Lumi tuli maha…

Talve saabudes hakkasin taaskord meenutama eelmise aastalõpu sündmuseid. Vanasõna küll ütleb, et kes vana asja meenutab, sel silm… Siiski tuleb kõik see aeg-ajalt siiski meelde. Pole võimalik unustada lihtsalt. Kuigi tahaks tegelikult. On asju mida tahaks mitte meenutada ega mäletada. Asjad mille hea meelega lõikaks oma elust välja. Teod mille jätaks tegemata. Siiski ei saa tehtut muuta ega olematuks kuulutada. Tuleb sellega rahu sõlmida ja loota, et võibolla saab sellest midagi õppida või oli see millekski vajalik. 

Aasta tagasi olin ma teine inimene. Mul oli justkui mitu mina. Kogu aeg pidin pingutama, et etendada niiöelda näitemängu. Pidevalt pingeseisundis ja stressis olles tuli teha head nägu nii pereliikmete kui töökaaslaste ees. Näidata, et kõik on suurepärane. Mul ei ole probleeme ega muresid. Elu on ilus. Kuigi tegelikkus oli midagi muud. Kohutavalt väsitav. Eriti keeruline on seda teha kodus olles. Iga päev teha kaasale nägu, et kõik on hästi. Tegelikult aga lihtsalt valetada näkku. 

Kuna aasta tagasi oli minu olukord juba muutunud selliseks, et esimesed võlgnevused hakanud tekkima ja erinevad telefonikõned, meeldetuletavad smsid ja emailid saanud elu igapäevaosaks, siis pidi kogu aeg olema igaks juhuks mingi vale välja mõeldud mida vajadusel kasutada. See omakorda tekitas veelgi lisapingeid. Eriti kui seda valet oli vaja kasutada kaasa jaoks. Pidevalt valetades elada on kohutavalt pingeline. Öeldakse, et ülekaalu endaga kaasas kanda on raske, aga seda vaimset koormat mida mina kandsin on ikka palju raskem. 

Aga mis on tänaseks muutunud? Võib öelda, et olen kaotanud palju sellest vaimsest ülekaalust. Olen kergem ja mul on kergem olla. Mul on jälle üks mina. Seda mõistavad ka minu lähedased. Ma saan vaadata kodus oma kaasale otsa ja ma ei pea talle valetama. Ma saan rääkida asjadest nii nagu need on. Ma ei pea muretsema, et äkki ta saab mu saladusest teada. Ma ei pea välja mõtlema valesid ega vabandusi kellegi jaoks. Ei saa öelda, et elu nüüd suurepärane oleks ja mul poleks ühtegi muret, probleemi ega stressi. Kaugel sellest. Endiselt tuleb hoida fookus eesmärgil ja sellega igapäevaselt tegeleda, kuid igasuguseid lisapingete tekitajaid, mille ma paraku küll ise omale tekitasin, on oluliselt vähem. 

Tuleb tõdeda, et võrreldes sellega mis oli aasta tagasi on toimunud ikka tohutud muutused. Palju on olnud sellist abi, millest ma aasta eest ei osanud isegi unistada. Ei osanud arvatagi, et võiksin sellistest kohtadest ja inimestelt abi leida. Seega kõik see kokku ongi tekitanud sellise situatsiooni kus ma olen täna. Kordades parememas olukorras kui aasta tagasi. Nüüd on mul taas motivatsiooni edasi pingutada, sest palju on veel tegemata.

Vahekokkuvõte

Kui see blogi veidike enam kui 5 kuud tagasi loodud sai, oli selle eesmärk ilmselt hoopis teistsugune kui see on käesoleval ajahetkel. Plaanis oli kajastade oma mõtteid, emotsioone, võitlust võlglasena. Kõik kes seda lugema on sattunud eeldaksid ilmselt sedasama, lisaks ilmselt ka intriige, draamat seoses võitluses võlgadega, samuti rohkem numbripostitusi. Õnneks või kahjuks ma pole seda kõike siin pakkunud. 

