Head teed 2020!

Täpselt aasta tagasi ma poleks osanud iialgi ette kujutada, et aasta 2020 võib kujuneda selliseks nagu ta kujunes. Kui seda kõike peaks ühe lausega kirjeldama, siis võiks selle kohta öelda, et see oli nagu sõit ameerika mägedel. Kinnisilmi. Iial ei tea millises suunas on järgmine kurv. 

Aasta algus oli nii nagu eelnevad, palju vaba aega ja palju eurosid sai jäetud erinevatesse internetikasiinodesse. Kõik justkui läks samamoodi edasi nagu seni. Uued laenud teenindasid eelnevaid ja töötasu läks mängudeks, rumalas lootuses võita. Rong sõitis muudkui mäest alla.

Kuigi selliseid väiksemaid "pohmelle" oli mul varasemalt ka olnud, siis esimene suurem tuli kevadel. Kahjuks küll veel mitte lõplik, kuid esimest korda ma taipasin, et mul hakkavad otsa saama kohad, kust laenu võtta. See polnud küll veel lõpp, kuid korraks tekkis hirm, et kuidas nüüd edasi minna. Aga tundub, et inimene vist enne asjadest aru ei saa kui ikka päris lõplikult on põhi käes. Vähemalt minu puhul paistab see nii olevat. Päris põhja jõudmiseks kulus siiski veel mõned kuud. See hetk saabus suve lõpus. Siis ma sain aru, et nüüd on kõikide nende skeemitamistega lõpp. Teatud mõttes tekkis kurjategija tunne. Oleks justkui millegagi vahele jäänud ja süüdi mõistetud ning tuleb hakata karistust kandma. Miski minu sees on selle üle õnnelik, mitte nende võlgade pärast, aga sellepärast, et see põhi kätte jõudis. Sel hetkel jõudis rong justkui sirgele teele.

Sellest hetkest kui see pauk minu jaoks käis, pole miski enam endine. Siis ma sain esimest korda aru, millega ma hakkama olen saanud. Paanika, hirm ja teadmatus said peamisteks märksõnadeks järgneval perioodil. Mis siis edasi toimus. Esimese hooga ei osanud ma midagi erilist peale hakata. Ei mingisugust plaani. Ma küll teadsin enam-vähem suurusjärku, palju mul võlgu on, kuid põhjalikku ülevaadet sellest polnud. Mingisugust plaani blogi pidama või midagi sellist mul polnud isegi mõttes. Ma küll olin natukene uurinud juba võlgade maksmise kohta, kuid seda väga pinnapealselt. 

Aga siis sügisel ilmus Delfis artikkel, et üks võlglane hakkas blogi pidama. Koheselt tekkis huvi selle vastu. Teatud mõttes oli see silmi avav. Esimest korda tekkis arusaam, et ma polegi ainuke, kes sellisesse olukorda sattunud. Sellest hetkest alates sai tõsisemalt oma numbritele ja olukorrale otsa vaadatud. Tekkis justkui motivatsioon sellele olukorrale vastu seista. 

Blogi pidamise mõte tuli veelgi hiljem. Asjadega ummikusse jõudes justkui alateadlikult hakkad otsima mingisugust väljundit. Tahaks nagu kuidagi ennast väljendada, oma mõtteid välja öelda. Võttis ikka päris pikalt aega enne kui niiöelda mõttest teostuseni jõudsin. 

Praeguseks hetkeks olen omadega jõudnud punkti, kus olen rahu teinud oma olukorraga. Vaatan võlgadele otsa hoopis teise pilguga kui ma tegin seda kevadel. Nüüd olen punktis, kus mul on ülevaade. Samuti on mul nüüd eesmärk. Ma tahan saada ühel päeval võlavabaks. Milline see teekond välja näeb, seda veel ei oska öelda, aga vähemalt on mul nüüd ülevaade. Mul on mingisugused võimalused olukorra lahendamiseks. Ma olen aru saanud, et sellest on võimalik välja tulla, ükskõik siis millist teedpidi. Viimastel kuudel olen omandanud hulgaliselt lisateadmisi erinevatest võimalustest kuidas võlgadega tegeleda. Ja mis kõige tähtsam, mul pole soovi mänguautomaatidel mängida. Kui varasemalt kulus palju vaba aega mängimisele, siis nüüd olen ma saanud teha palju muid asju, mis varasemalt jäi tegemata. Pildistamine, lastega mängimine, rabamatkad ja palju muudki on saanud uue tähenduse minu jaoks.

Kokkuvõtvalt tahan öelda aitäh Delfi artikklile, et see mind viis Võlglase blogini. Aga veel suurema tänu Võlglasele endale, kes andis mulle niiöelda selle esimese tõuke ennast tõsisemalt käsile võtta. Aitäh! 

Ma siiralt loodan, et mõtetest millest kirjutan on abi kasvõi ühele keerulises olukorras olevale inimesele, et muuta oma elu paremaks. Teadmine, et oled saanud kellelegi abi osutada, annab ka endale jõudu ja lisamotivatsiooni edaspidiseks.

Loodetavasti saan hiljem öelda, et aasta 2020 on teatud mõttes murranguline. See on küll olnud keeruline aasta igas mõttes, aga siiski teatud mõttes kasulik. Saan siit kaasa võtta uusi teadmisi, kogemusi ja palju muudki. Ehk õnnestub siit keerata see ameerika raudtee tõusu suunas.

Uuel aastal uue hooga. Võitleme edasi!

Abi ning eesmärk

Jõulud selleks korraks siis läbi jälle. Kõik oli samamoodi kui eelnevatel aastatel, kuid ühe väikese erinevusega. Sel aastal oli mul võlgasid rohkem kui varasematel aastatel, küll aga olen ma nüüdseks omale selgeks teinud, mis olukorras ma tegelikult olen. Õnneks suutsin pühad mööda saata selliselt, et eriti olukorrale ei mõelnud ja nautisin perega olemist. Aga see selleks.

Minu käest küsiti, et miks ma hakkasin seda blogi pidama. Kas minu eesmärk on otsida kaastunnet või abi? Kas ma hakkasin blogima selleks, et saada finantsabi nagu teised blogijad seda on saanud? Ning kas abipakkumise korral võtaksin seda vastu? Lugejale ja kõrvaltvaatajale võib see tundudagi nii, et otsin finantsabi. Võimalik, et ise kõrvaltvaatajana mõtleksin samuti nii. Finantsraskustes inimene võib ju olla kõigeks valmis, et enda olukorda kuidagi moodi parandada, eriti selline, kes on sõltuvuste tõttu sattunud raskustesse. 

