Veidike poliitikast

Kuulasin eile Vilja Kiisleri intervjuud kaubandus- ja tööstuskoja juhi Toomas Lumaniga ja hakkasin endamisi mõtlema, et on vist õige hetk jagada omi mõtteid selle kohta mis toimub meil poliitikas ja üldiselt riigis. Ma pean ennast üsna laia silmaringiga isikuks, kes loeb uudiseid ja püüab maailmas toimuvaga kursis olla. Sellest tulenevalt julgen ka oma arvamust toimuva kohta avaldada.

Viimastel ajal olen aga hakanud siiski rohkem südant valutama selle pärast kuhu suunas meie riik ja majandus teel on. Ma ei ole majandust õppinud, kuid siiski olen oma senise elu ja töökogemuse kõrvalt midagi siiski kuulnud ja näinud, sellest sõltuvalt ma julgen ka oma arvamust avaldada. Ma ütlen kohe ära, et viimastel valimistel hääletasin Reformierakonna poolt. Põhjendan ka ära miks ma seda tegin. Esiteks sellepärast, et ma ei soovinud, et EKRE võidaks valimised. Ma ei väida, et kõik mida EKRE teeb või ütleb on vale, vaid lihtsalt ma leian, et selline käitumine ja retoorika pole ühtedele poliitikutele sobilik, seetõttu ma ka ei sooviks neid valitsuses näha. Teiseks ma olen pidanud Reformierakonda üsna mõistlikuks erakonnaks, kes tõi Eesti eelmisest majanduskriisist läbi ja eeldasin, et nad võiksid ka praeguse kriisiga hakkama saada. Kahjuks aga hakkab mulle üha enam tunduma, et ma eksisin. Praeguses olukorras ma enam nende poolt ei hääletaks. Jällegi püüan siis pikemalt põhjendada, miks. 

Praeguses olukorras mulle tundub, et meil mitte ei teha riigi rahandust korda, vaid seda rikutakse rohkem ära. Meil on olnud mitu järjestikust kriisi, mis inimeste majanduslikku olukorda on halvendanud. Eriti selliste inimeste kes elavad linnadest kaugemal, kelle sisstulekud on madalamad. Ja nüüd otsustab valitsus tõsta makse sel ajal kui inimestel on niigi keerulised ajad. Minu kui tavainimese arust ei ole see kõige targem tegu. Ja seda kõike tehakse üleolevalt, piisavaid selgitusi mitte jagades ja maakeeli öeldes lihtsalt ülbitsedes. Erakond kes on saanud rahvalt nii suure mandaadi ei peaks nii ülbelt käituma. Palju lihtsam oleks praeguses olukorras ära jätta selle maksuküüru kaotamine kui tõsta makse või kehtestada uusi. Ma leian, et Reformierakonna valija on piisavalt arukas ja talle saaks ära põhjendada miks maksuküüru kaotamine oleks mõistlik edasi lükata. Palju keerulisem on kogu rahvale põhjendada maksutõuse niigi keerulises majandusolukorras. 

Vaadates seda mis toimub ümberringi, siis ma pean tunnistama, et on raske mõista kust peaks maksutõusu näol riik raha juurde saama. Töötud ju makse ei makse ja kulutavad ka vähem. See tähendab ju ka käibemaksu vähenemist. Aga töötus kasvab. Puidutööstuses on keerulised ajad. Töötajaid koondatakse, toorainega on probleeme jne. Teedeehituses mahud vähenevad. Töötajaid koondadakse. Ja nii mõnelgi muul alal veel. Paljud nimetatud aladel töötanud spetsialistid kes on koondatud ei pruugi niipea uut tööd leida ja ka ümberõpe võtab aega. Nendel minu nimetatud aladel makstakse ka vähemalt riigi keskmist kui mitte kõrgemat palka ja seetõttu mina leian, et see kõik lõpuks ju mõjutab ka maksulaekumisi. Samamoodi on selle automaksuga, ma ei ütle, et see on üdini vale, lihtsalt on arusaamatu mida siis lõpuks maksustatakse ja mida sellega saavutada tahetakse. Mina kahjuks ei näe, et praegust majandus- ja rahanduspoliitikat ajavad inimesed teevad õigeid otsuseid. 

