Head teed 2020!

Täpselt aasta tagasi ma poleks osanud iialgi ette kujutada, et aasta 2020 võib kujuneda selliseks nagu ta kujunes. Kui seda kõike peaks ühe lausega kirjeldama, siis võiks selle kohta öelda, et see oli nagu sõit ameerika mägedel. Kinnisilmi. Iial ei tea millises suunas on järgmine kurv. 

Aasta algus oli nii nagu eelnevad, palju vaba aega ja palju eurosid sai jäetud erinevatesse internetikasiinodesse. Kõik justkui läks samamoodi edasi nagu seni. Uued laenud teenindasid eelnevaid ja töötasu läks mängudeks, rumalas lootuses võita. Rong sõitis muudkui mäest alla.

Kuigi selliseid väiksemaid "pohmelle" oli mul varasemalt ka olnud, siis esimene suurem tuli kevadel. Kahjuks küll veel mitte lõplik, kuid esimest korda ma taipasin, et mul hakkavad otsa saama kohad, kust laenu võtta. See polnud küll veel lõpp, kuid korraks tekkis hirm, et kuidas nüüd edasi minna. Aga tundub, et inimene vist enne asjadest aru ei saa kui ikka päris lõplikult on põhi käes. Vähemalt minu puhul paistab see nii olevat. Päris põhja jõudmiseks kulus siiski veel mõned kuud. See hetk saabus suve lõpus. Siis ma sain aru, et nüüd on kõikide nende skeemitamistega lõpp. Teatud mõttes tekkis kurjategija tunne. Oleks justkui millegagi vahele jäänud ja süüdi mõistetud ning tuleb hakata karistust kandma. Miski minu sees on selle üle õnnelik, mitte nende võlgade pärast, aga sellepärast, et see põhi kätte jõudis. Sel hetkel jõudis rong justkui sirgele teele.

Sellest hetkest kui see pauk minu jaoks käis, pole miski enam endine. Siis ma sain esimest korda aru, millega ma hakkama olen saanud. Paanika, hirm ja teadmatus said peamisteks märksõnadeks järgneval perioodil. Mis siis edasi toimus. Esimese hooga ei osanud ma midagi erilist peale hakata. Ei mingisugust plaani. Ma küll teadsin enam-vähem suurusjärku, palju mul võlgu on, kuid põhjalikku ülevaadet sellest polnud. Mingisugust plaani blogi pidama või midagi sellist mul polnud isegi mõttes. Ma küll olin natukene uurinud juba võlgade maksmise kohta, kuid seda väga pinnapealselt. 

Aga siis sügisel ilmus Delfis artikkel, et üks võlglane hakkas blogi pidama. Koheselt tekkis huvi selle vastu. Teatud mõttes oli see silmi avav. Esimest korda tekkis arusaam, et ma polegi ainuke, kes sellisesse olukorda sattunud. Sellest hetkest alates sai tõsisemalt oma numbritele ja olukorrale otsa vaadatud. Tekkis justkui motivatsioon sellele olukorrale vastu seista. 

Blogi pidamise mõte tuli veelgi hiljem. Asjadega ummikusse jõudes justkui alateadlikult hakkad otsima mingisugust väljundit. Tahaks nagu kuidagi ennast väljendada, oma mõtteid välja öelda. Võttis ikka päris pikalt aega enne kui niiöelda mõttest teostuseni jõudsin. 

