Natukene tagasi

Juba mõnda aega tagasi kirjutasin sellest, et plaan on midagi niiöelda tagasi anda, teha mõni heategu või annetus. Kuna tunnen, et mind on toetatud sellel ränkraskel võitlusel mängurluse ja laenuorjusega. Eesmärgiks sai võetud, et igal kalendrikuul vähemalt üks heategu. Väikene vahekokkuvõte siis sellest aktsioonist

Kui päris aus olla, siis tegelikult pole päris nii hästi läinud nagu ma lootsin ja mõned asjad mis mul plaanis olid on paraku seni küll tegemata. Samuti seoses kiirete aegadega töömaastikul jäi paraku üks kuu üldse vahele. Selle ma aga üritan heastada järgmisel kuul. Seega pole nagu väga põhjust uhkust tunda, aga samas päris unarusse ka pole jätnud. Alati saab paremini nagu öeldakse ja arenguruumi on ka küllaga.

Mida ma siis aga seni teinud olen. Peamised teod on siiski seotud annetustega. Meil on olemas palju heategevusorganisatsioone millele saab annetusi teha, aga mina valin reeglina selliseid mida ma pean enda silmis kõige olulisemaks. Sellest tulenevalt olen andnud endapoolse panuse näiteks Ukraina toetuseks. Lihtsalt kohutav on mõelda, et kellegi idiootse mõtlemise pärast hävitatakse süütute laste kodusid ja elusid ning sunnitakse neid põgenema türannia eest. 

Viimasena andsin aga oma panuse kooliminevate laste toetuseks. Nimelt sai ostetud erinevaid koolitarbeid kooliminevate laste tarbeks. Panin kokku väikese omapoolse paki mis sisaldas vihikuid, pliiatseid, värve jne. Mõningaid väikeseid annetusi erinevatele organisatsioonidele olen veel teinud nende kuude jooksul, kuid ma ei näe mõtet hakata neid kõiki siin eraldi välja tooma. Enamjaolt on need siiski seotud lastega. Need mõningad asjad mida ma olen soovinud teha, kuid on tegemata loodan ma siiski lähiajal ära teha. 

Annaks natukene tagasi

Selle blogi algusest on nüüdseks möödas gramm üle aasta. Tegelikult pidin selle postituse avaldama küll juba mõned nädalad tagasi, kuid paraku polnud sobilikku hetke. Tulles aga tagasi selle juurde, et aasta aega on blogi alustamisest möödas. Kes tähelepanelikumalt lugenud on, siis teab millest ma kirjutanud olen ja kuidas mu teekond sõltuvuse ja võlgadega kulgenud on. 

Tihtilugu on asjalood nii, et ma tahaksin kirjutada rohkemgi ja põhjalikumalt, kuid paraku pole ma just kõige parem kirjutaja. Üks asi on see kuidas mul mõtted ja read peas jooksevad, kui teine asi on see kuidas nad lõpuks kirjapildis välja tulevad. Enamasti on need päris erinevad. Kes aga seda blogi on lugenud, siis teab, et aasta jooksul on minu elus päris palju muutunud. Ma ei hakka uuesti seda kõike välja tooma mis juhtunud on, seega kes teab see teab ja kes ei tea, aga soovib teada, siis võib lugeda. 

Selle aasta jooksul olen saanud kirju inimestelt kes on minuga sarnases olukorras. Samuti erinevaid toetusavaldusi. Kõik kes minuga on ühendust võtnud, neile olen ma ka vastanud. Tänu selle blogi kirjutamisele olen ma saanud palju vaimest abi ja jõudu. Seega leian, et nüüd on minu kord midagi ühiskonnale vastu anda. Ma pole seni olnud just musterkodanik. Oma sõltuvuste ja pahedega olen olnud ühiskonna häbiplekk, milleks ma tegelikult jään veel pikaks ajaks, kuid siiski soovin olla natukenegi parem ja kui ma saan selleks midagi ära teha, kellelegi kasulik olla, ükskõik kas siis otseselt või kaudselt ja ükskõik mil viisil, siis võin tunda juba veidikenegi rahulolu. 