Aga see ei ole minu eesmärk. Esmane mõte kui ma seda blogi kirjutama hakkasin, oli lihtsalt eneseväljendus. Ma tahtsin lihtsalt panna kirja, mida ma tunnen ja kuidas ma mõtlen. Ma ei teinud seda blogi kohe alguses avalikukski, sest ma polnud kindel, kas ma seda soovin. Jah, pärast avalikuks tegemist ma mõtlesin siia lisada Google Adsense programmi, et reklaami pealt midagi teenida, seda ma tõesti ei salga. Seega vastus küsimusele, kas mu eesmärk oli annetusi koguma hakata, siis vastus on ei. Kas eesmärk on panna inimesi mulle kaasa tundma, et selles olukorras olen? Vastus on ei. Küsimusele, mida ma teeksin kui keegi abi pakuks, ühest vastust ei ole. Siinkohal ütleksin, et see oleneks ilmselt sellest, millist abi pakutakse, sest abi võib olla väga erinevat. Loodetavasti said nüüd need küsimused vastatud ning edaspidi sellistele küsimustele eraldi kellelgi vastama ei pea hakkama. Pea püsti ja edasi!

Töö, töö, töö

Kirjutaks täna hoopiski teistsuguse postituse. Räägin jälle puhtalt selle põhjal, mida ma ise olen näinud ja kuulnud. Ei hakka konkreetselt kedagi süüdistama, aga lihtsalt mõned näited, missugust suhtumist on kogetud. Kindlasti võiks kirjutada ka vastupidiseid näiteid sellele, millest mina kirjutan, sellepärast ongi see postitus lihtsalt kõrvaltvaataja pilgu läbi hinnagu andmine ühele konkreetsele näitele tuginedes. Nimelt ma räägin nüüd tööle kandideerimisest.

Siin blogis olen põgusalt maininud, et mul on ka lapsed ja elukaaslane. Elukaaslasest pole pikamalt rääkinud ja kunas tema pole minu hädades süüdi, siis ma ei näe ka põhjust temast eriti rääkida. Selle postitusega aga pisut siiski räägin.

Kui me hakkasime koos elama, siis mu elukaaslane leidis endale üsna hea töökoha. Mu kaasal on kõrgharidus ja töökoht oli ka õpitud alal. Ainus miinus oli selle juures see, et tal oli tähtajaline tööleping. Mõne aja pärast tuli uudis, et oleme esiklapse ootel. Elukaaslane käis tööl peaaegu kuni sünnituseni ja peale seda algas emapuhkus. Selle aja jooksul tema leping lõppes ja seda ei pikendatud. Enne kui emapuhkus lõppes tuli uudis, et saame ühe lapse veel. Aga see selleks. See oli nn sissejuhatus.

Tegelikult tahan rääkida sellest, mis hakkas pärast toimuma kui mu elukaaslane hakkas mõtlema taas tööle minekust. Kunas päris mitu aastat oli möödas sellest kui ta oli koduseks jäänud, siis tuli alustada niiöelda algusest. Ta mõtles, et lisaks tavalisele internetist leitud töökuulutustele kandideerimisele läheb ja võtab ennast ka Töötukassas arvele. Ehk on ka seal mingisuguseid pakkumisi ja võibolla saab ka mingisuguseid täiendkoolitusi kunas vahepealsest töölkäimisest on tükk aega möödas.

Aga need kogemused, mida mu kaasa edaspidi sai, võtavad ikka meele mõruks küll. Riigitegeleased räägivad kogu aeg, et iivet on vaja tõsta ja riik toetab jne. Tõesti, emapalk on väärt asi, aga oluline on ka see, mis pärast saab. Kohati jääb mulje, et kui sul on lapsed, siis on see nagu mingi puue. Päris mitmel juhul küsiti mu kaasa käest esimese asjana, kas Teil on lapsed, mitu neid on, kui vanad. Kas Teil on korralik tugisüsteem, et vajadusel lapsi hoida jne. Ja seda ei küsi ainult eraettevõtjad, vaid ka Töötukassa ametnik. Kunas lasteaias on nii, et kui laps juba köhatab kergelt, siis öeldakse kohe, et jätke koju ja tooge siis kui kõik on korras. Ja väikeste lastega paraku on nii, et väikesed köhad-nohud on tihedad külalised, seega peab olema kogu aeg keegi, kes on vajadusel suuteline lapsi hoidma. Aga kui ütled, et sul selliseid inimesi pidevalt ümber pole, siis vaadatakse sind nagu pidalitõbist ja sisuliselt on jutt lõppenud. Kui sult niimoodi uuritakse pidevalt, siis tekibki teatud trots juba. Pidevad eitavad vastused viivad motivatsiooni ja meeleolu sisuliselt nulli. Mida siis teha, kas valetada? Pole nagu ka mõtet, sest varem või hiljem tuleb see välja.

Samuti siis töötukassa suhtumine. Kõik need asjad välja uuritud, millest ma kirjutasin, siis otsustas elukaaslane uurida, et ehk soovitab Töötukassa mingisugust ümberõpet või täiendkoolitust, mis aitaks laiendada võimalusi töökoha leidmiseks. Aga ei. Öeldi ainult, et kui leiate koha, kus Teilt nõutakse mingisugust lisaoskust, ning kui selle omandate, siis saate kindlalt tööle, tulge, andke teada ja me saadame Teid koolitusele. Äge, eksole. Lisaks soovitati minna kuhugile vabatahtlikuks. Aga see oli ka kõik. Rohkem mitte ühtegi soovitust või pakkumist. Jah, see on küll tore ja vabatahtlikuks minemine on üllas tegevus ning võimalusel seda tulekski teha, aga paraku see tegevus ei maksa arveid. Kunas minu töö sisaldab pikki tööpäevi, kohati metsikuid ületunde ja vahel ka ootamatuid töölähetusi, siis on lastega tegelemine jäänud kahjuks rohkem elukaaslase õlule. Sellest tulenevat ka tööotsingutes kriteerium, et võimalik lapsi lasteaeda viia ja tuua. Kunas meil puudub selline tugisüsteem, kes vajadusel oleks kohe võtta, siis oleks mu kaaslasel raske vastu võtta tööd, mis eeldab vahtustega käimist. Võiks ju öelda, et alati on võimalus lapsehoidja palgata, aga see siiski eeldaks jällegi sellist sissetulekut, et see oleks majanduslikult otstarbekas. Lihtsalt tööl käia, et palk kellelegi teisele ära maksta poleks ka kuigi mõistlik. Lõpuks mu kaaslane loobuski, sest pidevad eitavad vastused ja negatiivne suhtumine lihtsalt võtsid tahtmise ja lootuse üritada. Kui lapsed suuremad, siis saab teha uue katse. Käed rüpes mu kaasa siiski ei istu ja mõningad tegevused talle siiski mingit sissetulekut võimaldavad (küll mitte regulaarset).

