Teisipäev, 29. märts 2022

Lihtsalt arvamus

Raske on praeguses olukorras vaiki olla. 

Kui ma 24. veebruari hommikul ärkasin ja uudised avasin, siis nagu ka paljusid teisi inimesi tabas ka ka mind šokk kui kuulsin, et Venemaa oli alustanud täiemahulist sõda Ukraina vastu. Vabariigi aastapäeva hommikul sellist uudist kuuldes olid emotsioonid veel kuidagi eriti laes. Esimeseks emotsiooniks muidugi oli raev. Viha selle režiimi vastu mis selle sõja alustas. 

Mina olen Nõukogude liidu ajal sündinud inimene. Üht ja teist elu jooksul näinud. Oma nooruspõlves olen tundnud eestlaste ja venelaste vastasseisu omal nahal. Selliseid situatsioone on kindlasti palju, olen isegi mitmeid versioone kuulnud ja näinud. Nimelt noorena käisime sõpradega tihti jalgpalli mängimas. Seal kus me mängisime käisid ka vene rahvusest noored mängimas. Tihti soovisid nad meie vastu mängida ehk siis eesti poisid vene poiste vastu. Need vene poisid olid meist mõned aastad vanemad ja alati kui me mängisime nendega meeldis neile niiöelda mustalt mängida. Räpased võtted, liigsed tõuklemised, tahtlikud löögid vastu jalgu jne. Alati selline must mäng. Millegipärast jäi mulje, et nad alati tahtsid meile, eesti poistele meelega haiget teha, viimaks meie moraali alla ja seeläbi meid võita. Nüüd palju aastaid hiljem kui venelased alustasid sõda ukrainlaste vastu tuli paratamatult see seik meelde jälle seoses sellega, et pommitatakse suvaliselt kõiki ja kõike, et ukrainlaste moraali alla viia ja seeläbi neid alistuma sundides. Tekib küsimus, kas see ongi teatud osas vene mentaliteet. 

Tänu vene praegusele juhtkonnale muutub ka suhtumine tavalistesse venelastesse. Eks see teatud mõttes ole vale, sest ega ju lihtne inimene pole selles süüdi. Paraku see lihtsalt nii on. See käib sellega kaasas. Mul on endal mitmeid vene rahvusest tuttavaid, kes kõik on igati eestimeelsed ja selle venelaste algatatud sõja vastu. Aga mu tutvusringkonnas on ka vastupidiseid näiteid. Inimesi, kes on terve elu elanud eestis, aga igapäevaselt tarbivad vene meediat. Nende arvamus toimuvast on hoopis midagi muud ja see teatud mõttes vihastab mind. Kunagi vaidlesin ühega, kes kiitis Putinit ja Venemaad. Ma ütlesin talle, et võta oma asjad ja koli sinna, Putin võtab sind hea meelega vastu. Piirid on lahti ja kui seal parem on, siis võib ju sinna minna. Ta vastas mulle, et pere ja töö ning kogu elu on siin. Kui nii, siis olgu, aga sel juhul tuleb austada meie riigi korda. Üks asi on kritiseerida riiki ja valitsust, teine asi aga imetleda diktaatorit ja soovida teistsugust riigikorda.

Vene meedias kogu aeg räägivad tähtsad riigitegelased kui vastik ja vaenulik on läänemaailm. Millegipärast aga paljud nende lapsed, sugulased lähevad lääneriikidesse õppima või elama. Omavad seal kinnisvara ja ärisid. Mina küll ei saadaks oma lapsi vaenulikku riiki õppima või elama. 

Meedias on mitmeid uudiseid selle kohta kuidas mingi seltskond venelasi kurdavad kuidas sanktsioonid ahistavad. Et milles nemad süüdi on, näiteks sportlased. Aga ma küsiks vastu. Milles on süüdi tuhanded lapsed, kes peavad kodust põgenema tundmatusse või inimesed kes kaotavad elu selles sõjas. Milles need ukrainlased süüdi on? Väidetavalt on Venemaa juhtkond valitud demokraatlikult. Järelikult on rahvas otsustanud, et sellist juhtkonda tahetakse ja selle eest ka rahvas vastutab, seega saab ju öelda, et ise valisite riigijuhid nüüd peate sellega kaasnevate tagajärgedega leppima. Enamik inimesi muidugi saab aru, et tegelikult see nii ei ole, aga võib ju samuti silma kinni pigistada ja öelda, et seal on demokraatlikult valitud juhtkond.

Siinkohal kinnitan, et see on pelgalt minu arvamus ja ma ei ole russofoob. Ma ei vihka venelasi, vaid neid, kes toetavad seda sõda ja reziimi mis selle sõja alustas.

Слава Україні!