Teisipäev, 29. märts 2022

Lihtsalt arvamus

Raske on praeguses olukorras vaiki olla. 

Kui ma 24. veebruari hommikul ärkasin ja uudised avasin, siis nagu ka paljusid teisi inimesi tabas ka ka mind šokk kui kuulsin, et Venemaa oli alustanud täiemahulist sõda Ukraina vastu. Vabariigi aastapäeva hommikul sellist uudist kuuldes olid emotsioonid veel kuidagi eriti laes. Esimeseks emotsiooniks muidugi oli raev. Viha selle režiimi vastu mis selle sõja alustas. 

Mina olen Nõukogude liidu ajal sündinud inimene. Üht ja teist elu jooksul näinud. Oma nooruspõlves olen tundnud eestlaste ja venelaste vastasseisu omal nahal. Selliseid situatsioone on kindlasti palju, olen isegi mitmeid versioone kuulnud ja näinud. Nimelt noorena käisime sõpradega tihti jalgpalli mängimas. Seal kus me mängisime käisid ka vene rahvusest noored mängimas. Tihti soovisid nad meie vastu mängida ehk siis eesti poisid vene poiste vastu. Need vene poisid olid meist mõned aastad vanemad ja alati kui me mängisime nendega meeldis neile niiöelda mustalt mängida. Räpased võtted, liigsed tõuklemised, tahtlikud löögid vastu jalgu jne. Alati selline must mäng. Millegipärast jäi mulje, et nad alati tahtsid meile, eesti poistele meelega haiget teha, viimaks meie moraali alla ja seeläbi meid võita. Nüüd palju aastaid hiljem kui venelased alustasid sõda ukrainlaste vastu tuli paratamatult see seik meelde jälle seoses sellega, et pommitatakse suvaliselt kõiki ja kõike, et ukrainlaste moraali alla viia ja seeläbi neid alistuma sundides. Tekib küsimus, kas see ongi teatud osas vene mentaliteet. 

Tänu vene praegusele juhtkonnale muutub ka suhtumine tavalistesse venelastesse. Eks see teatud mõttes ole vale, sest ega ju lihtne inimene pole selles süüdi. Paraku see lihtsalt nii on. See käib sellega kaasas. Mul on endal mitmeid vene rahvusest tuttavaid, kes kõik on igati eestimeelsed ja selle venelaste algatatud sõja vastu. Aga mu tutvusringkonnas on ka vastupidiseid näiteid. Inimesi, kes on terve elu elanud eestis, aga igapäevaselt tarbivad vene meediat. Nende arvamus toimuvast on hoopis midagi muud ja see teatud mõttes vihastab mind. Kunagi vaidlesin ühega, kes kiitis Putinit ja Venemaad. Ma ütlesin talle, et võta oma asjad ja koli sinna, Putin võtab sind hea meelega vastu. Piirid on lahti ja kui seal parem on, siis võib ju sinna minna. Ta vastas mulle, et pere ja töö ning kogu elu on siin. Kui nii, siis olgu, aga sel juhul tuleb austada meie riigi korda. Üks asi on kritiseerida riiki ja valitsust, teine asi aga imetleda diktaatorit ja soovida teistsugust riigikorda.

Vene meedias kogu aeg räägivad tähtsad riigitegelased kui vastik ja vaenulik on läänemaailm. Millegipärast aga paljud nende lapsed, sugulased lähevad lääneriikidesse õppima või elama. Omavad seal kinnisvara ja ärisid. Mina küll ei saadaks oma lapsi vaenulikku riiki õppima või elama. 

Meedias on mitmeid uudiseid selle kohta kuidas mingi seltskond venelasi kurdavad kuidas sanktsioonid ahistavad. Et milles nemad süüdi on, näiteks sportlased. Aga ma küsiks vastu. Milles on süüdi tuhanded lapsed, kes peavad kodust põgenema tundmatusse või inimesed kes kaotavad elu selles sõjas. Milles need ukrainlased süüdi on? Väidetavalt on Venemaa juhtkond valitud demokraatlikult. Järelikult on rahvas otsustanud, et sellist juhtkonda tahetakse ja selle eest ka rahvas vastutab, seega saab ju öelda, et ise valisite riigijuhid nüüd peate sellega kaasnevate tagajärgedega leppima. Enamik inimesi muidugi saab aru, et tegelikult see nii ei ole, aga võib ju samuti silma kinni pigistada ja öelda, et seal on demokraatlikult valitud juhtkond.

Siinkohal kinnitan, et see on pelgalt minu arvamus ja ma ei ole russofoob. Ma ei vihka venelasi, vaid neid, kes toetavad seda sõda ja reziimi mis selle sõja alustas.

Слава Україні! 