Miks ma sellest kirjutan? Lihtsalt sellepärast, et rääkida suhtumisest, mis kohati valitseb, mitte ainult erasektoris, aga ka riigiasutustes. Riigiasutusest eeldaks siiski natukene teistsugust suhtumist, sest nagu ma aru saan, on Töötukassa eesmärk aidata inimesi tööle, mitte hoida neid sealt eemal. Ma ei taha sellega üldistada, et igal pool nii on, aga kahjuks minu kaaslane seda koges ja mitte ainult ühe korra. Ma siiski loodan, et enamikel juhtudel on on asjaolud hoopis vastupidi.

Pensionireform

Kuigi palju on räägitud ja kirjutatud sellest pensionireformist otsustasin siiski kirjutada ka omalt poolt paar rida. Selle kohta on kirjutatud, et nüüd on võimalik inimestel raha välja võtta ja võlgasid ära maksta ning mis seal salata, olen ka mina nende hulgas, keda saaks see väljavõetav summa natukene aidata. Kogu selle loo juures on aga minu puhul väike konks. Kunas raha väljavõtmise avaldusest reaalse raha kättesaamiseni on päris mitu kuud, siis olengi teatud mõttes dilemma ees. Kas uuel aastal esitada avaldus või mitte. 

Miks ma kahtlen? Aga sellepärast, et ma pole kindel, et kui ma jätkan praegusel kujul oma võlgadega majandamist, siis ma pole kindel, et ma suudan niikaua kohtutäitureid vältida kui pensionirahade väljamaksmine kätte jõuab. Sellisel juhul puuduks mul endal otsustusvõime, kuidas seda raha kasutada. Seega antud hetkel ma kaldun selles suunas, et mitte kiirustada seda avaldust esitama. Nagu ka televiisoris jooksvas reklaamis teatatakse, siis avaldust lõpetamiseks saab esitada igal hetkel. Niiet võtan sellel rindel esialgu rahulikult.

Loodan, et uuel aastal õnnestub tekkinud olukorrale leida mõni parem lahendus kui see millega praegu tegelen. Kahtlen, kas minu praegune tegevus on pikas plaanis kuigi jätkusuutlik. Uuel aastal uue hooga kogu kupatus uuesti lahti võtta ja siis hakata edasi tegelema. Selleks aastaks on niipalju makstud kui võimalik ja loodetavasti mingisugust suurt kisa kellegi poolt selle aasta numbri sees ei tule, siis kavatsen laenude teemal stressitaseme hoida pühade perioodil nii madalal kui võimalik.

Mõni sõna laenudest

Räägiks paari sõnaga laenupakkujatest. Rõhutan, et ei tee siin postituses kellelegi reklaami ja seega jätan kõik nimed nimetamata. Samuti lähtun siin pelgalt iseenda kogemusest. Vaadates oma laenulepinguid, siis võin öelda, et päris mitmed neist on selliselt võetud, et konkreetselt tol hetkel mul polnudki otseselt raha vaja. Miks ma siis aga lepingud sõlmisin. Kohe selgitan. 

Näide 1. Login sisse internetipanka ja näen. Teile on pakkumine. Võtan siis lahti ja näen, et Teile on koostatud väikelaenupakkumine summas xxx. Muud ei ole vaja teha kui allkirjastada. Loomulikult saan aru, et keegi teine minu eest seda laenu ei võta, aga tol hetkel olid mul juba mõned suurema intressiga laenud ja seega mõtlesin, et hea võimalus refinantseerida. Mõeldud, tehtud.

Näide 2. Rahulik õhtu kodus. Korraga saabub email. Võtan lahti ja loen. Personaalpakkumine teile: pakume väikelaenu teile summas xxx. Lepingu sõlmimiseks logige sisse iseteenindusse. Kunas intress tundus madalam ja kuumkse väiksem kui mõne teise laenu oma, siis jällegi põhjus sama, saab refinantseerida. Mõeldud, tehtud.

Näide 3. SMS, teie krediidkontol on vaba raha xxx. Jälle võimalus kasutada, olgugi, et võibolla ise ei tule selle pealegi, et sealt midagi juurde võtta, sest viimati sai ju limiit täis. Paraku tulevad sellised pakkumised lausa kandikul ja kui olukord on juba kehv ja pea veel ei lõika, siis langedki neisse lõksudesse.

Kokkuvõtteks: Sellel nädalal olen saanud 2 sms-i ja ühe meili, kus pakutakse laenu. Summa kenasti kirjas taotlemiseks. Seda kõike olukorras, kus ma olen osadele laenuandjatele juba võlgu. Jah, ma pole küll veel maksehäireregistris, kuid siiski. Pidevalt pakutakse. Tänu sellele ongi kehvemas seisus inimesi lihtne konksu otsa võtta ja tirida neid veelgi sügavamasse sohu. Saab muidugi väita, et keegi ei sunni kedagi ühtegi laenu võtma, aga teatud seisundis inimesi on lihtsalt kergem selleks suunata. Õnneks mina olen tänaseks päevaks sellest aru saanud ja uusi laene ei võta, aga kui palju võib tegelikult olla neid, keda selliselt lõksu meelitatakse. Kuivõrd õige selline teguviis on, võib igaüks ise otsustada.

Kiirülevaade rahast

Räägiks siis vahepeal natukene ka rahast. Sellel kuul siis asjalood sellised, et poolte laenuandjatega on kõik asjad kenasti ära klaaritud. Teise poolega on natukne segasemad lood. Kahega neist on mingisugused kokkulepped tehtud maksete osas, seega loodan, et sealt mingisuguseid lisasanktsioone hetkel ei rakendata. Veel kahe krediidiasutusega on läbirääkimised pooleli, võibolla õnnestub sealt ka mingi kokkulepe saavutada, aga isegi kui see juhtub, siis on sel siiski ainult lühiajaline mõju. Ühele asutusele on sel kuul tasutud osaliselt, lootuses, et parem pool kui mitte midagi. Konkreetseid summasid mul praegu siin välja tuua ei ole võimalik, sest kõik pole veel lõplikult paigas, aga kõikidest mu kuumaksetest moodustab hetkel tasutud summa umbes poole. Kui läbirääkimised peetud, siis tõenäoliselt tuleb midagi veel juurde tasuda niiet osa võib veel suureneda.

Nüüd tuleb veel eluks vajalikud kommunaalid tasuda ja siis vaadata palju jääb üle, et ka järgmisel kuul mingeid makseid teha. Teatavasti praeguse seisuga uuel kuul mingisuguseid sissetulekuid loota pole, seega tuleb kalkuleerida. Ehk õnnestub mõni väikene lisaots kusagilt genereerida, aga see oleks siis lihtsalt boonus. Arvestada ma sellega siiski ei saa. Selline siis oli kiirülevaade.

Elame päev korraga!