Põhjus peitub selles, et pole hetkel seda kõike pakkuda. Mõnda aega olen tegelenud sellega, et saavutada olukord kus minu sissetulekud ületaksid minu igakuised laenumakseid. Sellest tulenevalt polegi olnud väga palju midagi kajastada seoses võitluses võlgadega. Töises plaanis on suhteliselt kiired ajad, mis annavad võimaluse teenida suuremat sissetulekut ehk selles mõttes on olukord taaskord parem kui blogi alguskuudel. Kokkuvõtvalt on olukord veidike rahulikum kui blogi alustades.

Võibolla on lugejaid keda huvitab, mis ma oma võlgadega siis ette olen võtnud, et saavutada olukord kus oleksin taas niiöelda maksejõuline. Teatud põhjustel ma ei soovi hakata seda detailselt siin blogis lahkama, aga kui kellegi siiski on soovi täpsemat informatsiooni saada võib mulle kirjutada. Samuti võib teada anda kui on soovi, et kirjutaksin rohkem mõnel teemal mida seni võibolla vähem olen kajastanud. Olgu nendeks siis sõltuvuse, mängimise, emotsioonide või sootuks millegi muuga seotud jutud. 

Kes tahab saada võlglaseks

Paljud võibolla mäletavad kunagist väga populaarset telemängu "Kes tahab saada miljonäriks". Alguses lihtsamad küsimused ja mida suuremaks läks võidusumma, seda raskemad küsimused. Võlglaseks saab põhimõtteliselt samamoodi. Alguses summad väiksemad ja lihtsam neid saada, siis suuremad summad ja kätte saada keerulisem. Ainus vahe on see, et kui seal mängus valesti vastasid, siis jäid võidust ilma, võlgadega nii ei ole. Kui aga ükshetk "võit" käes ja tahaks hakata niiöelda raha kulutama, võlglase mõistes siis võlgasid tagasi maksma, võib ette tulla takistusi.

Aga see oli lihtsalt sissejuhatus. Millest ma siinkohal tahaksin rääkida on see, et kui oled ükskord põhja jõudnud ja tahad hakata niiöelda sellest august välja ronima, siis võib juhtuda, et sulle hakatakse igasuguseid kaikaid kodaratesse loopima. Tundub vahel, et tahetakse teha see võlglase jaoks võimalikult raskeks. Miks ma sellest kirjutan on see, et viimaste päevade sündmused on jätnud mulle veidikene mõruda maitse suhu. Nimelt olen ma astunud olulisi samme, et oma olukorda veidikenegi parandada. Ma olen tunnistanud seda, et olen käitunud vastutustundetult ning otsinud võimalust lahendusteks. Kõik on tehtud niiöelda mustvalgeks. Äkki saaksin niiöelda uue võimaluse, et alustada otsast. Alustada oma võlgade likvideerimist samm sammu haaval. Ma ei ole kusagile peitu pugenud. Tahan vältida pankrotti. See tähendab, et olen valmis tasuma võlausaldajatele. Jah, tunnistan, et kahjuks küll mitte päris nii nagu nemad seda sooviksid, kuid siiski ma tegelen olukorraga. Ma mõistan nende pahameelt, sest ma siiski ei suuda lepingust tulenevaid kohustusi täita, kuid sellegi poolest olen valmis maksma, paraku küll natukene teisel viisil kui lepingud ette näevad.

Nüüd aga vaadates seda, kuidas mulle vastatakse. Kohati jääb mulje, et tehakse kõik selleks, et ajada niigi vaimselt raskes olukorras võlgnikku vaimselt veelgi keerulisemasse olukorda. Peab olema küllaltki tugeva närvikavaga, et sellele vastu panna. Kohati tundub mõningane suhtumine päris absurdne. Võlgnikku süüdistatakse, kaheldakse selles, mida võlglane räägib ning kohati tundub, et noritakse iga pisiasja pärast. Alates niiöelda kapist väljatuleku hetkest, mil sain aru, et nüüd on põhi, ja kui astusin esimesi samme lahenduse leidmiseks, olen olnud igati koostööaldis. Esitanud kõiki nõutud andmeid, selgitusi jne. Aeg-ajalt jääb selline mulje, et sa pakud raha, aga sulle öeldakse, et sa pakud vähe, küsitakse rohkem, aga samas justkui väidetakse, et seda mida sa pakud, sa nagunii ei suuda maksta. Miks siis veelgi rohkem küsitakse? Kuidas peaks võlglane seda siis mõistma. Ei oskagi nagu käituda. 

