Allaandmine

Vahepeal tekib selline allaandmise tunne. Tahaks kõigile ja kõigele käega lüüa, katkestada igasugused sidekanalid ja lihtsalt minema jalutada. Miks? Lihtsalt sellepärast, et tekib selline peaga vastu seina jooksmise tunne. See tekib eriti siis kui suhelda mõnede laenuandjatega. Mõni neist (kelle nime ma siinkohal siiski nimetama ei hakka) on nii jäik, et ajab kohe vihale. Jah ma tean, et ma olen ise süüdi, et omale need laenud võtsin. Jah ma tean, et võetud kohustused tuleb tasuda õigeaegselt. Ma saan sellest kõigest aru, kuid sellegipoolest, oma naiivsuses ma loodan natukene mõistvamat suhtumist. 

Ma kirjutan ja räägin ära oma mure, põhjendan olukorda, kuid vastuseks saan ainult kirja, et võtke põhiosa maksepuhkus, ei muud. Isegi ei pakuta mitte mingisugust varianti läbirääkimisteks või mida iganes varianti. Ainult automaatne jutt, mida võib lugeda iga laenuandja kodulehelt. Ma ei jäta ju meelega oma kuumakset maksmata. Lihtsalt oma lollusest olen sattunud sellisesse keerulisse situatsiooni. Tahan maksta, kasvõi natukenegi, aga kui Teie minu raha üldse ei soovi, siis on väga raske suhelda. Selliseid meile lugedes tekib ka endal allaandmise tunne. Tahaks vastata, et ma ei maksa Teile üldse midagi. Läheme kohtusse ja vaatame, palju Te siis saate. Lõppude lõpuks ei saa Te ju minu käest võtta rohkem kui mul on. Sellistel hetkedel tekib tõsine trots. Ma pingutan kõigest väest, aga see teeks justkui olukorda ainult hullemaks. Võibolla tõesti peaks käega lööma?