Mõtisklus

Täna hommikul lugesin siis järjekordset postitust Appi, ma olen võlglane blogist, pealkirjaga "What goes around, comes back around. Lõpetades selle lugemise, suundusin oma igapäevasele jalutuskäigule (ma lihtsalt pean vähemalt korraks iga päev toast välja saama, et pead tuulutada ja mõtteid koondada) ning hakkasin päris põhjalikult siis mõtlema selle peale, et kas olukord kuhu ma nüüd sattunud olen, on siis see niiöelda minu "comes back around". Pikalt möödunud meenutades ja tehtud analüüsides jõudsin järeldusele, et ju see siis niimoodi ongi. Targemad inimesed ütlevad, et ükski heategu ei jää karistuseta. Ma ei taha siinkohal väita, et ma olen oma senise elu jooksul palju head teinud, kuid samas ei ole ma ka kellelegi tahtlikult midagi halba teinud. Ma olen alati tahtnud anda endast parima, et minu lähedastel oleks kõik võimalikult hästi. Tööalaselt üritan asjad alati korras hoida ning oma senise töökaigu jooksul julgen väita, et olen oma erialal üsnagi arvestatav spetsialist. 

Oma esimese töökoha sain ma juba siis kui ma olin 14. Koolivaheajal tööd tehes sain niiöelda esimesed ristsed ja sellest ajast alates tegin igal suvel tööd kuni selle hetkeni, mil läksin esimest korda püsivalt tööle. Tean hästi mida tähendab töö tegemine.  Sellest hoolimata langesin sellesse lõksu, milles nüüd end igapäevaselt leian. Ju see siis oli millekski vajalik mulle. 

Mis puudutab heategevusse, siis lastega seonduv teeb alati meele härdaks. Augusti lõpus kui televiisorist näidati Pardirallit, siis juhtusin ka mina seda koos lastega vaatama. Lapsed küsisid minult, et kuidas need pardid kõik sinna saavad ja siis ma pidin neile seletama, et kui annetada raha, siis saab selle eest pardi numbri jne. Selle peale vanem laps küsis, et "issi, kas sina ka annetasid"? Sel hetkel tahtis küll silm märjaks minna, aga sellest hoolimata ütlesin lapsele, et annetasin küll ja võtsin telefoni ning helistasin ekraanil olevale numbrile. Hoolimata sellest, et tol hetkel oli mul juba finantsiliselt keeruline aeg, siis tol hetkel tundus see kõige õigem tegu olevat. Ma ei taha öelda, et see oleks nüüd mingi lunastuse otsimine enda tegudele või, et kui nüüd ise natukene head teen, siis olen justkui heategija, samuti ei oota ka kellegi teise arvamust, et see võlgnik tahab end nüüd paremast küljest näidata. Kas alati peab olema mingi tagamõte? Mõne arvates võibolla peab. Õnneks või kahjuks mina nende hulka ei kuulu. 

What goes around, comes back around võiks öelda minu tegudele, aga mismoodi see peaks olema neile haigetele lastele. Nemad ei ole ju midagi valesti teinud, et neile peaks see kuidagi tagasi tulema. Tol hetkel kui ma selle annetuse tegin, mõtlesingi täpselt nii, et milles need lapsed süüdi on. Võib ainult oletada kui raske nendel on. Mina olen oma hädades ise süüdi, sest olen käitunud valesti, aga nemad...

Kokkuvõtvalt on järelikult minule hetkel osaks saanud situatsioon mulle millekski vajalik. Mida külvad, seda lõikad. Eks ma pean selle oma jaoks veel põhjalikumalt välja mõtlema, mida see mulle õpetab. 

Häbi ja meeleheide

Aeg ajalt võib meediast leida lugusid inimestest, kes on kedagi petnud või kellelegi võlgu jäänud, kuid sellest hoolimata jääb mulje, et nad elavad edasi justkui poleks midagi juhtunud. Mõnikord isegi kordavad seda. Teatud mõttes ma kadestan neid inimesi. Mitte neid, kes on kellelegi liiga teinud, aga neid, kes on võlgades, aga nad ei hooli sellest. Neil on ükskõik ja nad elavad oma elu rahulikult edasi. Kui saaks ka ise ükskõikseks enda olukorras jääda. Jah, üks asi on teha nägu, et kõik on korras, teine asi on aga see, mis toimub tegelikult. 

Kõige suurem asi selle juures häbitunne. Viimase paari päeva jooksul on mulle helistanud mitu laenuandjat. Nendele kõnedele vastamine on tõeline piin. See meeletu häbi. Sa arvad, et oskad oodata seda kõnet ja tead, mida nad küsivad, kuid hetk, mil see kõne tuleb, siis ei ole sa selleks tegelikuklt üldse valmis. Ma ei oska neile midagi öelda, sest mul on lihtsalt nii piinlik. Vastata küsimusele: miks te maksta ei saa? Kas teil on mujal veel kohustusi? On teil lisasissetulekuid? Kas keegi saab teid aidata? Jne. No ei oska neile küsimustele poliitilselt korraktselt vastata. Vahel on tunne, et tahaks kõik ausalt ära rääkida, kuid ei saa. Täna ma teadlikult ei vastanudki ühele kõnele, sest mul lihtsalt oli nii piinilik. Ma ei oleks suutnud tol hetkel piisavalt adekvaatselt suhelda inimesega. Samal ajal tuleb ju seda kõike ka varjata kaaslase eest. Iial ei tea, mis hetkel võib see kõne tulla. Kui see tuleb hetkel, mil sa oled koos perega, siis on sisuliselt võimatu sellele vastata ilma, et reedaksid enda olukorra. Ka see on probleem. Lõpuks taandub see kõik ikkagi häbitundele. Meeletult piinav tunne, et kuidas ma sain niimoodi käituda. Ennast sellisesse olukorda panna. Ja see häbitunne vaheldub meeleheitega, sest olukord tundub väljapääsmatu. Mida aeg edasi, seda raskemaks see kõik muutub. See kõik on nii rusuv tunne, et seda on võimatu sõnadesse panna. 

Lisaks kõikidele teistele on häbi ka enda ees. Umbes aastat kümme tagasi kui ma oleksin kohanud sellises olukorras inimest nagu mina, oleksin ma tõenäoliselt mõelnud, et "vaata millne jobu, üldse ajud ei tööta, et niimoodi käitus". Nüüd vaatan peeglisse ja ütlen, et seal see jobu ongi. 

Kõige selle koorma all on tegelikult kohutavalt raske elada. See võlasumma ei olegi see kõige raskem selle asja juures, vaid justnimelt see vaimne pool. Teadmine, et sul puudub täielik kontroll olukorra üle. Mure sellepärast, mis saab homme. Aeg ajalt üritan ennast lohutada sellega, et kindlasti on võimalik leida sellest olukorrast väljapääsu, kuid see on siiski vaid hetkeks. 

