Esmaspäev, 14. november 2022

(Ei) julge abi küsida…

Vahel viivad mingid olukorrad, situatsioonid mõtted rändama. Tuleb mõni vana asi meelde, mida tehtud või nähtud. Täna millegipärast leidsin end mõtterännakutest sellesse aega kus ma veel võlgades polnud, kuid nüüd tagantjärele vaadates aru saades, et kõik märgid olid õhus pikalt, et võiksin ühel päeval selleks saada.

Ma ei mäleta täpselt seda kuupäeva, küll aga ma mäletan seda protsessi ja summat kui võtsin oma esimese kiirlaenu. Oli kuu lõpp ja raha sai otsa. Ma polnud tol hetkel veel hasartmängudest täielikult sõltuvuses. Olin küll mänginud, aga mitte veel päris sõltlane. Tulles aga tagasi laenu juurde, siis leidsin reklaami kus pakuti laenu kampaania korras, et võtad mingi summa ja kui teatud ajaga tagasi maksad, siis intress ainult 1 euro. No mis saaks parem olla eks. Võtsin siis 100 eurot. Kuna palgapäevani polnud palju jäänud, siis sain selle rahagi kenasti hakkama. Palgapäeval maksin kenasti 101 eurot tagasi ja sellega asi tolleks hetkeks lõppes. Järgnesid mitmed kuud enne kui järgmine hetk tekkis kui jälle oli raha vaja. Sealt edasi aga hakkaski lumepall lõpuks veerema. Summad läksid suuremaks, perioodid pikemaks. 

Sellele järgnes mitu aastat valetamist, varjamist. Hea näo tegemist, et kõik on korras kuigi tegelikult ei olnud. Kõiksugused skeemitamised, maksepuhukused, refinantseerimised jne. See kõik viis lõpukus siis kuristikku, millest tänasel päeval nüüd üritan välja ronida. 

Peale seda kui omad asjad liikuma sain, et olukorda parandada, on mu lähedased mulle öelnud, et miks sa abi ei küsinud kui esimesed raskused tekkisid. Miks sa ei rääkinud. Sind oleks aidatud. Aga siis oli häbi. Piinlik küsida rahalist abi. Veelgi enam rääkida mängimisest. Palju lihtsam on ju kusagil arvuti taga laenutaotlus esitada.

Isegi nüüd, tükk aega peale seda, kus mu lähedased teada said mu probleemidest, on raske nendega sellest rääkida. Endiselt on keeruline abi küsida kui seda peaks vaja olema või lihtsalt kurta kui on madalseis. Aga ma püüan ennast parandada. Ma õpin ja arenen. Ehk ühel päeval julgen öelda päris kindlalt, et ma oskan nüüd abi küsida.

Teisipäev, 11. oktoober 2022

Kas läbipõlemine või mitte?

Juhuslikult jäin eile vaatama televiisorist “Õhtu” saadet. Seal olid külalisteks kaks meesterahvast, kes rääkisid enda läbipõlemisest. Räägiti sellest, mis sellele eelnes ja kuidas see juhtus. 

Kui ma olin need intervjuud lõpuni kuulanud, siis tabas mind mõte, et nii mitmedki nende poolt kirjeldatud “sümptomid” on ka mul endal. Ma polnud seda varem selliselt võtnud ega kunagi otseselt mõelnud läbipõlemisele. Mulle on alati jäänud mulje, et see on pigem selline edukate ettevõtjate ja tippjuhtide pärusmaa, mitte minusuguste. 

Seal räägiti päris selliste paanikahoogude tekkimisest jne. Mul siiski õnneks midagi sellist pole. Eks aeg-ajalt selliseid mustemaid mõtteid ikka käib peast läbi, aga ei midagi hullu. Küll aga samastasin ma ennast selle härraga, kes rääkis oma perest. Ma tunnen ennast samamoodi. Muidugi minul on teatud põhjustel oluliselt rohkem põhjust ka selle pärast põdeda. Siiski see pidev enese süüdistamine ja süütunne enda käitumise pärast on viinud selleni, et vahel tekivad samasugused mõtted nagu saates kirjeldatud mehel. Laseks pere vabaks. Küllap on eraldi edasi minna parem. Ma pole piisavalt hea nende jaoks. Ükskõik kui palju ma ka ei pingutaks. Pikad tööpäevad, pidev stress, aga ikka ei suuda ma pakkuda neile seda, mida nad väärt on, mis ma tahaksin, võiksin neile pakkuda. Ja kui ma ei suuda seda neile pakkuda, siis ma ei suuda ammugi pakkuda endale seda, mida soovin. 

