Laupäev, 30. jaanuar 2021

Kokkulepped laenuandjatega vol 2

Lähtuvalt soovitusele ja vajadusele tegelesin sel nädalal erinevate laenuandjatega suheldes. Kunas olukord on jätkuvalt väga kehv, siis otsustasin saata kõikidele laenuandjatele kirja, kus tegin omapoolse pakkumise, mis oleks mulle jõukohane tasuda. Analüüsisin põhjalikult oma võimalusi ja siis tegin ka neile vastavasisulise pakkumise. Saatsin kõigile kirja, kus teatasin oma makseraskustest ning jäin vastuseid ootama. Oodatult polnud keegi minu pakkumisega nõus, kuid olin üsna kindel, et võib tulla hoopis nendepoolseid pakkumisi. Teeksingi nüüd kokkuvõtte selle kohta missuguseid pakkumisi mulle tehti.

Endiselt ühtegi nime ma nimetama ei hakka, et mitte kellelegi positiivset või negatiivset reklaami teha. Kokku saatsin kirjad kümnele erinevale laenuandjale. Siinkohal nüüd jagan gruppidesse vastused.

1. grupp: Maksepuhkused. Kümnest laenuandjast neli tegid pakkumise vormistada maksepuhkus. Pakuti nii põhiosa maksepuhkust kui täielikku maksepuhkust. Erinevad maksepuhkuse pakkumised olid 2-4 kuud.

2. grupp: Refinantseerimine. Üks laenuandja tegi pakkumise refinantseerimiseks. Kunas mul on nende juures mitu lepingut, siis tehti pakkumine need ühendada. Selle arvelt läheks kuumakse väiksemaks, kuid samas periood pikemaks.

3. grupp. Ei mingisugust pakkumist. Neli laenuandjat ei teinud mingisugust uut pakkumist. Nendest neljast laenuandjast kaks põhjendasid, et nemad selliseid kokkuleppeid ei sõlmi nagu ma neile välja pakkusin. Arusaadav. Suhtlus viisakas. Kõik korrektne. Üks laenuandja põhjendas viisakalt ei, kuid siiski lisas, et kui jätan maksed tasumata, lisanduvad viivised. Ja siis veel üks laenuandja, kes jättis mulle natukene ebaviisaka mulje. Minu viisaka päringu peale teatasid nemad, et pean ise suutma hinnata oma maksevõimekust ja nende poolt on juba maksegraafik ning andku ma teada, mil saan tasuda võlgnevuse.

4. grupp. Muud pakkumised. Üks laenuandja siis tegi märksa konkreetsema pakkumise. Pakuti, et võiksin tasuda enam-vähem selle summa mis ma välja pakkusin järgneva kuue kuu jooksul. Peale kuue kuu möödumist vaataksime uuesti minu olukorra üle ja teeksime siis uue otsuse.

Vot sellised lood siis suhtluses laenuandjatega. Ühtpidi ootuspärane, teistpidi üllatav.

Kolmapäev, 27. jaanuar 2021

Ülestunnistus

Täna jõudis siis kätte see päev, kus ma viimaks võtsin julguse kokku ja rääkisin oma kaasale kõik ausalt ära. Juba mitu päeva ma tegelikult olen hoogu võtnud ning viimaks täna hommikul siis tegin suu lahti. Kuigi ma olin seda päeva enda peas korduvalt ette kujutanud ja mõelnud vastuseid küsimustele, mis tulla võivad, siis päris kindel ma siiski ju olla ei saanud. Hirm oli suur, et milline on reaktsioon, mida ta vastab või küsib. Kogu see hirm ja pinge hoidis mind ikka korralikult tagasi. Isegi täna hommikul veel üritasin põhjuseid leida, miks seda vestlust mitte alustada. Pidev vabanduste otsimine jätkus peaaegu kuni viimse hetkeni enne seda vestlust.

Tegelikkus aga natukene jahmatas mind. See, kuidas ta reageeris ja mis mulle vastas oli üllatav ning päris ausalt ma sellist reaktsiooni oodata ei osanudki. Nimelt mu kaasa vastas mulle, et ta oli teatud mõttes juba valmis taoliseks vestluseks. Ta ütles, et on juba pikemat aega mind jälginud kõrvalt ning aimas, et midagi on valesti. Samas ta rõhutas, et ei tahtnud ise ka küsida, vaid ootas, et ma siiski sellest ise talle räägiksin. Kõhutunne, nagu ta ise ütles. Kogu see viimase aja käitumine ja kohati natukene närvilisust. Enda arvates olin küll püüdnud seda kõike hoolikalt varjata, kuid tuleb välja, et kohati olin kõrvaltvaatajale siiski nagu avatud raamat. Nagu ma teada sain, siis inimene kes sind ikka juba pikki aastaid tunneb, märkab selliseid asju mille peale isegi ei tule. Pärast seda kui olin kogu olukorra ära selgitanud, samuti rääkinud sammudest mis ma seni astunud olen ja mis sammud mul järgmiseks plaanis on, uurisin kas ta on valmis mind toetama sellel võitlusel. Minu õnneks oli mu kaasa üllatavalt mõistlik ning lubas mind edaspidi toetada sellel teel saada võlgadest vabaks. Kuigi meil on nüüd vähemalt mõneks ajaks usalduskriis, teen omalt pool kõik oleneva, et sellest olukorrast välja tulla.