Mida siis teha, kuidas olla või käituda selles olukorras? Eks igaüks teeb seda ilmselt isemoodi. Olen kindel, et mõni hakkaks jooma, mõni sööks tablette, pöörduks kellegi poole abi saamiseks, räägiks sõpradele/perele. Üht ma luban. Uue aasta alguses kui pühad on möödas, üritan ma ennast kokku võtta ja rääkida ära oma elukaaslasele, mis olukorras ma olen.

Vahekokkuvõte

 

Laenuandja 1	12556,43	326,20	12556,43	100,00%
Laenuandja 2	7750,00	181,40	7126,71	91,96%
Laenuandja 3	1400,00	41,68	1050,93	75,07%
Laenuandja 4	5000,00	124,41	4830,86	96,62%
Laenuandja 5	5100,00	121,22	4725,30	92,65%
Laenuandja 6	12760,00	413,60	11440,40	89,66%
Laenuandja 7	8289,00	288,37	7297,90	88,04%
Laenuandja 8	1342,42	57,55	1292,61	96,29%
Laenuandja 9	1000,00	35,86	970,37	97,04%
Laenuandja 10	4000,00	210,00	4000,00	100,00%
Laenuandja 11	800,00	32,00	740,10	92,51%
Kokku:	59997,85	1832,29	55291,51	92,16%

Selline on siis minu "laenuportfell". Punasega märgitud on kriitilises seisus, kollasega vähemkriitilised.

Pankrot

Käisin väikesel jalutuskäigul, et pead tuulutada ja mõtteid seada ning ootamatul kombel juhtusin kokku ühe vana tuttavaga. Pole temaga sellised sõbrad, kellega regulaarselt suhtleks, aga kui näeme, siis teretame. Me elame üldse erinevates piirkondades, kuid üllataval kombel juhtusime täna kokku. Kunas tal oli aega, seoses mingi kohtumisega, siis sai tehtud ettepanek veidike juttu ajada, vanade aegade meenutuseks.

Nii muuseas läks jutt siis praegusele olukorrale ja seoses sellega ka majandusele ja rahale. Ta küll ei tegutse finantsalal, aga ma siiski tean, et tal on päris hea nina selle peale kui saab kuidagi raha teha. Kuidagi jutu jätkuks uurisin siis ääri-veeri, et mis tema teeks siis kui oleks sellises olukorras, kus võlad üle pea kasvanud. Minu üllatuseks hakkas ta sel teemal päris pikalt arutlema. Panen siis siia kirja, kuidas tema analüüsis sellist situatsiooni.

1. Ta lähtus samuti kohustuste ja sissetulekute kaardistamisest. Lisaks ütles ta, et pane esimese asjana kõrvale see raha, mis elamiseks on vajalik.

2. Arvas, et tema vaataks, kas on eluasemelaen või kinnisvara, mida saaks tagatiseks panna või halvema stsenaariumi korral kohus arestida.

3. Pere. Kas ja palju on lapsi.

Kui ma täpsustada palusin, siis ta hakkas põhjendama, mida tema teeks. Ta rääkis, et kui peaks olema olukord, kus igakuiseid kohustusi on rohkem kui sissetulekuid, siis tema mõtleks eraisiku pankroti peale. Küsimuse peale, miks, ta selgitas veel. Ta arvas, et sellises olukorras jõutakse varem või hiljem sügavamale võlgnevusse ja tema hinnangul oleks lihtsam endal teha pankrotiavaldus. Ta rääkis, et kui juba selline kehv olukord, siis enamik sissetulekust kulub nagunii võlgade katteks, lisaks veel pidev peavalu maksetega, regulaarsed telefonikõned, meilid, sõnumid, mis ajavad veel rohkem närvi.

Samas kui sellist vara pole, mida oleks oht kaotada, siis võiks taotleda pankroti. Sekeldusi on küll ilmselt omajagu, aga kui peaks õnnestuma, siis edasine elu peaks olema rahulikum. Igalpool registrites ollakse nagunii mustas nimekirjas ja elada tuleb kasinalt, aga tema hinnangul on valida, kas olla kogu aeg pinges ja elada kasinalt või lihtsalt elada kasinalt. Ta arvas, et sellel pole ju vahet, kas "võimelda" ise oma laenudega aastaid või lasta pankrotimenetlusel kesta aastaid. Lõppude lõpuks on ainus vahe selles, et endal on peavalu vähem. Raha on tõenäoliselt samapalju, aga enam ei pea ise otsustama, kellele ülejäänud sissetulek jagatakse. 

Kokkuvõtvalt siis ta ütles, et laenudega hädas olles, tema mõtleks eraisiku pankroti taotlemise peale, aga seda siis kui poleks mingit vara, mida omada. 

Kui nüüd mõtlema hakata, siis selles jutus on oma iva sees, kas see on küll kõige õigem teguviis, see on iseasi. Seadusest tulenevalt on ju tõesti kohustus jätta inimesele miinimum ja lisaks teatud protsent laste pealt, seega lõppkokkuvõttes jääks võibolla isegi rohkem raha alles kui ise igakuiselt makseid tasudes. Kogu jutt tundub justkui lihtne, õnneks või kahjuks see ilmselt nii lihtsalt ei käi, kuid võibolla on siin siiski mõttekoht.

Nädalavahetus

Millega ma siis vahepeal tegelenud olen? Kõigega ja samas mitte millegagi. Nagu öeldakse, et kui midagi juhtuma hakkab, siis juhtuvad kõik hädad korraga. Kunas ees ootab pikemat sorti puhkus(sundpuhkus), siis tegelesin sel nädalal tööotste kokku tõmbamisega ja veidike paberimajandusega. Samal ajal üritasin ka otsida mingisugust lisatööd, mida saaksin sel ajal teha kui olen sunnitud kodus istuma. Rahaga on niigi kitsas, seega igasugused lisaotsad on teretulnud. Leidsingi ühe väikese lisatöö ja õnneks sain selle ka tehtud, kuid teel koju hakkasid hädad pihta. Nimelt otsustas seni mind truult teeninud vana sõiduvahend minuga koostöö katkestada. Õnneks sain ikka läbi häda suunduda tuttava juurde garaazi, aga see ei teinud tuju paremaks. Õnneks või kahjuks on mul autot aeg-ajalt vaja, seega pidin hakkama tegelema selle remondiga. Jälle lisakulutus. Selle remondiks kulus kaks päeva ja nii mõnigi närvirakk. Hea oli, et olin just selle väikese lisatöö saanud, sain vähemalt osagi rahast tagasi. 