Kuulnud ka erinevaid jutte, siis vahel saan täiesti aru, miks mõned võlglased, kes on sattunud taolisse olukorda nagu mina, on nüüd meeleheitel, Kardetakse tegeleda oma probleemidega. Samuti suhelda erinevate asutustega, sest kohati jääb tõesti mulje, et kõike vabalangusesse lasta on palju lihtsam. Ma ei eeldagi võlausaldajatelt kaastunnet või seda, et nad peaksid oma nõudest loobuma. Saan aru, et olukorrast tingituna võib tekkida teatud küsimusi. Samuti ma ei süüdista kedagi peale iseenda. Küll aga ma ei mõista, miks sellist käitumist kus võlglast hoopis veelgi süüdistatakse, kahtlustatakse ja noritakse iga väikese pisiasja kallal ning tundub, et loodetakse selle peale, äkki hoopis võlglane loobub ja lööb käega. Ma arvan, et selline suhtumine ei tule ju lõpuks kellelegi kasuks. Võlgnik jätab maksmata ja võlausaldaja ei saa ka midagi. Kõik võidavad?

Samm sammu haaval...

Nonii, päris mitu päeva on viimasest postitusest möödas. Koguni terve nädal. Selle aja jooksul on juhtunud päris palju tegelikult. Oleks justkui millest kirjutada, kuid samas nagu ei oska või ei taha. Tegelikkuses olen nüüd jälle tööpostil. Küll mitte täie rauaga, aga siiski. Lisaks sissetulekule on tagasi tööl olemisel ka see hea, et saab niiöelda mõtted eemale veidike võlgadest, samuti arvutist eemale. sest kodus olles paratamtult kõik tuletas kogu aeg võlgu meelde ja siis muudest asjadest suurt ei mõtlegi. Olen saanud nüüd ka esimesed lepingu ülesütlemise hoiatused, millele kavatsen vastata. Samuti veel tasulisi meeldetuletusi ja ka ühe mitte just väga meeldiva telefonikõne ühelt laenuandjalt.

Sel nädalal olen siis teinud suured sammud enda olukorra parandamiseks. Mis sellest kõigest nüüd välja tuleb seda näitab aeg. Ei oska spekuleerida mis edasi saab, sest olles uurinud natukene tausta, siis ühest mustrit sellisel puhul ei ole. Isegi kui stardiplatvorm on identne, siis lõppresultaati ei oska ette ennustada. Kogu selles olukorras on muutujaid nii palju, mis võivad seda mõjutada. Hetkel olen teinud kõik endast oleneva ja edasine sõltub nüüd kellestki ja millestki muust. Minul jääb üle vaid mõnda aega oodata.

Kui ma tegelesin kõiksuguses paberimajandusega, siis kohati tuli küll ikka ahastus peale. Vaadates kõiki neid ridu. Kõiki neid numbreid, summasid ja muudki, tekkis küll tunne, et tahaks oksendada. See oli lihtsalt kohutav. Tekkis meeletu viha enda suhtes ja süüdistamine. Kui peaks nende ridade kohta selgitusi jagama, siis saab see olema küll ääretult keeruline. Kas saab seda põhjendada kui haigust. Ehk tõesti. Ja see haigus vajab ravi. Ning kui ma vaatasin kõike seda uuesti, siis sain aru, et selle vaatamine ongi kõige parem ravi. Vaadates sellele jamale otsa mõjub see nagu medikament. Igasugune isu laenu võtta või mõnd hasartmängu mängida kaob hetkega. Kas tõesti peaks kõik selle materjali alles hoidma, et kui õnnestuks ühel heal päeval võlgadest vabaks saada, et siis aeg-ajalt seda endale meelde tuletada, kasutada seda nagu vitamiini immunsuse tugevdamiseks. 

