Veidike poliitikast

Kuulasin eile Vilja Kiisleri intervjuud kaubandus- ja tööstuskoja juhi Toomas Lumaniga ja hakkasin endamisi mõtlema, et on vist õige hetk jagada omi mõtteid selle kohta mis toimub meil poliitikas ja üldiselt riigis. Ma pean ennast üsna laia silmaringiga isikuks, kes loeb uudiseid ja püüab maailmas toimuvaga kursis olla. Sellest tulenevalt julgen ka oma arvamust toimuva kohta avaldada.

Viimastel ajal olen aga hakanud siiski rohkem südant valutama selle pärast kuhu suunas meie riik ja majandus teel on. Ma ei ole majandust õppinud, kuid siiski olen oma senise elu ja töökogemuse kõrvalt midagi siiski kuulnud ja näinud, sellest sõltuvalt ma julgen ka oma arvamust avaldada. Ma ütlen kohe ära, et viimastel valimistel hääletasin Reformierakonna poolt. Põhjendan ka ära miks ma seda tegin. Esiteks sellepärast, et ma ei soovinud, et EKRE võidaks valimised. Ma ei väida, et kõik mida EKRE teeb või ütleb on vale, vaid lihtsalt ma leian, et selline käitumine ja retoorika pole ühtedele poliitikutele sobilik, seetõttu ma ka ei sooviks neid valitsuses näha. Teiseks ma olen pidanud Reformierakonda üsna mõistlikuks erakonnaks, kes tõi Eesti eelmisest majanduskriisist läbi ja eeldasin, et nad võiksid ka praeguse kriisiga hakkama saada. Kahjuks aga hakkab mulle üha enam tunduma, et ma eksisin. Praeguses olukorras ma enam nende poolt ei hääletaks. Jällegi püüan siis pikemalt põhjendada, miks. 

Praeguses olukorras mulle tundub, et meil mitte ei teha riigi rahandust korda, vaid seda rikutakse rohkem ära. Meil on olnud mitu järjestikust kriisi, mis inimeste majanduslikku olukorda on halvendanud. Eriti selliste inimeste kes elavad linnadest kaugemal, kelle sisstulekud on madalamad. Ja nüüd otsustab valitsus tõsta makse sel ajal kui inimestel on niigi keerulised ajad. Minu kui tavainimese arust ei ole see kõige targem tegu. Ja seda kõike tehakse üleolevalt, piisavaid selgitusi mitte jagades ja maakeeli öeldes lihtsalt ülbitsedes. Erakond kes on saanud rahvalt nii suure mandaadi ei peaks nii ülbelt käituma. Palju lihtsam oleks praeguses olukorras ära jätta selle maksuküüru kaotamine kui tõsta makse või kehtestada uusi. Ma leian, et Reformierakonna valija on piisavalt arukas ja talle saaks ära põhjendada miks maksuküüru kaotamine oleks mõistlik edasi lükata. Palju keerulisem on kogu rahvale põhjendada maksutõuse niigi keerulises majandusolukorras. 

Vaadates seda mis toimub ümberringi, siis ma pean tunnistama, et on raske mõista kust peaks maksutõusu näol riik raha juurde saama. Töötud ju makse ei makse ja kulutavad ka vähem. See tähendab ju ka käibemaksu vähenemist. Aga töötus kasvab. Puidutööstuses on keerulised ajad. Töötajaid koondatakse, toorainega on probleeme jne. Teedeehituses mahud vähenevad. Töötajaid koondadakse. Ja nii mõnelgi muul alal veel. Paljud nimetatud aladel töötanud spetsialistid kes on koondatud ei pruugi niipea uut tööd leida ja ka ümberõpe võtab aega. Nendel minu nimetatud aladel makstakse ka vähemalt riigi keskmist kui mitte kõrgemat palka ja seetõttu mina leian, et see kõik lõpuks ju mõjutab ka maksulaekumisi. Samamoodi on selle automaksuga, ma ei ütle, et see on üdini vale, lihtsalt on arusaamatu mida siis lõpuks maksustatakse ja mida sellega saavutada tahetakse. Mina kahjuks ei näe, et praegust majandus- ja rahanduspoliitikat ajavad inimesed teevad õigeid otsuseid. 