Hetkel tunnen tõelist vabanemist, suur koorem on justkui õlgadelt langenud. Kuidagi rahulik on olla. Oleksin nagu mingisuguse võidu saanud. Selline hea tunne. Kuni tänase päevani, iga päevaga läks selle saladuse varjamine raskemaks. Nagu seljakott oleks seljas olnud kuhu iga päev keegi pani ühe raskuse juurde. Peale rääkimist ma tunnen tohutut pingelangust. Nagu oleks selle seljakoti seljast võtnud. Justkui tegin endale teene sellega, et rääkisin selle ära. Ma tean nüüd, et ükskõik mis mure või probleem mul on, siis ma võin seda oma kaasaga jagada. Kui ma vaid oleksin suutnud seda varem teha. Tõeliselt kahetsen, et ei suutnud. Usun, et nii mõnegi asja oleksin siis võibolla juba varem teinud või mõningad asjad teisiti. Aga nüüd on juba hilja kahetseda. Mis tehtud see tehtud. Jääb ainult edasi võidelda. Kogu see tänane vestlus ja nüüdseks teadmine, et ta toetab mind, annab mulle päris palju lisa motivatsiooni edasi pingutada. Aitäh talle selle eest! Nüüd pean mina pingutama selle nimel, et talle uuesti mitte pettumust valmistada. 

Teisipäev, 26. jaanuar 2021

Kokkulepped laenuandjatega

Alustasin täna taaskord laenuandjatele kirjade saatmisega, et veelkord kokkuleppeid pakkuda. Kirjutasin siis enda arvates viisaka kirja kõigile, kus teatasin, et olen makseraskustes ja ei suuda praegust lepingut korrektselt täita jne. Esitasin siis kõigile omapoolse ettepaneku, mis võiks mulle jõukohane olla. Lisasin veel, et soovin vastust kirjalikult ja tähtaja ka.

Minu üllatuseks saabus esimene vastus juba nii kiiresti, et ma ei jõudnud isegi köögis vett joomas vahepeal käia. Ei tundu nagu automaatvastus olevat ja paistab olema täitsa inimese kirjutatud. Ma küll eeldasin, et tulevad eitavad vastused minu pakkumistele, kuid see vastus siiski natukene hämmastas mind. Ja veel milline kiirus. Keegi oleks justkui oodanud minult seda kirja.

Ma eeldasin, et pakutakse ükskõik mida, kasvõi mingisugust maksepuhkust või midagi, aga see oli nii resoluutne, võib isegi öelda, et natukene kuri vastus, kus teatati enam-vähem, et isegi pole mingisugust varianti lepingut muuta. Võib öelda, et ma olen tänaseks päevaks juba päris paljude erinevate laenuandjatega suhelnud, kuid see oli mullegi midagi uut. Millised põhimõtted. Samas mõned laenuandjad imestavad, et miks kokkuleppeid ja kompromisse ei otsita. Sellistele kirjadele nagu ma sain ei oskagi midagi vastata.

Pühapäev, 24. jaanuar 2021

Räägi mis sa teed...

