(Ei) julge abi küsida…

Vahel viivad mingid olukorrad, situatsioonid mõtted rändama. Tuleb mõni vana asi meelde, mida tehtud või nähtud. Täna millegipärast leidsin end mõtterännakutest sellesse aega kus ma veel võlgades polnud, kuid nüüd tagantjärele vaadates aru saades, et kõik märgid olid õhus pikalt, et võiksin ühel päeval selleks saada.

Ma ei mäleta täpselt seda kuupäeva, küll aga ma mäletan seda protsessi ja summat kui võtsin oma esimese kiirlaenu. Oli kuu lõpp ja raha sai otsa. Ma polnud tol hetkel veel hasartmängudest täielikult sõltuvuses. Olin küll mänginud, aga mitte veel päris sõltlane. Tulles aga tagasi laenu juurde, siis leidsin reklaami kus pakuti laenu kampaania korras, et võtad mingi summa ja kui teatud ajaga tagasi maksad, siis intress ainult 1 euro. No mis saaks parem olla eks. Võtsin siis 100 eurot. Kuna palgapäevani polnud palju jäänud, siis sain selle rahagi kenasti hakkama. Palgapäeval maksin kenasti 101 eurot tagasi ja sellega asi tolleks hetkeks lõppes. Järgnesid mitmed kuud enne kui järgmine hetk tekkis kui jälle oli raha vaja. Sealt edasi aga hakkaski lumepall lõpuks veerema. Summad läksid suuremaks, perioodid pikemaks. 

Sellele järgnes mitu aastat valetamist, varjamist. Hea näo tegemist, et kõik on korras kuigi tegelikult ei olnud. Kõiksugused skeemitamised, maksepuhukused, refinantseerimised jne. See kõik viis lõpukus siis kuristikku, millest tänasel päeval nüüd üritan välja ronida. 

Peale seda kui omad asjad liikuma sain, et olukorda parandada, on mu lähedased mulle öelnud, et miks sa abi ei küsinud kui esimesed raskused tekkisid. Miks sa ei rääkinud. Sind oleks aidatud. Aga siis oli häbi. Piinlik küsida rahalist abi. Veelgi enam rääkida mängimisest. Palju lihtsam on ju kusagil arvuti taga laenutaotlus esitada.

Isegi nüüd, tükk aega peale seda, kus mu lähedased teada said mu probleemidest, on raske nendega sellest rääkida. Endiselt on keeruline abi küsida kui seda peaks vaja olema või lihtsalt kurta kui on madalseis. Aga ma püüan ennast parandada. Ma õpin ja arenen. Ehk ühel päeval julgen öelda päris kindlalt, et ma oskan nüüd abi küsida.

Teine võimalus

Umbes täpselt pool aastat tagasi olin ma olukorras kus ma ei teadnud kuidas edasi minna. Olin juhtinud oma käitumisega ennast põhja. Hasartmängusõltuvusest tingitud laenusõltuvuse toel olin olukorras kus minu sissetulekud jäid oluliselt alla minu kohustustele. Minu pere ei teadnud sellest midagi. Kõik see tekitas meeletut stressi ja pingeid. Pool aastat tagasi oli minu jaoks hetk, mil teadsin, et see ongi põhi minu jaoks. Ma ei suutnud enam võlgu tasuda nii, laenumaksed hakkasid viibima ning võlgnevused kuhjuma. Kusagilt polnud võimalik enam uut laenu saada, et tekkivat tulekahjut bensiiniga kustutada. Kõige hirmutavam oli aga teadmatus selle ees, et mida edasi teha.

Õnneks ma siiski suutsin ennast piisavalt kokku võtta ja leida endale lahenduse. Ma sain aru, et oma jõududega ma sellest välja ei rabele. Isegi kui teeksin lisatöösid. Samuti sain aru, et see on ainult aja küsimus, mil mu pere sellest teada saab. Korduvalt olin oma peas seda olukorda läbi mänginud, kuidas ma seda kõike selgitan, kuid sellest hoolimata oli hirm. 

Tasapisi hakkasin siis ette valmistama erinevaid edasisi samme. Konsulteerisin võlanõustajaga, kes aitas mul lõpliku otsuse edasiste sammude osas langetada. Üks olulisemaid samme mis ma astusin oli siis oma elukaaslasele oma olukorra ära rääkimine. See oli küll meeletu pingutus ja üks raskemaid asju mida ma olen pidanud tegema, kuid siiski ma ei kahetse, et seda tegin, sest edasine oli tänu sellele kergem. Järgmisena tuli mitme kuu pikkune asjaajamine, et saada abi oma olukorra paremaks muutmisele. Ma olin jõudnud arusaamale, et ainult enda jõududega ma seda olukorda lahendada ei suuda ning selleks, et olukord veelgi hullemaks ei läheks pöördusin abi saamiseks riigi poole. 

