Natukene tagasi

Juba mõnda aega tagasi kirjutasin sellest, et plaan on midagi niiöelda tagasi anda, teha mõni heategu või annetus. Kuna tunnen, et mind on toetatud sellel ränkraskel võitlusel mängurluse ja laenuorjusega. Eesmärgiks sai võetud, et igal kalendrikuul vähemalt üks heategu. Väikene vahekokkuvõte siis sellest aktsioonist

Kui päris aus olla, siis tegelikult pole päris nii hästi läinud nagu ma lootsin ja mõned asjad mis mul plaanis olid on paraku seni küll tegemata. Samuti seoses kiirete aegadega töömaastikul jäi paraku üks kuu üldse vahele. Selle ma aga üritan heastada järgmisel kuul. Seega pole nagu väga põhjust uhkust tunda, aga samas päris unarusse ka pole jätnud. Alati saab paremini nagu öeldakse ja arenguruumi on ka küllaga.

Mida ma siis aga seni teinud olen. Peamised teod on siiski seotud annetustega. Meil on olemas palju heategevusorganisatsioone millele saab annetusi teha, aga mina valin reeglina selliseid mida ma pean enda silmis kõige olulisemaks. Sellest tulenevalt olen andnud endapoolse panuse näiteks Ukraina toetuseks. Lihtsalt kohutav on mõelda, et kellegi idiootse mõtlemise pärast hävitatakse süütute laste kodusid ja elusid ning sunnitakse neid põgenema türannia eest. 

Viimasena andsin aga oma panuse kooliminevate laste toetuseks. Nimelt sai ostetud erinevaid koolitarbeid kooliminevate laste tarbeks. Panin kokku väikese omapoolse paki mis sisaldas vihikuid, pliiatseid, värve jne. Mõningaid väikeseid annetusi erinevatele organisatsioonidele olen veel teinud nende kuude jooksul, kuid ma ei näe mõtet hakata neid kõiki siin eraldi välja tooma. Enamjaolt on need siiski seotud lastega. Need mõningad asjad mida ma olen soovinud teha, kuid on tegemata loodan ma siiski lähiajal ära teha. 

Mõte

Kas vahel tuleb mõte, et enam ei jaksa? Lootusetuse tunne, et pole enam ühtegi valikut ja kuidagi edasi minna ei oska. Ees tunduvad olevat ainult halvad valikud. Vahel tulevad pähe ka need kõige mustemad mõtted. Pidev stressiseisund. Kuidagi ei oska edasi minna. 

Kui seda lugedes tundsid ennast ära, siis võta teadmiseks, et asi pole veel üldsegi hull, sest sa oled ikkagi tegus ja kuidagi jõudsid siia, et seda lugeda. Nüüd aga tuleb edasi tegutseda. Vaevalt, et enam hullemaks saab minna. Pigem ikka paremaks, sest kui juba ülalkirjutatud mõtted peas on, siis tõenäoliselt on põhi käes ja saab edaspidi ainult ülespoole minna. Ma ei ütle, et kõik kohe kiiresti korda saab, aga vähemalt saab selleks anda võimaluse kui vaadata olukorrale tõsiselt otsa ja kusagilt otsast mingisuguseid samme astuda. Kuitahes pisikesed need ka ei oleks. Ennast haletsedes on seda kohutavalt raske teha. Tean omast käest. Aga kui tuleb kusagilt mingi väike tõuge on veelgi parem. Ka minul kulus esimesest hetkest mil sain aru, et nüüd on ainult halvad valikud järel selle hetkeni kui tegutsema otsustasin hakata tervelt 3 kuud. Aga kui selle esimese pisikese sammu, milleks oli kõigest mõnerealine e-mail võlanõustajale, ära tegin, hakkasid asjad tasapisi hargnema. 