Ma ei hakka kõike seda saadet siinkohal ümber jutustama, aga siiski andis see mulle piisavalt mõtteainet, et äkki peaks midagi muutma. Kuigi vahel on tunne, justkui oleks vaja, siiski sellest hoolimata palju ja kardinaalseid muutusi ma paraku teha ei saa. 

Kolmapäev, 21. september 2022

Klaas pool tühi või pool täis.

Tundub, et hakkab vist sügis tulema. Hommikul ärgates on veel kottpime. Õhtul läheb samuti varakult pimedaks. Päevad on sombused, pilves ja tuulised. Meeleolu on suhteliselt madalal tasemel. Kuu kuu järel on lõhutud tööd teha. Kõik muu on suhtelselt tahaplaanile jäänud kui igapäevaselt keskeltläbi 12 tunnkseid tööpäevi teha. Samas ikkagi nagu kuhugile ei jõua. Eks ma ikkagi korrutan endale, et oma tehtud viga, aga siiski teeb meele mõruks, sest justkui hullult pingutad ja näed vaeva, kuid siiski igal kuul sama seis. Maksad kõik maksud ära, planeerid muud kulud nagu toit ja transport ning hakkad juba uut palgapäeva ootama. Veidikene selline roboti tunne on kes teeb ainult oma ette programmeeritud ringi. Suhteliselt väsitav on see. Viimasel ajal ajab iga väiksemgi asi juba närvi. Kõik ümberringi olev tekitab ainult ebameeldivaid emotsioone. Miski ei paku rõõmu. Kohutavalt tühi tunne on. Justkui väsinud kõigist ja kõigest. 
Kui vaatan enda progressi, siis mingst vaatenurgast asjad nagu edenevad, teisest küljest aga mitte nii nagu ma sooviksin või need võiksid edeneda. Ma küll üritan vaadata asju positiivsemalt poolt, kuid millegipärast kaldun sinna negatiivsemale poolele. Mis mind enim selle asja juures häirib on see, et mul pole ideid selle olukorra parandamiseks ja see omakorda muudab mind närviliseks. 
Antud juhul on selline “klaas pool tühj või pool täis” olukord. Kes kuidas vaatab. Ei teagi kas asi on selles nn sügismasenduses või milleski muus aga hetkel olen olukorras kus ma ei teagi kumb ma siis tegelikult olen. Tahaks olla üks, aga kaldub teisele poolele.
Vähem mõtlemist, veelgi parem ülemõtlemist on kasulikum. Kui vaid oskaks ennast korralikult välja lülitada korraks. Teha restart nagu arvutile kui see liiga aeglaseks muutub või sootuks kokku jookseb. Kahjuks aga see vist minu loomuses, et päriselt ikkagi ei oska niimoodi olla. Vahel küll mõtlen, et nüüd võtan vabalt ja ei mõtle nii palju ega muretse, kuid siiski ei oska. Enamasti hoian kõik ka endale ega lase midagi välja. Nii ongi kerge jõuda olukorda kus pigem kalduda sinnapoole kus klaas tundub pigem pool tühi kui pool täis.

Pühapäev, 28. august 2022

Natukene tagasi

Juba mõnda aega tagasi kirjutasin sellest, et plaan on midagi niiöelda tagasi anda, teha mõni heategu või annetus. Kuna tunnen, et mind on toetatud sellel ränkraskel võitlusel mängurluse ja laenuorjusega. Eesmärgiks sai võetud, et igal kalendrikuul vähemalt üks heategu. Väikene vahekokkuvõte siis sellest aktsioonist

Kui päris aus olla, siis tegelikult pole päris nii hästi läinud nagu ma lootsin ja mõned asjad mis mul plaanis olid on paraku seni küll tegemata. Samuti seoses kiirete aegadega töömaastikul jäi paraku üks kuu üldse vahele. Selle ma aga üritan heastada järgmisel kuul. Seega pole nagu väga põhjust uhkust tunda, aga samas päris unarusse ka pole jätnud. Alati saab paremini nagu öeldakse ja arenguruumi on ka küllaga.

Mida ma siis aga seni teinud olen. Peamised teod on siiski seotud annetustega. Meil on olemas palju heategevusorganisatsioone millele saab annetusi teha, aga mina valin reeglina selliseid mida ma pean enda silmis kõige olulisemaks. Sellest tulenevalt olen andnud endapoolse panuse näiteks Ukraina toetuseks. Lihtsalt kohutav on mõelda, et kellegi idiootse mõtlemise pärast hävitatakse süütute laste kodusid ja elusid ning sunnitakse neid põgenema türannia eest. 