Nüüd pool aastat hiljem on aeg alustada selle niiöelda otsast peale. On aeg hakata tasuma oma võlga. Sisuliselt on tegemist olukorraga kus justkui oleksin võtnud alles laenu ja nüüd pean alustama selle tasumist. Alust niiöelda algusest. Ainus vahe on see, et edaspidi pole mul enam õlekõrsi. Nüüd tuleb olla eeskujulik ja tasuda korralikult makseid. Tänu sellele kadalipule, mis ma läbisin olen nüüd olukorras, kus ma pole olnud juba mitu aastat. Endiselt pean loovutama igakuiselt suure osa oma sissetulekust. Ehk siis tegmist on minu jaoks justkui teise võimalusega. Ma olen selle üle tegelikult päris tänulik, et ma suutsin nende asjadega nii kaugele jõuda nagu see praegusel hetkel on. Lõplik eesmärk ehk võlavabadus on muidugi veel kaugel mägede taga, kuid siiski on mu praegune olukord oluliselt parem kui see oli pool aastat tagasi.

Nüüd pool aastat hiljem on palju asju muutunud. Alustades minu majanduslikust olukorrast ning lõpetades vaimse olukorraga. Need kaks asja paraku käisid käsikäes. Mina ise pole samuti enam sama inimene kes ma olin aasta tagasi. Isegi mitte see sama kes oli pool aastat tagasi.

Abi ja koolitus

Leidsin täna oma e-mailide seast järjekordse reklaami, kus pakutakse koolitust. Ma sellesse ei süvenenud, kuid tegemist oli vist mingisuguse investeerimisalase seminariga vms. Pealegi veel vist juba toimunud üritusega, sest see oli vana meil, mis lihtsalt jäänud tähelepanuta. Aga see selleks. Siiski pani see mind mõtlema. Tihtilugu saan ma reklaame, mis kutsuvad erinevatele koolitustele, seminaridele, webinaridele jne. Tänapäeval on võimalus kõike õpetada. Meil on igasugused investeerimiskoolitused, börsil kauplemise koolitused, erinevad eneseabi kursused, motivatsioonikoolitused ja palju muudki. Isegi seksima saab õppida vastavatel koolitustel. Ja see on tore. Ma olen kahe käega selle kõige poolt. Kõik kes neid teenuseid pakuvad on tõenäoliselt tublid ja ettevõtlikud inimesed ning kui nõudlust teenuse järele on, siis mina soovin ainult edu. Olen isegi mõnest koolitusest osa võtnud, mis küll paraku on enamasti olnud seotud minu tööga, seega leian, et need teenused on vajalikud.

Samuti on tänapäeval olemas igasugused võimalused abi saamiseks. Ükskõik mis mure sul on, alati on kusagil spetsialist, kes saab sulle abi osutada. Lisaks tugigrupid, nõuandeliinid jne. Väikene konks selle asja juures on see, et kõik on vabatahtlik ja keegi kedagi sundida ei saa. Samuti saab ju enda jaoks alati otsida vabandusi, miks mitte abi küsida.

Aga tuleme tagasi tugirühmade ja abisaamise juurde. Miks ei võiks olla näiteks võlglastel olla oma tugigrupp nagu alkohoolikutel on AA. Koht kus saab anonüümselt enda muresid jagada. Ma vähemalt ei tea, et selline koht oleks. Võlanõustaja teenus polel siiski päris see. Kõlab natukene naljakalt tegelikult, eksole. Aga võibolla oleks inimesi, kes sooviksidki oma muret jagada teistega. Rääkida teiste võlglastega, olla toeks teineteisele, võibolla isegi jagada soovitusi. Kõlab läägelt, aga mõnel juhul võib see osutuda murranguliseks kui saab seda teha. Seda küll ei saa nüüd nimetada päris selliseks anonüümsete võlglaste kogunemiseks, aga toon taolise näite, et oleme Võlglase blogi pidajaga suhelnud vahelduva eduga nüüdseks mitu kuud anonüümselt. Jaganud mõtteid, informatsiooni jne. Minu jaoks on olnud sellest abi. See blogindus on olnud justkui väikene kogunemiskoht. Saab ju kellegagi, kes on sarnases olukorras kogemusi jagada. Analoogses situatsioonis inimesega on oluliselt lihtsam suhelda kui kellegi teisega. Oma murega saab küll pööruda spetsialistide poole, olgu nendeks siis psühholoogid, psühhiaatrid, nõustajad ja ma olen kindel, et nad teevad oma tööd hästi, kuid arvan, et vahel võib olla sellest kui saad mõne omasugusega rääkida isegi rohkem abi. Kohati võib ju inimene, kes on sarnases olukorras olla parem vestluskaaslane kui mõni muu spetsialist. 