Äkki selleks, et tulusid suurendada peaks enne veidikene kulutama. Tundub, et meil riik seda teha ei taha. Samamoodi on igasuguste keeldudega. Lihtne on ju kõik ära keelata mõtlemata tagajärgedele. Hea on ju öelda, et ärme põlevkivi kasuta, see ei ole roheline jne. Metsa ei tohi maha võtta. Ja veel palju muudki. Aga mis on siis alternatiiv. Kui meil on olemas see maavara mida saab väärindada, siis tuleb seda teha seni kui ei ole paremat alternatiivi. Ma mõistan, et see ei käi rohepöördega kokku, aga kui riigi rahandus on kehv, siis äkki peaks mõtlema siiski olemasolevate võimaluste kasutamisele. Kui kõht on tühi, siis tuleb süüa seda mida kodus on. Kõiki asju tuleb ajada mõistlikult, ei saa öelda kõigele alati EI. Meil käib aga asi nii, et kohe öeldakse mingile asjale ei ilma seda põhjalikult uurimata. Ma ei ütle, et kõiki asju tuleks teha mõtlematult või kõik mets maha raiuda, aga siiski mingisuguseid mööndusi tuleks teha, vähemalt kuni olukorra paranemiseni. Kahjuks on nii, et kõik raha ei tule IT maailmast. On ka muud sektorid mis toovad riigile kasu, aga tundub, et meie riigijuhid kipuvad järjest enam seda unustama. Kohati jääb mulje, et mõnda majandusharu tahetakse välja suretada. 

Lõpetuseks tahan öelda, et mulle tundub üha enam, et praegune valitsus saeb seda oksa millel ta ise istub ning tundub, et nad otsustanud selle läbi saagida. Kahjuks aga arvan, et selle tõttu meie riigi rahandus korda ei saa, vaid on mõne aasta pärast veel kehvemas seisus kui seda on praegu. Minule tundub vägisi, et me mitte ei hakka kriisist väljuma, vaid sinna hoopis sisenema. Aga no eestlane on kange rahvas, küll kannatab ära. Vähemalt nii arvavad valitsejad. 

Kas tõesti jälle saaks laenu võtta?

Viimasel ajal olen jälle hakanud saama igasuguseid reklaamkirju mõningate krediidiasutuste käest. Kui varasemalt ma kustutasin need koheselt ära, siis viimastel päevadel on tärganud minus teatud uudishimu. Kas tõesti on võimalik jälle laenu saada? 

Kuigi mul pole tarvis hetkel laenu võtta, siis mingis mõttes on tekkinud sportlik huvi, kas tõesti olen ma jälle mõne laenuandja silmis krediidikõlbulik. Siinkohal täpsustan, et need asutused kes mulle reklaami on postkasti saatnud pole sellised kelle ees ma võlglane oleksin olnud. Need on sellised, kus ma olen registreerunud ja mõnest ka laenu võtnud, kuid mitte kõik. Samas vahepeal neid reklaame mulle postkasti ei tulnud, see hakkas juhtuma taas mõne kuu eest. Seega tekkis küsimus, et kas mul oleks võimalik taas laenu saada. 

Krediidiinfos olin ma tipphetkel ikka korralikult punases. See peaks ju igasugused laenuandjad koheselt eemale peletama. Pole kahtlustki. Samas sellest "tipphetkest" on möödas nüüdseks üle kahe aasta ehk selle aja jooksul ma oleksin olnud justkui eeskujulik kodanik. Samuti piisavalt suure sissetulekuga, mis peaks laenuandjatele justkui meeltmööda olema. 

