nimelt. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem see mind häirib. 



Nüüdseks on see kestnud juba umbes kuu. Alguses ma mõtlesin, et äkki on tegemist sellise pingelangusest tingitud olukorraga, kuid nüüd ma siiski kahtlustan, et see on midagi muud. Ma ei oskagi tegelikult päris täpselt seda sõnadesse panna, mis olukorras ma olen ja mida tunnen. Kuidagi keeruline on. Mõtlesin, et kui siia kirja panen, ehk aitab mõtteid koondada või näha asja natukene teise nurga alt. Loodetavasti läheb see kriis mööda ja suudan endale selgeks teha, miks ma sellises olukorras hetkel olen ning kuidas seda edaspidi vältida. Äkki peaks hoopis veel rohkem tööd tegema, et oleks võimalikult vähe vaba aega, et üldse mingeid lolle mõtteid omale pähe lasta. Tööl olles pole eriti aega sellele mõelda, seega ehk peituks siin lahendus. 



pühapäev, 10. jaanuar 2021

Tänan tähelepanu eest!

Kui palju võib inimene igasugust jama alla neelata enne kui ükskord kõrini saab ja üle ääre hakkab ajama? Ilmselt pole päris ühest vastust sellele küsimusele, sest see kõik on individuaalne. Ma ise arvan ennast olema üsna suure mahutavusega selle koha pealt. Küllap see on ka üks põhjus, miks ma olen suutnud oma sõltuvust ja rahalist olukorda ning kõike muud sellega kaasnevat oma kaasa eest varjata. Kõik see aeg sa neelad seda paska alla, kuid see ei kao kuhugile. See muudkui koguneb ja koguneb. Ning koguneb ka kõik muu, mis ei olegi otseselt seotud selle olukorraga. 

Tihtilugu on inimestel ka tülide põhjuseks see kui üks või teine pool on pikka aega kannatanud ja tundeid alla surunud ning siis ühel hetkel toimub plahvatus ja tänu sellele tekivad tülid. Ma olen enda kaasaga koos olnud nüüdseks peaaegu 10 aastat ning selle ajaga meil pole olnud mitte ühtegi tüli. Siinkohal ei ole põhjuseks see, et me nüüd surume kõike alla ja senimaani pole veel üle hakanud ajama, vaid me lihtsalt ei taha. Nii lihtne see ongi. Isegi kui mul viskab mõni asi üle, siis ma ei pea ju sellepärast kohe häält tõstma. Vahel on lihtsam vait olla, vahel alla anda, isegi kui tead, et sul on õigus. Mõnikord tuleb teha asju, mida ei tahaks teha või minna kohtadesse kuhu ei taha minna. Minu jaoks on tähtis, et mu lähedastel oleks hea.

Aga täna juhtus lõpuks ka minul see hetk, et kui niiöelda klaas sai täis ja hakkas üle ajama. Mitte, et meil kodus oleks mingisugune tüli tekkinud ja pealegi see polegi üldse minu kaasaga seotud, aga siiski. Viimane nädal on tegelikult olnud üks suur häda ja viletsus tegelikult. Jah, ma teadsin, et mul tuleb nüüd seda suppi süüa, mida ma kokku olen keeranud, aga kui sinna lisada veel hulgaliselt muid komponente, siis ühel hetkel lihtsalt ei suuda seda enam neelata. Minuga juhtus see täna. 

