Kas tõesti jälle saaks laenu võtta?

Viimasel ajal olen jälle hakanud saama igasuguseid reklaamkirju mõningate krediidiasutuste käest. Kui varasemalt ma kustutasin need koheselt ära, siis viimastel päevadel on tärganud minus teatud uudishimu. Kas tõesti on võimalik jälle laenu saada? 

Kuigi mul pole tarvis hetkel laenu võtta, siis mingis mõttes on tekkinud sportlik huvi, kas tõesti olen ma jälle mõne laenuandja silmis krediidikõlbulik. Siinkohal täpsustan, et need asutused kes mulle reklaami on postkasti saatnud pole sellised kelle ees ma võlglane oleksin olnud. Need on sellised, kus ma olen registreerunud ja mõnest ka laenu võtnud, kuid mitte kõik. Samas vahepeal neid reklaame mulle postkasti ei tulnud, see hakkas juhtuma taas mõne kuu eest. Seega tekkis küsimus, et kas mul oleks võimalik taas laenu saada. 

Krediidiinfos olin ma tipphetkel ikka korralikult punases. See peaks ju igasugused laenuandjad koheselt eemale peletama. Pole kahtlustki. Samas sellest "tipphetkest" on möödas nüüdseks üle kahe aasta ehk selle aja jooksul ma oleksin olnud justkui eeskujulik kodanik. Samuti piisavalt suure sissetulekuga, mis peaks laenuandjatele justkui meeltmööda olema. 

Tekkis siis väikene huvi mul ikkagi. Otsustasin siis ühe laenuandja kodulehel sisse logida. Sealt ma võtsin kunagi ka ühe laenu, mille ma veidi hiljem tagasi maksin. Olgu öeldud, et vahepealsel perioodil ei tulnud mulle nende käest ühtegi kirja kuni see juhtus paar nädalat tagasi. Logisin siis sisse ja oh imet. Koduleht näitab mulle, et mulle pakutav krediidisumma on 3600 eurot. Uhke eksole. Tol korral kui ma nende käest laenu võtsin, siis oli minu krediidilimiit 1000 eurot kui õigesti mäletan. Seega vahepealsel perioodil on see märkamatult rohkem kui kolmekordistunud. Olgu veelkord täpsustavalt öeldud, et ühtegi taotlust ma ei teinud, kuigi teatud huvi oleks teha küll taotlus, et näha kas tõesti mulle antakse laenu. 

Ma hakkasin mõtlema, et kui sa mingites kohtades oled niiöelda registreeritud klient, siis mingisugused automaatsed postitused võivad ju olla, eeldusel et meiliaadress on nende listis. Samas kui ikkagi koduleht näitab niiöelda vaba krediidilimiiti on juba ehk teine teema. Võibolla nad teevad taotlusel mingisuguseid täiendavaid kontrolle veel, seda ei tea. Kuna ma aga laenu taotlema ei plaani hakata, siis seda ma ka teada ei saa. Küll aga üllatas mind aga see, et kaks aastat oli vaikus ja pakkumisi ei tulnud, siis ühtäkki see algas taas.

Väike vahekokkuvõte ja veelkord laenudest

Iga kuu 10. kuupäev on see masendav päev mil käes nn tasumise hetk. Aeg mil eelneva kuu jooksul teenitud töötasust suur osa hetkega pangakontolt haihtub. Peale seda kontoseisu vaadates tuleb ikka ahastus peale küll. Mõtted mida kõike saaks selle rahaga muud teha jne. Seejärel tavaliselt mõttes väike monoloog teemal “Ise oled ju süüdi” ning seejärel kokkuvõte, et enam pole midagi muuta ja tuleb edasi rühkida. 

Asjal on ka positiivsem külg. Peale seda kui kõik tasutud ja numbrid tabelisse pandud on aga näha, et jälle üks kuu vähem eesmärgini minna. Teekond on küll alles suhteliselt alguses, kuid siiski väikene samm jälle tehtud. Tabelist on hea vaadata kuidas number väheneb. Olenemata sellest, et suur osa sissetulekust ära antud, siis tabelist laenujääki vaadates on tuju natukene parem, et lisaks kontojäägi vähenemisele on ka võlasumma vähenenud. Veel numbritest rääkides, siis hetkeseisuga on minu laenujääk 45858,52 eur. Ehk pikk tee on veel minna.

