Olen näide sellest kuidas halvad otsused ja valikud võivad viia olukorrani kust väljapääsu on juba raske leida. Olen ühiskonna häbiplekk. Võlglane. Kirjutage mulle: kahv6lgu@gmail.com
neljapäev, 16. juuni 2022
3. päev
reede, 2. aprill 2021
Tahan oma raha tagasi...
teisipäev, 9. veebruar 2021
Sõltuvus vs sõltuvus
Mõned õhtud tagasi tekkis olukord. Nimelt olid lapsed ja kaasa juba magama läinud, kuid mul endal polnud veel und. Vaatasin televiisorist saadet kalapüügi kohta. Kui saade oli lõppenud, siis leidsin ennast olukorras kus televiisorist midagi vaadata polnud ja justkui igavus tekkis. Samas und ei olnud ja magama ka ei tahtnud minna.
Umbes aasta tagasi ma ilmselt oleksin ennast kuhugile internetikasiinosse sisse loginud ja hakanud mängima. Kindlasti oleksin seda tegevust endale põhjendanud sellega, et oleks vaja võita mõned lisaeurod, et majanduslikku olukorda parandada. Alati oli ju vaja enda jaoks mingi põhjus leida, ükskõik kui absurdne see ka polnud. Ometi ei saanud ju endale tunnistada, et sul on probleem. Nüüd paar õhtut tagasi, hetkel kui tundsin seda tüütut igavust, siis tekkis täpselt sama tunne, et läheks nüüd kasiinosse. Isegi ei tulnud meelde, et tegelikult on piirangud peal. See oli täpselt samasugune tunne kui olin jätnud suitsetamise ja siis mingi aeg hiljem tekkis tahtmine süüdata üks sigaret ning tunda rõõmu selle tõmbamisest. Kuidagi selline totaalne nõrkushetk. Ja sel hetkel ma mõtlesingi tagasi sellele ajale kui tahtsin sigaretti ette panna. Mäletan, et tol hetkel oli mul võimalus suitsetada, sest tööjuures oli kappi jäänud mingist vanast ajast üks poolik pakk kust oleks olnud võimalus see sigaret võtta. Samuti tekkis mõte, et mis see üks sigaret siis ikka teeb, ega ma sellepärast siis uuesti suitsetajaks ei hakka. Siis aga hakkas õnneks tööle mõistus. Tabasin end uuelt mõttelt, aga mis siis juhtub kui see siiski mulle jälle meeldima hakkab või teinekord samamoodi nn lihtsat vastupanuteed lähen. Täpselt samad mõtted tabasid paar õhtut tagasi. Kui toona ma võtsin sigareti asemel taskus lutsukommi, siis nüüd ma tõusin arvuti tagant püsti, läksin kööki, panin ukse kinni, tegin akna lahti, panin pea aknast välja ja tõmbasin kopsud värsket õhku täis. Seejärel tulin tagasi arvuti taha ja võtsin lahti kausta kus kõik kogutud dokumendid mida mul on viimasel ajal tarvis läinud. Kontoväljavõtted, laenulepingud jne. Isegi ei pidanud ühtegi neist avama, piisas vaid nägemisest. Hetkega oli unustatud mõte mängimisest ja minu imestuseks mul polnudki enam igav. Kohe tuli mõte panna klapid pähe ja kuulata mõni muusikapala ning sinna kõrvale lugeda üht autofoorumit, mida olin plaaninud varem teha, kuid lihtsalt polnud jõudnud. Polnud enam ühtki märki igavusest.
Kas tõesti tundub, et ka sõltuvust saab ravida sõltuvusega. Ehk siis seda kõrvalt nähes. Paraku mitte selliselt, et teisi kõrvalt vaadata, vaid iseennast. Kahju ainult, et minu puhul alles nüüd seda märkasin kui kõik puust ette ja punaseks tehtud.
kolmapäev, 9. detsember 2020
Natukene veel sõltuvusest
Ka mul oli mitmeid hetke, kus peale järjekordselt mingi summa kaotamist tekib niinimetatud pohmell. Alkohoolikult on see pohmell alkoholist, narkomaanil narkootikumidest, mängusõltlasel on see natukene teistmoodi. See pohmell on tingitud pigem mitmetest asjadest. See on segu rahakaotusest, süütundest ja mõttest, et ma pean selle raha ju tagasi saama. Vot see viimane osa ongi kõige hullem selle asja juures, mis ei lase sellest labürindist välja tulla. Täpselt nagu alkohoolikul. Võtan ühe pitsi, siis läheb enesetunne paremaks. Mängusõltlasel on see nii, et panen ühe panuse, ehk võidan midagi tagasi. Alkohoolik on ühel hetkel purjus, sest pitse sai liiga palju aga mängur reeglina ei lõpeta enne kui raha otsas või suudab mingi muu tegur teda lõpetama sundida.