Tõsiselt hakkas see kõik kuhjuma nädala alguses kui sain need tasulised meeldetuletuskirjad postkasti. Päev hiljem hakkas tervis jukerdama. Käisin lastega kelgutamas ja vana spordivigastus hakkas tundma andma, mis hiljem osutus siiski natukene hullemaks kui alguses tundus. Järgmisel päeval sain teada, et üks väikene võimalus, (mis tundus nii kindel) natukene raha teenida siiski jääb ära. Lisaks teatas Google, et mu blogi pole piisavalt hea, et siia Adsense paigaldada. Eelmise aasta lõpus kandideerisin ka ühele teisele töökohale, kust tuli samuti eitav vastus. Aga no see mind eriti ei muserdanud, sest nagunii on suhteliselt raske mõnele teisele alale tööle saada kui oled eelnevalt 15 aastat sellisel alal töötanud, mille tööpõld pole kuigi lai. Eile sain siis aga veel ühe hoiatava emaili teatega, et varsti hakkab üks laenuandja minu lepinguid ülesse ütlema. Mõtlesin jälle, et ise olen süüdi. Ise võtsin laenu. Minu tehtud ja ma. Aga olgu, ma neelan kõik selle alla. Vot nii kõva mees olen. 

Siiski saabus täna kulminatsioon. Tegin siis oma selle kuu makseid. Panin väikese summa kõrvale, et jääks natukene elamiseks raha ja ülejäänud siis jagasin ära. Sel hetkel kui ma viimase ülekande olin ära teinud ja näinud kui palju mul veel puudu jäi, siis saabus see hetk, mida ma tegelikult ei osanud oodata. Minus tärkasid üheskoos nii meeletu viha kui kurbus. Ma panin arvuti kinni, tõusin püsti, panin jope selga ja kõndisin uksest välja. Kaasa ja lapsed jõudsid ainult küsida, kuhu ma lähen. Vastasin ühe sõnaga, et välja ning oligi kõik. Võin nüüd öelda, et tol hetkel sai minu klaas täis. Võib arvata, et tegelikult seda paska polegi nii palju, aga tol hetkel kuidagi oli. Kui ma väljas olin, siis mõtlesin, et kuidas seda jama nüüd küll nii palju korraga on. Miks ma hakkama ei saa. Olen ju varemgi igasugusest mudast välja roninud, miks ma nüüd ei saa. Tundsin end nagu lasteaialaps, kes küsib paljude asjade kohta miks nii ja miks naa. Siis saabus hetk, mil ma tundsin, et olen väsinud, kohe täiesti füüsiliselt väsinud. Tunne oli nagu oleks trenni teinud. Jäin seisma ja puhkasin. Pole päris kindel kaua ma seisin ühe koha peal, aga arvan, et oma 15-20 minutit. Ma polnud seda väga ammu teinud ja piinilik tunnistada, aga tol hetkel ma poetasin pisara. Seejärel hakkasin kodu poole tagasi kõndima.

Tulin koju tagasi, kaasa ja lapsed sättisid juba magama. Soovisin lastele head ööd, panin klapid pähe ja hakkasin neid postitusi kirjutama. Kunas ma ei ole suurem asi sõnaseadja, siis võtab mul aega, et piisavalt loetav tekst kokku panna, aga selline ta nüüd sai. Võibolla isegi liiga emotsionaalne, aga paraku selliselt ta mu seest hetkel tuli.

Olge terved!

Kohtumiseni!

