Olen näide sellest kuidas halvad otsused ja valikud võivad viia olukorrani kust väljapääsu on juba raske leida. Olen ühiskonna häbiplekk. Võlglane. Kirjutage mulle: kahv6lgu@gmail.com
neljapäev, 30. september 2021
Töö ja tööjõud
reede, 5. märts 2021
Tagasivaade
Viimastel päevadel olen hakanud taas üha enam mõtlema selle peale kuna ja mis hakkas valesti minema. Olen hakanud seda niiöelda uuesti läbi elama. Üritanud mõista, mida ma mingil hetkel valesti tegin. Ühtpidi kõlab see justkui enesepiinamisena, kuid ma siiski usun, et see aitab mul muutuda paremaks inimeseks.
Ma olen veendunud, et ma pole täna enam see inimene, kes oli viis aastat tagasi, viis kuud või isegi viis nädalat tagasi. Inimesed minu ümber seda vaevalt, et märkavad, kuid ma ise tean seda. Päris suur osa mu mõttemaailmast on muutunud. On teatud asjad, mida ma vaatan hoopis teise pilguga kui seda tegin varem. Üks peamisi muutusi on suhtumine rahasse. Ma tegelikult ei ole kunagi olnud suur laristaja kui välja arvata sõltuvuse küüsi langemine. Minu jaoks ei ole oluline sõita vinge autoga, käia ringi viimasepeal firmariietes, osta kalleid ehteid või lihtsalt sooritada mingisuguseid emotsioonioste. Samas pole ma ka olnud kunagi eriline koguja. Tagantjärele mõeldes, siis see tõenäoliselt on üks peamisi põhjuseid, miks ma sõltuvuse küüsi langesin. Mul lihtsalt polnud sellist tagavara nagu oleks võinud olla. Neid põhjuseid on mitmeid miks ei olnud ja siin ei ole küsimus, et oleksin laristanud, vaid lihtsalt oleksin pidanud mõtlema ja planeerima teisiti. Teatud asju sai tehtud ja kohtades käidud, mille kohapealt oleks võibolla pidanud võtma veidikene rahulikumalt.
Teine peamine muutus on suhtumine vabasse aega ja selle kasutamisse. Ma ei ole mingisugune musterisa ja kaaslane. Kaugel sellest. Enamiku ajast tööle orienteeritud. Paljuski näiteks lastega tegelemine on minu kaasa teha. Kõik lasteaiaga seotud toiminugud. Viimine, toomine, lastevanemate koosolekud, arenguvestlused jne. Lisaks kõik muu. Jah, minu töö iseloom on selline kus teatud perioodidel mul on lihtsalt polegi võimalik millegi muuga tegeleda, kuid siiski ma ilmselt oleksin saanud panustada veidike enam. Kasvõi nendel hetkedel mil vaba aega rohkem oli, kuid siis kulus see muudele tegevustele. Kahjuks ei ole suutnud seda ainult varem märgata.
