(Ei) julge abi küsida…

Vahel viivad mingid olukorrad, situatsioonid mõtted rändama. Tuleb mõni vana asi meelde, mida tehtud või nähtud. Täna millegipärast leidsin end mõtterännakutest sellesse aega kus ma veel võlgades polnud, kuid nüüd tagantjärele vaadates aru saades, et kõik märgid olid õhus pikalt, et võiksin ühel päeval selleks saada.

Ma ei mäleta täpselt seda kuupäeva, küll aga ma mäletan seda protsessi ja summat kui võtsin oma esimese kiirlaenu. Oli kuu lõpp ja raha sai otsa. Ma polnud tol hetkel veel hasartmängudest täielikult sõltuvuses. Olin küll mänginud, aga mitte veel päris sõltlane. Tulles aga tagasi laenu juurde, siis leidsin reklaami kus pakuti laenu kampaania korras, et võtad mingi summa ja kui teatud ajaga tagasi maksad, siis intress ainult 1 euro. No mis saaks parem olla eks. Võtsin siis 100 eurot. Kuna palgapäevani polnud palju jäänud, siis sain selle rahagi kenasti hakkama. Palgapäeval maksin kenasti 101 eurot tagasi ja sellega asi tolleks hetkeks lõppes. Järgnesid mitmed kuud enne kui järgmine hetk tekkis kui jälle oli raha vaja. Sealt edasi aga hakkaski lumepall lõpuks veerema. Summad läksid suuremaks, perioodid pikemaks. 

Sellele järgnes mitu aastat valetamist, varjamist. Hea näo tegemist, et kõik on korras kuigi tegelikult ei olnud. Kõiksugused skeemitamised, maksepuhukused, refinantseerimised jne. See kõik viis lõpukus siis kuristikku, millest tänasel päeval nüüd üritan välja ronida. 

Peale seda kui omad asjad liikuma sain, et olukorda parandada, on mu lähedased mulle öelnud, et miks sa abi ei küsinud kui esimesed raskused tekkisid. Miks sa ei rääkinud. Sind oleks aidatud. Aga siis oli häbi. Piinlik küsida rahalist abi. Veelgi enam rääkida mängimisest. Palju lihtsam on ju kusagil arvuti taga laenutaotlus esitada.

Isegi nüüd, tükk aega peale seda, kus mu lähedased teada said mu probleemidest, on raske nendega sellest rääkida. Endiselt on keeruline abi küsida kui seda peaks vaja olema või lihtsalt kurta kui on madalseis. Aga ma püüan ennast parandada. Ma õpin ja arenen. Ehk ühel päeval julgen öelda päris kindlalt, et ma oskan nüüd abi küsida.

5. päev

Eelmise õhtu väljaskäigust veidi väsinuna otsustan täna veidi rahulikumalt võtta ja lihtsalt teleka ees vedeleda. Tundub päris hea plaan selleks kuidas veeta pühapäeva üksi kodus. Hommikused rituaalid tehtud maandun teleka ette. Aga nagu tavaks, siis midagi huvitavat parasjagu vaadata ei ole. Otsustan arvuti tööle panna ja vaadata üle viimased uudised. Midagi põletavat pole ja igavus hakkab tasapisi võimust võtma. Üha enam hakkavad mõtted minema taaskord mängimisele ja eelmisel päeval saadud võidule. Kõik eelnevad mustad mõtted ja kaotused oleks nagu mälust pühitud ja meeles ainult see võit mis tuli. Unelm sellest, et võiksin seda ju ka täna korrata ja oma majanduslikku seisu veelgi parandada. Kogu tähelepanu ongi nüüd ainult sellel. Mis saaks küll valesti minna. Login mängukeskkonda, teen sissemakse ja läheb mänguks.