Äkki selleks, et tulusid suurendada peaks enne veidikene kulutama. Tundub, et meil riik seda teha ei taha. Samamoodi on igasuguste keeldudega. Lihtne on ju kõik ära keelata mõtlemata tagajärgedele. Hea on ju öelda, et ärme põlevkivi kasuta, see ei ole roheline jne. Metsa ei tohi maha võtta. Ja veel palju muudki. Aga mis on siis alternatiiv. Kui meil on olemas see maavara mida saab väärindada, siis tuleb seda teha seni kui ei ole paremat alternatiivi. Ma mõistan, et see ei käi rohepöördega kokku, aga kui riigi rahandus on kehv, siis äkki peaks mõtlema siiski olemasolevate võimaluste kasutamisele. Kui kõht on tühi, siis tuleb süüa seda mida kodus on. Kõiki asju tuleb ajada mõistlikult, ei saa öelda kõigele alati EI. Meil käib aga asi nii, et kohe öeldakse mingile asjale ei ilma seda põhjalikult uurimata. Ma ei ütle, et kõiki asju tuleks teha mõtlematult või kõik mets maha raiuda, aga siiski mingisuguseid mööndusi tuleks teha, vähemalt kuni olukorra paranemiseni. Kahjuks on nii, et kõik raha ei tule IT maailmast. On ka muud sektorid mis toovad riigile kasu, aga tundub, et meie riigijuhid kipuvad järjest enam seda unustama. Kohati jääb mulje, et mõnda majandusharu tahetakse välja suretada. 

Lõpetuseks tahan öelda, et mulle tundub üha enam, et praegune valitsus saeb seda oksa millel ta ise istub ning tundub, et nad otsustanud selle läbi saagida. Kahjuks aga arvan, et selle tõttu meie riigi rahandus korda ei saa, vaid on mõne aasta pärast veel kehvemas seisus kui seda on praegu. Minule tundub vägisi, et me mitte ei hakka kriisist väljuma, vaid sinna hoopis sisenema. Aga no eestlane on kange rahvas, küll kannatab ära. Vähemalt nii arvavad valitsejad. 

Mõte

Kas vahel tuleb mõte, et enam ei jaksa? Lootusetuse tunne, et pole enam ühtegi valikut ja kuidagi edasi minna ei oska. Ees tunduvad olevat ainult halvad valikud. Vahel tulevad pähe ka need kõige mustemad mõtted. Pidev stressiseisund. Kuidagi ei oska edasi minna. 

Kui seda lugedes tundsid ennast ära, siis võta teadmiseks, et asi pole veel üldsegi hull, sest sa oled ikkagi tegus ja kuidagi jõudsid siia, et seda lugeda. Nüüd aga tuleb edasi tegutseda. Vaevalt, et enam hullemaks saab minna. Pigem ikka paremaks, sest kui juba ülalkirjutatud mõtted peas on, siis tõenäoliselt on põhi käes ja saab edaspidi ainult ülespoole minna. Ma ei ütle, et kõik kohe kiiresti korda saab, aga vähemalt saab selleks anda võimaluse kui vaadata olukorrale tõsiselt otsa ja kusagilt otsast mingisuguseid samme astuda. Kuitahes pisikesed need ka ei oleks. Ennast haletsedes on seda kohutavalt raske teha. Tean omast käest. Aga kui tuleb kusagilt mingi väike tõuge on veelgi parem. Ka minul kulus esimesest hetkest mil sain aru, et nüüd on ainult halvad valikud järel selle hetkeni kui tegutsema otsustasin hakata tervelt 3 kuud. Aga kui selle esimese pisikese sammu, milleks oli kõigest mõnerealine e-mail võlanõustajale, ära tegin, hakkasid asjad tasapisi hargnema. 