Praeguseks hetkeks olen omadega jõudnud punkti, kus olen rahu teinud oma olukorraga. Vaatan võlgadele otsa hoopis teise pilguga kui ma tegin seda kevadel. Nüüd olen punktis, kus mul on ülevaade. Samuti on mul nüüd eesmärk. Ma tahan saada ühel päeval võlavabaks. Milline see teekond välja näeb, seda veel ei oska öelda, aga vähemalt on mul nüüd ülevaade. Mul on mingisugused võimalused olukorra lahendamiseks. Ma olen aru saanud, et sellest on võimalik välja tulla, ükskõik siis millist teedpidi. Viimastel kuudel olen omandanud hulgaliselt lisateadmisi erinevatest võimalustest kuidas võlgadega tegeleda. Ja mis kõige tähtsam, mul pole soovi mänguautomaatidel mängida. Kui varasemalt kulus palju vaba aega mängimisele, siis nüüd olen ma saanud teha palju muid asju, mis varasemalt jäi tegemata. Pildistamine, lastega mängimine, rabamatkad ja palju muudki on saanud uue tähenduse minu jaoks.

Kokkuvõtvalt tahan öelda aitäh Delfi artikklile, et see mind viis Võlglase blogini. Aga veel suurema tänu Võlglasele endale, kes andis mulle niiöelda selle esimese tõuke ennast tõsisemalt käsile võtta. Aitäh! 

Ma siiralt loodan, et mõtetest millest kirjutan on abi kasvõi ühele keerulises olukorras olevale inimesele, et muuta oma elu paremaks. Teadmine, et oled saanud kellelegi abi osutada, annab ka endale jõudu ja lisamotivatsiooni edaspidiseks.

Loodetavasti saan hiljem öelda, et aasta 2020 on teatud mõttes murranguline. See on küll olnud keeruline aasta igas mõttes, aga siiski teatud mõttes kasulik. Saan siit kaasa võtta uusi teadmisi, kogemusi ja palju muudki. Ehk õnnestub siit keerata see ameerika raudtee tõusu suunas.

Uuel aastal uue hooga. Võitleme edasi!

Mõtisklus

Täna hommikul lugesin siis järjekordset postitust Appi, ma olen võlglane blogist, pealkirjaga "What goes around, comes back around. Lõpetades selle lugemise, suundusin oma igapäevasele jalutuskäigule (ma lihtsalt pean vähemalt korraks iga päev toast välja saama, et pead tuulutada ja mõtteid koondada) ning hakkasin päris põhjalikult siis mõtlema selle peale, et kas olukord kuhu ma nüüd sattunud olen, on siis see niiöelda minu "comes back around". Pikalt möödunud meenutades ja tehtud analüüsides jõudsin järeldusele, et ju see siis niimoodi ongi. Targemad inimesed ütlevad, et ükski heategu ei jää karistuseta. Ma ei taha siinkohal väita, et ma olen oma senise elu jooksul palju head teinud, kuid samas ei ole ma ka kellelegi tahtlikult midagi halba teinud. Ma olen alati tahtnud anda endast parima, et minu lähedastel oleks kõik võimalikult hästi. Tööalaselt üritan asjad alati korras hoida ning oma senise töökaigu jooksul julgen väita, et olen oma erialal üsnagi arvestatav spetsialist. 

Oma esimese töökoha sain ma juba siis kui ma olin 14. Koolivaheajal tööd tehes sain niiöelda esimesed ristsed ja sellest ajast alates tegin igal suvel tööd kuni selle hetkeni, mil läksin esimest korda püsivalt tööle. Tean hästi mida tähendab töö tegemine.  Sellest hoolimata langesin sellesse lõksu, milles nüüd end igapäevaselt leian. Ju see siis oli millekski vajalik mulle. 

Mis puudutab heategevusse, siis lastega seonduv teeb alati meele härdaks. Augusti lõpus kui televiisorist näidati Pardirallit, siis juhtusin ka mina seda koos lastega vaatama. Lapsed küsisid minult, et kuidas need pardid kõik sinna saavad ja siis ma pidin neile seletama, et kui annetada raha, siis saab selle eest pardi numbri jne. Selle peale vanem laps küsis, et "issi, kas sina ka annetasid"? Sel hetkel tahtis küll silm märjaks minna, aga sellest hoolimata ütlesin lapsele, et annetasin küll ja võtsin telefoni ning helistasin ekraanil olevale numbrile. Hoolimata sellest, et tol hetkel oli mul juba finantsiliselt keeruline aeg, siis tol hetkel tundus see kõige õigem tegu olevat. Ma ei taha öelda, et see oleks nüüd mingi lunastuse otsimine enda tegudele või, et kui nüüd ise natukene head teen, siis olen justkui heategija, samuti ei oota ka kellegi teise arvamust, et see võlgnik tahab end nüüd paremast küljest näidata. Kas alati peab olema mingi tagamõte? Mõne arvates võibolla peab. Õnneks või kahjuks mina nende hulka ei kuulu. 

