Elu pärast võlgade ümberkujundamist

Mitmed inimesed on minu käest küsinud, et kuidas elu peale võlgade ümberkujundamist on muutunud ning kas meelerahu on taastunud. Nendele küsimustele tegelikult ühest vastust minul polegi. Tegelikult on see siiski üsna keeruline teema. Põhjuseks juba ainuüksi see, et kui olukord juba nii kaugele läinud on, et on vaja võlgade ümberkujundamist, siis sellest kõigest välja ronimine on üks ääretult pikk protsess.

Aga kui alustada algusest, siis kogu sellel protsessil on mitu tahku. Esimene neist muidugi on rahaline pool. Nimelt ilma võlgade ümberkujundamiseta oleks tõenäoliselt enamik kui mitte kõik minu laenud läinud hapuks. See tähendanuks siis kõikvõimalikke viiviseid, inkassosid, kohtutäitureid. Mis omakorda oleks tähendanud igasuguseid pidevaid meeldetuletuskirju, kõnesid, rääkimata kontode arestidest jne. Kuna seda kõike oleks liiga palju hoomata minu jaoks, siis otsustasin seda ennetada ja ise kohtusse pöörduda. Tulemuseks on kindlad maksegraafikud ja vähemalt selles osas meelerahu. Tuleb kindlal kuupäeval summad ära maksta ja jälle ühe kuu võrra kava lõpptähtaeg läheneb. 

Teisena tooksin välja selle tumedama poole. Nimelt aeg-ajalt tuleb ikkagi must masendus peale, sest kuigi kogusummad kuu kuu haaval vähenevad, siis lõpp tundub ikkagi veel nii kaugel. See omakorda tähendab seda, et lõdvaks ei saa hetkegi lasta, sest kuklas on kogu aeg rusuv tunne, et sa oled siiski võlglane. 

Samuti muidugi see igakuiselt makstav summa on päris suur. Endiselt see moodustab üsna märkimisväärse protsendi minu sissetulekust. Kuna see osakaal on päris suur, siis see jällegi tähendab seda, et väga palju raha üle ei jää. Ma tulen küll kenasti toime, kuid mingisugust erilist meelerahufondi ma endale luua ei saa. See jällegi tekitab aeg-ajalt teatud pingeid. Kui ikka igal kuul pangaarvet vaadates märkad neid pikki ridasid ja suuri summasid mis arveldusarvelt maha lähevad, siis vahel tekivad küll igasugused emotsioonid. Mõnikord on see viha, mõnikord kurbus, peaaegu alati on aga esindatud pettumus. Lisaks pidev enesesüüdistamine. Kõige kurvem selle asja juures on see, et kui vaatad neid summasid ja samal ajal enda lähedaseid ja siis mõtled, et mida kõike ma võiksin selle rahaga nende heaks teha, aga mina lihtsalt piltlikult öeldes lasen raha tuulde. 

Kokkuvõtvalt võin aga öelda, et võrreldes võlgade ümberkujundamisele vahetult eelnevale ajale on minu üldine elukvaliteet siiski parem. Kuigi stressitase on endiselt kõrge, ei pea ma vähemalt kartma erinevaid kirju ja kõnesid laenuandjatelt ja inkassodelt. See annab ikkagi mingisugustki meelerahu. Natukene aitab kaasa ka see, et näha igakuiselt kogusumma vähenemist. Kui varem võlasummad pigem suurenesid igakuiselt, siis nüüd on ikkagi see tendents teises suunas. Samuti kui eelnevalt ületasid minu laenumaksed minu sissetulekuid, siis nüüd vähemalt on see vastupidi. Isegi kui mõnel kuul ma tulen enam-vähem ots otsaga kokku, siis vähemalt ei tule puudu ja juba see tõstab kasvõi veidikene elukvaliteeti. Samuti ei pea ma enam oma kaasale valetama. See on ka juba suur pluss. Kui varasemalt olid igasugused pidevad skeemitamised ja keerutamised minu argipäev, siis enam mitte. Saan asjadest rääkida nii nagu nad on. Isegi kui mul on madalseisud ja ma alati kõigest ei tahagi kurta, siis vähemalt ma ei pea vaatama kaasale silma ja valetama. Võibolla see on isegi sellest kõigest kõige olulisem. See kui igapäevaselt pidi valetama ja varjama oli selle eelneva aja juures kõige keerulisem ja stressirikkam. 