Nii viimasest postitusest on nüüd juba nädal möödas. Millega ma siis vahepeal tegelenud olen? Väikene lühikokkuvõte siis tehtust. Enda arust olen olnud päris produktiivne, aga edasiminek on siiski väga minimaalne, kuid abiks ikka nagu öeldakse. 
Töötasin sel nädalal võlgade ümberkujundamise avaldustega. Midagi küll esitanud veel ei ole, aga vaatasin need kõik põhjalikul läbi, mida täita ja kuidas. Samuti vestlesin võlanõustajaga ja uurisin tema seisukohti. Kavatsen uuel nädalal seda veel teha, et siis juba kindel plaan paika panna edasiseks tegutsemiseks. 
Hakkasin ka koostama kirju, mida laenuandjatele saata, et veelkord mingisuguseid kokkuleppeid küsida, enne kui asjaga kohtusse peaks minema. Siiski sellega pole veel lõpule jõudnud, sest lepinguid palju ja numbrid võtavad silme eest kirjuks, mis tähendab, et vahepeal tuleb silmi puhata. Lapsed ka jooksevad ringi ja nõuavad tähelepanu, seega tuleb ka nendega tegeleda, mitte 24/7 võlgadega. Mõned asjad siiski vahepeal tuleb võlgadest ettepoole tõsta.
Ühesõnaga päris käed rüpes ma istunud ei ole ja rahalaeva oodanud. Natukene ikka edasiminek minu puhul. Lootust on ka, et saab uuel kuul jälle tööle minna. Küll mitte päris täiskoormusega, aga siiski parem kui kodus istuda.
PS! Lõpuks andis ka Google siis minu puhul alla ja lubas reklaamid mulle blogisse, seega kui õnnestub ka seal mõned eurod lisada kontole oleks super. Ärge kartke reklaamide vastu huvi ülesse näidata :)
Seega võib öelda, et selline veidike positiivsem nädal vahelduseks. Niiet katsume edasi võidelda.

Laupäev, 16. jaanuar 2021

Petis=mina?

Kunas mu enda unereziim ei kannata viimasel ajal mingisugust kriitikat, siis eile hilisõhtul kui pere juba magama oli läinud lugesin veel internetist uudiseid. Jõudes krimirubriiki ja lugedes järjekordselt selle kohta kuidas keegi kelleltki raha välja on petnud, tabasin ennast ootamatult mõtlemast, et kuidas ma siis ise parem olen kui need petturid. Vastus on, et ega väga palju polegi. Natukene põhjalikumalt selle peale mõeldes on ju selge, et ma olen tegelenud pettusega. Ma olen petnud väga paljusid. Laenuandjaid, oma lähedasi ja mis kõige olulisem, iseennast.
Juba võlgades olles uut laenu taotledes tegelikult on tegemist pettusega. See on nagu illusioon, esitada pilti, mida näha soovitakse. Ka illusionistid on teatud mõttes petturid. Inimesi pannakse uskuma asju, mis on justkui võimatud. Samamoodi on ju laenudega. Laenuandjad pannakse uskuma, et isik on usaldusväärne. Tema kontoväljavõtted on korras, krediidiregister briljantne. Tegelikkus on aga kaugel sellest. Siiski on vahe selles, et kui pettur korraldab petuskeemi, siis teeb ta seda hõlptulu saamise eesmärgil. Mina aga siiski võtsin laenu eesmärgiga tasuda teisi laene ja kasutada raha toidu ning kommunaalkuludeks, sest sissetulekud kulusid sõltuvuse rahastamiseks. Tol hetkel ei olnud mõttes kedagi justkui petta, vaid nn eluspüsimine. Nurka surutuna millegipärast alateadvus söödab ette mõtet, et sa oled suuteline neid laene tagasi maksma, kuigi tegelikult see polnud juba pikemat aega nii. Lõppkokkuvõttes petadki sa kõige rohkem iseennast.
Aga miks ma siis tunnen ennast nagu petis? Sellepärast, et ma käitusin valesti. Mul siiski on veel mingisugune südametunnistus. Selle mõttega pean ma iga päev elama, et olen kuritarvitanud teiste usaldust. 
Ka praegusel hetkel kui mul on juba tõsised raskused tasumisega, võin kindlalt väita, et minu eesmärk polnud kedagi tahtlikult petta. Ma soovin ka praegu need laenud ju tegelikult tagasi maksta. Kasvõi vähemalt selle osa mis ma olen laenanud. Siiski on see äärmiselt keeruline ja nõuab suurt pingutust. Iga samm sellel teel tundub ääretult vaevaline ja tulemust pole praktiliselt märgata, kuid ma loodan, et tänu sellele saan kasvõi natukene süümepiinu vähendada, sest teen omalt poolt kõik, mis võimalik, et jõuda lõpuks eesmärgini. Eesmärk hetkel ei olegi võlavabaks saada, sest selleni on veel väga pikk tee minna, kuid antud hetkel oleks soov saada kõikide asjadega sellisele kokkuleppele, mis võiksid osapooli enam-vähem rahuldada ning mul oleks võimalik neid kokkuleppeid täita. Usun, et see annaks tagasi teatud meelerahu ja näitaks ka minupoolset siirast soovi oma tehtud vigu heastada, sest pelgalt vabandust palumine siin ei aita.