Enamikel juhtudel pole ühelegi probleemile või murele kiiret lahendust. Peab pingutama ja vaeva nägema. Ka minu teekond on alles alguses, kuid siiski esimesed sammud on tehtud ja mul on siht ees kuhu tahaksin jõuda. Võin öelda, et mul on olnud ka päris palju tagasilööke sel teel ja mingil hetkel tekkis ka mõte alla anda, aga siiski sundisin ennast kokku võtma ja edasi pingutama. Ausalt öeldes, siis tegelikult ma olin juba alguses kindel, et tagasilööke tuleb, aga ma polnud kindel kuna ja kui tugevad need on. Seega tuleb edasi rühkida ja loota parimat. Vahepeal ka unistada, aga samas ka mitte unustada seda miks ja kuidas keerulisse olukorda on satutud.

Lihtsalt arvamus

Raske on praeguses olukorras vaiki olla. 

Kui ma 24. veebruari hommikul ärkasin ja uudised avasin, siis nagu ka paljusid teisi inimesi tabas ka ka mind šokk kui kuulsin, et Venemaa oli alustanud täiemahulist sõda Ukraina vastu. Vabariigi aastapäeva hommikul sellist uudist kuuldes olid emotsioonid veel kuidagi eriti laes. Esimeseks emotsiooniks muidugi oli raev. Viha selle režiimi vastu mis selle sõja alustas. 

Mina olen Nõukogude liidu ajal sündinud inimene. Üht ja teist elu jooksul näinud. Oma nooruspõlves olen tundnud eestlaste ja venelaste vastasseisu omal nahal. Selliseid situatsioone on kindlasti palju, olen isegi mitmeid versioone kuulnud ja näinud. Nimelt noorena käisime sõpradega tihti jalgpalli mängimas. Seal kus me mängisime käisid ka vene rahvusest noored mängimas. Tihti soovisid nad meie vastu mängida ehk siis eesti poisid vene poiste vastu. Need vene poisid olid meist mõned aastad vanemad ja alati kui me mängisime nendega meeldis neile niiöelda mustalt mängida. Räpased võtted, liigsed tõuklemised, tahtlikud löögid vastu jalgu jne. Alati selline must mäng. Millegipärast jäi mulje, et nad alati tahtsid meile, eesti poistele meelega haiget teha, viimaks meie moraali alla ja seeläbi meid võita. Nüüd palju aastaid hiljem kui venelased alustasid sõda ukrainlaste vastu tuli paratamatult see seik meelde jälle seoses sellega, et pommitatakse suvaliselt kõiki ja kõike, et ukrainlaste moraali alla viia ja seeläbi neid alistuma sundides. Tekib küsimus, kas see ongi teatud osas vene mentaliteet. 

Tänu vene praegusele juhtkonnale muutub ka suhtumine tavalistesse venelastesse. Eks see teatud mõttes ole vale, sest ega ju lihtne inimene pole selles süüdi. Paraku see lihtsalt nii on. See käib sellega kaasas. Mul on endal mitmeid vene rahvusest tuttavaid, kes kõik on igati eestimeelsed ja selle venelaste algatatud sõja vastu. Aga mu tutvusringkonnas on ka vastupidiseid näiteid. Inimesi, kes on terve elu elanud eestis, aga igapäevaselt tarbivad vene meediat. Nende arvamus toimuvast on hoopis midagi muud ja see teatud mõttes vihastab mind. Kunagi vaidlesin ühega, kes kiitis Putinit ja Venemaad. Ma ütlesin talle, et võta oma asjad ja koli sinna, Putin võtab sind hea meelega vastu. Piirid on lahti ja kui seal parem on, siis võib ju sinna minna. Ta vastas mulle, et pere ja töö ning kogu elu on siin. Kui nii, siis olgu, aga sel juhul tuleb austada meie riigi korda. Üks asi on kritiseerida riiki ja valitsust, teine asi aga imetleda diktaatorit ja soovida teistsugust riigikorda.

Vene meedias kogu aeg räägivad tähtsad riigitegelased kui vastik ja vaenulik on läänemaailm. Millegipärast aga paljud nende lapsed, sugulased lähevad lääneriikidesse õppima või elama. Omavad seal kinnisvara ja ärisid. Mina küll ei saadaks oma lapsi vaenulikku riiki õppima või elama. 