Enamikel juhtudel pole ühelegi probleemile või murele kiiret lahendust. Peab pingutama ja vaeva nägema. Ka minu teekond on alles alguses, kuid siiski esimesed sammud on tehtud ja mul on siht ees kuhu tahaksin jõuda. Võin öelda, et mul on olnud ka päris palju tagasilööke sel teel ja mingil hetkel tekkis ka mõte alla anda, aga siiski sundisin ennast kokku võtma ja edasi pingutama. Ausalt öeldes, siis tegelikult ma olin juba alguses kindel, et tagasilööke tuleb, aga ma polnud kindel kuna ja kui tugevad need on. Seega tuleb edasi rühkida ja loota parimat. Vahepeal ka unistada, aga samas ka mitte unustada seda miks ja kuidas keerulisse olukorda on satutud.

Uued sihid

Teatavasti on viimased aastad olnud üpris keerulised. Kõik laenude ja võlgadega seotud jamad ning võitlus sõltuvusprobleemidega on viinud selleni, et paljud olulised asjad nagu korralik toitumine, aktiivne liikumine, vaba aja veetmine perega on jäänud sootuks tahaplaanile.

Olen enda puhul täheldanud seda, et seoses keerulise olukorraga olen hakanud üha enam mõtlema erinevate asjade üle. Näiteks olen mõelnud, et võiks hakata endale tasapisi uusi väikeseid eesmärke püstitama. 

Nagu eelnevalt mainisin, siis olukorrast tulenevalt on mõned asjad tahaplaanile jäänud. Sellest tingituna on viimastel aastatel ka kehakaal märgatavalt tõusnud. Nüüd leidsin, et oleks õige aeg seada endale tagasihoidlik eesmärk kaalu kaotada. Siinkohal ei hakka ma endale mingit konkreetset numbrit ette panema, vaid võtan esialgu eesmärgiks teha selliseid ümberkorraldusi elus mis üleüldse soodustaksid kaalulangetust. Alles siis hakkame numbritest rääkima. 

Ma tean, et paljud soovitavad seada võimalikult suuri eesmärke mille poole pürgida, kuid tundes ennast, siis on tulemuslikum seada tagasihoidlikum eesmärk, et selle saavutamisel saadav lisamotivatsioon aitab edasi pürgida. Jah ka mina unistan suurelt, kuid eesmärgid sean siiski niiöelda step-by-step.

Ühe väikese eesmärgi ma siin tegelikult külvasin juba ühes eelnevas postituses kus kirjutasin, et loodan reklaamirahadest ka esimese väljamakseni jõuda. Seega kui hästi läheb, siis kuu lõpuks saab see eesmärk täidetud ja oleks üks väike võit saavutatud. Seniks aga seame uusi väikeseid sihte mille poole pürgida.

Teine võimalus

Umbes täpselt pool aastat tagasi olin ma olukorras kus ma ei teadnud kuidas edasi minna. Olin juhtinud oma käitumisega ennast põhja. Hasartmängusõltuvusest tingitud laenusõltuvuse toel olin olukorras kus minu sissetulekud jäid oluliselt alla minu kohustustele. Minu pere ei teadnud sellest midagi. Kõik see tekitas meeletut stressi ja pingeid. Pool aastat tagasi oli minu jaoks hetk, mil teadsin, et see ongi põhi minu jaoks. Ma ei suutnud enam võlgu tasuda nii, laenumaksed hakkasid viibima ning võlgnevused kuhjuma. Kusagilt polnud võimalik enam uut laenu saada, et tekkivat tulekahjut bensiiniga kustutada. Kõige hirmutavam oli aga teadmatus selle ees, et mida edasi teha.

Õnneks ma siiski suutsin ennast piisavalt kokku võtta ja leida endale lahenduse. Ma sain aru, et oma jõududega ma sellest välja ei rabele. Isegi kui teeksin lisatöösid. Samuti sain aru, et see on ainult aja küsimus, mil mu pere sellest teada saab. Korduvalt olin oma peas seda olukorda läbi mänginud, kuidas ma seda kõike selgitan, kuid sellest hoolimata oli hirm. 