Teisipäev, 12. jaanuar 2021

Postitus nr. 30

Täpselt 42 päeva tagasi kirjutasin ma selle blogi esimese postituse. Tõsi, avalikuks sai see alles küll mitu päeva hiljem. Ikka kaalusin päris põhjalikult enne kui otsustasin avaldada need postitused. Sest ma polnud kunagi midagi sellist teinud ja veel vähem sellesel teemal. Pealegi oli juba eelnevalt mitu selleteemalist blogi ja tundus, et äkki saab liiast. Täna kirjutan siis postituse järjekorranumbriga 30. Teades ennast ning vaadates enda kirjutamise ja eneseväljendusoskust, arvan, et see on üllatavalt suur number. Ühtlasi ma pole päris kindel, kas ja mis kujul ma selle blogiga jätkan. Miks? 

Kui ma neid postitusi kirjutama hakkasin, siis see oli minu jaoks omamoodi teraapia. Ma sain ennast väljendada. Panna kirja mõningaid mõtteid. Samuti andis see mulle tegevust, et hoida mõningaid teisi mõtteid eemal. Üks asi on seda valusat teekonda ise läbi elada, hoida enda sees, teine asi on see kõik panna sõnadesse ning paberile. Peamine eesmärk seda blogi kirjutades on olnud anda ülevaade eeskätt emotsioaalsest võitlusest. Pingetest mis kaasnevad kui on tehtud hulgaliselt valesid valikuid, otsuseid. Ma tundsin, et see on midagi, mida ma võiksin teha, mis oleks kasulik nii mulle kui ehk ka kellelegi teisele. Tekkis lootus, et kui ma väljendan ennast kirjalikult, siis see võitlus võiks olla kasvõi natukenegi kergem enda jaoks. Tõsi, kui ma alustasin selle blogiga, siis ma polnud veel päris kindel, mis mind ees ootab. Kuidas kujunevad läbirääkimised võlaandjatega. Kui suures ulatuses ma üldse suudan maksta kellelegi. Kuidas kujunevad mu järgnevate kuude sissetulekud jne. Kõik need erinevad asjad on mõjutanud postitusi. Neid emotsioone. Tihtilugu on postitus mis saab kirja pandud hoopis teistsugune kui see jutt mis mul mõtetes oli. Seepärast võib see tunduda isegi lääge kohati. Minu jaoks oli päris suur pingutus üleüldse sellega alustada, sest esiteks pole kirjutamine kunagi minu tugevaim külg olnud ja veel vähem sellisel moel. Samuti igasuguste emotsioonide väljendamine, veel vähem nende kirjapanek. 

Inimesed kes seda blogi on lugenud või loevad võibolla sooviksid rohkem saada informatsiooni juriidikast või laenudest põhjalikumalt. Ehk hoopis laenuandjatest. Nendega suhtlemisest. Võibolla informatsiooni konkreetsete firmade kohta, võrdlusi kes parem, kes halvem või hoopistükis midagi muud. Kui nüüd ausalt öelda, siis oleks millest kirjutada küll, aga ma põhimõtteliselt olen hoidnud sellistest teemadest, sest minu eesmärk pole siin kellelegi reklaami teha, kedagi kiita või halvustada. Tegelikult võiks ju iga laenuandja kohta teha eraldi postituse, aga mis ma sellega saavutaksin. Pole päris kindel, kas see oleks tee mida mööda ma sooviksin käia. Mingil hetkel ma küll mõtlesin, et võiks ju selliseid analüüsivaid postitusi teha, aga ma siiski pole soovinud seda. 

Kui ma nüüd võtan kokku selle aja mil ma olen seda blogi pidanud, siis valdavad mind tegelikult kahetised tunded. See ongi peamiseks põhjuseks, miks ma pole kindel kas ma tahan selle blogiga jätkata. Positiivne on kogu selle asja juures, et ma olen saanud palju kasulikku informatsiooni, mida ma võibolla muidu poleks suutnud kusagilt leida. Samuti olen saanud mõningast tagasisidet, arvamusi, mõtteid. Usun, et see kõik võib olla edaspidi suuremal või väiksemal määral kasuks. 

Aga nagu öeldakse, siis kõik pole kuld, mis hiilgab. Ma sisimas tegelikult lootsin, et kõiki neid mõtteid ja emotsioone kirja pannes on mul endal natukene kergem seda olukorda seedida. Et ma suudan mõelda tänu sellele analüütilisemalt. Kui ma loen seda, mis ma olen kirja pannud, siis suudan paremini toime tulla sellega ja lahendada mingisuguseid olukordi enda jaoks. Kahjuks see pole andnud sellist effekti, mida ma sisimas lootsin. Kui mingeid mõtteid või emotsioone kirja panen, siis ma teatud mõttes isegi elan neid rohkem läbi ja see on pigem negatiivne kui positiivne. Seega ma lootsin, et see blogi on nagu mingisugune eneseabiraamat mida ma iseendale kirjutan, aga siiski kahjuks pole päris nii läinud. Kas kogu see blogimise aeg nüüd päris pettumus on minu jaoks? Seda siiski mitte. Lihtsalt lootused olid veidikene kõrgemad. Ehk polekski pidanud nii palju lootma. Võibolla olen suutnud kellelegi teisele natukene inspiratsiooni või mõtteainet anda ja kui nii, siis on see päris suur asi. 