Meedias on mitmeid uudiseid selle kohta kuidas mingi seltskond venelasi kurdavad kuidas sanktsioonid ahistavad. Et milles nemad süüdi on, näiteks sportlased. Aga ma küsiks vastu. Milles on süüdi tuhanded lapsed, kes peavad kodust põgenema tundmatusse või inimesed kes kaotavad elu selles sõjas. Milles need ukrainlased süüdi on? Väidetavalt on Venemaa juhtkond valitud demokraatlikult. Järelikult on rahvas otsustanud, et sellist juhtkonda tahetakse ja selle eest ka rahvas vastutab, seega saab ju öelda, et ise valisite riigijuhid nüüd peate sellega kaasnevate tagajärgedega leppima. Enamik inimesi muidugi saab aru, et tegelikult see nii ei ole, aga võib ju samuti silma kinni pigistada ja öelda, et seal on demokraatlikult valitud juhtkond.

Siinkohal kinnitan, et see on pelgalt minu arvamus ja ma ei ole russofoob. Ma ei vihka venelasi, vaid neid, kes toetavad seda sõda ja reziimi mis selle sõja alustas.

Слава Україні! 

Investeerimine

Olen vist veidike peast soe, et investeerimisest kirjutan, aga küllap 7 järjestikkust 12. tunnist tööpäeva on selles süüdi või hoopis harjumatult palav ilm. Siiski mõtlesin kirja panna mõned mõtted seoses investeerimisega.

Ma tegelikult olen juba päris ammu selle vastu huvi tundnud. Uurinud erinevaid võimalusi, isegi lugenud veidikene erinevat kirjandust. Paraku on jäänud edasised tõsisemad sammud kogu aeg tegemata. Põhjuseid muidugi kui palju. Jah, 2. pensionisammas mul on olnud aastaid, aga seda ma siiski investeerimiseks ei pea. Ka LHV kasvukonto on olnud mõnda aega, kuid see on ka selline ju kus ise väga palju mõtlema ei pea. Nüüd veidikene aega tagasi ma hakkasin aga asju teistmoodi tegema. Nimelt hakkasin uurima rohken aktsiatega seonduvat. Leidsin oma eelarvest ühe koha mille pealt kulusid kärpida ja otsustasin, et selle väikese summa eest ostan aktsiaid. Kuna Balti börsil tehingutasusid ei ole, siis pole vahet kas osta 1, 100 või 1000 euro eest. Iseasi muidugi kas praeguses turusituatsioonis on kõige õigem aeg üldse aktsiad osta. Aga selliselt ma otsustasin igatahes. On see siis õige või vale, seda näitab aeg.

Miks ma sellest aga kirjutan. Sellepärast, et ma tahan julgustada teisigi, kel vähegi võimalust mõelda selle peale. Isegi kui võimalust pole, siis vähemalt hankida infot ja uurida selle kohta, et kui tekib võimalus, siis oleks niiöelda taustauuring juba tehtud ja asi lihtsam. Algus on kõige raskem. Ma tean seda omast käest. Ja siinkohal ma ei räägi ainult investeerimisest. See kehtib kõikide asjadega. Seega tuleb ennast sundida ja teha need esimesed sammud. 

Tihti on nii, et teisi õpetada või soovitusi jagada on oluliselt lihtsam kui ise nende järgi talitada, kuid siiski ma praegu tegin seda. Eks mul endalgi ole veel nii mõnigi asi mida teised on soovitanud mul teha ja muuta, kuid kahjuks pole suutnud. Seega pean ka ise peeglisse vaatama ja tegelema edasi oma enda esimeste sammudega samuti.

Ma vaatasin Eurovisiooni "laulu"võistlust

Nagu paljud inimesed üle euroopa, nii ka mina otsustasin vaadata seda suurvõistlust. Mäletan, et juba noorena sai alati maikuus seda lauluvõistlust oodatud ja vaadatud, sest lisaks omadele kaasaelamisele oli alati küllaltki palju head muusikat võimalik kuulata. Lisaks muidugi naabrite vaheline mõõduvõtt ja mis muidugi kõige põnevam, oli loomulikulikult punktide andmine. Mäletan, et alati meeldis seda võistlust vaadata, kohe tõeliselt nauditav oli see show, aga nüüd aastaid hiljem on miskipärast see kõik hakanud muutuma järjest vähem nauditavaks ja kohati võib isegi öelda, et ebameeldivaks. Miks küll?