Aga jah, ma ei ole rahul. Justkui võiks, sest ei ole käed rüpes istunud ja astunud samme olukorra parandamise suunas, kuid siiski pole rahul. Kuidagi ärevus on. Võibolla on see ootusärevus või mure sellepärast, mis saab edasi. Ma ei teagi. Miski nagu närib hinges. Sada mõtet keerleb peas. Ilmselt seda poleks kui mul oleks edasise suhtes rohkem teadmist, kuid kunas see puudub, siis küllap see põhjustabki teatud ärevust. Osa minust teab, et ma ei saa praegu rohkem midagi teha, kuid kohati siiski tunnen, et võibolla saaksin panustada veelgi rohkem. Tahaks nagu pooleks minna. Ootamine on kohati ikka päris korralik piin. Kui mingil perioodil tundus, et tunnid ja päevad läksid meeletu kiirusega, siis nüüd kui peab ootama edasisi samme tundub kõik see aeg meeletu venimisena. Tahaks seda edasi kerida.

Eks siis ootame ja vaatame. Loodame parimat, aga valmistume hullemaks. 

Tänan tähelepanu eest!

Kui palju võib inimene igasugust jama alla neelata enne kui ükskord kõrini saab ja üle ääre hakkab ajama? Ilmselt pole päris ühest vastust sellele küsimusele, sest see kõik on individuaalne. Ma ise arvan ennast olema üsna suure mahutavusega selle koha pealt. Küllap see on ka üks põhjus, miks ma olen suutnud oma sõltuvust ja rahalist olukorda ning kõike muud sellega kaasnevat oma kaasa eest varjata. Kõik see aeg sa neelad seda paska alla, kuid see ei kao kuhugile. See muudkui koguneb ja koguneb. Ning koguneb ka kõik muu, mis ei olegi otseselt seotud selle olukorraga. 

Tihtilugu on inimestel ka tülide põhjuseks see kui üks või teine pool on pikka aega kannatanud ja tundeid alla surunud ning siis ühel hetkel toimub plahvatus ja tänu sellele tekivad tülid. Ma olen enda kaasaga koos olnud nüüdseks peaaegu 10 aastat ning selle ajaga meil pole olnud mitte ühtegi tüli. Siinkohal ei ole põhjuseks see, et me nüüd surume kõike alla ja senimaani pole veel üle hakanud ajama, vaid me lihtsalt ei taha. Nii lihtne see ongi. Isegi kui mul viskab mõni asi üle, siis ma ei pea ju sellepärast kohe häält tõstma. Vahel on lihtsam vait olla, vahel alla anda, isegi kui tead, et sul on õigus. Mõnikord tuleb teha asju, mida ei tahaks teha või minna kohtadesse kuhu ei taha minna. Minu jaoks on tähtis, et mu lähedastel oleks hea.

Aga täna juhtus lõpuks ka minul see hetk, et kui niiöelda klaas sai täis ja hakkas üle ajama. Mitte, et meil kodus oleks mingisugune tüli tekkinud ja pealegi see polegi üldse minu kaasaga seotud, aga siiski. Viimane nädal on tegelikult olnud üks suur häda ja viletsus tegelikult. Jah, ma teadsin, et mul tuleb nüüd seda suppi süüa, mida ma kokku olen keeranud, aga kui sinna lisada veel hulgaliselt muid komponente, siis ühel hetkel lihtsalt ei suuda seda enam neelata. Minuga juhtus see täna. 