Tasapisi hakkasin siis ette valmistama erinevaid edasisi samme. Konsulteerisin võlanõustajaga, kes aitas mul lõpliku otsuse edasiste sammude osas langetada. Üks olulisemaid samme mis ma astusin oli siis oma elukaaslasele oma olukorra ära rääkimine. See oli küll meeletu pingutus ja üks raskemaid asju mida ma olen pidanud tegema, kuid siiski ma ei kahetse, et seda tegin, sest edasine oli tänu sellele kergem. Järgmisena tuli mitme kuu pikkune asjaajamine, et saada abi oma olukorra paremaks muutmisele. Ma olin jõudnud arusaamale, et ainult enda jõududega ma seda olukorda lahendada ei suuda ning selleks, et olukord veelgi hullemaks ei läheks pöördusin abi saamiseks riigi poole. 

Nüüd pool aastat hiljem on aeg alustada selle niiöelda otsast peale. On aeg hakata tasuma oma võlga. Sisuliselt on tegemist olukorraga kus justkui oleksin võtnud alles laenu ja nüüd pean alustama selle tasumist. Alust niiöelda algusest. Ainus vahe on see, et edaspidi pole mul enam õlekõrsi. Nüüd tuleb olla eeskujulik ja tasuda korralikult makseid. Tänu sellele kadalipule, mis ma läbisin olen nüüd olukorras, kus ma pole olnud juba mitu aastat. Endiselt pean loovutama igakuiselt suure osa oma sissetulekust. Ehk siis tegmist on minu jaoks justkui teise võimalusega. Ma olen selle üle tegelikult päris tänulik, et ma suutsin nende asjadega nii kaugele jõuda nagu see praegusel hetkel on. Lõplik eesmärk ehk võlavabadus on muidugi veel kaugel mägede taga, kuid siiski on mu praegune olukord oluliselt parem kui see oli pool aastat tagasi.

Nüüd pool aastat hiljem on palju asju muutunud. Alustades minu majanduslikust olukorrast ning lõpetades vaimse olukorraga. Need kaks asja paraku käisid käsikäes. Mina ise pole samuti enam sama inimene kes ma olin aasta tagasi. Isegi mitte see sama kes oli pool aastat tagasi.

Kas peaks koguma?

Tavaliselt kui kaasa ja lapsed on magama läinud, algab niiöelda minu aeg. See on selles mõttes see aeg, mida üks võlgades olev isik vajab. Tavaliselt ma panen siis klapid pähe ja tegelen nende tegevustega, millele on raske keskenduda kui ümberringi on rohkelt sagimist. Siis saab mõtiskleda omi mõtteid, tegeleda võlglase jaoks oluliste exceli tabelitega või kasvõi kirjutada siia blogisse mõned read. See ei ole nüüd asi, mida peaksin tegema igal õhtul, kuid paaril korral nädalas tunnen, et võiks võtta selle aja. Pärast on kohe parem tunne, et sai midagi ära tehtud,  mõningad asjad enda jaoks üle mõeldud või lihtsalt lõõgastuda ja kuulata muusikat. 

Kunas nüüd olen tasapisi astumas samme, et olukorda nii enda kui teiste jaoks taluvamaks muuta, siis selle teekonna käigus olen kokku puutunud mitmete ametiisikutega, kelle nõuanded või isegi võib öelda ranged soovitused on andnud mõtteiainet. Kas võlgades olev kodanik peab ainult mõtlema sellest, kuidas võlga tasuda või tuleks mõelda ka tuleviku peale. Küllap siin on erinevaid arvamusi, kuid mulle on antud küll üsnagi selgelt mõista, et isegi kehvas olukorras olles tuleks mõelda tulevikule. Tõenäoliselt kinnisvara ostuks raha kõrvale ei pane, aga mingi väikene puhver võiks siiski olla ootamatusteks. Näiteks kui igakuised võlamaksed on 1000 eurot, aga sa suudad leida lahenduse, et panna sellest iga kuu 10-20 eurot hoopis kõrvale, et väikest tagavara korjata, siis suures plaanis laenu tagasimaksmiseks kuluvas ajas midagi ei muutu. Küll aga on kogumine ka väikeste summadega teatud määral distsipliini harjutamine ning ühtlasi võimaldab koguda kasvõi pisikest tagavara.