Tegelesin ka exceli tabeli loomisega. Sain võlglase blogi loojalt mõningaid soovitusi ja hakkasin oma tabelit kokku panema. Kunas mul see veel täielikult valmis pole, siis ma seda siin hetkel avalikult veel ei presenteeri, aga kui ükskord selle sellisel kujul valmis saan, mis mind täielikult rahuldab, küllap näitan seda siingi. Eesmärk on teha see enda jaoks võimalikult lihtsaks, aga samas selliseks, et see aitaks mul kõikidel maksetel hoida korrektselt silma peal, et midagi ei jääks kahe silma vahele. Kunas pole hetkel võimalik makseid korrektselt täita, siis pean oluliseks, et saaksin põhjaliku ülevaate selle kohta palju, kuhu ja kunas olen tasunud. See kõik on tegelikult paras peavalu ja mul pole veel põhjalikku nägemust sellest, kuidas ma kõik need asjad kontrolli all hoian, et segadusi vältida. Seega ootame ja vaatame.

Allaandmine

Vahepeal tekib selline allaandmise tunne. Tahaks kõigile ja kõigele käega lüüa, katkestada igasugused sidekanalid ja lihtsalt minema jalutada. Miks? Lihtsalt sellepärast, et tekib selline peaga vastu seina jooksmise tunne. See tekib eriti siis kui suhelda mõnede laenuandjatega. Mõni neist (kelle nime ma siinkohal siiski nimetama ei hakka) on nii jäik, et ajab kohe vihale. Jah ma tean, et ma olen ise süüdi, et omale need laenud võtsin. Jah ma tean, et võetud kohustused tuleb tasuda õigeaegselt. Ma saan sellest kõigest aru, kuid sellegipoolest, oma naiivsuses ma loodan natukene mõistvamat suhtumist. 

Ma kirjutan ja räägin ära oma mure, põhjendan olukorda, kuid vastuseks saan ainult kirja, et võtke põhiosa maksepuhkus, ei muud. Isegi ei pakuta mitte mingisugust varianti läbirääkimisteks või mida iganes varianti. Ainult automaatne jutt, mida võib lugeda iga laenuandja kodulehelt. Ma ei jäta ju meelega oma kuumakset maksmata. Lihtsalt oma lollusest olen sattunud sellisesse keerulisse situatsiooni. Tahan maksta, kasvõi natukenegi, aga kui Teie minu raha üldse ei soovi, siis on väga raske suhelda. Selliseid meile lugedes tekib ka endal allaandmise tunne. Tahaks vastata, et ma ei maksa Teile üldse midagi. Läheme kohtusse ja vaatame, palju Te siis saate. Lõppude lõpuks ei saa Te ju minu käest võtta rohkem kui mul on. Sellistel hetkedel tekib tõsine trots. Ma pingutan kõigest väest, aga see teeks justkui olukorda ainult hullemaks. Võibolla tõesti peaks käega lööma?

Natukene veel sõltuvusest

Kunagi oli aeg, kus ma ütlesin endale, et mul pole sõltuvust. Seda sai võetud nagu hobi. Mõni käib jõusaalis, keegi kogub marke, teised käivad kalal. Kuidas keegi. Igaühel võiks ju mingi hobi olla. See kõik oli veel siis kui mul küll olid juba mõned võlad, kuid mitte midagi üle jõu käivat veel. Aga olukorrad muutuvad. Muutuvad kiiresti, sest kogu see maailm on võimeline neelama sind endasse kõigest mõne hetkega.
Ka mul oli mitmeid hetke, kus peale järjekordselt mingi summa kaotamist tekib niinimetatud pohmell. Alkohoolikult on see pohmell alkoholist, narkomaanil narkootikumidest, mängusõltlasel on see natukene teistmoodi. See pohmell on tingitud pigem mitmetest asjadest. See on segu rahakaotusest, süütundest ja mõttest, et ma pean selle raha ju tagasi saama. Vot see viimane osa ongi kõige hullem selle asja juures, mis ei lase sellest labürindist välja tulla. Täpselt nagu alkohoolikul. Võtan ühe pitsi, siis läheb enesetunne paremaks. Mängusõltlasel on see nii, et panen ühe panuse, ehk võidan midagi tagasi. Alkohoolik on ühel hetkel purjus, sest pitse sai liiga palju aga mängur reeglina ei lõpeta enne kui raha otsas või suudab mingi muu tegur teda lõpetama sundida. 
Sellest olukorrast välja tulla on äärmiselt keeruline. Ma arvan, et ei saa kunagi enam öelda, et olen sõltuvusest täielikult paranenud. Olgugi, et hetkel pole mingisugust isu ühtegi mänguautomaati isegi proovida, siis selleks, et see ka nii jääks tuleb hoida distsipliini. Minu jaoks on see nagu kaalujälgimine. Päevast päeva tuleb kinni hoida kindlast reziimist, et vältida libastumist.
Kõige selle juures mind tegelikult häirib tohutult see metsik kasiinoreklaamide hulk mis igal pool meedias on. See on nagu dieedil olevale inimesele kreemitordi nina alla panemine kogu aeg. Et äkki ikkagi libastud ja võtad ühe ampsu. Samuti võib see ükskord neelata endasse ka mõne nn terve inimese. Kui kogu aeg üht ja sama serveerida, siis võibolla ühel hetkel tekibki tahtmine see esimene amps võtta. Aga kahjuks kui maitse suus on, siis võib juba hilja olla.

Rääkimine

Järjekordne nädalavahetus on möödas. See on enamasti aeg, kus ma üritan oma probleemidele mõelda nii vähe kui võimalik. Teen oma perele kõige selle juures head nägu justkui kõik oleks korras. Ma saan aru, et see on tegelikult vale, et ma neile oma olukorrast ei räägi, kuid see ei ole kahjuks nii lihtne, et lihtsalt tunnistan kõik ülesse ja räägin ära. Lugesin rahafoorumist selle kohta artiklit kus argumenteeritakse selle kohta, miks peaks rääkima ja see kõik on õige, aga paraku on lihtsalt maha istuda ja rääkida on keeruline. Miks see siis on nii keeruline? Ma tõenäoliselt oleksin juba rääkinud, aga põhjus, miks ma seda teinud pole, on lapsed.
Kui mul oleks ainult elukaaslane, siis poleks sellest rääkimine nii keeruline. See tõenäoliselt mõjutaks ainult meid ja siis oleks kaks varianti: 1. Ta vihastab, kuid jääb mulle toeks selle olukorra lahendamisele. 2. Ta pakib kohvri ja läheb minema. Antud olukorras aga on mulle oluline vältida varianti 2 nii kaua kuni ma vähegi suudan ja seda laste pärast. Lapsed on peamine põhjus, mis sunnib mind pingutada nii palju kui ma suudan, et sellest olukorrast kuidagi moodigi välja tulla. Nendega koos olemine, see rõõm, mis neist kiirgab ja positiivsus on parem kui mis tahes muu abi. Nemad annavad energiat selle asjaga tegeleda. 
Ma olen üsna kindel, et kui ma elaksin üksi, oleksin ma juba alla andnud. Kui mu pere peaks mu juurest ära minema nende vigade pärast, mis ma teinud olen, siis see oleks laostav. Kui sa tuled töölt koju ja sind ootab ees tühjust, sul pole muud, kui ainult võlad. Palju lihtsam oleks alla anda. Aga kui sa astud uksest sisse ning sulle jooksevad rõõmsalt kilkavad lapsed vastu ja kallistavad sind, neil on siiras rõõm sind näha. Sel hetkel sa unustad kõik muremõtted ja elad selles hetkes. See annab rohkem jõudu kui miski muu.
Ma tean, et varem või hiljem tuleb see nagunii välja, kuid minu seisukohast lähetudes loodan, et pigem hiljem.

