Kuvatud on postitused sildiga blogi. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga blogi. Kuva kõik postitused

neljapäev, 23. juuni 2022

7. päev

Kõhus keerab. Ei mõista kas see on põhjustatud närvipingest või on tegemist miski viirusega. Igatahes tööl on väga raske olla. Iga pisiasi häirib ja muudab veelgi enam närvilisemaks. Kogu olukord on nii rusuv. Tunne on justkui kogu taevas tahaks mind enda raskuse alla vajutada. Kõik mõtted mis peast läbi käivad on ainult negatiivset laadi. 

Peale tööd otsustan mitte kohe koju minna. Tahan lihtsalt kusagil vaikuses hetke mõelda, sest kogu olukord on minust tekitanud sellised segased tunded mida ma ei oska isegi sõnadesse panna. Olen seni pidanud ennast küllaltki hea närvikavaga inimeseks, kuid nüüd tunnen, et miski hakkab kusagilt välja ajama. Ma ei suuda leida ühtegi mõistlikku varianti enda jaoks kuidas seda olukorda natukenegi leevendada. Ka kõige mustemad mõtted vilksatavad aeg-ajalt sisse. Õnneks taipan kiiresti, et see pole siiski lahendus. Tekitaksin sellega lihtsalt teistele probleeme. See oleks minust väga isekas ja pealegi pole keegi teine minu hädades süüdi. Oma sisimas ma ju ei taha olla selline. Ma tahaks, et paljud asjad oleks teisiti. Kui saaks vaid aega tagasi keerata. Otsuseid muuta. 

Kui ma olin veidi aega mõtisklenud, siis otsustasin, et küllap hakkab nüüd põhi minu jaoks kätte jõudma. Siis edasi tuleks ennast ükskord sundida midagi tõsisemat ette võtma, et oleks ükskord võimalik kuidagi normaalsemat elu elada. See tol hetkel tehtud otsus ei teinud küll mu enesetunnet paremaks, kuid andis mulle väikese lisatõuke otsa vaadata endale ja öelda: “sa oled loll.”

Tollest hetkest alates ei hakanud kõik veel paremaks minema, selleni läks veel veidikene aega, kuid siiski oli see esimene imepisikene moment ja arusaamine probleemi sügavusest. Tundsin hirmu, et sellest kõigest välja ronimine saab olema väga raske. Ja seda tundes tahaks kohe ära joosta. Eemale kõigest ja kõigist ning mitte vaadata tagasi. 

reede, 17. juuni 2022

4. päev

Täna on laupäev. Tööle minema ei pea. Kuna eelmine õhtu möödus paraja fiaskoga, siis magasin ka üsna kehvasti ja ärkasin öösel korduvalt. Hommikul mõtlen taaskord eelnevale õhtule ja tunnen süümepiinu. Hing on haige. Rahast on kahju ja muidu ka väga sant enesetunne. Kuigi kõik laenumaksed ei ole ühel päeval otsustan siiski, et tasun kõik korraga ära. Peale seda uuesti pangaarvet uurides näen, et raha on sisuliselt otsas. Heal juhul nädala söögiraha. Aga lisaks laenumaksetele on ka veel muud maksed tasuda. Peas hakkavad vasardama mõtted, et kuidas leida vahendeid ülejäänud kuu üle elada. Palgapäevani ju sisuliselt kuu aega. 

Otsustan, et riskin viimase söögirahaga, et äkki õnnestub siiski korrata mõne päeva tagust võitu mis aitaks ülejäänud kuu vastu pidada. Olen küll väikese dilemma ees ja mingil hetkel hakkan isegi kahtlema, et äkki ei peaks siiski viimast raha mängu panema, kuid siiski otsustan riskida. Teen sissemakse ja asun mängima. Alustuseks saan kohe väikese võidu, kuid summa pole selline mis piisaks ülejäänud kuu üle elada. Otsustan edasi mängida. Mõtlen endamisi, et kui mängin erinevaid mänge, siis ehk ei kaota kõike raha. Kompan niiöelda erinevaid mänge, et ehk õnnestub aru saada millises mängus võibolla natukene suurem võit saada. Loodetud strateegia edu ei too ja sissemakstud raha hakkab otsa saama. Siis aga juhtus midagi ootamatut. Ma saingi võidu. Oma lemmikmängus. Ja täpselt sellise summa mille olin oma peas välja mõelnud mis aitaks kuu vastu pidada. 

Kuna aga olin juba raisanud peaaegu pool päev mängimisele, siis seekord miski minu sees sunnib mind lõpetama ja võidetud raha välja võtma. Mõeldud tehtud. Raha väljavõetud ja arvuti läheb pauguga kinni. Tunnen isegi hetkeks kergendust ja tuju on hea. Otsustan sõpradele helistada, et välja minna ja mõtted kõigest sellest jamast eemale saada.

pühapäev, 13. juuni 2021

See vist ei olegi enam võlablogi?