Paari sõnaga veel laenudest. Eile jäin juhuslikult vaatama Kuuuurija saadet kus üks noor naine jutustas loo sellest kuidas ta sattus petturite ohvriks ja tänu sellele on nüüd suurtes võlgades. Taaskord tuli ilmsiks see kui kergekäeliselt kohati laenu antakse. Kogu selle saaga juures käis paratamatult ka mu enda allakäigu teekond taaskord silme eest läbi. Enda laenutaotlustele mõeldes, siis mingitel momentidel mul nii kergesti ei õnnestunud laenu saada. Seega jääb mulje, et olenemata sellest, et nendel teemadel on viimasel ajal räägitud, annavad laenukontorid veelgi kergekäelisemalt krediiti kui enne. Meele teeb muidugi eriti kurvaks see, et tänu sellele on raskesse seisu sattunud ka pereliikmed ja jääb vaid loota, et nad oma kodust tänu sellele ilma ei jää.

Reklaam

Ma olen nüüdseks olnud juba üsna pikka aega võlglane. Olen kokku puutunud inkassoga. Sattunud maksehäireregistrisse jne. Üheseõnaga krediidiasutuste silmis peaksin olema igati mustas nimekirjas. Selliseid asutusi pole muidugi palju kust ma oma "tipphetkel" laenu poleks võtnud, kuid mõned siiski on. Tundub, et need mõned vist ei tee taustauuringut või on siis masspostitused nii ükskõiksed, et pidevalt saan üha uusi laenupakkumisi. Mõnelt laenupakkujalt isegi lausa mitu korda nädalas. No ei teagi mida mõelda. Vahel on lausa kiusatus esitada taotlus, et näha mis vastus siis tuleb, kuid siiski pole hakanud seda seni tegema.

Mis puudutab reklaami, siis kohati pakub see veidike nalja, kuid kohati käib isegi närvidele. Sotsiaalmeedias on igal sammul laenureklaamid. Olgu, saan sellest aru. Suurtel otsingumootoritel ja sotsiaalmeedialehekülgedel on igasugused algoritmid, mis genereerivad reklaame, mida peaks mulle näitama ja seda ma eiran. Küll aga niiöelda otsepostitused mulle meili peale. Sellistelt pakkujatelt kust ma laenu pole võtnud. Jah, võibolla ma olen mõelnud proovida kunagi sealt laenu taotleda, kuid kindlasti ma pole pannud kuhugile linnukest, et peaks mulle pidevalt reklaami ja laenupakkumisi saatma. Ma arvan, et kui muidu tehakse kõik oma süsteemid automaatseks, siis võiks ka selles osas oma it-süsteeme parandada, et mõista, kellele ikkagi oleks mõistlik selliseid pakkumisi saata ja kellele mitte. Arvan, et mina pole hetkel kõige õigem inimene kellele oma pakkumisi teha ning usun, et ma pole ainus taolises olukorras.

Vastutustundlik laenamine

Mida tähendab vastutustundlik laenamine? Ilmselt tähendab see seda, et võttes laenu tuleb veenduda kas olla suuteline seda tagasi maksma. Aga kas on olemas ka vastutustundlik laenuandmine? On ikka. See tähendab ilmselt, et laenuandja on veendunud laenusaaja maksevõimes.

Mina kahjuks pole olnud vastutustundlik laenaja ja ilmselt on minusuguseid palju, kes selle tõttu on sattunud makseraskustesse. Mina ei süüdista enda hädades kedagi teist peale iseenda, sest kõik oma laenutaotlused ma olen ise teinud.

Aga kas laenuandjad käituvad alati vastutustundlikult. Sellele küsimusele on ilmselt raske vastata.

Mulle kirjutas hiljuti üks murelik kodanik, kes on samuti sattunud makseraskustesse. Seda lugu ma siinkohal rääkima ei hakka, sest tegemist on väga keerulise looga, küll aga võin öelda, et tema põhjused erinevad kardinaalselt minu omadest, kuid oma lugu rääkides pani ta mind mõtlema laenuandjate vastutustundliku käitumise üle. Siinkohal ma ei pea silmas ainult laenuandmist, vaid üleüldist käitumist laenuandja poolt. Iga laenuandja kodulehel on teavitus, et makseraskuste korral aidatakse lahendusi leida. Mis aga siis teha, kui makseraskustes kodanik soovib lahendust leida, aga laenuandja mitte? Kas selline käitumine on vastutustundlik? Selle kohta on igaühel oma arvamus.