Sellest olukorrast välja tulla on äärmiselt keeruline. Ma arvan, et ei saa kunagi enam öelda, et olen sõltuvusest täielikult paranenud. Olgugi, et hetkel pole mingisugust isu ühtegi mänguautomaati isegi proovida, siis selleks, et see ka nii jääks tuleb hoida distsipliini. Minu jaoks on see nagu kaalujälgimine. Päevast päeva tuleb kinni hoida kindlast reziimist, et vältida libastumist.
Kõige selle juures mind tegelikult häirib tohutult see metsik kasiinoreklaamide hulk mis igal pool meedias on. See on nagu dieedil olevale inimesele kreemitordi nina alla panemine kogu aeg. Et äkki ikkagi libastud ja võtad ühe ampsu. Samuti võib see ükskord neelata endasse ka mõne nn terve inimese. Kui kogu aeg üht ja sama serveerida, siis võibolla ühel hetkel tekibki tahtmine see esimene amps võtta. Aga kahjuks kui maitse suus on, siis võib juba hilja olla.
kolmapäev, 2. detsember 2020
Pisut kommentaaridest
Mõned kuud tagasi kui Delfis ilmus artikkel sellest kuidas üks mees hakkas võlablogi pidama, lugesin ka mina seda. Samuti lugesin ma neid ohtraid kommentaare seal. Ma küll tavaliselt neid ei loe, aga seekord tegin erandi. Juba eos arvasin teadvat, mis mind seal ootab, kuid siiski olin natukene üllatunud. Nagu näha, siis väga lihtne on kedagi hukka mõista, süüdistada, parastada. Kommentaarid selle kohta, et otsitakse kaastunnet. Ma julgen üsna kindlalt väita, et tegelikult see nii pole. Ei tema ega minu puhul. Kas alati peab üldse olema eesmärgiks omakasu. Miks arvatakse, et otsitakse mõistmist. Ehk soovitakse hoopis teisi hoiatada samade vigade eest. Võibolla on pilt üldse laiem. Palju on reklaame selle kohta, et ära suitseta, ära joo! Kusagil aga ma pole näinud konkreetset reklaami selle kohta, et ära mängi või ära võta laenu. Jah, on küll hoiatus vastutustundliku käitumise kohta, aga see on ka kõik. Septembris ei joo! Oli selline kampaania. Miks ei võiks olla: Oktoobris ei mängi näiteks. Ma usun, et need, kes on ise mõnest taolisest olukorrast võitjana väljunud, saavad aru, mida ma öelda tahan.
Kui alkohoolik tahab pohmellist lahti saada, saab ta pöörduda haiglasse ja tal puhastatakse verd alkoholist. Suitsetajatele on plaastrid ja nätsud. Narkomaanidele samuti ravimid võõrutusnähtude leevendamiseks. Mängusõltlane paraku sellist abi kusagilt ei leia. Oleks ju hea kui võtaks tableti või teeks süsti, mis aitaks paremini vabaneda mängupohmellist. See rohi on ainult aeg. Julgus sõltuvust tunnistada ja sellest rääkida on juba algus. Meie ühiskonnas on see aga kahjuks tabu. Isegi kui keegi midagi taolist avalikult teeb, siis kogu negatiivne mis pärast kaela langeb, võibolla mõne nõrgema sunnib sootuks käega lööma.
Mida ma öelda tahan on see, et kui midagi positiivset või neutraalset öelda pole, siis negatiivset ka nagu pole mõtet. Suures plaanis pole sellest kellelegi kasu. Keegi ei sunni kedagi taolisi artikleid või blogisid lugema. Rohkem positiivsust meie ühiskonda lugupeetud kaaskodanikud!
teisipäev, 1. detsember 2020
Sõltuvustega võitlemine
Miks peab olema nii, et kui inimene on mingi sõltuvuse küüsi langenud, siis enne sealt väljapääsu reeglina ei leia (ei taha leida) kui saabub mingi tõeline raputus või krahh.