Hakkasin siin mõtlema, et see polegi ju enam võlablogi. Pole kirjutada sellest, kuidas igakuiselt vingerdada, et makse ära maksta. Või sellest kuidas raha puudu jääb. Samuti pole kirjutada sellest kuidas võlad kuhjuvad ja inkassod tüütavad, veelgi enam kohtutäituritest. Pole draamat. Samuti emotsioone on oluliselt vähem.

See ei tähenda, et võlaorjust pole. Võlgnevused on endiselt, need aga pole lihtsalt punases. Need on hetkel kontrolli all ja jõukohased tasuda nii, et isegi jääb raha ka muudeks kulutusteks. Seega pole enam seda olukorda mis oli eelmise aasta detsembris kui ma selle blogiga alustasin. Pole justkui enam millestki sellisest kirjutada, mida selle blogi lugejad ootaksid. Alustades oli eesmärk ennast siin justkui välja elada, kajastada oma tundeid, emotsioone, võibolla halada ja kurta raskuste üle. Küllap sai seda kõike tehtud, aga nüüdseks on asi sealmaal, et pole hetkel vajadust seda eriti teha. Eks mõningaid argimuresid ikka tuleb ette, aga see blogi pole selleks mõeldud.

Kuidas siis edasi? Olen tegelikult ju korduvalt mõelnud selle blogi lõpetamisele, aga pole söendanud. Teatud mõttes on see blogi olnud teraapia eest mulle. Rasketel aegadel sai ikka mõtteid kirja pandud ja see aitas kohati edasi liikuda. Seega tuleb leida uusi ideid ja mõtteid millest kirjutada ning mida oleks ka ühtlasi huvitav lugeda. Seega uuel nädalal uued teemad!

laupäev, 8. mai 2021

Vahekokkuvõte

Kui see blogi veidike enam kui 5 kuud tagasi loodud sai, oli selle eesmärk ilmselt hoopis teistsugune kui see on käesoleval ajahetkel. Plaanis oli kajastade oma mõtteid, emotsioone, võitlust võlglasena. Kõik kes seda lugema on sattunud eeldaksid ilmselt sedasama, lisaks ilmselt ka intriige, draamat seoses võitluses võlgadega, samuti rohkem numbripostitusi. Õnneks või kahjuks ma pole seda kõike siin pakkunud. 

Põhjus peitub selles, et pole hetkel seda kõike pakkuda. Mõnda aega olen tegelenud sellega, et saavutada olukord kus minu sissetulekud ületaksid minu igakuised laenumakseid. Sellest tulenevalt polegi olnud väga palju midagi kajastada seoses võitluses võlgadega. Töises plaanis on suhteliselt kiired ajad, mis annavad võimaluse teenida suuremat sissetulekut ehk selles mõttes on olukord taaskord parem kui blogi alguskuudel. Kokkuvõtvalt on olukord veidike rahulikum kui blogi alustades.

Võibolla on lugejaid keda huvitab, mis ma oma võlgadega siis ette olen võtnud, et saavutada olukord kus oleksin taas niiöelda maksejõuline. Teatud põhjustel ma ei soovi hakata seda detailselt siin blogis lahkama, aga kui kellegi siiski on soovi täpsemat informatsiooni saada võib mulle kirjutada. Samuti võib teada anda kui on soovi, et kirjutaksin rohkem mõnel teemal mida seni võibolla vähem olen kajastanud. Olgu nendeks siis sõltuvuse, mängimise, emotsioonide või sootuks millegi muuga seotud jutud. 

teisipäev, 12. jaanuar 2021

Postitus nr. 30

Täpselt 42 päeva tagasi kirjutasin ma selle blogi esimese postituse. Tõsi, avalikuks sai see alles küll mitu päeva hiljem. Ikka kaalusin päris põhjalikult enne kui otsustasin avaldada need postitused. Sest ma polnud kunagi midagi sellist teinud ja veel vähem sellesel teemal. Pealegi oli juba eelnevalt mitu selleteemalist blogi ja tundus, et äkki saab liiast. Täna kirjutan siis postituse järjekorranumbriga 30. Teades ennast ning vaadates enda kirjutamise ja eneseväljendusoskust, arvan, et see on üllatavalt suur number. Ühtlasi ma pole päris kindel, kas ja mis kujul ma selle blogiga jätkan. Miks? 