Abi otsimine võib ka tihti takerduda häbi taha. Mistahes murega. Alkohoolik ei taha tunnistada probleemi, mängusõltlane ka mitte, samamoodi võlgnik, sest piinlik on. Kindlasti jäävadki paljud käigud selle tõttu käimata ning abi saamata lihtsalt selle tõttu, et häbitunne saab võitu. Ma tean seda omast käest. Ka minu jaoks on oma probleemidega tegelemine olnud tõsine eneseületus. Ei hakka arvamagi kui palju kordi sai edasi lükatud näiteks võlanõustaja poole pöördumist, sest häbi oli. Nagu elu näitab, siis kõike siiski pole võimalik õpetada. Mõningaid asju tuleb ise õppida ja mõnda asja õpetab elukool.

Abi ning eesmärk

Jõulud selleks korraks siis läbi jälle. Kõik oli samamoodi kui eelnevatel aastatel, kuid ühe väikese erinevusega. Sel aastal oli mul võlgasid rohkem kui varasematel aastatel, küll aga olen ma nüüdseks omale selgeks teinud, mis olukorras ma tegelikult olen. Õnneks suutsin pühad mööda saata selliselt, et eriti olukorrale ei mõelnud ja nautisin perega olemist. Aga see selleks.

Minu käest küsiti, et miks ma hakkasin seda blogi pidama. Kas minu eesmärk on otsida kaastunnet või abi? Kas ma hakkasin blogima selleks, et saada finantsabi nagu teised blogijad seda on saanud? Ning kas abipakkumise korral võtaksin seda vastu? Lugejale ja kõrvaltvaatajale võib see tundudagi nii, et otsin finantsabi. Võimalik, et ise kõrvaltvaatajana mõtleksin samuti nii. Finantsraskustes inimene võib ju olla kõigeks valmis, et enda olukorda kuidagi moodi parandada, eriti selline, kes on sõltuvuste tõttu sattunud raskustesse. 

Aga see ei ole minu eesmärk. Esmane mõte kui ma seda blogi kirjutama hakkasin, oli lihtsalt eneseväljendus. Ma tahtsin lihtsalt panna kirja, mida ma tunnen ja kuidas ma mõtlen. Ma ei teinud seda blogi kohe alguses avalikukski, sest ma polnud kindel, kas ma seda soovin. Jah, pärast avalikuks tegemist ma mõtlesin siia lisada Google Adsense programmi, et reklaami pealt midagi teenida, seda ma tõesti ei salga. Seega vastus küsimusele, kas mu eesmärk oli annetusi koguma hakata, siis vastus on ei. Kas eesmärk on panna inimesi mulle kaasa tundma, et selles olukorras olen? Vastus on ei. Küsimusele, mida ma teeksin kui keegi abi pakuks, ühest vastust ei ole. Siinkohal ütleksin, et see oleneks ilmselt sellest, millist abi pakutakse, sest abi võib olla väga erinevat. Loodetavasti said nüüd need küsimused vastatud ning edaspidi sellistele küsimustele eraldi kellelgi vastama ei pea hakkama. Pea püsti ja edasi!