Tekkis siis väikene huvi mul ikkagi. Otsustasin siis ühe laenuandja kodulehel sisse logida. Sealt ma võtsin kunagi ka ühe laenu, mille ma veidi hiljem tagasi maksin. Olgu öeldud, et vahepealsel perioodil ei tulnud mulle nende käest ühtegi kirja kuni see juhtus paar nädalat tagasi. Logisin siis sisse ja oh imet. Koduleht näitab mulle, et mulle pakutav krediidisumma on 3600 eurot. Uhke eksole. Tol korral kui ma nende käest laenu võtsin, siis oli minu krediidilimiit 1000 eurot kui õigesti mäletan. Seega vahepealsel perioodil on see märkamatult rohkem kui kolmekordistunud. Olgu veelkord täpsustavalt öeldud, et ühtegi taotlust ma ei teinud, kuigi teatud huvi oleks teha küll taotlus, et näha kas tõesti mulle antakse laenu. 

Ma hakkasin mõtlema, et kui sa mingites kohtades oled niiöelda registreeritud klient, siis mingisugused automaatsed postitused võivad ju olla, eeldusel et meiliaadress on nende listis. Samas kui ikkagi koduleht näitab niiöelda vaba krediidilimiiti on juba ehk teine teema. Võibolla nad teevad taotlusel mingisuguseid täiendavaid kontrolle veel, seda ei tea. Kuna ma aga laenu taotlema ei plaani hakata, siis seda ma ka teada ei saa. Küll aga üllatas mind aga see, et kaks aastat oli vaikus ja pakkumisi ei tulnud, siis ühtäkki see algas taas.

Elu pärast võlgade ümberkujundamist

Mitmed inimesed on minu käest küsinud, et kuidas elu peale võlgade ümberkujundamist on muutunud ning kas meelerahu on taastunud. Nendele küsimustele tegelikult ühest vastust minul polegi. Tegelikult on see siiski üsna keeruline teema. Põhjuseks juba ainuüksi see, et kui olukord juba nii kaugele läinud on, et on vaja võlgade ümberkujundamist, siis sellest kõigest välja ronimine on üks ääretult pikk protsess.

Aga kui alustada algusest, siis kogu sellel protsessil on mitu tahku. Esimene neist muidugi on rahaline pool. Nimelt ilma võlgade ümberkujundamiseta oleks tõenäoliselt enamik kui mitte kõik minu laenud läinud hapuks. See tähendanuks siis kõikvõimalikke viiviseid, inkassosid, kohtutäitureid. Mis omakorda oleks tähendanud igasuguseid pidevaid meeldetuletuskirju, kõnesid, rääkimata kontode arestidest jne. Kuna seda kõike oleks liiga palju hoomata minu jaoks, siis otsustasin seda ennetada ja ise kohtusse pöörduda. Tulemuseks on kindlad maksegraafikud ja vähemalt selles osas meelerahu. Tuleb kindlal kuupäeval summad ära maksta ja jälle ühe kuu võrra kava lõpptähtaeg läheneb. 

Teisena tooksin välja selle tumedama poole. Nimelt aeg-ajalt tuleb ikkagi must masendus peale, sest kuigi kogusummad kuu kuu haaval vähenevad, siis lõpp tundub ikkagi veel nii kaugel. See omakorda tähendab seda, et lõdvaks ei saa hetkegi lasta, sest kuklas on kogu aeg rusuv tunne, et sa oled siiski võlglane. 