Õlekõrs võlgadega toimetulekuks

Tere jälle!

Päris pikalt on möödas sellest kui ma midagi kirjutasin. Ja no olgem ausad, midagi väga põnevat polegi nagu kirjutada. Nüüd otsustasin selle vaikusemüüri siiski murda. 

Mitmeid kordi on mulle öeldud, et võiksin kirjutada oma teekonnast võlgade ümberkujundamsel. Jah, mina pöördusin abi saamiseks kohtu poole ja taotlesin oma võlgade ümberkujundamist. Mingil hetkel ma sain aru, et oma jõududega ma enam hakkama ei saa ja mingit lahendust on vaja, enne kui mu olukord veel hullemaks muutub. Põhi oli käes ja hakkasid tekkima esimesed võlgnevused maksete osas. Sain aru, et niimoodi ma edasi ei saa. 

Minu õnneks sain ma täpselt õigel hetkel ühe lugejakirja, kes oli minuga täpselt sarnases olukorras. Ta kirjeldas mulle täpselt kuidas ta pöördus kohtu poole, et oma võlad ümber kujundada. Tema loost ma sain niipalju inspiratsiooni, et otsustasin ka ise sama teed minna. Kuigi oli variant ka taotleda eraisiku pankroti, siis mina selle välistasin enda jaoks kohe eos.

Olles selle otsuse enese jaoks ära teinud, pöördusin esmajoones võlanõustaja poole, et temaga oma plaani arutada. Pärast mõningat suhtlust jõudsime üheskoos arusaamani, et võib avalduse kohtule esitada küll. Mõeldud - tehtud. Kogusin kokku kõik selleks vajalikud andmed, dokumendid, lepingud ja esitasin avalduse. 

Avaldus esitatud, jäin ootama vastust. Mäletan, et see oli pingeline aeg, närvid olid püsti kogu aeg, sest ei teadnud ju täpselt mis ees ootab. Möödus umbes nädal kui tuli teade, et pean  ilmuma kohtusse selgitusi andma. Selleks oli määratud kindel kuupäev. Siis tekkis väike hirm, et äkki ikkagi ei võeta mu avaldust menetlusse, kuid võlanõustaja lohutas, et see pidavat olema kohtul tavapärane praktika, et enne menetlusse võtmist kutsutakse selgitusi jagama. 

Kohtus olin ikka eriti närvis, tahtsin häbi pärast maa alla vajuda. Siiski kui kohapeal olin, siis sain küll manitseda, et sellisesse olukorda olen sattunud, aga samas selgus ka, et tegin õigesti, et oma probleemidele otsa vaatan ja nendega tegelema olen asunud. 

Varsti peale seda kohtuskäimist tuli teade, et minu avaldus on võetud menetlusse ja käivitub võlgade ümberkujundamise menetlus. Mulle määrati nõustaja, kes aitas mind suhtluses laenuandjatega, et kõik võlasummad saaksid korrektselt kaardistatud ja mulle jõukohane maksegraafik koostada. 

Mulle pakuti ka võimalust pankrotiks kuna summad olid suured ja siis oleksin saanud ilmselt lühema perioodi ja väiksemate maksetega hakkama, aga kuna ma ikkagi tundsin süümepiinu enda olukorra pärast, siis leidsin, et ei taha minna lihtsamat vastupanu teed. Otsustasin siiski ümberkujundamise kasuks.

