Pühapäev, 21. märts 2021

Ma teen teie rahaga...

Ma teen teie rahaga kõige hullemat asja, ma nimelt kulutan selle kõik ära. Just sellise lausega tuli laps ühel õhtul minu juurde. Ta nimelt oli seda kusagilt multikast kuulnud ning pakkus talle palju nalja. Esmapilgul kõlab see ka endale naljakalt, eriti kui seda veel humoorikas võtmes lausuda.

Veidikene aega hiljem sain aru, et tegelikult olen ma ise juba aastaid niimoodi elanud. Teie raha all ma siiski mõtlen enda raha. Aga see selleks. Ei mingisuguseid sääste ega investeeringuid kui pensioni 2. sammas väljaarvata. Kõik raha mis ma olen viimastel aastatel teeninud on kulunud jooksvateks kuludeks, laenumakseteks ja sõltuvuse rahuldamiseks. Ja neist viimased kaks on kahjuks neelanud ikka ääretult palju. Masendav tegelikult. Kuidagi täiesti sihitu lahmimine. Vastutustundlikust käitumisest pole siinkohal juttugi. Aastaid tagasi olid ajad, kus suutsin raha säästa selliselt, et sain osta endale auto, ilma et oleksin pidanud liisingule mõtlema. Kordagi ei pidanud raha pärast muretsema. Aga kõik muutus ja mida aeg edasi, seda kehvemaks asi läks. Eks mingit mõju avaldas sellele ka 2008. aasta majanduskriis ja ühel hetkel saabuski aeg, mil algas niiöelda minu allakäigutrepp.

Olenemata sellest, et ma olen nüüd võlgades ja tuleb tegeleda nende likvideerimisega, pani mind mõtlema soovitus hakata tegelema kolmanda pensionisamba ja kogumisega. Siinkohal olen seda mõtet veelgi omalt poolt edasi arendanud. Teatavasti on tänasel päeval pangad hakanud pakkuma aktsiate ostmist ja hoidmist palju soodsamalt kui seda tehti aastate eest. Näiteks balti aktsiate puhul ei pea enam muretsema tehingutasude pärast. Seega pole enam vahet kas osta aktsiaid 1, 10, 100 või 1000 euro eest. Samuti ei pea nende hoiustamise eest tasuma kui just pole väga suures väärtuses neid. Seepärast tabasingi end ühel päeval mõttelt, et miks mitte teha veel enda poolt samm edasi ja hakata väikeste sammude haaval ka investeerimisega tegelema. Olen üsna kindel, et kui ma piisavalt hästi otsin, siis leian oma küllaltki piiratud eelarvest siiski veel mõne koha, mille pealt mõned eurod veel kokku hoida, et need siis investeerimisse suunata. Laenumaksete seisukohalt see ei muudaks midagi, sest neid tuleb nagunii veel pikalt maksta, aga miks mitte selle kõrvalt mõni euro suunata mujale.

Õige või vale, igatahes tasub mõelda. Ja parem hilja kui mitte kunagi. 

Teisipäev, 16. märts 2021

Motivatsioonipõud

Viimased päevad on kuidagi rasked olnud. Peas keerlevad igasugused mõtted. Enamasti on need mõtted seotud probleemidega, minu olukorraga. Olgugi, et ma olen nüüdseks selles jamas olnud juba küllaltki kaua ja ka makseraskustes pikalt ning teatud mõttes selle olukorraga rahu teinud, siiski lähevad mõtted erinevate stsenaariumite analüüsimisele. Tegelikult ei peaks seda üldse praegu tegema aga no ei saa parata. Veidikene hakkab juba igapäevaelu segama. Kõige kehvem selle asja juures on see, et ma ei saa praegu aru, miks ma seda teen. Kas see on seotud ka praeguse ühiskondliku olukorraga. Pidevad negatiivsed uudised meedias, pidevalt sombune ilm, lapsed koduõppel, jne. Kohati on kuidagi tunne, et klaas hakkaks täis saama. Millegipärast väga niru on meeleolu.