Seda kas see on hea lugemine millest ma siin kirjutanud olen või mitte teavad need, kes seda loevad, kõrvaltvaatajad. Samuti kas ma olen lugejate ootusi täitnud või mitte. Minu üllatuseks on igapäevaselt siin päris kena hulk lugejaid, mis on positiivne, et inimesed siiski selle vastu huvi tunnevad. Ausalt öeldes poleks uskunud, et minu lugu võiks kedagi eriti huvitada. Loodan, et päris pettumust pole oma kirjutistega neile siiski valmistanud, aga alati saaks paremini. Vähemalt ma ise tunnen seda. 

Mis puutub võimalikku blogimise lõpetamisse, siis võibolla ma jätkan võibolla mitte. Mul on praegu veidikene segased ajad, kus ma pean keskenduma endale. Pean suutma astuda järgmisi samme, et enda olukorda selgust tuua ja ehk teha mõne sammu ka olukorra paremaks muutmisele. Kahjuks seni pole see õnnestunud sellselt nagu ma oleksin soovinud. See tähendab, et blogimine võib jääda tahaplaanile. Kui keegi soovib siiski minuga suhelda, jagada soovitusi või nõuandeid, siis kirjutada võib endiselt ja emaili ikka loen ning vastan samuti.

Pühapäev, 10. jaanuar 2021

Tänan tähelepanu eest!

Kui palju võib inimene igasugust jama alla neelata enne kui ükskord kõrini saab ja üle ääre hakkab ajama? Ilmselt pole päris ühest vastust sellele küsimusele, sest see kõik on individuaalne. Ma ise arvan ennast olema üsna suure mahutavusega selle koha pealt. Küllap see on ka üks põhjus, miks ma olen suutnud oma sõltuvust ja rahalist olukorda ning kõike muud sellega kaasnevat oma kaasa eest varjata. Kõik see aeg sa neelad seda paska alla, kuid see ei kao kuhugile. See muudkui koguneb ja koguneb. Ning koguneb ka kõik muu, mis ei olegi otseselt seotud selle olukorraga. 

Tihtilugu on inimestel ka tülide põhjuseks see kui üks või teine pool on pikka aega kannatanud ja tundeid alla surunud ning siis ühel hetkel toimub plahvatus ja tänu sellele tekivad tülid. Ma olen enda kaasaga koos olnud nüüdseks peaaegu 10 aastat ning selle ajaga meil pole olnud mitte ühtegi tüli. Siinkohal ei ole põhjuseks see, et me nüüd surume kõike alla ja senimaani pole veel üle hakanud ajama, vaid me lihtsalt ei taha. Nii lihtne see ongi. Isegi kui mul viskab mõni asi üle, siis ma ei pea ju sellepärast kohe häält tõstma. Vahel on lihtsam vait olla, vahel alla anda, isegi kui tead, et sul on õigus. Mõnikord tuleb teha asju, mida ei tahaks teha või minna kohtadesse kuhu ei taha minna. Minu jaoks on tähtis, et mu lähedastel oleks hea.

Aga täna juhtus lõpuks ka minul see hetk, et kui niiöelda klaas sai täis ja hakkas üle ajama. Mitte, et meil kodus oleks mingisugune tüli tekkinud ja pealegi see polegi üldse minu kaasaga seotud, aga siiski. Viimane nädal on tegelikult olnud üks suur häda ja viletsus tegelikult. Jah, ma teadsin, et mul tuleb nüüd seda suppi süüa, mida ma kokku olen keeranud, aga kui sinna lisada veel hulgaliselt muid komponente, siis ühel hetkel lihtsalt ei suuda seda enam neelata. Minuga juhtus see täna. 

Tõsiselt hakkas see kõik kuhjuma nädala alguses kui sain need tasulised meeldetuletuskirjad postkasti. Päev hiljem hakkas tervis jukerdama. Käisin lastega kelgutamas ja vana spordivigastus hakkas tundma andma, mis hiljem osutus siiski natukene hullemaks kui alguses tundus. Järgmisel päeval sain teada, et üks väikene võimalus, (mis tundus nii kindel) natukene raha teenida siiski jääb ära. Lisaks teatas Google, et mu blogi pole piisavalt hea, et siia Adsense paigaldada. Eelmise aasta lõpus kandideerisin ka ühele teisele töökohale, kust tuli samuti eitav vastus. Aga no see mind eriti ei muserdanud, sest nagunii on suhteliselt raske mõnele teisele alale tööle saada kui oled eelnevalt 15 aastat sellisel alal töötanud, mille tööpõld pole kuigi lai. Eile sain siis aga veel ühe hoiatava emaili teatega, et varsti hakkab üks laenuandja minu lepinguid ülesse ütlema. Mõtlesin jälle, et ise olen süüdi. Ise võtsin laenu. Minu tehtud ja ma. Aga olgu, ma neelan kõik selle alla. Vot nii kõva mees olen. 