Tõsiselt hakkas see kõik kuhjuma nädala alguses kui sain need tasulised meeldetuletuskirjad postkasti. Päev hiljem hakkas tervis jukerdama. Käisin lastega kelgutamas ja vana spordivigastus hakkas tundma andma, mis hiljem osutus siiski natukene hullemaks kui alguses tundus. Järgmisel päeval sain teada, et üks väikene võimalus, (mis tundus nii kindel) natukene raha teenida siiski jääb ära. Lisaks teatas Google, et mu blogi pole piisavalt hea, et siia Adsense paigaldada. Eelmise aasta lõpus kandideerisin ka ühele teisele töökohale, kust tuli samuti eitav vastus. Aga no see mind eriti ei muserdanud, sest nagunii on suhteliselt raske mõnele teisele alale tööle saada kui oled eelnevalt 15 aastat sellisel alal töötanud, mille tööpõld pole kuigi lai. Eile sain siis aga veel ühe hoiatava emaili teatega, et varsti hakkab üks laenuandja minu lepinguid ülesse ütlema. Mõtlesin jälle, et ise olen süüdi. Ise võtsin laenu. Minu tehtud ja ma. Aga olgu, ma neelan kõik selle alla. Vot nii kõva mees olen. 

Siiski saabus täna kulminatsioon. Tegin siis oma selle kuu makseid. Panin väikese summa kõrvale, et jääks natukene elamiseks raha ja ülejäänud siis jagasin ära. Sel hetkel kui ma viimase ülekande olin ära teinud ja näinud kui palju mul veel puudu jäi, siis saabus see hetk, mida ma tegelikult ei osanud oodata. Minus tärkasid üheskoos nii meeletu viha kui kurbus. Ma panin arvuti kinni, tõusin püsti, panin jope selga ja kõndisin uksest välja. Kaasa ja lapsed jõudsid ainult küsida, kuhu ma lähen. Vastasin ühe sõnaga, et välja ning oligi kõik. Võin nüüd öelda, et tol hetkel sai minu klaas täis. Võib arvata, et tegelikult seda paska polegi nii palju, aga tol hetkel kuidagi oli. Kui ma väljas olin, siis mõtlesin, et kuidas seda jama nüüd küll nii palju korraga on. Miks ma hakkama ei saa. Olen ju varemgi igasugusest mudast välja roninud, miks ma nüüd ei saa. Tundsin end nagu lasteaialaps, kes küsib paljude asjade kohta miks nii ja miks naa. Siis saabus hetk, mil ma tundsin, et olen väsinud, kohe täiesti füüsiliselt väsinud. Tunne oli nagu oleks trenni teinud. Jäin seisma ja puhkasin. Pole päris kindel kaua ma seisin ühe koha peal, aga arvan, et oma 15-20 minutit. Ma polnud seda väga ammu teinud ja piinilik tunnistada, aga tol hetkel ma poetasin pisara. Seejärel hakkasin kodu poole tagasi kõndima.

Tulin koju tagasi, kaasa ja lapsed sättisid juba magama. Soovisin lastele head ööd, panin klapid pähe ja hakkasin neid postitusi kirjutama. Kunas ma ei ole suurem asi sõnaseadja, siis võtab mul aega, et piisavalt loetav tekst kokku panna, aga selline ta nüüd sai. Võibolla isegi liiga emotsionaalne, aga paraku selliselt ta mu seest hetkel tuli.

Olge terved!

Kohtumiseni!

Kas saladus hakkab päevavalgele tulema?

Kui ma eile oma postkastist tasulised meeldetuletuskirjad võlgnevuste kohta leidsin, siis mu kaasa märkas neid samuti. Õnneks polnud ümbrikul ühtegi lisamärget selle kohta, kes on saatja. Ma panin tol hetkel need taskusse ja rohkem sellest juttu ei olnud. Hiljem kodus alles ise salaja lugesin neid. Mu kaasa ei küsinud rohkem nende kohta ja ise ka ei nimetanud midagi. Õhtupoolikul aga hakkas mulle tunduma, et äkki ta kahtlustab midagi. Oli näha, et ta oli justkui tujust ära. Samas ei küsinud ta midagi ja eriti jutukas ka ei olnud. Vestlused olid pigem sellised jah ning ei vastustega. Ma ei julgenud ka ise hakata pärima, et kas midagi on valesti. Üritasin teha nägu, et kõik on suurepärases korras.