Nädalavahetusel proovisin aega maha võtta, aga ei õnnestunud. Korraks pühapäeval tekkis selline rahulolu tunne ja meel oli rõõmus kui sai perega värskes õhus aega veedetud, kuid kui hiljem hakkas vihma sadama ja tekkis taas mõte, et homme on esmaspäev, siis olid kõik eelnevad positiivsed emotsioonid justkui pühitud ja meel oli taas morn.

Tunnen, et mul oleks vaja mingit positiivset tõuget, emotsiooni mis tekitaks taas seda motivatsiooni tegeleda probleemidega ja annaks energiat võidelda. See miski, mis pühiks negatiivsed mõtted ja asendaks positiivsetega. Hetkel kahjuks ei suuda ka välja mõelda mis see olla võiks ja minu õnnetuseks seab ka praegune koroonapandemia teatuid piiranguid. 

Tegelikult olen juba päris pikalt mõelnud, et vajan mingisugust uut hobi. Soovitatavalt sellist, mis hõlmaks ka teatud määral sportlikku elementi. Juba aastaid tagasi tahtsin õppida golfi mängima. Plaanisin “green cardi” kursuselegi minna, aga kogu aeg oli miski takistus. Küll oli tööd palju ja siis ei saanud sõber, kellega plaanisin minna, kaasa tulla, küll olid ilmad kehvad jne. Ühesõnaga kogu aeg lükkus edasi. Ma pole küll siiani seda mõtet maha matnud, aga kunad tegemist on siiski üsna kuluka ettevõtmisega, siis teatud põhjustel ei saa selle peale hetkel tõsisemalt mõelda. Lapsepõlves ja kooliajal sai sporti päris hoolega tehtud. Siis ei olnud erinevaid nutiseadmeid, mida toksida, seega kõiksugused tegevused mida sai välitingimustes harrastada olid populaarsed. Jalgpall, korvpall, jalgratas olid põhiline meelelahutus. Isegi peale koolilõpetamist käisin veel regulaarselt korvpalli mängimas, kuid mida aeg edasi, seda harvemaks see jäi kuniks enam üldse ei käinud. Küll oli ajapuudus, küll muud põhjused. Golf hakkas mulle tegelikult meeldima juba kooliajal. Kui seda esimest korda televiisorist nägin, siis tabas juba mõte, et seda mängu tahaks proovida. Jättis miskipärast hea mulje. Millegipärast kõik selle mänguga kaasnev on jätnud mulle kustumatu mulje ja see on kestnud juba aastaid. Huvitav on see, et ma isegi ei tea ju kas mulle seda üldse mängida meeldkski. Pole ju reaalselt proovinud, ainult näinud. Vanemaks saades aga siiski mõlgub meeles, et tahaks seda mängu proovida. Mis mulle veel sümpatiseerib on see, et tegemist on rahulimat laadi sportiliku tegevusega. Siiralt kahju, et pole õnnestunud proovida. Olen isegi mõelnud üha populaarsust koguva discgolfi peale, kuid millegipärast ei sümpatiseeri see mäng mind selliselt kui golf. 



Tegelikult olen juba ammu otsinud endale mõnd uut hobi millega tegeleda, midagi sellist, mis aitaks mõtteid koondada. Olen isegi proovinud mõngigaid tegevusi, aga siiski seda õiget pole leidnud. Ei tea kas olen liiga valiv. Samas kui midagi harrastada, siis võiks see ikkagi meeldida. Vastumeelselt mingi asjaga tegeleda pole ka justkui mõttekas. Aga püüame siiski otsida ja ehk õnnestub leida. 