Siiski saabus täna kulminatsioon. Tegin siis oma selle kuu makseid. Panin väikese summa kõrvale, et jääks natukene elamiseks raha ja ülejäänud siis jagasin ära. Sel hetkel kui ma viimase ülekande olin ära teinud ja näinud kui palju mul veel puudu jäi, siis saabus see hetk, mida ma tegelikult ei osanud oodata. Minus tärkasid üheskoos nii meeletu viha kui kurbus. Ma panin arvuti kinni, tõusin püsti, panin jope selga ja kõndisin uksest välja. Kaasa ja lapsed jõudsid ainult küsida, kuhu ma lähen. Vastasin ühe sõnaga, et välja ning oligi kõik. Võin nüüd öelda, et tol hetkel sai minu klaas täis. Võib arvata, et tegelikult seda paska polegi nii palju, aga tol hetkel kuidagi oli. Kui ma väljas olin, siis mõtlesin, et kuidas seda jama nüüd küll nii palju korraga on. Miks ma hakkama ei saa. Olen ju varemgi igasugusest mudast välja roninud, miks ma nüüd ei saa. Tundsin end nagu lasteaialaps, kes küsib paljude asjade kohta miks nii ja miks naa. Siis saabus hetk, mil ma tundsin, et olen väsinud, kohe täiesti füüsiliselt väsinud. Tunne oli nagu oleks trenni teinud. Jäin seisma ja puhkasin. Pole päris kindel kaua ma seisin ühe koha peal, aga arvan, et oma 15-20 minutit. Ma polnud seda väga ammu teinud ja piinilik tunnistada, aga tol hetkel ma poetasin pisara. Seejärel hakkasin kodu poole tagasi kõndima.

Tulin koju tagasi, kaasa ja lapsed sättisid juba magama. Soovisin lastele head ööd, panin klapid pähe ja hakkasin neid postitusi kirjutama. Kunas ma ei ole suurem asi sõnaseadja, siis võtab mul aega, et piisavalt loetav tekst kokku panna, aga selline ta nüüd sai. Võibolla isegi liiga emotsionaalne, aga paraku selliselt ta mu seest hetkel tuli.

Olge terved!

Kohtumiseni!

Laupäev, 9. jaanuar 2021

Küsitluse kokkuvõte

Eelmisel nädalal sai siin omalt poolt tehtud pisikene küsitlus, mille võtaksin nüüd paari lausega kokku. Tagasiside oli üllatavalt positiivne. Koguni 95% kõigist vastanutest arvas, et peaksin jätkama selle blogiga ja nad on leidnud siit kasulikku lugemist. Samuti kõrged 85% vastanutest külastavad seda blogi regulaarselt, mis on samuti üllatavalt positiivne. Seega tänan kõiki vastajaid ja loeme selle küsitluse selleks korraks lõpetatuks.


Kolmapäev, 6. jaanuar 2021

Kas saladus hakkab päevavalgele tulema?

Kui ma eile oma postkastist tasulised meeldetuletuskirjad võlgnevuste kohta leidsin, siis mu kaasa märkas neid samuti. Õnneks polnud ümbrikul ühtegi lisamärget selle kohta, kes on saatja. Ma panin tol hetkel need taskusse ja rohkem sellest juttu ei olnud. Hiljem kodus alles ise salaja lugesin neid. Mu kaasa ei küsinud rohkem nende kohta ja ise ka ei nimetanud midagi. Õhtupoolikul aga hakkas mulle tunduma, et äkki ta kahtlustab midagi. Oli näha, et ta oli justkui tujust ära. Samas ei küsinud ta midagi ja eriti jutukas ka ei olnud. Vestlused olid pigem sellised jah ning ei vastustega. Ma ei julgenud ka ise hakata pärima, et kas midagi on valesti. Üritasin teha nägu, et kõik on suurepärases korras.

