Kuvatud on postitused sildiga võlglane. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga võlglane. Kuva kõik postitused

teisipäev, 5. jaanuar 2021

Uuel aastal uue hooga

Sain siis ka mina täna esimesed tasulised meeldetuletuskirjad postkasti. Arvasin, et olen valmis selleks kui need saabuma hakkavad, kuid reaalsuses on see siiski hoopis teine tunne. Postkasti avades ja seal enda nimega nimega ümbrikuid nähes tekkis koheselt väike ärevustunne. Avades neid tegelikult ju ei tea, kuidas ja mida seal täpsemalt kirjutatakse. Jätab tegelikult ikka halva maigu juurde küll kui sellise kirja saad. Üks asi on e-mail, aga paberkandjal on ikka hoopis teine asi. Nüüd on hoopis teine tunne olla võlglane. Nagu kurjategija tunne on.

Eriti raskeks tegi olukorra veel see, et lapsed küsisid nende kohta. Pidin siis neile peenetundeliselt selgitama, et tegemist on issile saadetud dokumentidega. Seega järjekordne peatükk avatud raamatus "Jah, ka mina olen võlglane". 

Koheselt muidugi kirjutasin neile, et sain teate kätte ja andsin veelkord teada, et olen valmis nendega läbirääkimisi pidama, et olukorrale paremat lahendust leida. Hetkel siis ootan vastuseid. Elame näeme.

neljapäev, 31. detsember 2020

Head teed 2020!

Täpselt aasta tagasi ma poleks osanud iialgi ette kujutada, et aasta 2020 võib kujuneda selliseks nagu ta kujunes. Kui seda kõike peaks ühe lausega kirjeldama, siis võiks selle kohta öelda, et see oli nagu sõit ameerika mägedel. Kinnisilmi. Iial ei tea millises suunas on järgmine kurv. 

Aasta algus oli nii nagu eelnevad, palju vaba aega ja palju eurosid sai jäetud erinevatesse internetikasiinodesse. Kõik justkui läks samamoodi edasi nagu seni. Uued laenud teenindasid eelnevaid ja töötasu läks mängudeks, rumalas lootuses võita. Rong sõitis muudkui mäest alla.

Kuigi selliseid väiksemaid "pohmelle" oli mul varasemalt ka olnud, siis esimene suurem tuli kevadel. Kahjuks küll veel mitte lõplik, kuid esimest korda ma taipasin, et mul hakkavad otsa saama kohad, kust laenu võtta. See polnud küll veel lõpp, kuid korraks tekkis hirm, et kuidas nüüd edasi minna. Aga tundub, et inimene vist enne asjadest aru ei saa kui ikka päris lõplikult on põhi käes. Vähemalt minu puhul paistab see nii olevat. Päris põhja jõudmiseks kulus siiski veel mõned kuud. See hetk saabus suve lõpus. Siis ma sain aru, et nüüd on kõikide nende skeemitamistega lõpp. Teatud mõttes tekkis kurjategija tunne. Oleks justkui millegagi vahele jäänud ja süüdi mõistetud ning tuleb hakata karistust kandma. Miski minu sees on selle üle õnnelik, mitte nende võlgade pärast, aga sellepärast, et see põhi kätte jõudis. Sel hetkel jõudis rong justkui sirgele teele.

Sellest hetkest kui see pauk minu jaoks käis, pole miski enam endine. Siis ma sain esimest korda aru, millega ma hakkama olen saanud. Paanika, hirm ja teadmatus said peamisteks märksõnadeks järgneval perioodil. Mis siis edasi toimus. Esimese hooga ei osanud ma midagi erilist peale hakata. Ei mingisugust plaani. Ma küll teadsin enam-vähem suurusjärku, palju mul võlgu on, kuid põhjalikku ülevaadet sellest polnud. Mingisugust plaani blogi pidama või midagi sellist mul polnud isegi mõttes. Ma küll olin natukene uurinud juba võlgade maksmise kohta, kuid seda väga pinnapealselt. 