Laenuandja nagu iga teisegi äriühingu eesmärk on teenida kasumit. Kõik saavad ilmselt sellest aru. Aga kas kasumi teenimise nimel ollakse valmis kõigeks? Ei tea. Alati kui keegi satub makseraskustesse, siis on süüdi laenusaaja, mitte laenuandja, sest vastu tahtmist kellelegi laenu anta. Veelkord toonitan, et mina laenuandjaid ei süüdista, et nad mulle laenu andsid ja ma nüüd võlglane olen ja ilmselt ei tee seda enamik võlglasi. Samuti ma kedagi ei halvusta, kuid siiski lugedes viimastel päevadel erinevat materjali, tekkisid paratamatult igasugused erinevad mõtted. Mõttekäigu lõpetuseks tahaksingi küsida, et kas võib olla olukordi kus siiski on osaline süü laenuandjal, olgu see siis tahtlik või mitte, et keegi võlaorjusesse satub? Ja kui nii, kas sellisel juhul peaks ka laenuandja võtma vastutuse?

Kokkulepped laenuandjatega vol 2

Lähtuvalt soovitusele ja vajadusele tegelesin sel nädalal erinevate laenuandjatega suheldes. Kunas olukord on jätkuvalt väga kehv, siis otsustasin saata kõikidele laenuandjatele kirja, kus tegin omapoolse pakkumise, mis oleks mulle jõukohane tasuda. Analüüsisin põhjalikult oma võimalusi ja siis tegin ka neile vastavasisulise pakkumise. Saatsin kõigile kirja, kus teatasin oma makseraskustest ning jäin vastuseid ootama. Oodatult polnud keegi minu pakkumisega nõus, kuid olin üsna kindel, et võib tulla hoopis nendepoolseid pakkumisi. Teeksingi nüüd kokkuvõtte selle kohta missuguseid pakkumisi mulle tehti.

Endiselt ühtegi nime ma nimetama ei hakka, et mitte kellelegi positiivset või negatiivset reklaami teha. Kokku saatsin kirjad kümnele erinevale laenuandjale. Siinkohal nüüd jagan gruppidesse vastused.

1. grupp: Maksepuhkused. Kümnest laenuandjast neli tegid pakkumise vormistada maksepuhkus. Pakuti nii põhiosa maksepuhkust kui täielikku maksepuhkust. Erinevad maksepuhkuse pakkumised olid 2-4 kuud.

2. grupp: Refinantseerimine. Üks laenuandja tegi pakkumise refinantseerimiseks. Kunas mul on nende juures mitu lepingut, siis tehti pakkumine need ühendada. Selle arvelt läheks kuumakse väiksemaks, kuid samas periood pikemaks.

3. grupp. Ei mingisugust pakkumist. Neli laenuandjat ei teinud mingisugust uut pakkumist. Nendest neljast laenuandjast kaks põhjendasid, et nemad selliseid kokkuleppeid ei sõlmi nagu ma neile välja pakkusin. Arusaadav. Suhtlus viisakas. Kõik korrektne. Üks laenuandja põhjendas viisakalt ei, kuid siiski lisas, et kui jätan maksed tasumata, lisanduvad viivised. Ja siis veel üks laenuandja, kes jättis mulle natukene ebaviisaka mulje. Minu viisaka päringu peale teatasid nemad, et pean ise suutma hinnata oma maksevõimekust ja nende poolt on juba maksegraafik ning andku ma teada, mil saan tasuda võlgnevuse.

4. grupp. Muud pakkumised. Üks laenuandja siis tegi märksa konkreetsema pakkumise. Pakuti, et võiksin tasuda enam-vähem selle summa mis ma välja pakkusin järgneva kuue kuu jooksul. Peale kuue kuu möödumist vaataksime uuesti minu olukorra üle ja teeksime siis uue otsuse.

Vot sellised lood siis suhtluses laenuandjatega. Ühtpidi ootuspärane, teistpidi üllatav.

Petis=mina?

Kunas mu enda unereziim ei kannata viimasel ajal mingisugust kriitikat, siis eile hilisõhtul kui pere juba magama oli läinud lugesin veel internetist uudiseid. Jõudes krimirubriiki ja lugedes järjekordselt selle kohta kuidas keegi kelleltki raha välja on petnud, tabasin ennast ootamatult mõtlemast, et kuidas ma siis ise parem olen kui need petturid. Vastus on, et ega väga palju polegi. Natukene põhjalikumalt selle peale mõeldes on ju selge, et ma olen tegelenud pettusega. Ma olen petnud väga paljusid. Laenuandjaid, oma lähedasi ja mis kõige olulisem, iseennast.