Mida sellest siis arvata? Kas see on mõistlik tegevus? On see jätkusuutlik? Võibolla on võibolla mitte. Eks see jääb lõppkokkuvõttes ikkagi igaühe enda otsustada, sest nagu öeldakse, et niipalju kui on inimesi on ka arvamusi. Iseenda jaoks olen välja mõelnud, mis võiks minule sobida, kuid nagu elu näitab, siis üks asi on plaan, teine asi on teostus. Tihti võib üks kardinaalselt erineda teisest.

Tänu nendele õhtustele mõtisklustele olen hakanud avastama veelgi asju, mida ma võiksin ja tahaksin teha kui vaba aega on. Aga nendel teemadel hetkel ei peatu, aga küllap mõnes hilisemas postituses jagan nende kohta omi mõtteid. Praegu pole selleks aeg veel piisavalt küps. Niipalju võin ainult öelda, et inspiratsiooni selleks olen saanud päris mitmelt poolt ning on ka asju, mis pole seotud rahaga.

Madalseis ehk millega võrdlen võlgniku olukorda

Viimastel päevadel on meeleolu kuidagi ääretult kehvapoolne olnud. Hinges on selline häiriv kripeldamine. Sarnane tunne nagu siis kui tead, et midagi väga olulist on jäänud tegemata, aga suuda meenutada, mis see oli. Ühesõnaga kerge ärevus. Täpselt ei saagi aru, milles see põhjus võiks olla. 

Kas see põhjus peitub eesootavates tegemistes, sest ei tea päris täpselt, mida oodata või kuidas käituda. On see seotud hoopis tööalaste mõtetega. Ehk hoopis kevadväsimus. Kas mingi osa on selles ka hulgal kõnedel ja sõnumitel laenuandjatelt. Või hoopis kõik kokku. Ei oskagi arvata. Igatahes on käesolev nädal kuidagi ebameeldiv.

Teatud mõttes olen ma oma võlgadega rahu sõlminud. Ma ei saa neid olematuks muuta, seega on ainus võimalus neile otsa vaadata. On küll mõningad nüansid, mis ilmselt häirivad mind veel mõnda aega. Siiski pole see pole midagi sellist, mida ma ei saaks lahendada, aga antud hetkel on lihtsalt parem kui ma seda ei tee. Iga asi siiski omal ajal. 

Mis puutub võlgadesse, siis ma olen viimasel ajal üha enam hakanud kogu seda olukorda võrdlema autodega. Kõlab natukene naljakalt, kuid nii see paraku on. Võlgadesse sattumine on nagu autosõit aukudega teel. Sõidad oma teel, aga iga veidikese aja järel leiad mõne augu ülesse. Ehk sõitmine auku on nagu laenu võtmine. Paraku iga auk tähendab seda, et sõitmine läheb raskemaks ja auto võib hakata lagunema. Mingil hetkel võib auto hakata aga kolisema või vilisema jne. Sa võid ju selle kolinaga mõnda aega sõita, kuid ühel hetkel läheb see kolin suuremaks ja suuremaks kuni hetkeni, mil auto läheb katki keset teed. Võlgades kodaniku mõistes on see hetk mil oled jõudnud põhja. Alles siis hakkad sa ju mõtlema, et ehk oleks pidanud selle kolinaga tegelema juba varem. Oleks olnud remont lihtsam ja odavam. Siis on aga hilja ja tuleb hakata tegelema tagajärgedega. Kõigepealt tuleb aga auto teepealt ära saada. Võlgade mõttes siis tunnistada oma probleemi. Seejärel teha selgeks kui tõsine on auto rike ehk saada oma võlgadest täpne ülevaade. Alles siis saab alustada remondi planeerimise ja remondiga. Enda seisukohalt lähtudes, siis olen hetkel selle remondi planeerimise juures ehk võib öelda, et ootan varuosasid. Kuigi auto on päris katki, olen siiski otsustanud seda remontida, mitte maha kanda. Paraku võtab iga liigutus omajagu aega ning see ei edene võibolla nii kiiresti kui sooviks, kuid siiski on esimesed sammud selleks astutud.