Esmaspäev, 15. märts 2021

Abi ja koolitus

Leidsin täna oma e-mailide seast järjekordse reklaami, kus pakutakse koolitust. Ma sellesse ei süvenenud, kuid tegemist oli vist mingisuguse investeerimisalase seminariga vms. Pealegi veel vist juba toimunud üritusega, sest see oli vana meil, mis lihtsalt jäänud tähelepanuta. Aga see selleks. Siiski pani see mind mõtlema. Tihtilugu saan ma reklaame, mis kutsuvad erinevatele koolitustele, seminaridele, webinaridele jne. Tänapäeval on võimalus kõike õpetada. Meil on igasugused investeerimiskoolitused, börsil kauplemise koolitused, erinevad eneseabi kursused, motivatsioonikoolitused ja palju muudki. Isegi seksima saab õppida vastavatel koolitustel. Ja see on tore. Ma olen kahe käega selle kõige poolt. Kõik kes neid teenuseid pakuvad on tõenäoliselt tublid ja ettevõtlikud inimesed ning kui nõudlust teenuse järele on, siis mina soovin ainult edu. Olen isegi mõnest koolitusest osa võtnud, mis küll paraku on enamasti olnud seotud minu tööga, seega leian, et need teenused on vajalikud.

Samuti on tänapäeval olemas igasugused võimalused abi saamiseks. Ükskõik mis mure sul on, alati on kusagil spetsialist, kes saab sulle abi osutada. Lisaks tugigrupid, nõuandeliinid jne. Väikene konks selle asja juures on see, et kõik on vabatahtlik ja keegi kedagi sundida ei saa. Samuti saab ju enda jaoks alati otsida vabandusi, miks mitte abi küsida.

Aga tuleme tagasi tugirühmade ja abisaamise juurde. Miks ei võiks olla näiteks võlglastel olla oma tugigrupp nagu alkohoolikutel on AA. Koht kus saab anonüümselt enda muresid jagada. Ma vähemalt ei tea, et selline koht oleks. Võlanõustaja teenus polel siiski päris see. Kõlab natukene naljakalt tegelikult, eksole. Aga võibolla oleks inimesi, kes sooviksidki oma muret jagada teistega. Rääkida teiste võlglastega, olla toeks teineteisele, võibolla isegi jagada soovitusi. Kõlab läägelt, aga mõnel juhul võib see osutuda murranguliseks kui saab seda teha. Seda küll ei saa nüüd nimetada päris selliseks anonüümsete võlglaste kogunemiseks, aga toon taolise näite, et oleme Võlglase blogi pidajaga suhelnud vahelduva eduga nüüdseks mitu kuud anonüümselt. Jaganud mõtteid, informatsiooni jne. Minu jaoks on olnud sellest abi. See blogindus on olnud justkui väikene kogunemiskoht. Saab ju kellegagi, kes on sarnases olukorras kogemusi jagada. Analoogses situatsioonis inimesega on oluliselt lihtsam suhelda kui kellegi teisega. Oma murega saab küll pööruda spetsialistide poole, olgu nendeks siis psühholoogid, psühhiaatrid, nõustajad ja ma olen kindel, et nad teevad oma tööd hästi, kuid arvan, et vahel võib olla sellest kui saad mõne omasugusega rääkida isegi rohkem abi. Kohati võib ju inimene, kes on sarnases olukorras olla parem vestluskaaslane kui mõni muu spetsialist. 

Abi otsimine võib ka tihti takerduda häbi taha. Mistahes murega. Alkohoolik ei taha tunnistada probleemi, mängusõltlane ka mitte, samamoodi võlgnik, sest piinlik on. Kindlasti jäävadki paljud käigud selle tõttu käimata ning abi saamata lihtsalt selle tõttu, et häbitunne saab võitu. Ma tean seda omast käest. Ka minu jaoks on oma probleemidega tegelemine olnud tõsine eneseületus. Ei hakka arvamagi kui palju kordi sai edasi lükatud näiteks võlanõustaja poole pöördumist, sest häbi oli. Nagu elu näitab, siis kõike siiski pole võimalik õpetada. Mõningaid asju tuleb ise õppida ja mõnda asja õpetab elukool.

Pühapäev, 14. märts 2021

Küsitluse kokkuvõte

Aeg on nüüdseks sealmaal, et oleks aeg teha kokkuvõte küsitlusese kohta, mille lugejate seas korraldasin. 
Toon järgenevalt siis küsimuste lõikes välja vastused.