Ma olen töötanud oma alal juba 15 aastat ja võib öelda, et mulle meeldib, mis ma teen ning ega ma väga ette kujutagi ennast muud tegemast. Nooremana sai mõeldud, et küll on lahe rabeleda kuus 350 töötundi nii, et sul on üks vaba päev, elada hotellides jne. Ometi nüüd lähevad mõtted selle peale, et kuhu ma selle töölõhkumisega siis jõudnud olen. Tööle olen ma ohverdanud ülikooli, oma kunagise lemmikharrastuse ja hulgaliselt vaba aega. Paljud mängud lastega on jäänud mängimata, käigud käimata. Teatud mõttes ka tänu tööle olen ma praegu võlgades. Mõni kindlasti imestab, et kuidas selle kõige juures mu kaasa on seni suutnud minu kõrvale jääda ja veel eriti nüüd kus avalikuks tuli minu finantsprobleemid. Ja kui nüüd uuesti küsida, et kuhu ma siis jõudnud olen? Vastus on et, kaelani võlgadesse ja kahetsema seda, et pole olnud piisavalt hea isa ja kaaslane. Kui laps tuleb kutsub issit peitust mängima ja sa ütled, ma tõesti ei jõua, sest oled rampväsinud ning päev hiljem laps tahab sama küsida, kuid kuuled kuidas teine laps ütleb, et ära mine issit segama, sest issi on väsinud. Palju on olnud selliseid päevi kui ei näed lapsi ainult siis kui nad magavad või hoopis ainult nädalavahetusel. Kogu aeg selles keerises sees olles võibolla ei märkagi, et tegelikult oleks vaja mõningatele muudele asjadele ka tähelepanu pöörata, mitte ainult jälgida dollarimärke silmade ees. Ühel hetkel sellele ajale tagasi mõeldes aga paratamatult jõuab kätte arusaam kui paljust oled tegelikult ilma jäänud. Siiski tuleb tööd edasi teha, kuid mingil hetkel võib kätte jõuda hetk, mil tekib tahtmine hakata väärtushinnanguid ümber hindama. Isegi ka siis kui oled kurguni võlgades.
Lõpetuseks üks väikene austusavaldus klassikutele.
laupäev, 2. jaanuar 2021
2021
Taaskord on siis uus aasta kätte jõudnud. Minu jaoks saabus aastavahetus seekord teisiti kui varasemalt. Ei mingeid mänguautomaate. Hoopis teised tegevused. Kuidagi teistsugune tunne on kui varasematel aastavahetustel. Ei oskagi kirjeldada, miks teistmoodi, aga kuidagi siiski on. See polegi nagu sellest, et ei mängi, aga miski oleks nagu muutunud. Elukoht on sama, inimesed minu ümber on samad, aga ma näen seda kõike teisiti kui aasta tagasi. Endiselt on hulgaliselt igasuguseid mõtteid peas keerlemas, kuid õnneks pole hetkel ükski neist negatiivse alatooniga.
Mõistlik oleks seada endale uueks aastaks eesmärke, mida saavutada. Eriti sellises olukorras nagu mina olen. Mõtlesin eile päris pikalt selle üle ja otsustasin, et ma ei sea ühtegi konkreetset eesmärki, mis puudutab mu võlgu. Miks siis? Aga sellepärast, et ma tõenäoliselt petaksin ennast ja eriti veel kui peaks tulema tagasilööke ja eesmärk jääb saavutamata. Kindel on see, et tagasilööke tuleb, kunas kogu see kompott on selline nagu ta on.
Edaspidi hakkab olema üks samm korraga, üks päev korraga. Enne kui mingi samm on astutud, järgmist sammu ei planeeri, sest iga otsus võib hakata järgnevat mõjutama. Enamik kindlasti laidab sellise plaani maha, aga see on minu otsus. On see õige või vale, seda näitab aeg.
Homme lähen loodusesse pildistama, et veel akusid laadida enne kui uuel nädalal tuleb hakata taaskord erinevate asutuste ja inimestega suhtlema. Seega väikene vaimupuhkus veel enne tõsisemat tööd. Eks siis paistab, kas õnnestub olukorda parandada või mitte.
kolmapäev, 23. detsember 2020
Töö, töö, töö
Kirjutaks täna hoopiski teistsuguse postituse. Räägin jälle puhtalt selle põhjal, mida ma ise olen näinud ja kuulnud. Ei hakka konkreetselt kedagi süüdistama, aga lihtsalt mõned näited, missugust suhtumist on kogetud. Kindlasti võiks kirjutada ka vastupidiseid näiteid sellele, millest mina kirjutan, sellepärast ongi see postitus lihtsalt kõrvaltvaataja pilgu läbi hinnagu andmine ühele konkreetsele näitele tuginedes. Nimelt ma räägin nüüd tööle kandideerimisest.
Siin blogis olen põgusalt maininud, et mul on ka lapsed ja elukaaslane. Elukaaslasest pole pikamalt rääkinud ja kunas tema pole minu hädades süüdi, siis ma ei näe ka põhjust temast eriti rääkida. Selle postitusega aga pisut siiski räägin.