Ma loodan, et ühel päeval kui varuosad kohale jõuavad, saavad need olema õiged ning ma saan alustada autoremondiga. Ega see lihtne saa olema, kuid tuleb teha kõik endast olenev, et see saaks parandatud. Kunas viimane nädal on kuidagi madalseis olnud, siis kavatsen nädalavahetusel aja maha võtta, lihtsalt autorallit vaadata ja ennast argipäeva mõtetest välja lülitada, et siis uuele nädalale värske peaega vastu minna.

Postitus nr. 30

Täpselt 42 päeva tagasi kirjutasin ma selle blogi esimese postituse. Tõsi, avalikuks sai see alles küll mitu päeva hiljem. Ikka kaalusin päris põhjalikult enne kui otsustasin avaldada need postitused. Sest ma polnud kunagi midagi sellist teinud ja veel vähem sellesel teemal. Pealegi oli juba eelnevalt mitu selleteemalist blogi ja tundus, et äkki saab liiast. Täna kirjutan siis postituse järjekorranumbriga 30. Teades ennast ning vaadates enda kirjutamise ja eneseväljendusoskust, arvan, et see on üllatavalt suur number. Ühtlasi ma pole päris kindel, kas ja mis kujul ma selle blogiga jätkan. Miks? 

Kui ma neid postitusi kirjutama hakkasin, siis see oli minu jaoks omamoodi teraapia. Ma sain ennast väljendada. Panna kirja mõningaid mõtteid. Samuti andis see mulle tegevust, et hoida mõningaid teisi mõtteid eemal. Üks asi on seda valusat teekonda ise läbi elada, hoida enda sees, teine asi on see kõik panna sõnadesse ning paberile. Peamine eesmärk seda blogi kirjutades on olnud anda ülevaade eeskätt emotsioaalsest võitlusest. Pingetest mis kaasnevad kui on tehtud hulgaliselt valesid valikuid, otsuseid. Ma tundsin, et see on midagi, mida ma võiksin teha, mis oleks kasulik nii mulle kui ehk ka kellelegi teisele. Tekkis lootus, et kui ma väljendan ennast kirjalikult, siis see võitlus võiks olla kasvõi natukenegi kergem enda jaoks. Tõsi, kui ma alustasin selle blogiga, siis ma polnud veel päris kindel, mis mind ees ootab. Kuidas kujunevad läbirääkimised võlaandjatega. Kui suures ulatuses ma üldse suudan maksta kellelegi. Kuidas kujunevad mu järgnevate kuude sissetulekud jne. Kõik need erinevad asjad on mõjutanud postitusi. Neid emotsioone. Tihtilugu on postitus mis saab kirja pandud hoopis teistsugune kui see jutt mis mul mõtetes oli. Seepärast võib see tunduda isegi lääge kohati. Minu jaoks oli päris suur pingutus üleüldse sellega alustada, sest esiteks pole kirjutamine kunagi minu tugevaim külg olnud ja veel vähem sellisel moel. Samuti igasuguste emotsioonide väljendamine, veel vähem nende kirjapanek. 