Veidi aega hiljem on raha otsas. Mõtlen, et ju on tegemist nagu kalastamisega, et söödad alguses kohta sisse ja küll siis tuleb suur kala. Järgmine sissemakse kaob taas minutitega. Aga olen veel suhteliselt rahulik, sest hetkel on veel arvel piisavalt raha. Siiski otsustan järjekordselt jätkata. Endiselt jälle võitu ei tule ja hakkan vaikselt närvi kaotama. Mida aeg ja sissemakse edasi seda rohkem hakkab võidukohustus rõhuma. Hakkan taipama, et ammu enam ei mängi ma lõbu pärast, vaid ainult võidukohustusest. Kõik kisub taaskord kiiva. Raha väheneb arvelt meeletu kiirusega ja mingit edu ei paista kusagilt. Päev hakkab tasapisi õhtusse veerama ja mõtlen, et kuna homme on tööpäev siis oleks targem magama minna. Eelmiselt õhtul võidetud rahast on ainult niipalju veel alles, et järelejäänud maksud ära maksta. Otsustangi seda teha, et vähemalt maksud saaksid makstud. Enne seda suutsin aga raskustega mängulehekülje kinni panna. Muidugi käis sellega kaasas pidev enesesüüdistamine. Taaskord.

Maksud makstud, lähen magama. Und aga ei tule. Suudan ainult mõelda kaotatud rahale ja sellest kuidas ülejäänud kuu jälle vastu pidada, sest ainus raha mis alles on see sularaha mis on rahakotis. Enesetunne on jälle räbal. Terve nädala jooksul on emotsioonid käinud ülesse ja alla. No kui jätkusuutlik saab see olla?

2. päev

Öö möödus rahulikult. Olin küll vihane, kuid sain siiski uinuda ja magasin hommikuni välja. Hommikul ärgates aga avastan ennast mõtlemast eelmisel õhtul kaotatud rahast. Selle summa eest oleks saanud ju mitme laenu kuumaksed ära tasuda. Joon kohvi ära ja lähen tööle. Kuna tööpäev on suhteliselt kiire, siis pole aega eelmise õhtu lollustele eriti mõelda. Paar korda siiski mõte sinna suunda liigub, kuid tööga seonduv õnneks viib kiiresti mõtted mujale.

Peale tööpäeva lõppu saabun koju. Vahepeal olen jäetud üksinda koju ja seega tuleb ka kõik kodused toimingud endal ära teha. Koju jõudes panen teleri käima ja arvuti tööle ning suundun kööki õhtusööki valmistama. Sel ajal aga hakkan mõtlema eelneval õhtul kaotatud rahale. Mõtlen endamisi, et miks küll sugugi õnne pole. Loen ju aeg-ajalt kuidas jälle keegi mingi suure summa võidab. Oleks see vaid mina, kohe lõpetaks mängimise ja maksaks kõik võlad. Õhtusöök tehtud, söödud ja nõud pestud, maandun diivanile. Võtan arvuti ja login ennast mängukeskkonda sisse ise endale korrutades, et nüüd võiks küll minu kord olla võita. Pärast nii pikka mängurikarjääri peab ju see õnn ükskord naeratama. 

Taaskord sissemakse tehtud ja läheb mänguks. Väiksemate võitude najal õnnestub sedapuhku mängus püsida tervelt mitu tundi. Siiski aga hakkab tasapisi mängu kantud raha otsa lõppema. Juhtub midagi ootamatut. Viimaste eurode eest mängides õnnestub ühes boonusmängus saavutada korralik võit. Mitte midagi elumuutvat, aga siiski selline summa mis katab eelmisel õhtul kaotatud raha mitmekordselt. Mõtlen, et küll läks hästi. Otsustan, et mängin veel 5 minutit ja kui summa ei suurene, siis võtan võidu välja. Kaotan võidetud rahast natukene, kuid siiski suudan säilitada kainet meelt ja võtan võidu välja. Tunnen rahulolu. Panen arvuti kinni ja suundun vett jooma. Ise mõtlen, et kuna nüüd nii hästi läks, siis ei taha seda rikkuda ja võiks ära magama minna. Kuna aga kell ei ole veel palju, siis und ei tule kiirelt. Hinges on ka väikene ärevus. Mõtlen, et täna on fortuuna minuga ja oleks patt seda raisku lasta. Haaran kiirelt teisest toast sülearvuti ja uus sissemakse rändab mängukontole. Kõigest mõne minutiga on see raha läinud. Otsustan korra veel proovida. Juhtub täpselt sama asi. Kuna möödunud on väga vähe aega, siis on kiusatus veel proovida. On ju täna siiski fortuuna minuga. Aga ei tule seda võitu. Väikene närv on juba sees, aga siiski teen uue sissemakse. See kordub veel mitu korda kuni eelnevalt võidetud rahast on juba korralik osa jälle läinud. Kuna aga sülearvuti aku saab tühjaks, siis vihaga panen arvuti kinni ja lähen magama.

