Madalseis ehk millega võrdlen võlgniku olukorda

Viimastel päevadel on meeleolu kuidagi ääretult kehvapoolne olnud. Hinges on selline häiriv kripeldamine. Sarnane tunne nagu siis kui tead, et midagi väga olulist on jäänud tegemata, aga suuda meenutada, mis see oli. Ühesõnaga kerge ärevus. Täpselt ei saagi aru, milles see põhjus võiks olla. 

Kas see põhjus peitub eesootavates tegemistes, sest ei tea päris täpselt, mida oodata või kuidas käituda. On see seotud hoopis tööalaste mõtetega. Ehk hoopis kevadväsimus. Kas mingi osa on selles ka hulgal kõnedel ja sõnumitel laenuandjatelt. Või hoopis kõik kokku. Ei oskagi arvata. Igatahes on käesolev nädal kuidagi ebameeldiv.

Teatud mõttes olen ma oma võlgadega rahu sõlminud. Ma ei saa neid olematuks muuta, seega on ainus võimalus neile otsa vaadata. On küll mõningad nüansid, mis ilmselt häirivad mind veel mõnda aega. Siiski pole see pole midagi sellist, mida ma ei saaks lahendada, aga antud hetkel on lihtsalt parem kui ma seda ei tee. Iga asi siiski omal ajal. 

Mis puutub võlgadesse, siis ma olen viimasel ajal üha enam hakanud kogu seda olukorda võrdlema autodega. Kõlab natukene naljakalt, kuid nii see paraku on. Võlgadesse sattumine on nagu autosõit aukudega teel. Sõidad oma teel, aga iga veidikese aja järel leiad mõne augu ülesse. Ehk sõitmine auku on nagu laenu võtmine. Paraku iga auk tähendab seda, et sõitmine läheb raskemaks ja auto võib hakata lagunema. Mingil hetkel võib auto hakata aga kolisema või vilisema jne. Sa võid ju selle kolinaga mõnda aega sõita, kuid ühel hetkel läheb see kolin suuremaks ja suuremaks kuni hetkeni, mil auto läheb katki keset teed. Võlgades kodaniku mõistes on see hetk mil oled jõudnud põhja. Alles siis hakkad sa ju mõtlema, et ehk oleks pidanud selle kolinaga tegelema juba varem. Oleks olnud remont lihtsam ja odavam. Siis on aga hilja ja tuleb hakata tegelema tagajärgedega. Kõigepealt tuleb aga auto teepealt ära saada. Võlgade mõttes siis tunnistada oma probleemi. Seejärel teha selgeks kui tõsine on auto rike ehk saada oma võlgadest täpne ülevaade. Alles siis saab alustada remondi planeerimise ja remondiga. Enda seisukohalt lähtudes, siis olen hetkel selle remondi planeerimise juures ehk võib öelda, et ootan varuosasid. Kuigi auto on päris katki, olen siiski otsustanud seda remontida, mitte maha kanda. Paraku võtab iga liigutus omajagu aega ning see ei edene võibolla nii kiiresti kui sooviks, kuid siiski on esimesed sammud selleks astutud.

Ma loodan, et ühel päeval kui varuosad kohale jõuavad, saavad need olema õiged ning ma saan alustada autoremondiga. Ega see lihtne saa olema, kuid tuleb teha kõik endast olenev, et see saaks parandatud. Kunas viimane nädal on kuidagi madalseis olnud, siis kavatsen nädalavahetusel aja maha võtta, lihtsalt autorallit vaadata ja ennast argipäeva mõtetest välja lülitada, et siis uuele nädalale värske peaega vastu minna.