Pühapäev, 6. veebruar 2022

Hasartmängusõltuvusest

Pole tegelikult ammu siia midagi kirjutanud, seega viimane aeg see viga parandada. Räägiks vahelduseks hasartmängusõltuvusest. Kõik kes minu kirjutisi siin lugenud on teavad, et ka mind on see haigus tabanud ja seoses sellega on kõik seda sõltuvust puudutavad teemad minu jaoks olulised. Hiljuti lugesin Eesti Ekspressist üht artikklit milles kirjeldati mitut erinevat lugu sellest kuidas inimeset on langenud hasartmängude võrku. Artikkel ise on siin kui peaks huvi olema: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/95678885/janeki-lugu-kogu-muu-elu-jai-seisma-ainus-eesmark-oli-veebikasiinos-jackpot-i-voit-hommikust-ohtuni

Aga miks ma sellest üldse juttu teen on see, et selles artikklis räägiti ühtlasi sellest kuidas tegutseb hasartmängusõltlastele mõeldud tugigrupp. Seltskond inimesi käib koos ja räägib oma probleemidest ja muredest. Räägitakse oma lugu. Võibolla ma pole googeldamises väga osav, aga ma polnud taolisest ettevõtmisest varasemalt midagi kuulnud. Nüüd selle kohta lugedes tabasin end mõttelt, et see on üks igati väärt ettevõtmine. Käia koos ja jagada oma mõtteid ning muresid saatusekaaslastega on minu hinnangul hasartmängusõltlasele üks paremaid viise kuidas end võõrandada sellest pahest. Rääkida konkreetselt inimestega kes teavad millest jutt. Inimesed kes on selle kõige see ise olnud küllap mõistavad kõige paremini neid tundeid ja mõtteid millega mängusõltlane silmitsi seisab. Siin on väikene aga. See rühm käib koos ainult Tallinnas. Miks ei võiks sellised koosviibimisi korraldada ka teistes suuremates keskustes. Tartu, Pärnu, Narva, jne. Võibolla siiski tehakse. Ma ei saa kindlalt väita, et ei korraldata, aga vähemalt mina pole kuulnud ega internetist otsidest midagi taolist leidnud. Minu tagasihoidlik arvamus on, et inimesi kes võiksid aeg-ajalt taolisest asjast olla huvitatud. Mis seal salata olen isegi mõelnud, et sellises grupis võiks olla hea mõnikord koos käia. 

Rõõm on tõdeda, et järjest enam on hakatud rääkima sellistest teemadest. Paljudest haigustest räägitakse, seega on õige rääkida ka sellest haigusest. Alkoholismist, suitsetamisest ja narkomaaniast räägitakse lootuses inimesi hoiatada. Ehk aitab ka hasartmängudest rääkimine vältida veidikene rohkem sellesse võrku langemist. 

Reede, 31. detsember 2021

Head teed aasta 2021!

Aasta 2021 oli minu jaoks üks kummalisemaid. Teatud mõttes oli see siiski murranguline aasta. Päris palju sai ära tehtud. Oli palju negatiivset aga ka üksjagu positiivset. Võib öelda, et kõike jagus. Tahaks loota, et teatud mõttes oli see ka õpetlik aasta. Saab nii mõnegi asja edaspidiseks kaasa võtta. 

Eks see 2021 oli võibolla paljudele selline isemoodi aasta. On ju see koroonaviirus siin korralikult elurütmi seganud. Tekitanud pingeid ühiskonnas. Pingeid mida tegelikult poleks üldse vaja. Elame ju niigi teatud mõttes keerulisel ajal. Aga oli ka ju positiivsemat. Näiteks pensionirahade väljamaksmine. Küllap see aitas nii mõnegi inimese ja perekonna päästa. 

Selline lühikokkuvõte siis aastast 2021. Oli rõõme, oli muresid, oli tõuse, oli mõõnasid. Edaspidi üritame siiski samm-sammu haaval paremaks saada. Kui köis on visatud, siis tuleb üritada sellest tugevalt kinni hoida ja ülesse ronida. 

Head vana aasta lõppu ja veelgi paremat uut aastat kõigile!

Pühapäev, 19. detsember 2021

Annaks natukene tagasi

Selle blogi algusest on nüüdseks möödas gramm üle aasta. Tegelikult pidin selle postituse avaldama küll juba mõned nädalad tagasi, kuid paraku polnud sobilikku hetke. Tulles aga tagasi selle juurde, et aasta aega on blogi alustamisest möödas. Kes tähelepanelikumalt lugenud on, siis teab millest ma kirjutanud olen ja kuidas mu teekond sõltuvuse ja võlgadega kulgenud on. 

Tihtilugu on asjalood nii, et ma tahaksin kirjutada rohkemgi ja põhjalikumalt, kuid paraku pole ma just kõige parem kirjutaja. Üks asi on see kuidas mul mõtted ja read peas jooksevad, kui teine asi on see kuidas nad lõpuks kirjapildis välja tulevad. Enamasti on need päris erinevad. Kes aga seda blogi on lugenud, siis teab, et aasta jooksul on minu elus päris palju muutunud. Ma ei hakka uuesti seda kõike välja tooma mis juhtunud on, seega kes teab see teab ja kes ei tea, aga soovib teada, siis võib lugeda. 