Kui mul oleks miljon krooni

Kui mul oleks miljon krooni. Nende sõnadega algas aastaid tagasi ühe populaarse ansambli muusikapala. Terve lugu rääkis sellest, mida kõike saaks teha kui vaid oleks miljon krooni. Tänapäeva valuutas oleks see umbes 65000 eurot ja ega ei kujuta hästi ette, et keegi laulaks laulu sõnadega: kui mul oleks kuuskümmendviis tuhat eurot. 

Aga see polegi oluline. Oluline on see, mida selle rahaga teha saaks. Niipalju kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi, soove, unistusi. Mõni ilmselt maksaks ära kodulaenu. Saaks suure koorma kaelast ära ja oleks üks mure vähem. Samas mõned inimesed võibolla läheks hoopis reisima. Võtaks töölt aja maha ja naudiks seiklusi. Kui koroonakriis selleks muidugi võimaluse annab. Mingi osa inimestest võibolla hoopis investeeriksid selle raha. See on ju juba selline summa, mida on võimalik investeerida mitmeti. Kas kinnisvarasse, aktsiatesse või hoopis kuidagi teisiti või jagades mitme investeerimisvõimaluse vahel. Võimalusi palju. Kui laulust jääb mulje, et tegemist on sellise summaga, millega võiks kohe jalad seinale visata ning elu nautima hakata, siis tegelikkuses ega see päris nii ikka ei ole. Loomulikult aastaid tagasi kui see lugu ilmus oli miljon krooni ehk umbes 65000 eurot oluliselt suurema väärtusega kui see on tänapäeval, kuid siiski ilmselt mitte selline summa, millega ei peaks enam iialgi tööd tegema. Summa on küll suur, kuid kahjuks siiski mitte selline, mis aitaks ülejäänud elu elada nii, et raha pärast muretsema ei peaks. Küll on aga tegemist sellise summaga, mis annaks üsnagi korraliku algkapitali selleks, et muretuma tuleviku peale püüelda. Olenemata sellest kuidas seda kasutada muidagi. Kui aga seda ei taheta teha, siis võib ju alati kulutada tühja-tähja peale. Võimalusi on lõputult. Eks igaüks võib ise mõelda, mida teeks kui selline raha sülle kukuks.

Aga kui mul oleks miljon krooni. Laulusõnad ütlevad lõpus: kui mul oleks miljon krooni, jääks väheks veel. Aga kui mul oleks miljon krooni, siis maksaksin võlad ära ja jääks üle veel. Võibolla ostaksin peale võlgade tasumist veel 1000 Tallina Kaubamaja aktsiat ja jääks ikkagi veel veidike üle. 

Kokkuvõtvalt võiks öelda sama lause nagu laulus: kui mul oleks miljon krooni, see poleks halb.

Tahan oma raha tagasi...

Hakkasin ükspäev mõtlema, et kui palju siis võib olla aastate jooksul raha tuulde lastud tänu sõltuvusele. Täpset summat on õnneks või kahjuks võimatu teada saada, kuid umbkaudu suurusjärgu siiski. Siinkohal ma ei mõtle seda summat, mis on läbi mängitud, vaid siiski neid summasid, mida ma olen siis kandnud erinevatesse mängukeskkondadesse. Ehk siis palgarahad, võidusummad, mis uuesti internetikasiinodesse tagasi kantud, samuti mingil määral laenurahasid. Päris hirmutav on sellele tagasi mõelda. 