Kui me hakkasime koos elama, siis mu elukaaslane leidis endale üsna hea töökoha. Mu kaasal on kõrgharidus ja töökoht oli ka õpitud alal. Ainus miinus oli selle juures see, et tal oli tähtajaline tööleping. Mõne aja pärast tuli uudis, et oleme esiklapse ootel. Elukaaslane käis tööl peaaegu kuni sünnituseni ja peale seda algas emapuhkus. Selle aja jooksul tema leping lõppes ja seda ei pikendatud. Enne kui emapuhkus lõppes tuli uudis, et saame ühe lapse veel. Aga see selleks. See oli nn sissejuhatus.
Tegelikult tahan rääkida sellest, mis hakkas pärast toimuma kui mu elukaaslane hakkas mõtlema taas tööle minekust. Kunas päris mitu aastat oli möödas sellest kui ta oli koduseks jäänud, siis tuli alustada niiöelda algusest. Ta mõtles, et lisaks tavalisele internetist leitud töökuulutustele kandideerimisele läheb ja võtab ennast ka Töötukassas arvele. Ehk on ka seal mingisuguseid pakkumisi ja võibolla saab ka mingisuguseid täiendkoolitusi kunas vahepealsest töölkäimisest on tükk aega möödas.
Aga need kogemused, mida mu kaasa edaspidi sai, võtavad ikka meele mõruks küll. Riigitegeleased räägivad kogu aeg, et iivet on vaja tõsta ja riik toetab jne. Tõesti, emapalk on väärt asi, aga oluline on ka see, mis pärast saab. Kohati jääb mulje, et kui sul on lapsed, siis on see nagu mingi puue. Päris mitmel juhul küsiti mu kaasa käest esimese asjana, kas Teil on lapsed, mitu neid on, kui vanad. Kas Teil on korralik tugisüsteem, et vajadusel lapsi hoida jne. Ja seda ei küsi ainult eraettevõtjad, vaid ka Töötukassa ametnik. Kunas lasteaias on nii, et kui laps juba köhatab kergelt, siis öeldakse kohe, et jätke koju ja tooge siis kui kõik on korras. Ja väikeste lastega paraku on nii, et väikesed köhad-nohud on tihedad külalised, seega peab olema kogu aeg keegi, kes on vajadusel suuteline lapsi hoidma. Aga kui ütled, et sul selliseid inimesi pidevalt ümber pole, siis vaadatakse sind nagu pidalitõbist ja sisuliselt on jutt lõppenud. Kui sult niimoodi uuritakse pidevalt, siis tekibki teatud trots juba. Pidevad eitavad vastused viivad motivatsiooni ja meeleolu sisuliselt nulli. Mida siis teha, kas valetada? Pole nagu ka mõtet, sest varem või hiljem tuleb see välja.
Samuti siis töötukassa suhtumine. Kõik need asjad välja uuritud, millest ma kirjutasin, siis otsustas elukaaslane uurida, et ehk soovitab Töötukassa mingisugust ümberõpet või täiendkoolitust, mis aitaks laiendada võimalusi töökoha leidmiseks. Aga ei. Öeldi ainult, et kui leiate koha, kus Teilt nõutakse mingisugust lisaoskust, ning kui selle omandate, siis saate kindlalt tööle, tulge, andke teada ja me saadame Teid koolitusele. Äge, eksole. Lisaks soovitati minna kuhugile vabatahtlikuks. Aga see oli ka kõik. Rohkem mitte ühtegi soovitust või pakkumist. Jah, see on küll tore ja vabatahtlikuks minemine on üllas tegevus ning võimalusel seda tulekski teha, aga paraku see tegevus ei maksa arveid. Kunas minu töö sisaldab pikki tööpäevi, kohati metsikuid ületunde ja vahel ka ootamatuid töölähetusi, siis on lastega tegelemine jäänud kahjuks rohkem elukaaslase õlule. Sellest tulenevat ka tööotsingutes kriteerium, et võimalik lapsi lasteaeda viia ja tuua. Kunas meil puudub selline tugisüsteem, kes vajadusel oleks kohe võtta, siis oleks mu kaaslasel raske vastu võtta tööd, mis eeldab vahtustega käimist. Võiks ju öelda, et alati on võimalus lapsehoidja palgata, aga see siiski eeldaks jällegi sellist sissetulekut, et see oleks majanduslikult otstarbekas. Lihtsalt tööl käia, et palk kellelegi teisele ära maksta poleks ka kuigi mõistlik. Lõpuks mu kaaslane loobuski, sest pidevad eitavad vastused ja negatiivne suhtumine lihtsalt võtsid tahtmise ja lootuse üritada. Kui lapsed suuremad, siis saab teha uue katse. Käed rüpes mu kaasa siiski ei istu ja mõningad tegevused talle siiski mingit sissetulekut võimaldavad (küll mitte regulaarset).