Juba võlgades olles uut laenu taotledes tegelikult on tegemist pettusega. See on nagu illusioon, esitada pilti, mida näha soovitakse. Ka illusionistid on teatud mõttes petturid. Inimesi pannakse uskuma asju, mis on justkui võimatud. Samamoodi on ju laenudega. Laenuandjad pannakse uskuma, et isik on usaldusväärne. Tema kontoväljavõtted on korras, krediidiregister briljantne. Tegelikkus on aga kaugel sellest. Siiski on vahe selles, et kui pettur korraldab petuskeemi, siis teeb ta seda hõlptulu saamise eesmärgil. Mina aga siiski võtsin laenu eesmärgiga tasuda teisi laene ja kasutada raha toidu ning kommunaalkuludeks, sest sissetulekud kulusid sõltuvuse rahastamiseks. Tol hetkel ei olnud mõttes kedagi justkui petta, vaid nn eluspüsimine. Nurka surutuna millegipärast alateadvus söödab ette mõtet, et sa oled suuteline neid laene tagasi maksma, kuigi tegelikult see polnud juba pikemat aega nii. Lõppkokkuvõttes petadki sa kõige rohkem iseennast.

Aga miks ma siis tunnen ennast nagu petis? Sellepärast, et ma käitusin valesti. Mul siiski on veel mingisugune südametunnistus. Selle mõttega pean ma iga päev elama, et olen kuritarvitanud teiste usaldust. 

Ka praegusel hetkel kui mul on juba tõsised raskused tasumisega, võin kindlalt väita, et minu eesmärk polnud kedagi tahtlikult petta. Ma soovin ka praegu need laenud ju tegelikult tagasi maksta. Kasvõi vähemalt selle osa mis ma olen laenanud. Siiski on see äärmiselt keeruline ja nõuab suurt pingutust. Iga samm sellel teel tundub ääretult vaevaline ja tulemust pole praktiliselt märgata, kuid ma loodan, et tänu sellele saan kasvõi natukene süümepiinu vähendada, sest teen omalt poolt kõik, mis võimalik, et jõuda lõpuks eesmärgini. Eesmärk hetkel ei olegi võlavabaks saada, sest selleni on veel väga pikk tee minna, kuid antud hetkel oleks soov saada kõikide asjadega sellisele kokkuleppele, mis võiksid osapooli enam-vähem rahuldada ning mul oleks võimalik neid kokkuleppeid täita. Usun, et see annaks tagasi teatud meelerahu ja näitaks ka minupoolset siirast soovi oma tehtud vigu heastada, sest pelgalt vabandust palumine siin ei aita.

Kiirülevaade rahast

Räägiks siis vahepeal natukene ka rahast. Sellel kuul siis asjalood sellised, et poolte laenuandjatega on kõik asjad kenasti ära klaaritud. Teise poolega on natukne segasemad lood. Kahega neist on mingisugused kokkulepped tehtud maksete osas, seega loodan, et sealt mingisuguseid lisasanktsioone hetkel ei rakendata. Veel kahe krediidiasutusega on läbirääkimised pooleli, võibolla õnnestub sealt ka mingi kokkulepe saavutada, aga isegi kui see juhtub, siis on sel siiski ainult lühiajaline mõju. Ühele asutusele on sel kuul tasutud osaliselt, lootuses, et parem pool kui mitte midagi. Konkreetseid summasid mul praegu siin välja tuua ei ole võimalik, sest kõik pole veel lõplikult paigas, aga kõikidest mu kuumaksetest moodustab hetkel tasutud summa umbes poole. Kui läbirääkimised peetud, siis tõenäoliselt tuleb midagi veel juurde tasuda niiet osa võib veel suureneda.

Nüüd tuleb veel eluks vajalikud kommunaalid tasuda ja siis vaadata palju jääb üle, et ka järgmisel kuul mingeid makseid teha. Teatavasti praeguse seisuga uuel kuul mingisuguseid sissetulekuid loota pole, seega tuleb kalkuleerida. Ehk õnnestub mõni väikene lisaots kusagilt genereerida, aga see oleks siis lihtsalt boonus. Arvestada ma sellega siiski ei saa. Selline siis oli kiirülevaade.

Elame päev korraga!