What goes around, comes back around võiks öelda minu tegudele, aga mismoodi see peaks olema neile haigetele lastele. Nemad ei ole ju midagi valesti teinud, et neile peaks see kuidagi tagasi tulema. Tol hetkel kui ma selle annetuse tegin, mõtlesingi täpselt nii, et milles need lapsed süüdi on. Võib ainult oletada kui raske nendel on. Mina olen oma hädades ise süüdi, sest olen käitunud valesti, aga nemad...

Kokkuvõtvalt on järelikult minule hetkel osaks saanud situatsioon mulle millekski vajalik. Mida külvad, seda lõikad. Eks ma pean selle oma jaoks veel põhjalikumalt välja mõtlema, mida see mulle õpetab. 

Pisut kommentaaridest

Mõned kuud tagasi kui Delfis ilmus artikkel sellest kuidas üks mees hakkas võlablogi pidama, lugesin ka mina seda. Samuti lugesin ma neid ohtraid kommentaare seal. Ma küll tavaliselt neid ei loe, aga seekord tegin erandi. Juba eos arvasin teadvat, mis mind seal ootab, kuid siiski olin natukene üllatunud. Nagu näha, siis väga lihtne on kedagi hukka mõista, süüdistada, parastada. Kommentaarid selle kohta, et otsitakse kaastunnet. Ma julgen üsna kindlalt väita, et tegelikult see nii pole. Ei tema ega minu puhul. Kas alati peab üldse olema eesmärgiks omakasu. Miks arvatakse, et otsitakse mõistmist. Ehk soovitakse hoopis teisi hoiatada samade vigade eest. Võibolla on pilt üldse laiem. Palju on reklaame selle kohta, et ära suitseta, ära joo! Kusagil aga ma pole näinud konkreetset reklaami selle kohta, et ära mängi või ära võta laenu. Jah, on küll hoiatus vastutustundliku käitumise kohta, aga see on ka kõik. Septembris ei joo! Oli selline kampaania. Miks ei võiks olla: Oktoobris ei mängi näiteks. Ma usun, et need, kes on ise mõnest taolisest olukorrast võitjana väljunud, saavad aru, mida ma öelda tahan. 
Kui alkohoolik tahab pohmellist lahti saada, saab ta pöörduda haiglasse ja tal puhastatakse verd alkoholist. Suitsetajatele on plaastrid ja nätsud. Narkomaanidele samuti ravimid võõrutusnähtude leevendamiseks. Mängusõltlane paraku sellist abi kusagilt ei leia. Oleks ju hea kui võtaks tableti või teeks süsti, mis aitaks paremini vabaneda mängupohmellist. See rohi on ainult aeg. Julgus sõltuvust tunnistada ja sellest rääkida on juba algus. Meie ühiskonnas on see aga kahjuks tabu. Isegi kui keegi midagi taolist avalikult teeb, siis kogu negatiivne mis pärast kaela langeb, võibolla mõne nõrgema sunnib sootuks käega lööma.
Mida ma öelda tahan on see, et kui midagi positiivset või neutraalset öelda pole, siis negatiivset ka nagu pole mõtet. Suures plaanis pole sellest kellelegi kasu. Keegi ei sunni kedagi taolisi artikleid või blogisid lugema. Rohkem positiivsust meie ühiskonda lugupeetud kaaskodanikud!