Inimesed kes seda blogi on lugenud või loevad võibolla sooviksid rohkem saada informatsiooni juriidikast või laenudest põhjalikumalt. Ehk hoopis laenuandjatest. Nendega suhtlemisest. Võibolla informatsiooni konkreetsete firmade kohta, võrdlusi kes parem, kes halvem või hoopistükis midagi muud. Kui nüüd ausalt öelda, siis oleks millest kirjutada küll, aga ma põhimõtteliselt olen hoidnud sellistest teemadest, sest minu eesmärk pole siin kellelegi reklaami teha, kedagi kiita või halvustada. Tegelikult võiks ju iga laenuandja kohta teha eraldi postituse, aga mis ma sellega saavutaksin. Pole päris kindel, kas see oleks tee mida mööda ma sooviksin käia. Mingil hetkel ma küll mõtlesin, et võiks ju selliseid analüüsivaid postitusi teha, aga ma siiski pole soovinud seda. 

Kui ma nüüd võtan kokku selle aja mil ma olen seda blogi pidanud, siis valdavad mind tegelikult kahetised tunded. See ongi peamiseks põhjuseks, miks ma pole kindel kas ma tahan selle blogiga jätkata. Positiivne on kogu selle asja juures, et ma olen saanud palju kasulikku informatsiooni, mida ma võibolla muidu poleks suutnud kusagilt leida. Samuti olen saanud mõningast tagasisidet, arvamusi, mõtteid. Usun, et see kõik võib olla edaspidi suuremal või väiksemal määral kasuks. 

Aga nagu öeldakse, siis kõik pole kuld, mis hiilgab. Ma sisimas tegelikult lootsin, et kõiki neid mõtteid ja emotsioone kirja pannes on mul endal natukene kergem seda olukorda seedida. Et ma suudan mõelda tänu sellele analüütilisemalt. Kui ma loen seda, mis ma olen kirja pannud, siis suudan paremini toime tulla sellega ja lahendada mingisuguseid olukordi enda jaoks. Kahjuks see pole andnud sellist effekti, mida ma sisimas lootsin. Kui mingeid mõtteid või emotsioone kirja panen, siis ma teatud mõttes isegi elan neid rohkem läbi ja see on pigem negatiivne kui positiivne. Seega ma lootsin, et see blogi on nagu mingisugune eneseabiraamat mida ma iseendale kirjutan, aga siiski kahjuks pole päris nii läinud. Kas kogu see blogimise aeg nüüd päris pettumus on minu jaoks? Seda siiski mitte. Lihtsalt lootused olid veidikene kõrgemad. Ehk polekski pidanud nii palju lootma. Võibolla olen suutnud kellelegi teisele natukene inspiratsiooni või mõtteainet anda ja kui nii, siis on see päris suur asi. 

Seda kas see on hea lugemine millest ma siin kirjutanud olen või mitte teavad need, kes seda loevad, kõrvaltvaatajad. Samuti kas ma olen lugejate ootusi täitnud või mitte. Minu üllatuseks on igapäevaselt siin päris kena hulk lugejaid, mis on positiivne, et inimesed siiski selle vastu huvi tunnevad. Ausalt öeldes poleks uskunud, et minu lugu võiks kedagi eriti huvitada. Loodan, et päris pettumust pole oma kirjutistega neile siiski valmistanud, aga alati saaks paremini. Vähemalt ma ise tunnen seda. 

Mis puutub võimalikku blogimise lõpetamisse, siis võibolla ma jätkan võibolla mitte. Mul on praegu veidikene segased ajad, kus ma pean keskenduma endale. Pean suutma astuda järgmisi samme, et enda olukorda selgust tuua ja ehk teha mõne sammu ka olukorra paremaks muutmisele. Kahjuks seni pole see õnnestunud sellselt nagu ma oleksin soovinud. See tähendab, et blogimine võib jääda tahaplaanile. Kui keegi soovib siiski minuga suhelda, jagada soovitusi või nõuandeid, siis kirjutada võib endiselt ja emaili ikka loen ning vastan samuti.