Umbes kolm nädalat kulus nõustajal minu võlgade ümberkujundamiskava koostamiseks. Seejärel sai see esitatud kohtule ja hakkasin ootama otsust. Kas laenuandjatele see sobib või mitte. Tuli mõningaid vastuväiteid, aga see pidavat olema tavapärane. Aga siiski mitte midagi ületamatut. Seejärel tuli teade, et korraldatakse veel üks istung kus arutada minu ümberkujundamiskava koos vastuväited esitanud laenuandjatega, et jõuda kompromissini, mis aitaks kinnitada minu võlgade ümberkujundamiskava. Taaskord olin närvis, kuid õnneks jõudsime kokkuleppele ja kohus kinnitas minu kava. See tähendas, et sain alustada kavakohaste laenumaksetega. Nüüd olen juba mõnda aega seda kava täitnud ja laene tagasi maksnud. Tänu kohtule sain oma laenumaksed selliseks mis on mulle jõukohased. 

Mõni kindlasti küsib, et kas selline käitumine on eetiline, et laename ennast lõhki ja siis kohus aitab. Kindlasti mitte. Sellepärast ma ka ei tahtnud pankrotti taotleda ja olin valmis võimalikult suure igakuise summaga, kuigi oleks olnud ka variant taotleda väiksemaid kuumakseid. Ma tahtsin võtta võimalikult suure vastutuse oma tegude eest ja tasuda tagasi võimalikult suure protsendi oma laenusmummast. Samuti ei saa ma ju aastaid veel taotleda uusi laene. 

Sellegipoolest ma julgustan kõiki kes on sattunud keerulisse olukorda mis tahes põhjusel, oma olukorrale otsa vaatama ja mitte pead liiva alla peitma. Kuigi see on paras kadalipp mis tuleb läbida, siis lõpplahendus aitab võibolla jälle elamisväärse elu tagasi saada. Ärge kartke abi otsida. Tundub küll hirmutav, aga sellest tuleb üle olla. 

PS! Kuulda on olnud, et nüüd pidi kogu see protseduuri vist isegi lihtsam ja kiirem olema kui sel ajal kui mina seda läbisin.

Räägi mis sa teed...

Nii viimasest postitusest on nüüd juba nädal möödas. Millega ma siis vahepeal tegelenud olen? Väikene lühikokkuvõte siis tehtust. Enda arust olen olnud päris produktiivne, aga edasiminek on siiski väga minimaalne, kuid abiks ikka nagu öeldakse. 

Töötasin sel nädalal võlgade ümberkujundamise avaldustega. Midagi küll esitanud veel ei ole, aga vaatasin need kõik põhjalikul läbi, mida täita ja kuidas. Samuti vestlesin võlanõustajaga ja uurisin tema seisukohti. Kavatsen uuel nädalal seda veel teha, et siis juba kindel plaan paika panna edasiseks tegutsemiseks. 

Hakkasin ka koostama kirju, mida laenuandjatele saata, et veelkord mingisuguseid kokkuleppeid küsida, enne kui asjaga kohtusse peaks minema. Siiski sellega pole veel lõpule jõudnud, sest lepinguid palju ja numbrid võtavad silme eest kirjuks, mis tähendab, et vahepeal tuleb silmi puhata. Lapsed ka jooksevad ringi ja nõuavad tähelepanu, seega tuleb ka nendega tegeleda, mitte 24/7 võlgadega. Mõned asjad siiski vahepeal tuleb võlgadest ettepoole tõsta.

Ühesõnaga päris käed rüpes ma istunud ei ole ja rahalaeva oodanud. Natukene ikka edasiminek minu puhul. Lootust on ka, et saab uuel kuul jälle tööle minna. Küll mitte päris täiskoormusega, aga siiski parem kui kodus istuda.

PS! Lõpuks andis ka Google siis minu puhul alla ja lubas reklaamid mulle blogisse, seega kui õnnestub ka seal mõned eurod lisada kontole oleks super. Ärge kartke reklaamide vastu huvi ülesse näidata :)

Seega võib öelda, et selline veidike positiivsem nädal vahelduseks. Niiet katsume edasi võidelda.