kolmapäev, 9. detsember 2020

Natukene veel sõltuvusest

Kunagi oli aeg, kus ma ütlesin endale, et mul pole sõltuvust. Seda sai võetud nagu hobi. Mõni käib jõusaalis, keegi kogub marke, teised käivad kalal. Kuidas keegi. Igaühel võiks ju mingi hobi olla. See kõik oli veel siis kui mul küll olid juba mõned võlad, kuid mitte midagi üle jõu käivat veel. Aga olukorrad muutuvad. Muutuvad kiiresti, sest kogu see maailm on võimeline neelama sind endasse kõigest mõne hetkega.
Ka mul oli mitmeid hetke, kus peale järjekordselt mingi summa kaotamist tekib niinimetatud pohmell. Alkohoolikult on see pohmell alkoholist, narkomaanil narkootikumidest, mängusõltlasel on see natukene teistmoodi. See pohmell on tingitud pigem mitmetest asjadest. See on segu rahakaotusest, süütundest ja mõttest, et ma pean selle raha ju tagasi saama. Vot see viimane osa ongi kõige hullem selle asja juures, mis ei lase sellest labürindist välja tulla. Täpselt nagu alkohoolikul. Võtan ühe pitsi, siis läheb enesetunne paremaks. Mängusõltlasel on see nii, et panen ühe panuse, ehk võidan midagi tagasi. Alkohoolik on ühel hetkel purjus, sest pitse sai liiga palju aga mängur reeglina ei lõpeta enne kui raha otsas või suudab mingi muu tegur teda lõpetama sundida. 
Sellest olukorrast välja tulla on äärmiselt keeruline. Ma arvan, et ei saa kunagi enam öelda, et olen sõltuvusest täielikult paranenud. Olgugi, et hetkel pole mingisugust isu ühtegi mänguautomaati isegi proovida, siis selleks, et see ka nii jääks tuleb hoida distsipliini. Minu jaoks on see nagu kaalujälgimine. Päevast päeva tuleb kinni hoida kindlast reziimist, et vältida libastumist.
Kõige selle juures mind tegelikult häirib tohutult see metsik kasiinoreklaamide hulk mis igal pool meedias on. See on nagu dieedil olevale inimesele kreemitordi nina alla panemine kogu aeg. Et äkki ikkagi libastud ja võtad ühe ampsu. Samuti võib see ükskord neelata endasse ka mõne nn terve inimese. Kui kogu aeg üht ja sama serveerida, siis võibolla ühel hetkel tekibki tahtmine see esimene amps võtta. Aga kahjuks kui maitse suus on, siis võib juba hilja olla.

esmaspäev, 7. detsember 2020

Rääkimine

Järjekordne nädalavahetus on möödas. See on enamasti aeg, kus ma üritan oma probleemidele mõelda nii vähe kui võimalik. Teen oma perele kõige selle juures head nägu justkui kõik oleks korras. Ma saan aru, et see on tegelikult vale, et ma neile oma olukorrast ei räägi, kuid see ei ole kahjuks nii lihtne, et lihtsalt tunnistan kõik ülesse ja räägin ära. Lugesin rahafoorumist selle kohta artiklit kus argumenteeritakse selle kohta, miks peaks rääkima ja see kõik on õige, aga paraku on lihtsalt maha istuda ja rääkida on keeruline. Miks see siis on nii keeruline? Ma tõenäoliselt oleksin juba rääkinud, aga põhjus, miks ma seda teinud pole, on lapsed.
Kui mul oleks ainult elukaaslane, siis poleks sellest rääkimine nii keeruline. See tõenäoliselt mõjutaks ainult meid ja siis oleks kaks varianti: 1. Ta vihastab, kuid jääb mulle toeks selle olukorra lahendamisele. 2. Ta pakib kohvri ja läheb minema. Antud olukorras aga on mulle oluline vältida varianti 2 nii kaua kuni ma vähegi suudan ja seda laste pärast. Lapsed on peamine põhjus, mis sunnib mind pingutada nii palju kui ma suudan, et sellest olukorrast kuidagi moodigi välja tulla. Nendega koos olemine, see rõõm, mis neist kiirgab ja positiivsus on parem kui mis tahes muu abi. Nemad annavad energiat selle asjaga tegeleda. 
Ma olen üsna kindel, et kui ma elaksin üksi, oleksin ma juba alla andnud. Kui mu pere peaks mu juurest ära minema nende vigade pärast, mis ma teinud olen, siis see oleks laostav. Kui sa tuled töölt koju ja sind ootab ees tühjust, sul pole muud, kui ainult võlad. Palju lihtsam oleks alla anda. Aga kui sa astud uksest sisse ning sulle jooksevad rõõmsalt kilkavad lapsed vastu ja kallistavad sind, neil on siiras rõõm sind näha. Sel hetkel sa unustad kõik muremõtted ja elad selles hetkes. See annab rohkem jõudu kui miski muu.
Ma tean, et varem või hiljem tuleb see nagunii välja, kuid minu seisukohast lähetudes loodan, et pigem hiljem.