Iga päevaga on üha raskem ja raskem seda saladust hoida. Kahtlased telefonikõned, meilidega tegelemine ja nüüd veel kirjad postkastis. Mida päev edasi, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et eesriie on langemas ja kogu olukord päevavalgele tulemas. Eks see selline olukord ongi üks omamoodi näitemäng, milles minule on antud peaosa etendada. Samas võib ju näitleja hea olla, aga ka kui ikka päevast päeva pead üht kindlat osa mängima, siis ühel hetkel võib tekkida niiöelda üleküllus ja hakkavad vead sisse tulema. Teatud osa minus isegi loodab seda, et saaks selle lisakoorma oma õlgadelt ära, kuid teine pool kardab, et siis läheb olukord veel hullemaks ja ma teen sellega veel teistelegi haiget. Kuigi ma loodan mitte haiget inimestele teha, siis jään ikkagi realistiks ja tean, et lõpuks saavad inimesed haiget ikkagi, ainus mida ma veel loota võin on see, et saaks kasvõi natukene olukorda pehmedada.

Ma ei oskagi öelda kui palju kordi oma peas ma olen seda läbi mõelnud, kuidas sellest rääkida, millest alustada. Isegi hakkasin kirja panema, mida kõike ma siis öelda tahaks kui selle vestluse hetk on käes. Siiski ma endiselt ei tea kuidas seda jutuajamist alustama peaks. Vahel mõtlen, et võibolla oleks isegi natukene lihtsam jääda vahele ja siis küsimise peale selgitama hakata kui ise selle vestlusega algust teha. Igatahes eile oli mul tunne, et kuigi ta eriti välja ei näita, ta siiski on hakanud aimama, et midagi võib valesti olla. Kaldun arvama, et see päev, mil pean kõik ära rääkima ei ole enam mägede taga.

2021

Taaskord on siis uus aasta kätte jõudnud. Minu jaoks saabus aastavahetus seekord teisiti kui varasemalt. Ei mingeid mänguautomaate. Hoopis teised tegevused. Kuidagi teistsugune tunne on kui varasematel aastavahetustel. Ei oskagi kirjeldada, miks teistmoodi, aga kuidagi siiski on. See polegi nagu sellest, et ei mängi, aga miski oleks nagu muutunud. Elukoht on sama, inimesed minu ümber on samad, aga ma näen seda kõike teisiti kui aasta tagasi. Endiselt on hulgaliselt igasuguseid mõtteid peas keerlemas, kuid õnneks pole hetkel ükski neist negatiivse alatooniga.
Mõistlik oleks seada endale uueks aastaks eesmärke, mida saavutada. Eriti sellises olukorras nagu mina olen. Mõtlesin eile päris pikalt selle üle ja otsustasin, et ma ei sea ühtegi konkreetset eesmärki, mis puudutab mu võlgu. Miks siis? Aga sellepärast, et ma tõenäoliselt petaksin ennast ja eriti veel kui peaks tulema tagasilööke ja eesmärk jääb saavutamata. Kindel on see, et tagasilööke tuleb, kunas kogu see kompott on selline nagu ta on. 
Edaspidi hakkab olema üks samm korraga, üks päev korraga. Enne kui mingi samm on astutud, järgmist sammu ei planeeri, sest iga otsus võib hakata järgnevat mõjutama. Enamik kindlasti laidab sellise plaani maha, aga see on minu otsus. On see õige või vale, seda näitab aeg.
Homme lähen loodusesse pildistama, et veel akusid laadida enne kui uuel nädalal tuleb hakata taaskord erinevate asutuste ja inimestega suhtlema. Seega väikene vaimupuhkus veel enne tõsisemat tööd. Eks siis paistab, kas õnnestub olukorda parandada või mitte.

Head uut ja edukat aastat kõigile!

Häbi ja meeleheide

Aeg ajalt võib meediast leida lugusid inimestest, kes on kedagi petnud või kellelegi võlgu jäänud, kuid sellest hoolimata jääb mulje, et nad elavad edasi justkui poleks midagi juhtunud. Mõnikord isegi kordavad seda. Teatud mõttes ma kadestan neid inimesi. Mitte neid, kes on kellelegi liiga teinud, aga neid, kes on võlgades, aga nad ei hooli sellest. Neil on ükskõik ja nad elavad oma elu rahulikult edasi. Kui saaks ka ise ükskõikseks enda olukorras jääda. Jah, üks asi on teha nägu, et kõik on korras, teine asi on aga see, mis toimub tegelikult. 