1. Kas oled?

   



2. Kas olete olnud laenumaksetega raskustes?

   




3. Palju olete laenumaksetega hilinenud?    




4. Kas olete vajadusel saanud pakkumisi erikokkulepeteks laenumaksete sooritamiseks?





5. Kas olete teinud laenuandjatega eraldi kokkuleppeid laenumaksete tasumiseks?



    

6. Kas olete laenuandjate tehtud pakkumistega erikokkulepeteks rahul?





7. Kuidas hindate laenuandjate suhtlust laenuvõtjaga?




8. Kas olete võlgade tõttu sattunud?



Laupäev, 13. märts 2021

Kas peaks koguma?

Tavaliselt kui kaasa ja lapsed on magama läinud, algab niiöelda minu aeg. See on selles mõttes see aeg, mida üks võlgades olev isik vajab. Tavaliselt ma panen siis klapid pähe ja tegelen nende tegevustega, millele on raske keskenduda kui ümberringi on rohkelt sagimist. Siis saab mõtiskleda omi mõtteid, tegeleda võlglase jaoks oluliste exceli tabelitega või kasvõi kirjutada siia blogisse mõned read. See ei ole nüüd asi, mida peaksin tegema igal õhtul, kuid paaril korral nädalas tunnen, et võiks võtta selle aja. Pärast on kohe parem tunne, et sai midagi ära tehtud,  mõningad asjad enda jaoks üle mõeldud või lihtsalt lõõgastuda ja kuulata muusikat. 
Kunas nüüd olen tasapisi astumas samme, et olukorda nii enda kui teiste jaoks taluvamaks muuta, siis selle teekonna käigus olen kokku puutunud mitmete ametiisikutega, kelle nõuanded või isegi võib öelda ranged soovitused on andnud mõtteiainet. Kas võlgades olev kodanik peab ainult mõtlema sellest, kuidas võlga tasuda või tuleks mõelda ka tuleviku peale. Küllap siin on erinevaid arvamusi, kuid mulle on antud küll üsnagi selgelt mõista, et isegi kehvas olukorras olles tuleks mõelda tulevikule. Tõenäoliselt kinnisvara ostuks raha kõrvale ei pane, aga mingi väikene puhver võiks siiski olla ootamatusteks. Näiteks kui igakuised võlamaksed on 1000 eurot, aga sa suudad leida lahenduse, et panna sellest iga kuu 10-20 eurot hoopis kõrvale, et väikest tagavara korjata, siis suures plaanis laenu tagasimaksmiseks kuluvas ajas midagi ei muutu. Küll aga on kogumine ka väikeste summadega teatud määral distsipliini harjutamine ning ühtlasi võimaldab koguda kasvõi pisikest tagavara.
Mida sellest siis arvata? Kas see on mõistlik tegevus? On see jätkusuutlik? Võibolla on võibolla mitte. Eks see jääb lõppkokkuvõttes ikkagi igaühe enda otsustada, sest nagu öeldakse, et niipalju kui on inimesi on ka arvamusi. Iseenda jaoks olen välja mõelnud, mis võiks minule sobida, kuid nagu elu näitab, siis üks asi on plaan, teine asi on teostus. Tihti võib üks kardinaalselt erineda teisest.
Tänu nendele õhtustele mõtisklustele olen hakanud avastama veelgi asju, mida ma võiksin ja tahaksin teha kui vaba aega on. Aga nendel teemadel hetkel ei peatu, aga küllap mõnes hilisemas postituses jagan nende kohta omi mõtteid. Praegu pole selleks aeg veel piisavalt küps. Niipalju võin ainult öelda, et inspiratsiooni selleks olen saanud päris mitmelt poolt ning on ka asju, mis pole seotud rahaga.

Reede, 5. märts 2021

Tagasivaade

Viimastel päevadel olen hakanud taas üha enam mõtlema selle peale kuna ja mis hakkas valesti minema. Olen hakanud seda niiöelda uuesti läbi elama. Üritanud mõista, mida ma mingil hetkel valesti tegin. Ühtpidi kõlab see justkui enesepiinamisena, kuid ma siiski usun, et see aitab mul muutuda paremaks inimeseks.