Kas mul on plaan?

Pidevalt küsin endalt, kas mul on mingi plaan või eesmärk. Eesmärk on üritada seda olukorda kuidagi lahendada. Aga kas selleks mul on plaan. Sellele küsimusele on raske vastata. Olen oma peas läbi mõelnud erinevaid stsenaariume sadu kordi, kuid leida seda õiget lähenemist minu olukorrale on väga keeruline kui mitte öelda võimatu.
Kõige lihtsam oleks ilmselt lihtsalt lüüa käega, ignoreerida kõiki meile ja kõnesid ning oodata ja vaadata lihtsalt mis saab. Pikas plaanis ilmselt oleks see kõige kehvem variant.
Olen mõelnud, et hakkaks tasuma siis nendele, kes kõige rohkem kisa teevad(võimaluse piires muidugi), kuid kas ka see on kõige parem lahendus. Varem või hiljem hakkavad nagunii kõik tõsiselt kisa tõstma ja nõudma oma.
Maksta siis kõigile natukene iga kuu. Aga kas ka see on kõige õigem, sest viivised ja trahvid hakkavad ikkagi lisanduma.
Kuidas siis leida seda kõige optimaalsemat varianti antud olukorras. Googeldades seda küsimust võib leida ka soovitusi, aga need kõik on kuidagi pinnapealsed ja konkreetset soovitust ei leia kusagilt. Võibolla tuleks hoopis kombineerida erinevaid lahendusi (va. seda esimest) ja siis lihtsalt loota parimat. Tuleb lihtsalt tõele näkku vaadata, tunnistada oma vigu, suhelda niipalju kui võimalik ning otsida lahendusi. Kõige tähtsam siiski on mitte alla anda. Võitlus alga!

Pisut kommentaaridest

Mõned kuud tagasi kui Delfis ilmus artikkel sellest kuidas üks mees hakkas võlablogi pidama, lugesin ka mina seda. Samuti lugesin ma neid ohtraid kommentaare seal. Ma küll tavaliselt neid ei loe, aga seekord tegin erandi. Juba eos arvasin teadvat, mis mind seal ootab, kuid siiski olin natukene üllatunud. Nagu näha, siis väga lihtne on kedagi hukka mõista, süüdistada, parastada. Kommentaarid selle kohta, et otsitakse kaastunnet. Ma julgen üsna kindlalt väita, et tegelikult see nii pole. Ei tema ega minu puhul. Kas alati peab üldse olema eesmärgiks omakasu. Miks arvatakse, et otsitakse mõistmist. Ehk soovitakse hoopis teisi hoiatada samade vigade eest. Võibolla on pilt üldse laiem. Palju on reklaame selle kohta, et ära suitseta, ära joo! Kusagil aga ma pole näinud konkreetset reklaami selle kohta, et ära mängi või ära võta laenu. Jah, on küll hoiatus vastutustundliku käitumise kohta, aga see on ka kõik. Septembris ei joo! Oli selline kampaania. Miks ei võiks olla: Oktoobris ei mängi näiteks. Ma usun, et need, kes on ise mõnest taolisest olukorrast võitjana väljunud, saavad aru, mida ma öelda tahan. 
Kui alkohoolik tahab pohmellist lahti saada, saab ta pöörduda haiglasse ja tal puhastatakse verd alkoholist. Suitsetajatele on plaastrid ja nätsud. Narkomaanidele samuti ravimid võõrutusnähtude leevendamiseks. Mängusõltlane paraku sellist abi kusagilt ei leia. Oleks ju hea kui võtaks tableti või teeks süsti, mis aitaks paremini vabaneda mängupohmellist. See rohi on ainult aeg. Julgus sõltuvust tunnistada ja sellest rääkida on juba algus. Meie ühiskonnas on see aga kahjuks tabu. Isegi kui keegi midagi taolist avalikult teeb, siis kogu negatiivne mis pärast kaela langeb, võibolla mõne nõrgema sunnib sootuks käega lööma.
Mida ma öelda tahan on see, et kui midagi positiivset või neutraalset öelda pole, siis negatiivset ka nagu pole mõtet. Suures plaanis pole sellest kellelegi kasu. Keegi ei sunni kedagi taolisi artikleid või blogisid lugema. Rohkem positiivsust meie ühiskonda lugupeetud kaaskodanikud!

Sõltuvustega võitlemine

Miks peab olema nii, et kui inimene on mingi sõltuvuse küüsi langenud, siis enne sealt väljapääsu reeglina ei leia (ei taha leida) kui saabub mingi tõeline raputus või krahh. 

Ma ei saa öelda, et ma olen nüüdseks sõltuvustest prii. Kaugel sellest. Jah, hetkest mil mu silmad avanesid ka ma vaatasin tõtt oma olukorraga, pole ma enam mänginud, kuid sellegi poolest ma ei tunne ennast piisavalt kindlalt. Nähes meediast pidevalt erinevaid hasartmängureklaame, tekib aeg-ajalt ikkagi hirm, et äkki ma libastun. Ma olin aastaid tagasi ka üsna aktiivne (võib isegi väita, et keskmisest aktiivsem) suitsetaja, kuid hetk, mil teada sain, et tuttav suri kopsuvähki justkui mõjus mulle selliselt, et jätsin päevapealt suitsetamise maha. Kuigi see juhtus juba mitu aastat tagasi tekib siiski vahel hetki kus on tahtmine suitsu teha. Õnneks olen nüüdseks õppinud sellele kiusatusele vastu hakkama ja see ka möödub kiiresti, kuid teadmine, et olin kunagi suitsetaja jääb alati. Loodan, et suudan samamoodi hakkama saada ka mängimisest hoidumisega. Kui varasemalt kulus palju minu vaba aega mängurlusele, siis nüüdseks olen suutnud seda asendada teistsuguste tegevustega. Veedan palju rohkem aega lastega, käin rohkem jalutamas, pildistan rohkem. Samuti olen hakanud rohkem lugema ja ristsõnu lahendama, kuid kunas pea on tihti muremõtteid täis, siis neile kahele tegevusele on raske keskenduda. Olles suhelnud endaga sarnases olukorras oleva blogitajaga otsustasin ka hakata oma mõtteid kirja panema...