Viimasena andsin aga oma panuse kooliminevate laste toetuseks. Nimelt sai ostetud erinevaid koolitarbeid kooliminevate laste tarbeks. Panin kokku väikese omapoolse paki mis sisaldas vihikuid, pliiatseid, värve jne. Mõningaid väikeseid annetusi erinevatele organisatsioonidele olen veel teinud nende kuude jooksul, kuid ma ei näe mõtet hakata neid kõiki siin eraldi välja tooma. Enamjaolt on need siiski seotud lastega. Need mõningad asjad mida ma olen soovinud teha, kuid on tegemata loodan ma siiski lähiajal ära teha. 

Pühapäev, 21. august 2022

Kas peab alati pealkiri olema?

Pole juba pikemat aega kirjutanud siia midagi. Tegelikult oleks kirjutada küll, aga samas vahel tundub mõtetes kõik palju lihtsam, kuid hakates neid sõnu paberile seadma on olukord hoopis teine. Peamine põhjus miks ei ole siia viimasel ajal ridu lisandunud peitub aga hoopis selles, et lihtsalt on kogu aeg väga kiire. Lihtsalt pole aega ja kuna see pole mingisugune suunamudimise blogi mis peaks mulle sissetulekut genereerima, siis ei hakka ma ka oma väärtuslikku uneaga sellele panustama. 

On kuidas on, aga viimasel ajal on päris palju tööd tehtud. Pikad päevad, lisaks mõnigaid juhutöid nädalavahetusel jne. Eks see muidugi on kõik sellepärast, et tuleb oma haavu lakkuda. Enda tekitatud tulekahju kustutada peab ju kuidagi üritama kustutada. Isegi siis kui lausleeki enam pole, siis paraku hõõgumine on endiselt ning seda tuleb kontrolli all üritada hoida, et ei lahvataks uut leeki. Mis mind aga veidikene kurvaks teeb on see, et ma pean seda kahjuks tegema oma pere arvelt. Ma ei saa veeta nendega kvaliteetaega niipalju kui tahaksin ja see teebki mind kurvaks. Väga vastik on öelda lapsele, et pean täna jälle kauem tööl olema või nädalavahetusel midagi tegema selle asemel, et temaga kuhugile minna või midagi teha. 

Ma pean veel aastaid pingutama, et oma võlgadest lahti saada. See tähendab, et tuleb töiselt pingutada ja seda isegi vaba aja arvelt. Selleks ajaks kui ma oma võlgadest lahti peaksin saama on lapsed juba piisavalt suured ja võibolla enam ei tahagi niimoodi koos aega veeta nagu seda praegusel ajal. See aga tähendab seda, et oma enese rumala käitumise ja valede otsuste tõttu olen ma tekitanud olukorra milles on palju kaotajaid, aga mitte ühtegi võitjat. Seda kahetsen ma kõige rohkem. Tänu sellele möödub minu laste lapsepõlv hoopis teisiti kui ma seda ilmselt sooviksin.

Kui saaksin seda muuta, siis ma ei kõhkleks hetkegi, aga kahjuks ei saa. Pean ainult pingutama, et hoida olukord kontrolli all, mis muidugi arvestades praegust inflatsiooni on tegelikult väljakutset veelgi suurendanud. Aga no kellele ma ikka kurda. Enda tehtud vead ja selle eest tuleb nüüd tasuda kõrget hinda. Ehk ühel päeval läheb olukord veidikene paremaks ja ma suudan ennast kasvõi veidikenegi rehabiliteerida. Mis ma aga öelda tahan on see, et kel veel vähegi võimalus, siis püüdke mitte oma elu rikkuda. Mina seda ei teinud kui mängisin hasartmänge kontrollimatult ja võtsin üha uusi laene, käitudes nii vastutustundetult kui vähegi võimalik. Mõelge selle peale, et mitte ei riku ainult enda elu, vaid ka teatud määral enda lähedaste oma.

Kolmapäev, 29. juuni 2022

Mõte

Kas vahel tuleb mõte, et enam ei jaksa? Lootusetuse tunne, et pole enam ühtegi valikut ja kuidagi edasi minna ei oska. Ees tunduvad olevat ainult halvad valikud. Vahel tulevad pähe ka need kõige mustemad mõtted. Pidev stressiseisund. Kuidagi ei oska edasi minna. 