Ma ei saa öelda, et ma olen nüüdseks sõltuvustest prii. Kaugel sellest. Jah, hetkest mil mu silmad avanesid ka ma vaatasin tõtt oma olukorraga, pole ma enam mänginud, kuid sellegi poolest ma ei tunne ennast piisavalt kindlalt. Nähes meediast pidevalt erinevaid hasartmängureklaame, tekib aeg-ajalt ikkagi hirm, et äkki ma libastun. Ma olin aastaid tagasi ka üsna aktiivne (võib isegi väita, et keskmisest aktiivsem) suitsetaja, kuid hetk, mil teada sain, et tuttav suri kopsuvähki justkui mõjus mulle selliselt, et jätsin päevapealt suitsetamise maha. Kuigi see juhtus juba mitu aastat tagasi tekib siiski vahel hetki kus on tahtmine suitsu teha. Õnneks olen nüüdseks õppinud sellele kiusatusele vastu hakkama ja see ka möödub kiiresti, kuid teadmine, et olin kunagi suitsetaja jääb alati. Loodan, et suudan samamoodi hakkama saada ka mängimisest hoidumisega. Kui varasemalt kulus palju minu vaba aega mängurlusele, siis nüüdseks olen suutnud seda asendada teistsuguste tegevustega. Veedan palju rohkem aega lastega, käin rohkem jalutamas, pildistan rohkem. Samuti olen hakanud rohkem lugema ja ristsõnu lahendama, kuid kunas pea on tihti muremõtteid täis, siis neile kahele tegevusele on raske keskenduda. Olles suhelnud endaga sarnases olukorras oleva blogitajaga otsustasin ka hakata oma mõtteid kirja panema...
Kuidas kõik alguse sai.
Kuidas siis kõik alguse sai. Oli ilus suvi. Mul oli korralik töökoht ning olin hinnatud spetsialist oma ettevõttes. Olin juba mitmeid aastaid töötanud, palk oli korralik ja kõik oli hästi. Pool aastat tagasi olime elukaaslasega kokku kolinud ja olin eluga rahul. Sai võetud väike remondilaen ja uus autogi ostetud. Siis tehti ootamatu pakkumine tulla teise ettevõttesse tööle. Ehk siis pakuti niiöelda ametikõrgendust. Noor mees ja suured ambitsioonid ning kunas pakkumine oli ahvatlev, alustades töötasust ja lõpetades erinevate hüvedega, otsustasin pärast pikka kaalumist pakkumise vastu võtta.
Sõlmisin lepingu ja alustasin tööd. Uus koht ja uued inimesed, aga kohanesin üsna kenasti ning tööga oldi ka justkui rahul. Pärast nelja kuud sain teada, et katseaja lõppedes ma ikka ei sobi kollektiivi. Ootamatult olin töötu. Natukene aega tagasi olin just saanud teate, et elukaaslane on lapseootel. Tol hetkel olin veel üsna rahulik. Kunas olid mõningad säästud ja elukaaslane käis tööl, siis väga ei muretsenud. Arvasin, et puhkan veidike ja küll varsti leian uue töö.
Möödus mitu kuud ja tööd polnud. Raha hakkas lõppema. Laenud ja järelmaksud aga vajasid maksmist. Siis ühel päeval sattusin reklaami otsa. Kasiinoreklaam. Kunas ma tol hetkel olin juba üksinda kodus istumisest suhteliselt närviline ja hakkas tekkima meeleheide, otsustasin proovida. Tagantjärgi arvan, et minu õnnetuseks mul õnnests kohe esimesel korral võita päris korralik summa. Selle eest ma maksin paar päeva hiljem oma kuumaksed ja natukene jäi veel ülegi. Aga käsi oli antud. Varsti õnnestus leida töökoht. Aga kunas palgapäevani oli aega ja enne tuli jälle arvete tasumise aeg, siis otsustasin jälle õnne proovida. Seekord ei läinud õnneks ja olin viimasestki rahast ilma. Kuidagi õnnestus tuttavalt väike laen saada ja arved makstud. Aga kunas tol hetkel hakkas juba väikene hasart tekkima, siis tasapisi hakkas lumepall veerema.