Armastatud näitleja Arvo Kukumägi ütles temast tehtud dokumentaalfilmis, et ta on elu jooksul ära joonud rongitsisterni jagu kanget alkoholi, mis võrdub siis umbes 60000 liitri jagu. Ei oska öelda, kas ta liialdas või mitte, aga sellegi poolest on see päris hirmuäratav number. Kui see arvutada ümber rahasse, siis võib selle numbri korrutada päris mitmega. Tagasi tulles minu kulutatud summadele, siis numbreid ma siinkohal välja tooma ei hakka, sest ega ma neid ju täpselt isegi ei tea, kuid raisatud summadega oleks saanud ilmselt osta nii mõnegi kinnisvaraobjekti. Kui kõik need summad oleksid läinud hoopis investeerimisele, siis tõenäoliselt võiksin tänasel päeval juba nautida teatud määral finantsvabadust, mitte pidada piinlikku arvestust selle üle kuidas raha paigutada nii, et laenumaksed saaksid makstud ja ka muud kulud oleksid kaetud. 

Kummaline, kuidas vahepeal mõtted hakkavad sellist radapidi kulgema. Sõltuvuse tekitatud mustas augus olles võiks taolised analüüsivõimed esile tulla, mitte hoopis need mõtted, kuidas kaotatud raha tagasi võita ja seeläbi hoopis veelgi rohkem raha kaotada. Tahaks loota, et tänaseks päevaks olen ma sellest omad järeldused teinud ja suudan edaspidi nendele deemonitele silma vaadata ja mitte enam kasiinodele oma raha "annetada". Kahjuks ma seda raha enam kunagi tagasi ei saa ja sellega ma olen leppinud. Küll aga ma tahan saada tagasi seda, kel olid suured sihid silmade ees kui ta alustas oma esimesel täiskohaga töökohal raha teenimisega. Ja selle nimel tuleb nüüd edasi töötada.

Ma teen teie rahaga...

Ma teen teie rahaga kõige hullemat asja, ma nimelt kulutan selle kõik ära. Just sellise lausega tuli laps ühel õhtul minu juurde. Ta nimelt oli seda kusagilt multikast kuulnud ning pakkus talle palju nalja. Esmapilgul kõlab see ka endale naljakalt, eriti kui seda veel humoorikas võtmes lausuda.

Veidikene aega hiljem sain aru, et tegelikult olen ma ise juba aastaid niimoodi elanud. Teie raha all ma siiski mõtlen enda raha. Aga see selleks. Ei mingisuguseid sääste ega investeeringuid kui pensioni 2. sammas väljaarvata. Kõik raha mis ma olen viimastel aastatel teeninud on kulunud jooksvateks kuludeks, laenumakseteks ja sõltuvuse rahuldamiseks. Ja neist viimased kaks on kahjuks neelanud ikka ääretult palju. Masendav tegelikult. Kuidagi täiesti sihitu lahmimine. Vastutustundlikust käitumisest pole siinkohal juttugi. Aastaid tagasi olid ajad, kus suutsin raha säästa selliselt, et sain osta endale auto, ilma et oleksin pidanud liisingule mõtlema. Kordagi ei pidanud raha pärast muretsema. Aga kõik muutus ja mida aeg edasi, seda kehvemaks asi läks. Eks mingit mõju avaldas sellele ka 2008. aasta majanduskriis ja ühel hetkel saabuski aeg, mil algas niiöelda minu allakäigutrepp.

Olenemata sellest, et ma olen nüüd võlgades ja tuleb tegeleda nende likvideerimisega, pani mind mõtlema soovitus hakata tegelema kolmanda pensionisamba ja kogumisega. Siinkohal olen seda mõtet veelgi omalt poolt edasi arendanud. Teatavasti on tänasel päeval pangad hakanud pakkuma aktsiate ostmist ja hoidmist palju soodsamalt kui seda tehti aastate eest. Näiteks balti aktsiate puhul ei pea enam muretsema tehingutasude pärast. Seega pole enam vahet kas osta aktsiaid 1, 10, 100 või 1000 euro eest. Samuti ei pea nende hoiustamise eest tasuma kui just pole väga suures väärtuses neid. Seepärast tabasingi end ühel päeval mõttelt, et miks mitte teha veel enda poolt samm edasi ja hakata väikeste sammude haaval ka investeerimisega tegelema. Olen üsna kindel, et kui ma piisavalt hästi otsin, siis leian oma küllaltki piiratud eelarvest siiski veel mõne koha, mille pealt mõned eurod veel kokku hoida, et need siis investeerimisse suunata. Laenumaksete seisukohalt see ei muudaks midagi, sest neid tuleb nagunii veel pikalt maksta, aga miks mitte selle kõrvalt mõni euro suunata mujale.