Kui seda lugedes tundsid ennast ära, siis võta teadmiseks, et asi pole veel üldsegi hull, sest sa oled ikkagi tegus ja kuidagi jõudsid siia, et seda lugeda. Nüüd aga tuleb edasi tegutseda. Vaevalt, et enam hullemaks saab minna. Pigem ikka paremaks, sest kui juba ülalkirjutatud mõtted peas on, siis tõenäoliselt on põhi käes ja saab edaspidi ainult ülespoole minna. Ma ei ütle, et kõik kohe kiiresti korda saab, aga vähemalt saab selleks anda võimaluse kui vaadata olukorrale tõsiselt otsa ja kusagilt otsast mingisuguseid samme astuda. Kuitahes pisikesed need ka ei oleks. Ennast haletsedes on seda kohutavalt raske teha. Tean omast käest. Aga kui tuleb kusagilt mingi väike tõuge on veelgi parem. Ka minul kulus esimesest hetkest mil sain aru, et nüüd on ainult halvad valikud järel selle hetkeni kui tegutsema otsustasin hakata tervelt 3 kuud. Aga kui selle esimese pisikese sammu, milleks oli kõigest mõnerealine e-mail võlanõustajale, ära tegin, hakkasid asjad tasapisi hargnema. 

Enamikel juhtudel pole ühelegi probleemile või murele kiiret lahendust. Peab pingutama ja vaeva nägema. Ka minu teekond on alles alguses, kuid siiski esimesed sammud on tehtud ja mul on siht ees kuhu tahaksin jõuda. Võin öelda, et mul on olnud ka päris palju tagasilööke sel teel ja mingil hetkel tekkis ka mõte alla anda, aga siiski sundisin ennast kokku võtma ja edasi pingutama. Ausalt öeldes, siis tegelikult ma olin juba alguses kindel, et tagasilööke tuleb, aga ma polnud kindel kuna ja kui tugevad need on. Seega tuleb edasi rühkida ja loota parimat. Vahepeal ka unistada, aga samas ka mitte unustada seda miks ja kuidas keerulisse olukorda on satutud.

Neljapäev, 23. juuni 2022

7. päev

Kõhus keerab. Ei mõista kas see on põhjustatud närvipingest või on tegemist miski viirusega. Igatahes tööl on väga raske olla. Iga pisiasi häirib ja muudab veelgi enam närvilisemaks. Kogu olukord on nii rusuv. Tunne on justkui kogu taevas tahaks mind enda raskuse alla vajutada. Kõik mõtted mis peast läbi käivad on ainult negatiivset laadi. 

Peale tööd otsustan mitte kohe koju minna. Tahan lihtsalt kusagil vaikuses hetke mõelda, sest kogu olukord on minust tekitanud sellised segased tunded mida ma ei oska isegi sõnadesse panna. Olen seni pidanud ennast küllaltki hea närvikavaga inimeseks, kuid nüüd tunnen, et miski hakkab kusagilt välja ajama. Ma ei suuda leida ühtegi mõistlikku varianti enda jaoks kuidas seda olukorda natukenegi leevendada. Ka kõige mustemad mõtted vilksatavad aeg-ajalt sisse. Õnneks taipan kiiresti, et see pole siiski lahendus. Tekitaksin sellega lihtsalt teistele probleeme. See oleks minust väga isekas ja pealegi pole keegi teine minu hädades süüdi. Oma sisimas ma ju ei taha olla selline. Ma tahaks, et paljud asjad oleks teisiti. Kui saaks vaid aega tagasi keerata. Otsuseid muuta. 

Kui ma olin veidi aega mõtisklenud, siis otsustasin, et küllap hakkab nüüd põhi minu jaoks kätte jõudma. Siis edasi tuleks ennast ükskord sundida midagi tõsisemat ette võtma, et oleks ükskord võimalik kuidagi normaalsemat elu elada. See tol hetkel tehtud otsus ei teinud küll mu enesetunnet paremaks, kuid andis mulle väikese lisatõuke otsa vaadata endale ja öelda: “sa oled loll.”

Tollest hetkest alates ei hakanud kõik veel paremaks minema, selleni läks veel veidikene aega, kuid siiski oli see esimene imepisikene moment ja arusaamine probleemi sügavusest. Tundsin hirmu, et sellest kõigest välja ronimine saab olema väga raske. Ja seda tundes tahaks kohe ära joosta. Eemale kõigest ja kõigist ning mitte vaadata tagasi.