Mis seisus ma siis hetkel olen.

Tänase päeva seisuga on mul lepingud 10 erineva krediidiasutusega kogusummas 55933.58. Antud hetkel ületavad minu kuumaksed kahekordselt minu sissetulekuid. Kunas kõikidele laenumaksetele lisanduvad veel kommunaalmaksed, lasteaiatasud jne, siis seis on üsna nigel. Ühe krediidiandja juures olen juba maksetega hilinenud ja käesolevas kuus lisandub neid veel, sest kõik laenupuhkused on nüüd lõppenud ja saabub tõehetk. 

Olen alustanud ka põhjaliku exceli tabeli koostamist, et oma olukorrast võimalikult põhjalik ülevaade saada ja täpselt kõik sisse- ja väljaminekud kirja saada. Samuti plaanin otsida võimalust pöörduda võlanõustaja poole, et veelgi rohkem selgust oma olukorrale saada. Lisaks alustan suhtlust laenuandjatega, et saada aimu, kas ja milliseid kompromisse keegi on valmis otsima.

Kuidas kõik alguse sai.

Kuidas siis kõik alguse sai. Oli ilus suvi. Mul oli korralik töökoht ning olin hinnatud spetsialist oma ettevõttes. Olin juba mitmeid aastaid töötanud, palk oli korralik ja kõik oli hästi. Pool aastat tagasi olime elukaaslasega kokku kolinud ja olin eluga rahul. Sai võetud väike remondilaen ja uus autogi ostetud. Siis tehti ootamatu pakkumine tulla teise ettevõttesse tööle. Ehk siis pakuti niiöelda ametikõrgendust. Noor mees ja suured ambitsioonid ning kunas pakkumine oli ahvatlev, alustades töötasust ja lõpetades erinevate hüvedega, otsustasin pärast pikka kaalumist pakkumise vastu võtta.
Sõlmisin lepingu ja alustasin tööd. Uus koht ja uued inimesed, aga kohanesin üsna kenasti ning tööga oldi ka justkui rahul. Pärast nelja kuud sain teada, et katseaja lõppedes ma ikka ei sobi kollektiivi. Ootamatult olin töötu. Natukene aega tagasi olin just saanud teate, et elukaaslane on lapseootel. Tol hetkel olin veel üsna rahulik. Kunas olid mõningad säästud ja elukaaslane käis tööl, siis väga ei muretsenud. Arvasin, et puhkan veidike ja küll varsti leian uue töö.
Möödus mitu kuud ja tööd polnud. Raha hakkas lõppema. Laenud ja järelmaksud aga vajasid maksmist. Siis ühel päeval sattusin reklaami otsa. Kasiinoreklaam. Kunas ma tol hetkel olin juba üksinda kodus istumisest suhteliselt närviline ja hakkas tekkima meeleheide, otsustasin proovida. Tagantjärgi arvan, et minu õnnetuseks mul õnnests kohe esimesel korral võita päris korralik summa. Selle eest ma maksin paar päeva hiljem oma kuumaksed ja natukene jäi veel ülegi. Aga käsi oli antud. Varsti õnnestus leida töökoht. Aga kunas palgapäevani oli aega ja enne tuli jälle arvete tasumise aeg, siis otsustasin jälle õnne proovida. Seekord ei läinud õnneks ja olin viimasestki rahast ilma. Kuidagi õnnestus tuttavalt väike laen saada ja arved makstud. Aga kunas tol hetkel hakkas juba väikene hasart tekkima, siis tasapisi hakkas lumepall veerema.

1. detsember

Täna on siis 1. detsember. Käes on jõulukuu ja ühtlasi minu esimene meeldetuletav sms minu võlgnevuse kohta. Jõuluaeg ja sellega seonduv pole mulle kunagi eriti meeldinud. Võibolla sellepärast, et pühade ajal mul on mitmeid kordi ette tulnud ebameeldivusi, mis on jätnud mitmeid jälgi minu sisemusse.
Nagu öeldakse, et aeg parandab haavad, kuid mõned neist on kahjuks sellised, mille paranemine paratamatult võtab väga kaua.
Laste jaoks on see muidugi tore aeg. Vaadates täna hommikul enda lapsigi, siis see ootusärevus ja huvi, et äkki on päkapikk käinud, teeb paratamatult endalgi meele härdaks. Nähes, millist siirast rõõmu võib tekitada lastele üks pisike asi, muudab ka enda päeva natukene paremaks. Rõõmustades koos nendega, kuid samas sisimas karjudes ning ennast süüdistades, et olen end ja oma pere sellisesse olukorda pannud on paras väljakutse. 
Õige võitlus ootab alles ees!

Vaimne seisund

Kunas kogu see olukord on vaimselt üsnagi kurnav, siis otsustasingi niiöelda siin blogivormis oma mõtteid kirja panna. Olles ka suhelnud teise võlablogijaga, siis tema soovitas samuti, et see blogipidamine on justkui omamoodi teraapia. Loodan, et sellest on siis mullegi natukene abi. Samuti kui keegi seda blogi loeb ja tänu sellele suudaks vältida neid vigu, mida mina olen teinud ning seeläbi hoida eemale võlaorjusest, siis pean ma seda blogimist juba kordaminekuks.
Minu eesmärk siin pole otsida kaastunnet või lunastust, vaid lihtsalt rääkida ausalt kuidas ma jõudsin olukorda, milles ma tänaseks päevaks olen.
Kõige selle juures ma püüan leida ka positiivsemaid hetki, sest nagu ühed kuldsed sõnad ütlevad: “kui juba oled kaelast saati p**a sees pole enam mõtet pead norgu lasta”.

Sissejuhatus

Olles tutvunud kahe erineva võlablogiga, otsustasin, et võiksin ka oma teekonna kirja panna. Jah, ka mina olen võlglane. Olen samuti olukorras, kus hasartmängusõltuvusest sai laenusõltuvus, millest omakorda kujunes laenuorjus. Tänaseks olen jõudnud situatsiooni, kus minu igakuised laenumaksed ületavad kahekordselt minu sissetulekud.

Niinimetatud “haamer” käis minu jaoks suvel. Sel hetkel jõudis kohale arusaamine, et nüüd on põhi käes ja enam sügavamale pole võimalik kukkuda. Tuleb hakata otsima võimalusi väljaronimiseks.
Loomulikult mu pere ega lähedased ei tea mu olukorrast. Samuti ma annan endale aru, et ühel hetkel on see möödapääsmatu ja ma pean sellest rääkima, kuid niikaua kui võimalik, on see minu võitlus, minu tekitatud jama ning mina olen see, kes peab leidma võimalusi tekitatud olukorra lahendamiseks.