Võibolla hakkan ma lihtsalt vanaks jääma ja ei suuda enam mõista seda tänapäeva muusikamaitset, hinnata lavashowd või esinejaid. Juba aastaid tundub mulle, et see nimetus ei peaks olema Eurovision Song Contest, sest tegemist pole ju suuresti lauluvõistlusega. Kas tõesti parim laul võitis eile? Selle üle saaks kindlasti pidada vägagi pika diskussiooni, sest maitsed on ju erinevad. Kas see laul oleks ka siis võitnud kui kõiki esinejaid mängitaks pimesi? Võibolla. Igatahes minu hinnangul ei ole enam ammu tegemist lauluvõistlusega. Pigem on tegemist lihtsalt mingi kirju show-ga. Mida rohkem paljast ihu, seda parem. Seks ju müüb. Mida pöörasem väljanägemine, seda parem. Ühesõnaga laulmise ja meloodiaga on vähe pistmist. Pigem on oluline, väljanägemine, käitumine, isegi poliitika. Ma isegi saan aru, et lavashow ja esinemisoskus on väga oluline, et lugu mõjuks tervikuna, kuid siiski jääb mulle mulje, et laul on kõigest võibolla ainult 10%, kõik muu on olulisem.

Vaadates viimaste aastate esinemisi ja võidulaule, siis ma tõsimeeli arvan, et omaaegne Kreisiraadio Leto Svet oli oma ajast 15 aastat ees. Kui nad oleksid eile võistelnud, siis oleks edu garanteeritud. Samuti Winny Puhh. Oleks sobinud nagu rusikas silmaauku. Paraku vist eestlased on endiselt seda meelt, et saadame võistlusele parima laulu. Siiski tuleb välja, et see ei taha hästi töötada.  Nii, et võibolla Eesti Laul peaks järgmisel aastal mõtlema sellele, et kas on mõtet ainult parimat laulu valida.

Kas peaks koguma?

Tavaliselt kui kaasa ja lapsed on magama läinud, algab niiöelda minu aeg. See on selles mõttes see aeg, mida üks võlgades olev isik vajab. Tavaliselt ma panen siis klapid pähe ja tegelen nende tegevustega, millele on raske keskenduda kui ümberringi on rohkelt sagimist. Siis saab mõtiskleda omi mõtteid, tegeleda võlglase jaoks oluliste exceli tabelitega või kasvõi kirjutada siia blogisse mõned read. See ei ole nüüd asi, mida peaksin tegema igal õhtul, kuid paaril korral nädalas tunnen, et võiks võtta selle aja. Pärast on kohe parem tunne, et sai midagi ära tehtud,  mõningad asjad enda jaoks üle mõeldud või lihtsalt lõõgastuda ja kuulata muusikat. 

Kunas nüüd olen tasapisi astumas samme, et olukorda nii enda kui teiste jaoks taluvamaks muuta, siis selle teekonna käigus olen kokku puutunud mitmete ametiisikutega, kelle nõuanded või isegi võib öelda ranged soovitused on andnud mõtteiainet. Kas võlgades olev kodanik peab ainult mõtlema sellest, kuidas võlga tasuda või tuleks mõelda ka tuleviku peale. Küllap siin on erinevaid arvamusi, kuid mulle on antud küll üsnagi selgelt mõista, et isegi kehvas olukorras olles tuleks mõelda tulevikule. Tõenäoliselt kinnisvara ostuks raha kõrvale ei pane, aga mingi väikene puhver võiks siiski olla ootamatusteks. Näiteks kui igakuised võlamaksed on 1000 eurot, aga sa suudad leida lahenduse, et panna sellest iga kuu 10-20 eurot hoopis kõrvale, et väikest tagavara korjata, siis suures plaanis laenu tagasimaksmiseks kuluvas ajas midagi ei muutu. Küll aga on kogumine ka väikeste summadega teatud määral distsipliini harjutamine ning ühtlasi võimaldab koguda kasvõi pisikest tagavara.