Ma olen veendunud, et ma pole täna enam see inimene, kes oli viis aastat tagasi, viis kuud või isegi viis nädalat tagasi. Inimesed minu ümber seda vaevalt, et märkavad, kuid ma ise tean seda. Päris suur osa mu mõttemaailmast on muutunud. On teatud asjad, mida ma vaatan hoopis teise pilguga kui seda tegin varem. Üks peamisi muutusi on suhtumine rahasse. Ma tegelikult ei ole kunagi olnud suur laristaja kui välja arvata sõltuvuse küüsi langemine. Minu jaoks ei ole oluline sõita vinge autoga, käia ringi viimasepeal firmariietes, osta kalleid ehteid või lihtsalt sooritada mingisuguseid emotsioonioste. Samas pole ma ka olnud kunagi eriline koguja. Tagantjärele mõeldes, siis see tõenäoliselt on üks peamisi põhjuseid, miks ma sõltuvuse küüsi langesin. Mul lihtsalt polnud sellist tagavara nagu oleks võinud olla. Neid põhjuseid on mitmeid miks ei olnud ja siin ei ole küsimus, et oleksin laristanud, vaid lihtsalt oleksin pidanud mõtlema ja planeerima teisiti. Teatud asju sai tehtud ja kohtades käidud, mille kohapealt oleks võibolla pidanud võtma veidikene rahulikumalt. 

Teine peamine muutus on suhtumine vabasse aega ja selle kasutamisse. Ma ei ole mingisugune musterisa ja kaaslane. Kaugel sellest. Enamiku ajast tööle orienteeritud. Paljuski näiteks lastega tegelemine on minu kaasa teha. Kõik lasteaiaga seotud toiminugud. Viimine, toomine, lastevanemate koosolekud, arenguvestlused jne. Lisaks kõik muu. Jah, minu töö iseloom on selline kus teatud perioodidel mul on lihtsalt polegi võimalik millegi muuga tegeleda, kuid siiski ma ilmselt oleksin saanud panustada veidike enam. Kasvõi nendel hetkedel mil vaba aega rohkem oli, kuid siis kulus see muudele tegevustele. Kahjuks ei ole suutnud seda ainult varem märgata.

Ma olen töötanud oma alal juba 15 aastat ja võib öelda, et mulle meeldib, mis ma teen ning ega ma väga ette kujutagi ennast muud tegemast. Nooremana sai mõeldud, et küll on lahe rabeleda kuus 350 töötundi nii, et sul on üks vaba päev, elada hotellides jne. Ometi nüüd lähevad mõtted selle peale, et kuhu ma selle töölõhkumisega siis jõudnud olen. Tööle olen ma ohverdanud ülikooli, oma kunagise lemmikharrastuse ja hulgaliselt vaba aega. Paljud mängud lastega on jäänud mängimata, käigud käimata. Teatud mõttes ka tänu tööle olen ma praegu võlgades. Mõni kindlasti imestab, et kuidas  selle kõige juures mu kaasa on seni suutnud minu kõrvale jääda ja veel eriti nüüd kus avalikuks tuli minu finantsprobleemid. Ja kui nüüd uuesti küsida, et kuhu ma siis jõudnud olen? Vastus on et, kaelani võlgadesse ja kahetsema seda, et pole olnud piisavalt hea isa ja kaaslane. Kui laps tuleb kutsub issit peitust mängima ja sa ütled, ma tõesti ei jõua, sest oled rampväsinud ning päev hiljem laps tahab sama küsida, kuid kuuled kuidas teine laps ütleb, et ära mine issit segama, sest issi on väsinud. Palju on olnud selliseid päevi kui ei näed lapsi ainult siis kui nad magavad või hoopis ainult nädalavahetusel. Kogu aeg selles keerises sees olles võibolla ei märkagi, et tegelikult oleks vaja mõningatele muudele asjadele ka tähelepanu pöörata, mitte ainult jälgida dollarimärke silmade ees. Ühel hetkel sellele ajale tagasi mõeldes aga paratamatult jõuab kätte arusaam kui paljust oled tegelikult ilma jäänud. Siiski tuleb tööd edasi teha, kuid mingil hetkel võib kätte jõuda hetk, mil tekib tahtmine hakata väärtushinnanguid ümber hindama. Isegi ka siis kui oled kurguni võlgades.

Lõpetuseks üks väikene austusavaldus klassikutele.