Õige või vale, igatahes tasub mõelda. Ja parem hilja kui mitte kunagi. 

Pensionireform

Kuigi palju on räägitud ja kirjutatud sellest pensionireformist otsustasin siiski kirjutada ka omalt poolt paar rida. Selle kohta on kirjutatud, et nüüd on võimalik inimestel raha välja võtta ja võlgasid ära maksta ning mis seal salata, olen ka mina nende hulgas, keda saaks see väljavõetav summa natukene aidata. Kogu selle loo juures on aga minu puhul väike konks. Kunas raha väljavõtmise avaldusest reaalse raha kättesaamiseni on päris mitu kuud, siis olengi teatud mõttes dilemma ees. Kas uuel aastal esitada avaldus või mitte. 

Miks ma kahtlen? Aga sellepärast, et ma pole kindel, et kui ma jätkan praegusel kujul oma võlgadega majandamist, siis ma pole kindel, et ma suudan niikaua kohtutäitureid vältida kui pensionirahade väljamaksmine kätte jõuab. Sellisel juhul puuduks mul endal otsustusvõime, kuidas seda raha kasutada. Seega antud hetkel ma kaldun selles suunas, et mitte kiirustada seda avaldust esitama. Nagu ka televiisoris jooksvas reklaamis teatatakse, siis avaldust lõpetamiseks saab esitada igal hetkel. Niiet võtan sellel rindel esialgu rahulikult.

Loodan, et uuel aastal õnnestub tekkinud olukorrale leida mõni parem lahendus kui see millega praegu tegelen. Kahtlen, kas minu praegune tegevus on pikas plaanis kuigi jätkusuutlik. Uuel aastal uue hooga kogu kupatus uuesti lahti võtta ja siis hakata edasi tegelema. Selleks aastaks on niipalju makstud kui võimalik ja loodetavasti mingisugust suurt kisa kellegi poolt selle aasta numbri sees ei tule, siis kavatsen laenude teemal stressitaseme hoida pühade perioodil nii madalal kui võimalik.

Kiirülevaade rahast

Räägiks siis vahepeal natukene ka rahast. Sellel kuul siis asjalood sellised, et poolte laenuandjatega on kõik asjad kenasti ära klaaritud. Teise poolega on natukne segasemad lood. Kahega neist on mingisugused kokkulepped tehtud maksete osas, seega loodan, et sealt mingisuguseid lisasanktsioone hetkel ei rakendata. Veel kahe krediidiasutusega on läbirääkimised pooleli, võibolla õnnestub sealt ka mingi kokkulepe saavutada, aga isegi kui see juhtub, siis on sel siiski ainult lühiajaline mõju. Ühele asutusele on sel kuul tasutud osaliselt, lootuses, et parem pool kui mitte midagi. Konkreetseid summasid mul praegu siin välja tuua ei ole võimalik, sest kõik pole veel lõplikult paigas, aga kõikidest mu kuumaksetest moodustab hetkel tasutud summa umbes poole. Kui läbirääkimised peetud, siis tõenäoliselt tuleb midagi veel juurde tasuda niiet osa võib veel suureneda.

Nüüd tuleb veel eluks vajalikud kommunaalid tasuda ja siis vaadata palju jääb üle, et ka järgmisel kuul mingeid makseid teha. Teatavasti praeguse seisuga uuel kuul mingisuguseid sissetulekuid loota pole, seega tuleb kalkuleerida. Ehk õnnestub mõni väikene lisaots kusagilt genereerida, aga see oleks siis lihtsalt boonus. Arvestada ma sellega siiski ei saa. Selline siis oli kiirülevaade.

Elame päev korraga!