Samuti muidugi see igakuiselt makstav summa on päris suur. Endiselt see moodustab üsna märkimisväärse protsendi minu sissetulekust. Kuna see osakaal on päris suur, siis see jällegi tähendab seda, et väga palju raha üle ei jää. Ma tulen küll kenasti toime, kuid mingisugust erilist meelerahufondi ma endale luua ei saa. See jällegi tekitab aeg-ajalt teatud pingeid. Kui ikka igal kuul pangaarvet vaadates märkad neid pikki ridasid ja suuri summasid mis arveldusarvelt maha lähevad, siis vahel tekivad küll igasugused emotsioonid. Mõnikord on see viha, mõnikord kurbus, peaaegu alati on aga esindatud pettumus. Lisaks pidev enesesüüdistamine. Kõige kurvem selle asja juures on see, et kui vaatad neid summasid ja samal ajal enda lähedaseid ja siis mõtled, et mida kõike ma võiksin selle rahaga nende heaks teha, aga mina lihtsalt piltlikult öeldes lasen raha tuulde. 

Kokkuvõtvalt võin aga öelda, et võrreldes võlgade ümberkujundamisele vahetult eelnevale ajale on minu üldine elukvaliteet siiski parem. Kuigi stressitase on endiselt kõrge, ei pea ma vähemalt kartma erinevaid kirju ja kõnesid laenuandjatelt ja inkassodelt. See annab ikkagi mingisugustki meelerahu. Natukene aitab kaasa ka see, et näha igakuiselt kogusumma vähenemist. Kui varem võlasummad pigem suurenesid igakuiselt, siis nüüd on ikkagi see tendents teises suunas. Samuti kui eelnevalt ületasid minu laenumaksed minu sissetulekuid, siis nüüd vähemalt on see vastupidi. Isegi kui mõnel kuul ma tulen enam-vähem ots otsaga kokku, siis vähemalt ei tule puudu ja juba see tõstab kasvõi veidikene elukvaliteeti. Samuti ei pea ma enam oma kaasale valetama. See on ka juba suur pluss. Kui varasemalt olid igasugused pidevad skeemitamised ja keerutamised minu argipäev, siis enam mitte. Saan asjadest rääkida nii nagu nad on. Isegi kui mul on madalseisud ja ma alati kõigest ei tahagi kurta, siis vähemalt ma ei pea vaatama kaasale silma ja valetama. Võibolla see on isegi sellest kõigest kõige olulisem. See kui igapäevaselt pidi valetama ja varjama oli selle eelneva aja juures kõige keerulisem ja stressirikkam. 

Õlekõrs võlgadega toimetulekuks

Tere jälle!

Päris pikalt on möödas sellest kui ma midagi kirjutasin. Ja no olgem ausad, midagi väga põnevat polegi nagu kirjutada. Nüüd otsustasin selle vaikusemüüri siiski murda. 

Mitmeid kordi on mulle öeldud, et võiksin kirjutada oma teekonnast võlgade ümberkujundamsel. Jah, mina pöördusin abi saamiseks kohtu poole ja taotlesin oma võlgade ümberkujundamist. Mingil hetkel ma sain aru, et oma jõududega ma enam hakkama ei saa ja mingit lahendust on vaja, enne kui mu olukord veel hullemaks muutub. Põhi oli käes ja hakkasid tekkima esimesed võlgnevused maksete osas. Sain aru, et niimoodi ma edasi ei saa. 

Minu õnneks sain ma täpselt õigel hetkel ühe lugejakirja, kes oli minuga täpselt sarnases olukorras. Ta kirjeldas mulle täpselt kuidas ta pöördus kohtu poole, et oma võlad ümber kujundada. Tema loost ma sain niipalju inspiratsiooni, et otsustasin ka ise sama teed minna. Kuigi oli variant ka taotleda eraisiku pankroti, siis mina selle välistasin enda jaoks kohe eos.

Olles selle otsuse enese jaoks ära teinud, pöördusin esmajoones võlanõustaja poole, et temaga oma plaani arutada. Pärast mõningat suhtlust jõudsime üheskoos arusaamani, et võib avalduse kohtule esitada küll. Mõeldud - tehtud. Kogusin kokku kõik selleks vajalikud andmed, dokumendid, lepingud ja esitasin avalduse. 