Rääkimine

Järjekordne nädalavahetus on möödas. See on enamasti aeg, kus ma üritan oma probleemidele mõelda nii vähe kui võimalik. Teen oma perele kõige selle juures head nägu justkui kõik oleks korras. Ma saan aru, et see on tegelikult vale, et ma neile oma olukorrast ei räägi, kuid see ei ole kahjuks nii lihtne, et lihtsalt tunnistan kõik ülesse ja räägin ära. Lugesin rahafoorumist selle kohta artiklit kus argumenteeritakse selle kohta, miks peaks rääkima ja see kõik on õige, aga paraku on lihtsalt maha istuda ja rääkida on keeruline. Miks see siis on nii keeruline? Ma tõenäoliselt oleksin juba rääkinud, aga põhjus, miks ma seda teinud pole, on lapsed.
Kui mul oleks ainult elukaaslane, siis poleks sellest rääkimine nii keeruline. See tõenäoliselt mõjutaks ainult meid ja siis oleks kaks varianti: 1. Ta vihastab, kuid jääb mulle toeks selle olukorra lahendamisele. 2. Ta pakib kohvri ja läheb minema. Antud olukorras aga on mulle oluline vältida varianti 2 nii kaua kuni ma vähegi suudan ja seda laste pärast. Lapsed on peamine põhjus, mis sunnib mind pingutada nii palju kui ma suudan, et sellest olukorrast kuidagi moodigi välja tulla. Nendega koos olemine, see rõõm, mis neist kiirgab ja positiivsus on parem kui mis tahes muu abi. Nemad annavad energiat selle asjaga tegeleda. 
Ma olen üsna kindel, et kui ma elaksin üksi, oleksin ma juba alla andnud. Kui mu pere peaks mu juurest ära minema nende vigade pärast, mis ma teinud olen, siis see oleks laostav. Kui sa tuled töölt koju ja sind ootab ees tühjust, sul pole muud, kui ainult võlad. Palju lihtsam oleks alla anda. Aga kui sa astud uksest sisse ning sulle jooksevad rõõmsalt kilkavad lapsed vastu ja kallistavad sind, neil on siiras rõõm sind näha. Sel hetkel sa unustad kõik muremõtted ja elad selles hetkes. See annab rohkem jõudu kui miski muu.
Ma tean, et varem või hiljem tuleb see nagunii välja, kuid minu seisukohast lähetudes loodan, et pigem hiljem.

Mis seisus ma siis hetkel olen.

Tänase päeva seisuga on mul lepingud 10 erineva krediidiasutusega kogusummas 55933.58. Antud hetkel ületavad minu kuumaksed kahekordselt minu sissetulekuid. Kunas kõikidele laenumaksetele lisanduvad veel kommunaalmaksed, lasteaiatasud jne, siis seis on üsna nigel. Ühe krediidiandja juures olen juba maksetega hilinenud ja käesolevas kuus lisandub neid veel, sest kõik laenupuhkused on nüüd lõppenud ja saabub tõehetk. 

Olen alustanud ka põhjaliku exceli tabeli koostamist, et oma olukorrast võimalikult põhjalik ülevaade saada ja täpselt kõik sisse- ja väljaminekud kirja saada. Samuti plaanin otsida võimalust pöörduda võlanõustaja poole, et veelgi rohkem selgust oma olukorrale saada. Lisaks alustan suhtlust laenuandjatega, et saada aimu, kas ja milliseid kompromisse keegi on valmis otsima.

Vaimne seisund

Kunas kogu see olukord on vaimselt üsnagi kurnav, siis otsustasingi niiöelda siin blogivormis oma mõtteid kirja panna. Olles ka suhelnud teise võlablogijaga, siis tema soovitas samuti, et see blogipidamine on justkui omamoodi teraapia. Loodan, et sellest on siis mullegi natukene abi. Samuti kui keegi seda blogi loeb ja tänu sellele suudaks vältida neid vigu, mida mina olen teinud ning seeläbi hoida eemale võlaorjusest, siis pean ma seda blogimist juba kordaminekuks.
Minu eesmärk siin pole otsida kaastunnet või lunastust, vaid lihtsalt rääkida ausalt kuidas ma jõudsin olukorda, milles ma tänaseks päevaks olen.
Kõige selle juures ma püüan leida ka positiivsemaid hetki, sest nagu ühed kuldsed sõnad ütlevad: “kui juba oled kaelast saati p**a sees pole enam mõtet pead norgu lasta”.