kolmapäev, 16. juuni 2021

Reklaam

Ma olen nüüdseks olnud juba üsna pikka aega võlglane. Olen kokku puutunud inkassoga. Sattunud maksehäireregistrisse jne. Üheseõnaga krediidiasutuste silmis peaksin olema igati mustas nimekirjas. Selliseid asutusi pole muidugi palju kust ma oma "tipphetkel" laenu poleks võtnud, kuid mõned siiski on. Tundub, et need mõned vist ei tee taustauuringut või on siis masspostitused nii ükskõiksed, et pidevalt saan üha uusi laenupakkumisi. Mõnelt laenupakkujalt isegi lausa mitu korda nädalas. No ei teagi mida mõelda. Vahel on lausa kiusatus esitada taotlus, et näha mis vastus siis tuleb, kuid siiski pole hakanud seda seni tegema.

Mis puudutab reklaami, siis kohati pakub see veidike nalja, kuid kohati käib isegi närvidele. Sotsiaalmeedias on igal sammul laenureklaamid. Olgu, saan sellest aru. Suurtel otsingumootoritel ja sotsiaalmeedialehekülgedel on igasugused algoritmid, mis genereerivad reklaame, mida peaks mulle näitama ja seda ma eiran. Küll aga niiöelda otsepostitused mulle meili peale. Sellistelt pakkujatelt kust ma laenu pole võtnud. Jah, võibolla ma olen mõelnud proovida kunagi sealt laenu taotleda, kuid kindlasti ma pole pannud kuhugile linnukest, et peaks mulle pidevalt reklaami ja laenupakkumisi saatma. Ma arvan, et kui muidu tehakse kõik oma süsteemid automaatseks, siis võiks ka selles osas oma it-süsteeme parandada, et mõista, kellele ikkagi oleks mõistlik selliseid pakkumisi saata ja kellele mitte. Arvan, et mina pole hetkel kõige õigem inimene kellele oma pakkumisi teha ning usun, et ma pole ainus taolises olukorras.

pühapäev, 13. juuni 2021

See vist ei olegi enam võlablogi?

Hakkasin siin mõtlema, et see polegi ju enam võlablogi. Pole kirjutada sellest, kuidas igakuiselt vingerdada, et makse ära maksta. Või sellest kuidas raha puudu jääb. Samuti pole kirjutada sellest kuidas võlad kuhjuvad ja inkassod tüütavad, veelgi enam kohtutäituritest. Pole draamat. Samuti emotsioone on oluliselt vähem.

See ei tähenda, et võlaorjust pole. Võlgnevused on endiselt, need aga pole lihtsalt punases. Need on hetkel kontrolli all ja jõukohased tasuda nii, et isegi jääb raha ka muudeks kulutusteks. Seega pole enam seda olukorda mis oli eelmise aasta detsembris kui ma selle blogiga alustasin. Pole justkui enam millestki sellisest kirjutada, mida selle blogi lugejad ootaksid. Alustades oli eesmärk ennast siin justkui välja elada, kajastada oma tundeid, emotsioone, võibolla halada ja kurta raskuste üle. Küllap sai seda kõike tehtud, aga nüüdseks on asi sealmaal, et pole hetkel vajadust seda eriti teha. Eks mõningaid argimuresid ikka tuleb ette, aga see blogi pole selleks mõeldud.

Kuidas siis edasi? Olen tegelikult ju korduvalt mõelnud selle blogi lõpetamisele, aga pole söendanud. Teatud mõttes on see blogi olnud teraapia eest mulle. Rasketel aegadel sai ikka mõtteid kirja pandud ja see aitas kohati edasi liikuda. Seega tuleb leida uusi ideid ja mõtteid millest kirjutada ning mida oleks ka ühtlasi huvitav lugeda. Seega uuel nädalal uued teemad!

pühapäev, 6. juuni 2021

Teine võimalus

Umbes täpselt pool aastat tagasi olin ma olukorras kus ma ei teadnud kuidas edasi minna. Olin juhtinud oma käitumisega ennast põhja. Hasartmängusõltuvusest tingitud laenusõltuvuse toel olin olukorras kus minu sissetulekud jäid oluliselt alla minu kohustustele. Minu pere ei teadnud sellest midagi. Kõik see tekitas meeletut stressi ja pingeid. Pool aastat tagasi oli minu jaoks hetk, mil teadsin, et see ongi põhi minu jaoks. Ma ei suutnud enam võlgu tasuda nii, laenumaksed hakkasid viibima ning võlgnevused kuhjuma. Kusagilt polnud võimalik enam uut laenu saada, et tekkivat tulekahjut bensiiniga kustutada. Kõige hirmutavam oli aga teadmatus selle ees, et mida edasi teha.
Õnneks ma siiski suutsin ennast piisavalt kokku võtta ja leida endale lahenduse. Ma sain aru, et oma jõududega ma sellest välja ei rabele. Isegi kui teeksin lisatöösid. Samuti sain aru, et see on ainult aja küsimus, mil mu pere sellest teada saab. Korduvalt olin oma peas seda olukorda läbi mänginud, kuidas ma seda kõike selgitan, kuid sellest hoolimata oli hirm. 
Tasapisi hakkasin siis ette valmistama erinevaid edasisi samme. Konsulteerisin võlanõustajaga, kes aitas mul lõpliku otsuse edasiste sammude osas langetada. Üks olulisemaid samme mis ma astusin oli siis oma elukaaslasele oma olukorra ära rääkimine. See oli küll meeletu pingutus ja üks raskemaid asju mida ma olen pidanud tegema, kuid siiski ma ei kahetse, et seda tegin, sest edasine oli tänu sellele kergem. Järgmisena tuli mitme kuu pikkune asjaajamine, et saada abi oma olukorra paremaks muutmisele. Ma olin jõudnud arusaamale, et ainult enda jõududega ma seda olukorda lahendada ei suuda ning selleks, et olukord veelgi hullemaks ei läheks pöördusin abi saamiseks riigi poole. 
Nüüd pool aastat hiljem on aeg alustada selle niiöelda otsast peale. On aeg hakata tasuma oma võlga. Sisuliselt on tegemist olukorraga kus justkui oleksin võtnud alles laenu ja nüüd pean alustama selle tasumist. Alust niiöelda algusest. Ainus vahe on see, et edaspidi pole mul enam õlekõrsi. Nüüd tuleb olla eeskujulik ja tasuda korralikult makseid. Tänu sellele kadalipule, mis ma läbisin olen nüüd olukorras, kus ma pole olnud juba mitu aastat. Endiselt pean loovutama igakuiselt suure osa oma sissetulekust. Ehk siis tegmist on minu jaoks justkui teise võimalusega. Ma olen selle üle tegelikult päris tänulik, et ma suutsin nende asjadega nii kaugele jõuda nagu see praegusel hetkel on. Lõplik eesmärk ehk võlavabadus on muidugi veel kaugel mägede taga, kuid siiski on mu praegune olukord oluliselt parem kui see oli pool aastat tagasi.
Nüüd pool aastat hiljem on palju asju muutunud. Alustades minu majanduslikust olukorrast ning lõpetades vaimse olukorraga. Need kaks asja paraku käisid käsikäes. Mina ise pole samuti enam sama inimene kes ma olin aasta tagasi. Isegi mitte see sama kes oli pool aastat tagasi.