Avaldus esitatud, jäin ootama vastust. Mäletan, et see oli pingeline aeg, närvid olid püsti kogu aeg, sest ei teadnud ju täpselt mis ees ootab. Möödus umbes nädal kui tuli teade, et pean  ilmuma kohtusse selgitusi andma. Selleks oli määratud kindel kuupäev. Siis tekkis väike hirm, et äkki ikkagi ei võeta mu avaldust menetlusse, kuid võlanõustaja lohutas, et see pidavat olema kohtul tavapärane praktika, et enne menetlusse võtmist kutsutakse selgitusi jagama. 

Kohtus olin ikka eriti närvis, tahtsin häbi pärast maa alla vajuda. Siiski kui kohapeal olin, siis sain küll manitseda, et sellisesse olukorda olen sattunud, aga samas selgus ka, et tegin õigesti, et oma probleemidele otsa vaatan ja nendega tegelema olen asunud. 

Varsti peale seda kohtuskäimist tuli teade, et minu avaldus on võetud menetlusse ja käivitub võlgade ümberkujundamise menetlus. Mulle määrati nõustaja, kes aitas mind suhtluses laenuandjatega, et kõik võlasummad saaksid korrektselt kaardistatud ja mulle jõukohane maksegraafik koostada. 

Mulle pakuti ka võimalust pankrotiks kuna summad olid suured ja siis oleksin saanud ilmselt lühema perioodi ja väiksemate maksetega hakkama, aga kuna ma ikkagi tundsin süümepiinu enda olukorra pärast, siis leidsin, et ei taha minna lihtsamat vastupanu teed. Otsustasin siiski ümberkujundamise kasuks.

Umbes kolm nädalat kulus nõustajal minu võlgade ümberkujundamiskava koostamiseks. Seejärel sai see esitatud kohtule ja hakkasin ootama otsust. Kas laenuandjatele see sobib või mitte. Tuli mõningaid vastuväiteid, aga see pidavat olema tavapärane. Aga siiski mitte midagi ületamatut. Seejärel tuli teade, et korraldatakse veel üks istung kus arutada minu ümberkujundamiskava koos vastuväited esitanud laenuandjatega, et jõuda kompromissini, mis aitaks kinnitada minu võlgade ümberkujundamiskava. Taaskord olin närvis, kuid õnneks jõudsime kokkuleppele ja kohus kinnitas minu kava. See tähendas, et sain alustada kavakohaste laenumaksetega. Nüüd olen juba mõnda aega seda kava täitnud ja laene tagasi maksnud. Tänu kohtule sain oma laenumaksed selliseks mis on mulle jõukohased. 

Mõni kindlasti küsib, et kas selline käitumine on eetiline, et laename ennast lõhki ja siis kohus aitab. Kindlasti mitte. Sellepärast ma ka ei tahtnud pankrotti taotleda ja olin valmis võimalikult suure igakuise summaga, kuigi oleks olnud ka variant taotleda väiksemaid kuumakseid. Ma tahtsin võtta võimalikult suure vastutuse oma tegude eest ja tasuda tagasi võimalikult suure protsendi oma laenusmummast. Samuti ei saa ma ju aastaid veel taotleda uusi laene. 

Sellegipoolest ma julgustan kõiki kes on sattunud keerulisse olukorda mis tahes põhjusel, oma olukorrale otsa vaatama ja mitte pead liiva alla peitma. Kuigi see on paras kadalipp mis tuleb läbida, siis lõpplahendus aitab võibolla jälle elamisväärse elu tagasi saada. Ärge kartke abi otsida. Tundub küll hirmutav, aga sellest tuleb üle olla. 

PS! Kuulda on olnud, et nüüd pidi kogu see protseduuri vist isegi lihtsam ja kiirem olema kui sel ajal kui mina seda läbisin.