Iga päevaga on üha raskem ja raskem seda saladust hoida. Kahtlased telefonikõned, meilidega tegelemine ja nüüd veel kirjad postkastis. Mida päev edasi, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et eesriie on langemas ja kogu olukord päevavalgele tulemas. Eks see selline olukord ongi üks omamoodi näitemäng, milles minule on antud peaosa etendada. Samas võib ju näitleja hea olla, aga ka kui ikka päevast päeva pead üht kindlat osa mängima, siis ühel hetkel võib tekkida niiöelda üleküllus ja hakkavad vead sisse tulema. Teatud osa minus isegi loodab seda, et saaks selle lisakoorma oma õlgadelt ära, kuid teine pool kardab, et siis läheb olukord veel hullemaks ja ma teen sellega veel teistelegi haiget. Kuigi ma loodan mitte haiget inimestele teha, siis jään ikkagi realistiks ja tean, et lõpuks saavad inimesed haiget ikkagi, ainus mida ma veel loota võin on see, et saaks kasvõi natukene olukorda pehmedada.

Ma ei oskagi öelda kui palju kordi oma peas ma olen seda läbi mõelnud, kuidas sellest rääkida, millest alustada. Isegi hakkasin kirja panema, mida kõike ma siis öelda tahaks kui selle vestluse hetk on käes. Siiski ma endiselt ei tea kuidas seda jutuajamist alustama peaks. Vahel mõtlen, et võibolla oleks isegi natukene lihtsam jääda vahele ja siis küsimise peale selgitama hakata kui ise selle vestlusega algust teha. Igatahes eile oli mul tunne, et kuigi ta eriti välja ei näita, ta siiski on hakanud aimama, et midagi võib valesti olla. Kaldun arvama, et see päev, mil pean kõik ära rääkima ei ole enam mägede taga.

Teisipäev, 5. jaanuar 2021

Uuel aastal uue hooga

Sain siis ka mina täna esimesed tasulised meeldetuletuskirjad postkasti. Arvasin, et olen valmis selleks kui need saabuma hakkavad, kuid reaalsuses on see siiski hoopis teine tunne. Postkasti avades ja seal enda nimega nimega ümbrikuid nähes tekkis koheselt väike ärevustunne. Avades neid tegelikult ju ei tea, kuidas ja mida seal täpsemalt kirjutatakse. Jätab tegelikult ikka halva maigu juurde küll kui sellise kirja saad. Üks asi on e-mail, aga paberkandjal on ikka hoopis teine asi. Nüüd on hoopis teine tunne olla võlglane. Nagu kurjategija tunne on.

Eriti raskeks tegi olukorra veel see, et lapsed küsisid nende kohta. Pidin siis neile peenetundeliselt selgitama, et tegemist on issile saadetud dokumentidega. Seega järjekordne peatükk avatud raamatus "Jah, ka mina olen võlglane". 

Koheselt muidugi kirjutasin neile, et sain teate kätte ja andsin veelkord teada, et olen valmis nendega läbirääkimisi pidama, et olukorrale paremat lahendust leida. Hetkel siis ootan vastuseid. Elame näeme.

Esmaspäev, 4. jaanuar 2021

Räägime asjast

Ma kirjutan täna natukene teistmoodi postituse. Juba on hakanud harjumuseks saama, et kui kätte jõuab esmaspäev, siis igal pool meedias kirjutatakse jälle sellest, kuidas pühapäeval Tre raadios härrased Helmed riigi mainet kahjustasid ja kedagi süüdistasid. Aeg ajalt tuleb ette, et olen jäänud seda saadet kuulama. Ma küll ei lülita spetsiaalselt sellele kanalile, et seda saadet kuulata, aga kui olen olukorras kus parasjagu raadio käib, siis lülitan küll sellele saatele. Avaldaks ka siinkohal natukene oma arvmamust sellel teemal, sest meil on ju sõnavabadus.

Vanasti oli selline saade nagu Meelejahutaja, kus erinevad inimesed esitasid šketse. See pühapäevane raadiosaade on minu jaoks umbes sama meelelahutuslik. Iga kord kui seda kuulan, ajab see naerma. Kuidas saakski teisiti kui alati räägitakse saates, et see mida teised teevad on ikka täielik jama, aga see mida EKRE teeb, päästab maailma. Varsti võibolla pole enam riiki, keda selles saates poleks mainitud. Miks peaks seda juttu tõsiselt üldse võtma? Eriti veel välisriigi poliitikud. Vaevalt, et näiteks leedukad seda saadet kuulavad ja siis mõtlevad, et eestlased vihkavad neid. Mul on ka paar tuttavat leedukat, kas peaks nüüd vabandama nende ees? Omal ajal lubas Ansip Eesti viie rikkama riigi sekka viia, kõik naersid. Nüüd räägivad Helmed süvariigist, võime ka selle üle ju naerda. 