2021

Taaskord on siis uus aasta kätte jõudnud. Minu jaoks saabus aastavahetus seekord teisiti kui varasemalt. Ei mingeid mänguautomaate. Hoopis teised tegevused. Kuidagi teistsugune tunne on kui varasematel aastavahetustel. Ei oskagi kirjeldada, miks teistmoodi, aga kuidagi siiski on. See polegi nagu sellest, et ei mängi, aga miski oleks nagu muutunud. Elukoht on sama, inimesed minu ümber on samad, aga ma näen seda kõike teisiti kui aasta tagasi. Endiselt on hulgaliselt igasuguseid mõtteid peas keerlemas, kuid õnneks pole hetkel ükski neist negatiivse alatooniga.
Mõistlik oleks seada endale uueks aastaks eesmärke, mida saavutada. Eriti sellises olukorras nagu mina olen. Mõtlesin eile päris pikalt selle üle ja otsustasin, et ma ei sea ühtegi konkreetset eesmärki, mis puudutab mu võlgu. Miks siis? Aga sellepärast, et ma tõenäoliselt petaksin ennast ja eriti veel kui peaks tulema tagasilööke ja eesmärk jääb saavutamata. Kindel on see, et tagasilööke tuleb, kunas kogu see kompott on selline nagu ta on. 
Edaspidi hakkab olema üks samm korraga, üks päev korraga. Enne kui mingi samm on astutud, järgmist sammu ei planeeri, sest iga otsus võib hakata järgnevat mõjutama. Enamik kindlasti laidab sellise plaani maha, aga see on minu otsus. On see õige või vale, seda näitab aeg.
Homme lähen loodusesse pildistama, et veel akusid laadida enne kui uuel nädalal tuleb hakata taaskord erinevate asutuste ja inimestega suhtlema. Seega väikene vaimupuhkus veel enne tõsisemat tööd. Eks siis paistab, kas õnnestub olukorda parandada või mitte.

Head uut ja edukat aastat kõigile!

Abi ning eesmärk

Jõulud selleks korraks siis läbi jälle. Kõik oli samamoodi kui eelnevatel aastatel, kuid ühe väikese erinevusega. Sel aastal oli mul võlgasid rohkem kui varasematel aastatel, küll aga olen ma nüüdseks omale selgeks teinud, mis olukorras ma tegelikult olen. Õnneks suutsin pühad mööda saata selliselt, et eriti olukorrale ei mõelnud ja nautisin perega olemist. Aga see selleks.

Minu käest küsiti, et miks ma hakkasin seda blogi pidama. Kas minu eesmärk on otsida kaastunnet või abi? Kas ma hakkasin blogima selleks, et saada finantsabi nagu teised blogijad seda on saanud? Ning kas abipakkumise korral võtaksin seda vastu? Lugejale ja kõrvaltvaatajale võib see tundudagi nii, et otsin finantsabi. Võimalik, et ise kõrvaltvaatajana mõtleksin samuti nii. Finantsraskustes inimene võib ju olla kõigeks valmis, et enda olukorda kuidagi moodi parandada, eriti selline, kes on sõltuvuste tõttu sattunud raskustesse. 

Aga see ei ole minu eesmärk. Esmane mõte kui ma seda blogi kirjutama hakkasin, oli lihtsalt eneseväljendus. Ma tahtsin lihtsalt panna kirja, mida ma tunnen ja kuidas ma mõtlen. Ma ei teinud seda blogi kohe alguses avalikukski, sest ma polnud kindel, kas ma seda soovin. Jah, pärast avalikuks tegemist ma mõtlesin siia lisada Google Adsense programmi, et reklaami pealt midagi teenida, seda ma tõesti ei salga. Seega vastus küsimusele, kas mu eesmärk oli annetusi koguma hakata, siis vastus on ei. Kas eesmärk on panna inimesi mulle kaasa tundma, et selles olukorras olen? Vastus on ei. Küsimusele, mida ma teeksin kui keegi abi pakuks, ühest vastust ei ole. Siinkohal ütleksin, et see oleneks ilmselt sellest, millist abi pakutakse, sest abi võib olla väga erinevat. Loodetavasti said nüüd need küsimused vastatud ning edaspidi sellistele küsimustele eraldi kellelgi vastama ei pea hakkama. Pea püsti ja edasi!