Selle aasta jooksul olen saanud kirju inimestelt kes on minuga sarnases olukorras. Samuti erinevaid toetusavaldusi. Kõik kes minuga on ühendust võtnud, neile olen ma ka vastanud. Tänu selle blogi kirjutamisele olen ma saanud palju vaimest abi ja jõudu. Seega leian, et nüüd on minu kord midagi ühiskonnale vastu anda. Ma pole seni olnud just musterkodanik. Oma sõltuvuste ja pahedega olen olnud ühiskonna häbiplekk, milleks ma tegelikult jään veel pikaks ajaks, kuid siiski soovin olla natukenegi parem ja kui ma saan selleks midagi ära teha, kellelegi kasulik olla, ükskõik kas siis otseselt või kaudselt ja ükskõik mil viisil, siis võin tunda juba veidikenegi rahulolu. 

Nüüd leian, et on aeg sealmaal kus on paras alustada sellega mida olen tegelikult juba mõnda aega mõelnud. Nimelt alustan uuest aastast programmiga kus igas kuus on plaanis teha vähemalt üks heategu. Olgu selleks siis mõni annetus. Või hoopis doonorlus. Või siis hoopis lihtsalt mõni vabatahtlik tegevus. Võimalusi on palju, tuleb lihtsalt leida igasse kuusse sobilik ning see ette võtta. Ma ei ole seni väga palju vabatahtliku tegevuse või heategevusega tegelenud, kuid äkki oleks just praegu sobilik aeg alustada. Vaatame kuidas siis õnnestub. Ja kui keegi soovib, siis võib mulle ka soovitada mõnd tegevust.

Rahulikke pühi kõigile!

Esmaspäev, 6. detsember 2021

Lumi tuli maha…

Talve saabudes hakkasin taaskord meenutama eelmise aastalõpu sündmuseid. Vanasõna küll ütleb, et kes vana asja meenutab, sel silm… Siiski tuleb kõik see aeg-ajalt siiski meelde. Pole võimalik unustada lihtsalt. Kuigi tahaks tegelikult. On asju mida tahaks mitte meenutada ega mäletada. Asjad mille hea meelega lõikaks oma elust välja. Teod mille jätaks tegemata. Siiski ei saa tehtut muuta ega olematuks kuulutada. Tuleb sellega rahu sõlmida ja loota, et võibolla saab sellest midagi õppida või oli see millekski vajalik. 

Aasta tagasi olin ma teine inimene. Mul oli justkui mitu mina. Kogu aeg pidin pingutama, et etendada niiöelda näitemängu. Pidevalt pingeseisundis ja stressis olles tuli teha head nägu nii pereliikmete kui töökaaslaste ees. Näidata, et kõik on suurepärane. Mul ei ole probleeme ega muresid. Elu on ilus. Kuigi tegelikkus oli midagi muud. Kohutavalt väsitav. Eriti keeruline on seda teha kodus olles. Iga päev teha kaasale nägu, et kõik on hästi. Tegelikult aga lihtsalt valetada näkku. 

Kuna aasta tagasi oli minu olukord juba muutunud selliseks, et esimesed võlgnevused hakanud tekkima ja erinevad telefonikõned, meeldetuletavad smsid ja emailid saanud elu igapäevaosaks, siis pidi kogu aeg olema igaks juhuks mingi vale välja mõeldud mida vajadusel kasutada. See omakorda tekitas veelgi lisapingeid. Eriti kui seda valet oli vaja kasutada kaasa jaoks. Pidevalt valetades elada on kohutavalt pingeline. Öeldakse, et ülekaalu endaga kaasas kanda on raske, aga seda vaimset koormat mida mina kandsin on ikka palju raskem. 

Aga mis on tänaseks muutunud? Võib öelda, et olen kaotanud palju sellest vaimsest ülekaalust. Olen kergem ja mul on kergem olla. Mul on jälle üks mina. Seda mõistavad ka minu lähedased. Ma saan vaadata kodus oma kaasale otsa ja ma ei pea talle valetama. Ma saan rääkida asjadest nii nagu need on. Ma ei pea muretsema, et äkki ta saab mu saladusest teada. Ma ei pea välja mõtlema valesid ega vabandusi kellegi jaoks. Ei saa öelda, et elu nüüd suurepärane oleks ja mul poleks ühtegi muret, probleemi ega stressi. Kaugel sellest. Endiselt tuleb hoida fookus eesmärgil ja sellega igapäevaselt tegeleda, kuid igasuguseid lisapingete tekitajaid, mille ma paraku küll ise omale tekitasin, on oluliselt vähem. 

Tuleb tõdeda, et võrreldes sellega mis oli aasta tagasi on toimunud ikka tohutud muutused. Palju on olnud sellist abi, millest ma aasta eest ei osanud isegi unistada. Ei osanud arvatagi, et võiksin sellistest kohtadest ja inimestelt abi leida. Seega kõik see kokku ongi tekitanud sellise situatsiooni kus ma olen täna. Kordades parememas olukorras kui aasta tagasi. Nüüd on mul taas motivatsiooni edasi pingutada, sest palju on veel tegemata.