Härra peaminister ütles õigesti, et saatejuhte peaks kontrollima, et poleks lõvišokolaadi söönud. Iga kord kui ma seda saadet olen kuulanud, siis räägitakse sellest kuidas kõik meie riigis on hästi ainult tänu EKRE-le. Ajab ju naerma. Millegipärast aga nende reitingud on hakanud langema kui uuringuid uskuda. Aga tegelikult võiks kõik parlamendis olevad erakonnad teha oma raadiosaate. See oleks väga värskendav ja huvitav kuulamine. Pühapäeva hommikul kõik saated järjest. Hommikul kell 10 hakkad kuulama ja õhtuni välja. Õhtul veel kokkuvõttev saade, kes kõige parema saate tegi.

Seega ärge võtke seda kõike väga tõsiselt. Mehed teevad nalja ja samal ajal endale reklaami. Keegi ei keela ju samaga vastata. Igaühe oma asi, kuidas endale reklaami teha. Kuulake mõnikord seda saadet ja saate aru, millest ma räägin. Niiet härra Peaminister ja proua President, ärge muretsege, leedukate arvamust ja suhtumist meie riiki see saade ei mõjutanud.

Kaunist esmaspäeva!

Pühapäev, 3. jaanuar 2021

Mõttekoht ja küsitlus

Tabasin ennast täna mõtisklemas oma blogipidamise kohta. Seejärel võtsin ette ja lugesin kõik oma senised postitused põhjalikult läbi ja hakkasin analüüsima. Küsisin endalt. Kas mul ikkagi on seda blogi vaja pidada? Kas ma teen sellega rohkem kahju kui kasu? Kellele see tegelikult vajalik on? Kas mulle endale või hoopis nendele, kes seda loevad? Kas jätkata sellega või mitte?

Üritasin hakata vastama nendele küsimustele. Kui ma seda blogi kirjutama hakkasin, siis tundsin teatud vabanemist. Justkui saaks enda muret jagada. Öeldakse ju, et jagatud mure on pool muret. Mingist hetkest aga see polnud enam nii efektiivne kui alguses. Võibolla sellepärast, et olin justkui ära rääkinud, mis mind rusunud on. Mingi hetk tekkis tunne, et ma olen nagu kohustatud kirjutama mingi postituse, sest lugejad ootavad seda. Nagu oleks tegemist järjejutuga, et iga päev uus peatükk. 

Üha enam hakkasin otsima põhjuseid, miks ma peaksin üldse jätkama sellega. Teatud mõttes on ju tegemist minu isikliku looga, minu probleemidega. Miks ma peaksid seda üldse jagama. Ma peaksin seda hoopis häbenema. See on minu võitlus. Nendest küsimustest lähtudes koostasin väikese küsitluse, millele on kõik oodatud vastama. Link küsitlusele asub siin.

Laupäev, 2. jaanuar 2021

2021

Taaskord on siis uus aasta kätte jõudnud. Minu jaoks saabus aastavahetus seekord teisiti kui varasemalt. Ei mingeid mänguautomaate. Hoopis teised tegevused. Kuidagi teistsugune tunne on kui varasematel aastavahetustel. Ei oskagi kirjeldada, miks teistmoodi, aga kuidagi siiski on. See polegi nagu sellest, et ei mängi, aga miski oleks nagu muutunud. Elukoht on sama, inimesed minu ümber on samad, aga ma näen seda kõike teisiti kui aasta tagasi. Endiselt on hulgaliselt igasuguseid mõtteid peas keerlemas, kuid õnneks pole hetkel ükski neist negatiivse alatooniga.
Mõistlik oleks seada endale uueks aastaks eesmärke, mida saavutada. Eriti sellises olukorras nagu mina olen. Mõtlesin eile päris pikalt selle üle ja otsustasin, et ma ei sea ühtegi konkreetset eesmärki, mis puudutab mu võlgu. Miks siis? Aga sellepärast, et ma tõenäoliselt petaksin ennast ja eriti veel kui peaks tulema tagasilööke ja eesmärk jääb saavutamata. Kindel on see, et tagasilööke tuleb, kunas kogu see kompott on selline nagu ta on. 
Edaspidi hakkab olema üks samm korraga, üks päev korraga. Enne kui mingi samm on astutud, järgmist sammu ei planeeri, sest iga otsus võib hakata järgnevat mõjutama. Enamik kindlasti laidab sellise plaani maha, aga see on minu otsus. On see õige või vale, seda näitab aeg.
Homme lähen loodusesse pildistama, et veel akusid laadida enne kui uuel nädalal tuleb hakata taaskord erinevate asutuste ja inimestega suhtlema. Seega väikene vaimupuhkus veel enne tõsisemat tööd. Eks siis paistab, kas õnnestub olukorda parandada või mitte.


Head uut ja edukat aastat kõigile!