Kõige suurem asi selle juures häbitunne. Viimase paari päeva jooksul on mulle helistanud mitu laenuandjat. Nendele kõnedele vastamine on tõeline piin. See meeletu häbi. Sa arvad, et oskad oodata seda kõnet ja tead, mida nad küsivad, kuid hetk, mil see kõne tuleb, siis ei ole sa selleks tegelikuklt üldse valmis. Ma ei oska neile midagi öelda, sest mul on lihtsalt nii piinlik. Vastata küsimusele: miks te maksta ei saa? Kas teil on mujal veel kohustusi? On teil lisasissetulekuid? Kas keegi saab teid aidata? Jne. No ei oska neile küsimustele poliitilselt korraktselt vastata. Vahel on tunne, et tahaks kõik ausalt ära rääkida, kuid ei saa. Täna ma teadlikult ei vastanudki ühele kõnele, sest mul lihtsalt oli nii piinilik. Ma ei oleks suutnud tol hetkel piisavalt adekvaatselt suhelda inimesega. Samal ajal tuleb ju seda kõike ka varjata kaaslase eest. Iial ei tea, mis hetkel võib see kõne tulla. Kui see tuleb hetkel, mil sa oled koos perega, siis on sisuliselt võimatu sellele vastata ilma, et reedaksid enda olukorra. Ka see on probleem. Lõpuks taandub see kõik ikkagi häbitundele. Meeletult piinav tunne, et kuidas ma sain niimoodi käituda. Ennast sellisesse olukorda panna. Ja see häbitunne vaheldub meeleheitega, sest olukord tundub väljapääsmatu. Mida aeg edasi, seda raskemaks see kõik muutub. See kõik on nii rusuv tunne, et seda on võimatu sõnadesse panna. 

Lisaks kõikidele teistele on häbi ka enda ees. Umbes aastat kümme tagasi kui ma oleksin kohanud sellises olukorras inimest nagu mina, oleksin ma tõenäoliselt mõelnud, et "vaata millne jobu, üldse ajud ei tööta, et niimoodi käitus". Nüüd vaatan peeglisse ja ütlen, et seal see jobu ongi. 

Kõige selle koorma all on tegelikult kohutavalt raske elada. See võlasumma ei olegi see kõige raskem selle asja juures, vaid justnimelt see vaimne pool. Teadmine, et sul puudub täielik kontroll olukorra üle. Mure sellepärast, mis saab homme. Aeg ajalt üritan ennast lohutada sellega, et kindlasti on võimalik leida sellest olukorrast väljapääsu, kuid see on siiski vaid hetkeks. 

Mida siis teha, kuidas olla või käituda selles olukorras? Eks igaüks teeb seda ilmselt isemoodi. Olen kindel, et mõni hakkaks jooma, mõni sööks tablette, pöörduks kellegi poole abi saamiseks, räägiks sõpradele/perele. Üht ma luban. Uue aasta alguses kui pühad on möödas, üritan ma ennast kokku võtta ja rääkida ära oma elukaaslasele, mis olukorras ma olen.

Vahekokkuvõte

 

Laenuandja 1	12556,43	326,20	12556,43	100,00%
Laenuandja 2	7750,00	181,40	7126,71	91,96%
Laenuandja 3	1400,00	41,68	1050,93	75,07%
Laenuandja 4	5000,00	124,41	4830,86	96,62%
Laenuandja 5	5100,00	121,22	4725,30	92,65%
Laenuandja 6	12760,00	413,60	11440,40	89,66%
Laenuandja 7	8289,00	288,37	7297,90	88,04%
Laenuandja 8	1342,42	57,55	1292,61	96,29%
Laenuandja 9	1000,00	35,86	970,37	97,04%
Laenuandja 10	4000,00	210,00	4000,00	100,00%
Laenuandja 11	800,00	32,00	740,10	92,51%
Kokku:	59997,85	1832,29	55291,51	92,16%

Selline on siis minu "laenuportfell". Punasega märgitud on kriitilises seisus, kollasega vähemkriitilised.

