Täna jõudis siis kätte see päev, kus ma viimaks võtsin julguse kokku ja rääkisin oma kaasale kõik ausalt ära. Juba mitu päeva ma tegelikult olen hoogu võtnud ning viimaks täna hommikul siis tegin suu lahti. Kuigi ma olin seda päeva enda peas korduvalt ette kujutanud ja mõelnud vastuseid küsimustele, mis tulla võivad, siis päris kindel ma siiski ju olla ei saanud. Hirm oli suur, et milline on reaktsioon, mida ta vastab või küsib. Kogu see hirm ja pinge hoidis mind ikka korralikult tagasi. Isegi täna hommikul veel üritasin põhjuseid leida, miks seda vestlust mitte alustada. Pidev vabanduste otsimine jätkus peaaegu kuni viimse hetkeni enne seda vestlust.
Tegelikkus aga natukene jahmatas mind. See, kuidas ta reageeris ja mis mulle vastas oli üllatav ning päris ausalt ma sellist reaktsiooni oodata ei osanudki. Nimelt mu kaasa vastas mulle, et ta oli teatud mõttes juba valmis taoliseks vestluseks. Ta ütles, et on juba pikemat aega mind jälginud kõrvalt ning aimas, et midagi on valesti. Samas ta rõhutas, et ei tahtnud ise ka küsida, vaid ootas, et ma siiski sellest ise talle räägiksin. Kõhutunne, nagu ta ise ütles. Kogu see viimase aja käitumine ja kohati natukene närvilisust. Enda arvates olin küll püüdnud seda kõike hoolikalt varjata, kuid tuleb välja, et kohati olin kõrvaltvaatajale siiski nagu avatud raamat. Nagu ma teada sain, siis inimene kes sind ikka juba pikki aastaid tunneb, märkab selliseid asju mille peale isegi ei tule. Pärast seda kui olin kogu olukorra ära selgitanud, samuti rääkinud sammudest mis ma seni astunud olen ja mis sammud mul järgmiseks plaanis on, uurisin kas ta on valmis mind toetama sellel võitlusel. Minu õnneks oli mu kaasa üllatavalt mõistlik ning lubas mind edaspidi toetada sellel teel saada võlgadest vabaks. Kuigi meil on nüüd vähemalt mõneks ajaks usalduskriis, teen omalt pool kõik oleneva, et sellest olukorrast välja tulla.
Hetkel tunnen tõelist vabanemist, suur koorem on justkui õlgadelt langenud. Kuidagi rahulik on olla. Oleksin nagu mingisuguse võidu saanud. Selline hea tunne. Kuni tänase päevani, iga päevaga läks selle saladuse varjamine raskemaks. Nagu seljakott oleks seljas olnud kuhu iga päev keegi pani ühe raskuse juurde. Peale rääkimist ma tunnen tohutut pingelangust. Nagu oleks selle seljakoti seljast võtnud. Justkui tegin endale teene sellega, et rääkisin selle ära. Ma tean nüüd, et ükskõik mis mure või probleem mul on, siis ma võin seda oma kaasaga jagada. Kui ma vaid oleksin suutnud seda varem teha. Tõeliselt kahetsen, et ei suutnud. Usun, et nii mõnegi asja oleksin siis võibolla juba varem teinud või mõningad asjad teisiti. Aga nüüd on juba hilja kahetseda. Mis tehtud see tehtud. Jääb ainult edasi võidelda. Kogu see tänane vestlus ja nüüdseks teadmine, et ta toetab mind, annab mulle päris palju lisa motivatsiooni edasi pingutada. Aitäh talle selle eest! Nüüd pean mina pingutama selle nimel, et talle uuesti mitte pettumust valmistada.