Pisut kommentaaridest

Mõned kuud tagasi kui Delfis ilmus artikkel sellest kuidas üks mees hakkas võlablogi pidama, lugesin ka mina seda. Samuti lugesin ma neid ohtraid kommentaare seal. Ma küll tavaliselt neid ei loe, aga seekord tegin erandi. Juba eos arvasin teadvat, mis mind seal ootab, kuid siiski olin natukene üllatunud. Nagu näha, siis väga lihtne on kedagi hukka mõista, süüdistada, parastada. Kommentaarid selle kohta, et otsitakse kaastunnet. Ma julgen üsna kindlalt väita, et tegelikult see nii pole. Ei tema ega minu puhul. Kas alati peab üldse olema eesmärgiks omakasu. Miks arvatakse, et otsitakse mõistmist. Ehk soovitakse hoopis teisi hoiatada samade vigade eest. Võibolla on pilt üldse laiem. Palju on reklaame selle kohta, et ära suitseta, ära joo! Kusagil aga ma pole näinud konkreetset reklaami selle kohta, et ära mängi või ära võta laenu. Jah, on küll hoiatus vastutustundliku käitumise kohta, aga see on ka kõik. Septembris ei joo! Oli selline kampaania. Miks ei võiks olla: Oktoobris ei mängi näiteks. Ma usun, et need, kes on ise mõnest taolisest olukorrast võitjana väljunud, saavad aru, mida ma öelda tahan. 
Kui alkohoolik tahab pohmellist lahti saada, saab ta pöörduda haiglasse ja tal puhastatakse verd alkoholist. Suitsetajatele on plaastrid ja nätsud. Narkomaanidele samuti ravimid võõrutusnähtude leevendamiseks. Mängusõltlane paraku sellist abi kusagilt ei leia. Oleks ju hea kui võtaks tableti või teeks süsti, mis aitaks paremini vabaneda mängupohmellist. See rohi on ainult aeg. Julgus sõltuvust tunnistada ja sellest rääkida on juba algus. Meie ühiskonnas on see aga kahjuks tabu. Isegi kui keegi midagi taolist avalikult teeb, siis kogu negatiivne mis pärast kaela langeb, võibolla mõne nõrgema sunnib sootuks käega lööma.
Mida ma öelda tahan on see, et kui midagi positiivset või neutraalset öelda pole, siis negatiivset ka nagu pole mõtet. Suures plaanis pole sellest kellelegi kasu. Keegi ei sunni kedagi taolisi artikleid või blogisid lugema. Rohkem positiivsust meie ühiskonda lugupeetud kaaskodanikud!

Kuidas kõik alguse sai.

Kuidas siis kõik alguse sai. Oli ilus suvi. Mul oli korralik töökoht ning olin hinnatud spetsialist oma ettevõttes. Olin juba mitmeid aastaid töötanud, palk oli korralik ja kõik oli hästi. Pool aastat tagasi olime elukaaslasega kokku kolinud ja olin eluga rahul. Sai võetud väike remondilaen ja uus autogi ostetud. Siis tehti ootamatu pakkumine tulla teise ettevõttesse tööle. Ehk siis pakuti niiöelda ametikõrgendust. Noor mees ja suured ambitsioonid ning kunas pakkumine oli ahvatlev, alustades töötasust ja lõpetades erinevate hüvedega, otsustasin pärast pikka kaalumist pakkumise vastu võtta.
Sõlmisin lepingu ja alustasin tööd. Uus koht ja uued inimesed, aga kohanesin üsna kenasti ning tööga oldi ka justkui rahul. Pärast nelja kuud sain teada, et katseaja lõppedes ma ikka ei sobi kollektiivi. Ootamatult olin töötu. Natukene aega tagasi olin just saanud teate, et elukaaslane on lapseootel. Tol hetkel olin veel üsna rahulik. Kunas olid mõningad säästud ja elukaaslane käis tööl, siis väga ei muretsenud. Arvasin, et puhkan veidike ja küll varsti leian uue töö.
Möödus mitu kuud ja tööd polnud. Raha hakkas lõppema. Laenud ja järelmaksud aga vajasid maksmist. Siis ühel päeval sattusin reklaami otsa. Kasiinoreklaam. Kunas ma tol hetkel olin juba üksinda kodus istumisest suhteliselt närviline ja hakkas tekkima meeleheide, otsustasin proovida. Tagantjärgi arvan, et minu õnnetuseks mul õnnests kohe esimesel korral võita päris korralik summa. Selle eest ma maksin paar päeva hiljem oma kuumaksed ja natukene jäi veel ülegi. Aga käsi oli antud. Varsti õnnestus leida töökoht. Aga kunas palgapäevani oli aega ja enne tuli jälle arvete tasumise aeg, siis otsustasin jälle õnne proovida. Seekord ei läinud õnneks ja olin viimasestki rahast ilma. Kuidagi õnnestus tuttavalt väike laen saada ja arved makstud. Aga kunas tol hetkel hakkas juba väikene hasart tekkima, siis tasapisi hakkas lumepall veerema.