Allaandmine

Vahepeal tekib selline allaandmise tunne. Tahaks kõigile ja kõigele käega lüüa, katkestada igasugused sidekanalid ja lihtsalt minema jalutada. Miks? Lihtsalt sellepärast, et tekib selline peaga vastu seina jooksmise tunne. See tekib eriti siis kui suhelda mõnede laenuandjatega. Mõni neist (kelle nime ma siinkohal siiski nimetama ei hakka) on nii jäik, et ajab kohe vihale. Jah ma tean, et ma olen ise süüdi, et omale need laenud võtsin. Jah ma tean, et võetud kohustused tuleb tasuda õigeaegselt. Ma saan sellest kõigest aru, kuid sellegipoolest, oma naiivsuses ma loodan natukene mõistvamat suhtumist. 

Ma kirjutan ja räägin ära oma mure, põhjendan olukorda, kuid vastuseks saan ainult kirja, et võtke põhiosa maksepuhkus, ei muud. Isegi ei pakuta mitte mingisugust varianti läbirääkimisteks või mida iganes varianti. Ainult automaatne jutt, mida võib lugeda iga laenuandja kodulehelt. Ma ei jäta ju meelega oma kuumakset maksmata. Lihtsalt oma lollusest olen sattunud sellisesse keerulisse situatsiooni. Tahan maksta, kasvõi natukenegi, aga kui Teie minu raha üldse ei soovi, siis on väga raske suhelda. Selliseid meile lugedes tekib ka endal allaandmise tunne. Tahaks vastata, et ma ei maksa Teile üldse midagi. Läheme kohtusse ja vaatame, palju Te siis saate. Lõppude lõpuks ei saa Te ju minu käest võtta rohkem kui mul on. Sellistel hetkedel tekib tõsine trots. Ma pingutan kõigest väest, aga see teeks justkui olukorda ainult hullemaks. Võibolla tõesti peaks käega lööma?

Mis seisus ma siis hetkel olen.

Tänase päeva seisuga on mul lepingud 10 erineva krediidiasutusega kogusummas 55933.58. Antud hetkel ületavad minu kuumaksed kahekordselt minu sissetulekuid. Kunas kõikidele laenumaksetele lisanduvad veel kommunaalmaksed, lasteaiatasud jne, siis seis on üsna nigel. Ühe krediidiandja juures olen juba maksetega hilinenud ja käesolevas kuus lisandub neid veel, sest kõik laenupuhkused on nüüd lõppenud ja saabub tõehetk. 

Olen alustanud ka põhjaliku exceli tabeli koostamist, et oma olukorrast võimalikult põhjalik ülevaade saada ja täpselt kõik sisse- ja väljaminekud kirja saada. Samuti plaanin otsida võimalust pöörduda võlanõustaja poole, et veelgi rohkem selgust oma olukorrale saada. Lisaks alustan suhtlust laenuandjatega, et saada aimu, kas ja milliseid kompromisse keegi on valmis otsima.

Vaimne seisund

Kunas kogu see olukord on vaimselt üsnagi kurnav, siis otsustasingi niiöelda siin blogivormis oma mõtteid kirja panna. Olles ka suhelnud teise võlablogijaga, siis tema soovitas samuti, et see blogipidamine on justkui omamoodi teraapia. Loodan, et sellest on siis mullegi natukene abi. Samuti kui keegi seda blogi loeb ja tänu sellele suudaks vältida neid vigu, mida mina olen teinud ning seeläbi hoida eemale võlaorjusest, siis pean ma seda blogimist juba kordaminekuks.
Minu eesmärk siin pole otsida kaastunnet või lunastust, vaid lihtsalt rääkida ausalt kuidas ma jõudsin olukorda, milles ma tänaseks päevaks olen.
Kõige selle juures ma püüan leida ka positiivsemaid hetki, sest nagu ühed kuldsed sõnad ütlevad: “kui juba oled kaelast saati p**a sees pole enam mõtet pead norgu lasta”.