Nüüd leian, et on aeg sealmaal kus on paras alustada sellega mida olen tegelikult juba mõnda aega mõelnud. Nimelt alustan uuest aastast programmiga kus igas kuus on plaanis teha vähemalt üks heategu. Olgu selleks siis mõni annetus. Või hoopis doonorlus. Või siis hoopis lihtsalt mõni vabatahtlik tegevus. Võimalusi on palju, tuleb lihtsalt leida igasse kuusse sobilik ning see ette võtta. Ma ei ole seni väga palju vabatahtliku tegevuse või heategevusega tegelenud, kuid äkki oleks just praegu sobilik aeg alustada. Vaatame kuidas siis õnnestub. Ja kui keegi soovib, siis võib mulle ka soovitada mõnd tegevust.

Rahulikke pühi kõigile!

Mõtisklus

Täna hommikul lugesin siis järjekordset postitust Appi, ma olen võlglane blogist, pealkirjaga "What goes around, comes back around. Lõpetades selle lugemise, suundusin oma igapäevasele jalutuskäigule (ma lihtsalt pean vähemalt korraks iga päev toast välja saama, et pead tuulutada ja mõtteid koondada) ning hakkasin päris põhjalikult siis mõtlema selle peale, et kas olukord kuhu ma nüüd sattunud olen, on siis see niiöelda minu "comes back around". Pikalt möödunud meenutades ja tehtud analüüsides jõudsin järeldusele, et ju see siis niimoodi ongi. Targemad inimesed ütlevad, et ükski heategu ei jää karistuseta. Ma ei taha siinkohal väita, et ma olen oma senise elu jooksul palju head teinud, kuid samas ei ole ma ka kellelegi tahtlikult midagi halba teinud. Ma olen alati tahtnud anda endast parima, et minu lähedastel oleks kõik võimalikult hästi. Tööalaselt üritan asjad alati korras hoida ning oma senise töökaigu jooksul julgen väita, et olen oma erialal üsnagi arvestatav spetsialist. 

Oma esimese töökoha sain ma juba siis kui ma olin 14. Koolivaheajal tööd tehes sain niiöelda esimesed ristsed ja sellest ajast alates tegin igal suvel tööd kuni selle hetkeni, mil läksin esimest korda püsivalt tööle. Tean hästi mida tähendab töö tegemine.  Sellest hoolimata langesin sellesse lõksu, milles nüüd end igapäevaselt leian. Ju see siis oli millekski vajalik mulle. 

Mis puudutab heategevusse, siis lastega seonduv teeb alati meele härdaks. Augusti lõpus kui televiisorist näidati Pardirallit, siis juhtusin ka mina seda koos lastega vaatama. Lapsed küsisid minult, et kuidas need pardid kõik sinna saavad ja siis ma pidin neile seletama, et kui annetada raha, siis saab selle eest pardi numbri jne. Selle peale vanem laps küsis, et "issi, kas sina ka annetasid"? Sel hetkel tahtis küll silm märjaks minna, aga sellest hoolimata ütlesin lapsele, et annetasin küll ja võtsin telefoni ning helistasin ekraanil olevale numbrile. Hoolimata sellest, et tol hetkel oli mul juba finantsiliselt keeruline aeg, siis tol hetkel tundus see kõige õigem tegu olevat. Ma ei taha öelda, et see oleks nüüd mingi lunastuse otsimine enda tegudele või, et kui nüüd ise natukene head teen, siis olen justkui heategija, samuti ei oota ka kellegi teise arvamust, et see võlgnik tahab end nüüd paremast küljest näidata. Kas alati peab olema mingi tagamõte? Mõne arvates võibolla peab. Õnneks või kahjuks mina nende hulka ei kuulu. 

What goes around, comes back around võiks öelda minu tegudele, aga mismoodi see peaks olema neile haigetele lastele. Nemad ei ole ju midagi valesti teinud, et neile peaks see kuidagi tagasi tulema. Tol hetkel kui ma selle annetuse tegin, mõtlesingi täpselt nii, et milles need lapsed süüdi on. Võib ainult oletada kui raske nendel on. Mina olen oma hädades ise süüdi, sest olen käitunud valesti, aga nemad...

Kokkuvõtvalt on järelikult minule hetkel osaks saanud situatsioon mulle millekski vajalik. Mida külvad, seda lõikad. Eks ma pean selle oma jaoks veel põhjalikumalt välja mõtlema, mida see mulle õpetab.