Ma teen teie rahaga...

Ma teen teie rahaga kõige hullemat asja, ma nimelt kulutan selle kõik ära. Just sellise lausega tuli laps ühel õhtul minu juurde. Ta nimelt oli seda kusagilt multikast kuulnud ning pakkus talle palju nalja. Esmapilgul kõlab see ka endale naljakalt, eriti kui seda veel humoorikas võtmes lausuda.

Veidikene aega hiljem sain aru, et tegelikult olen ma ise juba aastaid niimoodi elanud. Teie raha all ma siiski mõtlen enda raha. Aga see selleks. Ei mingisuguseid sääste ega investeeringuid kui pensioni 2. sammas väljaarvata. Kõik raha mis ma olen viimastel aastatel teeninud on kulunud jooksvateks kuludeks, laenumakseteks ja sõltuvuse rahuldamiseks. Ja neist viimased kaks on kahjuks neelanud ikka ääretult palju. Masendav tegelikult. Kuidagi täiesti sihitu lahmimine. Vastutustundlikust käitumisest pole siinkohal juttugi. Aastaid tagasi olid ajad, kus suutsin raha säästa selliselt, et sain osta endale auto, ilma et oleksin pidanud liisingule mõtlema. Kordagi ei pidanud raha pärast muretsema. Aga kõik muutus ja mida aeg edasi, seda kehvemaks asi läks. Eks mingit mõju avaldas sellele ka 2008. aasta majanduskriis ja ühel hetkel saabuski aeg, mil algas niiöelda minu allakäigutrepp.

Olenemata sellest, et ma olen nüüd võlgades ja tuleb tegeleda nende likvideerimisega, pani mind mõtlema soovitus hakata tegelema kolmanda pensionisamba ja kogumisega. Siinkohal olen seda mõtet veelgi omalt poolt edasi arendanud. Teatavasti on tänasel päeval pangad hakanud pakkuma aktsiate ostmist ja hoidmist palju soodsamalt kui seda tehti aastate eest. Näiteks balti aktsiate puhul ei pea enam muretsema tehingutasude pärast. Seega pole enam vahet kas osta aktsiaid 1, 10, 100 või 1000 euro eest. Samuti ei pea nende hoiustamise eest tasuma kui just pole väga suures väärtuses neid. Seepärast tabasingi end ühel päeval mõttelt, et miks mitte teha veel enda poolt samm edasi ja hakata väikeste sammude haaval ka investeerimisega tegelema. Olen üsna kindel, et kui ma piisavalt hästi otsin, siis leian oma küllaltki piiratud eelarvest siiski veel mõne koha, mille pealt mõned eurod veel kokku hoida, et need siis investeerimisse suunata. Laenumaksete seisukohalt see ei muudaks midagi, sest neid tuleb nagunii veel pikalt maksta, aga miks mitte selle kõrvalt mõni euro suunata mujale.

Õige või vale, igatahes tasub mõelda. Ja parem hilja kui mitte kunagi. 

Kas peaks koguma?

Tavaliselt kui kaasa ja lapsed on magama läinud, algab niiöelda minu aeg. See on selles mõttes see aeg, mida üks võlgades olev isik vajab. Tavaliselt ma panen siis klapid pähe ja tegelen nende tegevustega, millele on raske keskenduda kui ümberringi on rohkelt sagimist. Siis saab mõtiskleda omi mõtteid, tegeleda võlglase jaoks oluliste exceli tabelitega või kasvõi kirjutada siia blogisse mõned read. See ei ole nüüd asi, mida peaksin tegema igal õhtul, kuid paaril korral nädalas tunnen, et võiks võtta selle aja. Pärast on kohe parem tunne, et sai midagi ära tehtud,  mõningad asjad enda jaoks üle mõeldud või lihtsalt lõõgastuda ja kuulata muusikat. 

Kunas nüüd olen tasapisi astumas samme, et olukorda nii enda kui teiste jaoks taluvamaks muuta, siis selle teekonna käigus olen kokku puutunud mitmete ametiisikutega, kelle nõuanded või isegi võib öelda ranged soovitused on andnud mõtteiainet. Kas võlgades olev kodanik peab ainult mõtlema sellest, kuidas võlga tasuda või tuleks mõelda ka tuleviku peale. Küllap siin on erinevaid arvamusi, kuid mulle on antud küll üsnagi selgelt mõista, et isegi kehvas olukorras olles tuleks mõelda tulevikule. Tõenäoliselt kinnisvara ostuks raha kõrvale ei pane, aga mingi väikene puhver võiks siiski olla ootamatusteks. Näiteks kui igakuised võlamaksed on 1000 eurot, aga sa suudad leida lahenduse, et panna sellest iga kuu 10-20 eurot hoopis kõrvale, et väikest tagavara korjata, siis suures plaanis laenu tagasimaksmiseks kuluvas ajas midagi ei muutu. Küll aga on kogumine ka väikeste summadega teatud määral distsipliini harjutamine ning ühtlasi võimaldab koguda kasvõi pisikest tagavara.

Mida sellest siis arvata? Kas see on mõistlik tegevus? On see jätkusuutlik? Võibolla on võibolla mitte. Eks see jääb lõppkokkuvõttes ikkagi igaühe enda otsustada, sest nagu öeldakse, et niipalju kui on inimesi on ka arvamusi. Iseenda jaoks olen välja mõelnud, mis võiks minule sobida, kuid nagu elu näitab, siis üks asi on plaan, teine asi on teostus. Tihti võib üks kardinaalselt erineda teisest.

Tänu nendele õhtustele mõtisklustele olen hakanud avastama veelgi asju, mida ma võiksin ja tahaksin teha kui vaba aega on. Aga nendel teemadel hetkel ei peatu, aga küllap mõnes hilisemas postituses jagan nende kohta omi mõtteid. Praegu pole selleks aeg veel piisavalt küps. Niipalju võin ainult öelda, et inspiratsiooni selleks olen saanud päris mitmelt poolt ning on ka asju, mis pole seotud rahaga.