Kui ma neid postitusi kirjutama hakkasin, siis see oli minu jaoks omamoodi teraapia. Ma sain ennast väljendada. Panna kirja mõningaid mõtteid. Samuti andis see mulle tegevust, et hoida mõningaid teisi mõtteid eemal. Üks asi on seda valusat teekonda ise läbi elada, hoida enda sees, teine asi on see kõik panna sõnadesse ning paberile. Peamine eesmärk seda blogi kirjutades on olnud anda ülevaade eeskätt emotsioaalsest võitlusest. Pingetest mis kaasnevad kui on tehtud hulgaliselt valesid valikuid, otsuseid. Ma tundsin, et see on midagi, mida ma võiksin teha, mis oleks kasulik nii mulle kui ehk ka kellelegi teisele. Tekkis lootus, et kui ma väljendan ennast kirjalikult, siis see võitlus võiks olla kasvõi natukenegi kergem enda jaoks. Tõsi, kui ma alustasin selle blogiga, siis ma polnud veel päris kindel, mis mind ees ootab. Kuidas kujunevad läbirääkimised võlaandjatega. Kui suures ulatuses ma üldse suudan maksta kellelegi. Kuidas kujunevad mu järgnevate kuude sissetulekud jne. Kõik need erinevad asjad on mõjutanud postitusi. Neid emotsioone. Tihtilugu on postitus mis saab kirja pandud hoopis teistsugune kui see jutt mis mul mõtetes oli. Seepärast võib see tunduda isegi lääge kohati. Minu jaoks oli päris suur pingutus üleüldse sellega alustada, sest esiteks pole kirjutamine kunagi minu tugevaim külg olnud ja veel vähem sellisel moel. Samuti igasuguste emotsioonide väljendamine, veel vähem nende kirjapanek. 

Inimesed kes seda blogi on lugenud või loevad võibolla sooviksid rohkem saada informatsiooni juriidikast või laenudest põhjalikumalt. Ehk hoopis laenuandjatest. Nendega suhtlemisest. Võibolla informatsiooni konkreetsete firmade kohta, võrdlusi kes parem, kes halvem või hoopistükis midagi muud. Kui nüüd ausalt öelda, siis oleks millest kirjutada küll, aga ma põhimõtteliselt olen hoidnud sellistest teemadest, sest minu eesmärk pole siin kellelegi reklaami teha, kedagi kiita või halvustada. Tegelikult võiks ju iga laenuandja kohta teha eraldi postituse, aga mis ma sellega saavutaksin. Pole päris kindel, kas see oleks tee mida mööda ma sooviksin käia. Mingil hetkel ma küll mõtlesin, et võiks ju selliseid analüüsivaid postitusi teha, aga ma siiski pole soovinud seda. 

Kui ma nüüd võtan kokku selle aja mil ma olen seda blogi pidanud, siis valdavad mind tegelikult kahetised tunded. See ongi peamiseks põhjuseks, miks ma pole kindel kas ma tahan selle blogiga jätkata. Positiivne on kogu selle asja juures, et ma olen saanud palju kasulikku informatsiooni, mida ma võibolla muidu poleks suutnud kusagilt leida. Samuti olen saanud mõningast tagasisidet, arvamusi, mõtteid. Usun, et see kõik võib olla edaspidi suuremal või väiksemal määral kasuks. 

Aga nagu öeldakse, siis kõik pole kuld, mis hiilgab. Ma sisimas tegelikult lootsin, et kõiki neid mõtteid ja emotsioone kirja pannes on mul endal natukene kergem seda olukorda seedida. Et ma suudan mõelda tänu sellele analüütilisemalt. Kui ma loen seda, mis ma olen kirja pannud, siis suudan paremini toime tulla sellega ja lahendada mingisuguseid olukordi enda jaoks. Kahjuks see pole andnud sellist effekti, mida ma sisimas lootsin. Kui mingeid mõtteid või emotsioone kirja panen, siis ma teatud mõttes isegi elan neid rohkem läbi ja see on pigem negatiivne kui positiivne. Seega ma lootsin, et see blogi on nagu mingisugune eneseabiraamat mida ma iseendale kirjutan, aga siiski kahjuks pole päris nii läinud. Kas kogu see blogimise aeg nüüd päris pettumus on minu jaoks? Seda siiski mitte. Lihtsalt lootused olid veidikene kõrgemad. Ehk polekski pidanud nii palju lootma. Võibolla olen suutnud kellelegi teisele natukene inspiratsiooni või mõtteainet anda ja kui nii, siis on see päris suur asi. 

Seda kas see on hea lugemine millest ma siin kirjutanud olen või mitte teavad need, kes seda loevad, kõrvaltvaatajad. Samuti kas ma olen lugejate ootusi täitnud või mitte. Minu üllatuseks on igapäevaselt siin päris kena hulk lugejaid, mis on positiivne, et inimesed siiski selle vastu huvi tunnevad. Ausalt öeldes poleks uskunud, et minu lugu võiks kedagi eriti huvitada. Loodan, et päris pettumust pole oma kirjutistega neile siiski valmistanud, aga alati saaks paremini. Vähemalt ma ise tunnen seda. 

Mis puutub võimalikku blogimise lõpetamisse, siis võibolla ma jätkan võibolla mitte. Mul on praegu veidikene segased ajad, kus ma pean keskenduma endale. Pean suutma astuda järgmisi samme, et enda olukorda selgust tuua ja ehk teha mõne sammu ka olukorra paremaks muutmisele. Kahjuks seni pole see õnnestunud sellselt nagu ma oleksin soovinud. See tähendab, et blogimine võib jääda tahaplaanile. Kui keegi soovib siiski minuga suhelda, jagada soovitusi või nõuandeid, siis kirjutada võib endiselt ja emaili ikka loen ning vastan samuti.