Aga siis sügisel ilmus Delfis artikkel, et üks võlglane hakkas blogi pidama. Koheselt tekkis huvi selle vastu. Teatud mõttes oli see silmi avav. Esimest korda tekkis arusaam, et ma polegi ainuke, kes sellisesse olukorda sattunud. Sellest hetkest alates sai tõsisemalt oma numbritele ja olukorrale otsa vaadatud. Tekkis justkui motivatsioon sellele olukorrale vastu seista. 

Blogi pidamise mõte tuli veelgi hiljem. Asjadega ummikusse jõudes justkui alateadlikult hakkad otsima mingisugust väljundit. Tahaks nagu kuidagi ennast väljendada, oma mõtteid välja öelda. Võttis ikka päris pikalt aega enne kui niiöelda mõttest teostuseni jõudsin. 

Praeguseks hetkeks olen omadega jõudnud punkti, kus olen rahu teinud oma olukorraga. Vaatan võlgadele otsa hoopis teise pilguga kui ma tegin seda kevadel. Nüüd olen punktis, kus mul on ülevaade. Samuti on mul nüüd eesmärk. Ma tahan saada ühel päeval võlavabaks. Milline see teekond välja näeb, seda veel ei oska öelda, aga vähemalt on mul nüüd ülevaade. Mul on mingisugused võimalused olukorra lahendamiseks. Ma olen aru saanud, et sellest on võimalik välja tulla, ükskõik siis millist teedpidi. Viimastel kuudel olen omandanud hulgaliselt lisateadmisi erinevatest võimalustest kuidas võlgadega tegeleda. Ja mis kõige tähtsam, mul pole soovi mänguautomaatidel mängida. Kui varasemalt kulus palju vaba aega mängimisele, siis nüüd olen ma saanud teha palju muid asju, mis varasemalt jäi tegemata. Pildistamine, lastega mängimine, rabamatkad ja palju muudki on saanud uue tähenduse minu jaoks.

Kokkuvõtvalt tahan öelda aitäh Delfi artikklile, et see mind viis Võlglase blogini. Aga veel suurema tänu Võlglasele endale, kes andis mulle niiöelda selle esimese tõuke ennast tõsisemalt käsile võtta. Aitäh! 

Ma siiralt loodan, et mõtetest millest kirjutan on abi kasvõi ühele keerulises olukorras olevale inimesele, et muuta oma elu paremaks. Teadmine, et oled saanud kellelegi abi osutada, annab ka endale jõudu ja lisamotivatsiooni edaspidiseks.

Loodetavasti saan hiljem öelda, et aasta 2020 on teatud mõttes murranguline. See on küll olnud keeruline aasta igas mõttes, aga siiski teatud mõttes kasulik. Saan siit kaasa võtta uusi teadmisi, kogemusi ja palju muudki. Ehk õnnestub siit keerata see ameerika raudtee tõusu suunas.

Uuel aastal uue hooga. Võitleme edasi!

teisipäev, 1. detsember 2020

Sissejuhatus

Olles tutvunud kahe erineva võlablogiga, otsustasin, et võiksin ka oma teekonna kirja panna. Jah, ka mina olen võlglane. Olen samuti olukorras, kus hasartmängusõltuvusest sai laenusõltuvus, millest omakorda kujunes laenuorjus. Tänaseks olen jõudnud situatsiooni, kus minu igakuised laenumaksed ületavad kahekordselt minu sissetulekud.

Niinimetatud “haamer” käis minu jaoks suvel. Sel hetkel jõudis kohale arusaamine, et nüüd on põhi käes ja enam sügavamale pole võimalik kukkuda. Tuleb hakata otsima võimalusi väljaronimiseks.
Loomulikult mu pere ega lähedased ei tea mu olukorrast. Samuti ma annan endale aru, et ühel hetkel on see möödapääsmatu ja ma pean sellest rääkima, kuid niikaua kui võimalik, on see minu võitlus, minu tekitatud jama ning mina olen see, kes peab leidma võimalusi tekitatud olukorra lahendamiseks.