Mida sellest siis arvata? Kas see on mõistlik tegevus? On see jätkusuutlik? Võibolla on võibolla mitte. Eks see jääb lõppkokkuvõttes ikkagi igaühe enda otsustada, sest nagu öeldakse, et niipalju kui on inimesi on ka arvamusi. Iseenda jaoks olen välja mõelnud, mis võiks minule sobida, kuid nagu elu näitab, siis üks asi on plaan, teine asi on teostus. Tihti võib üks kardinaalselt erineda teisest.

Tänu nendele õhtustele mõtisklustele olen hakanud avastama veelgi asju, mida ma võiksin ja tahaksin teha kui vaba aega on. Aga nendel teemadel hetkel ei peatu, aga küllap mõnes hilisemas postituses jagan nende kohta omi mõtteid. Praegu pole selleks aeg veel piisavalt küps. Niipalju võin ainult öelda, et inspiratsiooni selleks olen saanud päris mitmelt poolt ning on ka asju, mis pole seotud rahaga.

Räägime asjast

Ma kirjutan täna natukene teistmoodi postituse. Juba on hakanud harjumuseks saama, et kui kätte jõuab esmaspäev, siis igal pool meedias kirjutatakse jälle sellest, kuidas pühapäeval Tre raadios härrased Helmed riigi mainet kahjustasid ja kedagi süüdistasid. Aeg ajalt tuleb ette, et olen jäänud seda saadet kuulama. Ma küll ei lülita spetsiaalselt sellele kanalile, et seda saadet kuulata, aga kui olen olukorras kus parasjagu raadio käib, siis lülitan küll sellele saatele. Avaldaks ka siinkohal natukene oma arvmamust sellel teemal, sest meil on ju sõnavabadus.

Vanasti oli selline saade nagu Meelejahutaja, kus erinevad inimesed esitasid šketse. See pühapäevane raadiosaade on minu jaoks umbes sama meelelahutuslik. Iga kord kui seda kuulan, ajab see naerma. Kuidas saakski teisiti kui alati räägitakse saates, et see mida teised teevad on ikka täielik jama, aga see mida EKRE teeb, päästab maailma. Varsti võibolla pole enam riiki, keda selles saates poleks mainitud. Miks peaks seda juttu tõsiselt üldse võtma? Eriti veel välisriigi poliitikud. Vaevalt, et näiteks leedukad seda saadet kuulavad ja siis mõtlevad, et eestlased vihkavad neid. Mul on ka paar tuttavat leedukat, kas peaks nüüd vabandama nende ees? Omal ajal lubas Ansip Eesti viie rikkama riigi sekka viia, kõik naersid. Nüüd räägivad Helmed süvariigist, võime ka selle üle ju naerda. 

Härra peaminister ütles õigesti, et saatejuhte peaks kontrollima, et poleks lõvišokolaadi söönud. Iga kord kui ma seda saadet olen kuulanud, siis räägitakse sellest kuidas kõik meie riigis on hästi ainult tänu EKRE-le. Ajab ju naerma. Millegipärast aga nende reitingud on hakanud langema kui uuringuid uskuda. Aga tegelikult võiks kõik parlamendis olevad erakonnad teha oma raadiosaate. See oleks väga värskendav ja huvitav kuulamine. Pühapäeva hommikul kõik saated järjest. Hommikul kell 10 hakkad kuulama ja õhtuni välja. Õhtul veel kokkuvõttev saade, kes kõige parema saate tegi.

Seega ärge võtke seda kõike väga tõsiselt. Mehed teevad nalja ja samal ajal endale reklaami. Keegi ei keela ju samaga vastata. Igaühe oma asi, kuidas endale reklaami teha. Kuulake mõnikord seda saadet ja saate aru, millest ma räägin. Niiet härra Peaminister ja proua President, ärge muretsege, leedukate arvamust ja suhtumist meie riiki see saade ei mõjutanud.

Kaunist esmaspäeva!