Miks ma sellest kirjutan? Lihtsalt sellepärast, et rääkida suhtumisest, mis kohati valitseb, mitte ainult erasektoris, aga ka riigiasutustes. Riigiasutusest eeldaks siiski natukene teistsugust suhtumist, sest nagu ma aru saan, on Töötukassa eesmärk aidata inimesi tööle, mitte hoida neid sealt eemal. Ma ei taha sellega üldistada, et igal pool nii on, aga kahjuks minu kaaslane seda koges ja mitte ainult ühe korra. Ma siiski loodan, et enamikel juhtudel on on asjaolud hoopis vastupidi.
pühapäev, 13. detsember 2020
Nädalavahetus
Millega ma siis vahepeal tegelenud olen? Kõigega ja samas mitte millegagi. Nagu öeldakse, et kui midagi juhtuma hakkab, siis juhtuvad kõik hädad korraga. Kunas ees ootab pikemat sorti puhkus(sundpuhkus), siis tegelesin sel nädalal tööotste kokku tõmbamisega ja veidike paberimajandusega. Samal ajal üritasin ka otsida mingisugust lisatööd, mida saaksin sel ajal teha kui olen sunnitud kodus istuma. Rahaga on niigi kitsas, seega igasugused lisaotsad on teretulnud. Leidsingi ühe väikese lisatöö ja õnneks sain selle ka tehtud, kuid teel koju hakkasid hädad pihta. Nimelt otsustas seni mind truult teeninud vana sõiduvahend minuga koostöö katkestada. Õnneks sain ikka läbi häda suunduda tuttava juurde garaazi, aga see ei teinud tuju paremaks. Õnneks või kahjuks on mul autot aeg-ajalt vaja, seega pidin hakkama tegelema selle remondiga. Jälle lisakulutus. Selle remondiks kulus kaks päeva ja nii mõnigi närvirakk. Hea oli, et olin just selle väikese lisatöö saanud, sain vähemalt osagi rahast tagasi.
Tegelesin ka exceli tabeli loomisega. Sain võlglase blogi loojalt mõningaid soovitusi ja hakkasin oma tabelit kokku panema. Kunas mul see veel täielikult valmis pole, siis ma seda siin hetkel avalikult veel ei presenteeri, aga kui ükskord selle sellisel kujul valmis saan, mis mind täielikult rahuldab, küllap näitan seda siingi. Eesmärk on teha see enda jaoks võimalikult lihtsaks, aga samas selliseks, et see aitaks mul kõikidel maksetel hoida korrektselt silma peal, et midagi ei jääks kahe silma vahele. Kunas pole hetkel võimalik makseid korrektselt täita, siis pean oluliseks, et saaksin põhjaliku ülevaate selle kohta palju, kuhu ja kunas olen tasunud. See kõik on tegelikult paras peavalu ja mul pole veel põhjalikku nägemust sellest, kuidas ma kõik need asjad kontrolli all hoian, et segadusi vältida. Seega ootame ja vaatame.