Reede, 26. veebruar 2021

Madalseis ehk millega võrdlen võlgniku olukorda

Viimastel päevadel on meeleolu kuidagi ääretult kehvapoolne olnud. Hinges on selline häiriv kripeldamine. Sarnane tunne nagu siis kui tead, et midagi väga olulist on jäänud tegemata, aga suuda meenutada, mis see oli. Ühesõnaga kerge ärevus. Täpselt ei saagi aru, milles see põhjus võiks olla. 

Kas see põhjus peitub eesootavates tegemistes, sest ei tea päris täpselt, mida oodata või kuidas käituda. On see seotud hoopis tööalaste mõtetega. Ehk hoopis kevadväsimus. Kas mingi osa on selles ka hulgal kõnedel ja sõnumitel laenuandjatelt. Või hoopis kõik kokku. Ei oskagi arvata. Igatahes on käesolev nädal kuidagi ebameeldiv.

Teatud mõttes olen ma oma võlgadega rahu sõlminud. Ma ei saa neid olematuks muuta, seega on ainus võimalus neile otsa vaadata. On küll mõningad nüansid, mis ilmselt häirivad mind veel mõnda aega. Siiski pole see pole midagi sellist, mida ma ei saaks lahendada, aga antud hetkel on lihtsalt parem kui ma seda ei tee. Iga asi siiski omal ajal. 

Mis puutub võlgadesse, siis ma olen viimasel ajal üha enam hakanud kogu seda olukorda võrdlema autodega. Kõlab natukene naljakalt, kuid nii see paraku on. Võlgadesse sattumine on nagu autosõit aukudega teel. Sõidad oma teel, aga iga veidikese aja järel leiad mõne augu ülesse. Ehk sõitmine auku on nagu laenu võtmine. Paraku iga auk tähendab seda, et sõitmine läheb raskemaks ja auto võib hakata lagunema. Mingil hetkel võib auto hakata aga kolisema või vilisema jne. Sa võid ju selle kolinaga mõnda aega sõita, kuid ühel hetkel läheb see kolin suuremaks ja suuremaks kuni hetkeni, mil auto läheb katki keset teed. Võlgades kodaniku mõistes on see hetk mil oled jõudnud põhja. Alles siis hakkad sa ju mõtlema, et ehk oleks pidanud selle kolinaga tegelema juba varem. Oleks olnud remont lihtsam ja odavam. Siis on aga hilja ja tuleb hakata tegelema tagajärgedega. Kõigepealt tuleb aga auto teepealt ära saada. Võlgade mõttes siis tunnistada oma probleemi. Seejärel teha selgeks kui tõsine on auto rike ehk saada oma võlgadest täpne ülevaade. Alles siis saab alustada remondi planeerimise ja remondiga. Enda seisukohalt lähtudes, siis olen hetkel selle remondi planeerimise juures ehk võib öelda, et ootan varuosasid. Kuigi auto on päris katki, olen siiski otsustanud seda remontida, mitte maha kanda. Paraku võtab iga liigutus omajagu aega ning see ei edene võibolla nii kiiresti kui sooviks, kuid siiski on esimesed sammud selleks astutud.

Ma loodan, et ühel päeval kui varuosad kohale jõuavad, saavad need olema õiged ning ma saan alustada autoremondiga. Ega see lihtne saa olema, kuid tuleb teha kõik endast olenev, et see saaks parandatud. Kunas viimane nädal on kuidagi madalseis olnud, siis kavatsen nädalavahetusel aja maha võtta, lihtsalt autorallit vaadata ja ennast argipäeva mõtetest välja lülitada, et siis uuele nädalale värske peaega vastu minna.

Teisipäev, 23. veebruar 2021

Kõnevõrdlus

Võib öelda, et täna oli väga produktiivne päev. Hommikul läksin tööle nagu tavaliselt. Vaevalt jõudsin oma toimetustega pihta hakata kui läks mölluks lahti. Kohe eriti usinad olid erinevad laenukontorid täna. Ei saanudki nagu eriti telefoni käest ära panna. Terve tänase päeva jooksul ma sain neli telefonikõnet, kolm sms'i ja neli e-maili. Seda kõike kuni kella 12:00-ni. Peale lõunat jäi rahulikuks, küllap sellepärast et pühadeelselt on tööpäev lühendatud. Siiski võib öelda, et minu jaoks oli tegemist rekordiga, sest ühe päeva jooksul ei olnudki niipalju erinevaid meeldetuletusi saanudki.

Aga see pole päris see, millest ma rääkida tahtsin. Ühel hetkel ma sain kaks kõnet järjest. Tundus justkui helistajad oleksid järjekorras oodanud. Mis aga oli huvitav, siis need kõned olid täiesti nagu öö ja päev. Kunas need juhtusid järjest, siis oli hea võrrelda. Pärast hiljem mõtlesin veel nende peale. Nimelt esimene kõne oli selline kohmakas, võib isegi öelda, et veidi ebaviisakas. Jäi veidkene mulje justkui kõne tegija polnud päris kindel, mida ta minult küsida soovib või millist vastust ootab. Võibolla ta hoopis ei osanud reageerida sellele vastusele, mille ma talle andsin. Igatahes minule see väga sügavat muljet ei jätnud. Pigem mõtlesin omaette, et sellise suhtumisega on veelgi raskem võlglaselt mingisuguseid adekvaatseid vastuseid või lubadusi välja meelitada.

Teine kõne oli aga hoopis midagi muud. Viisakas tutvustamine, selgitamine selle kohta miks helistatakse ja siis hakati küsimusi esitama. Seejärel sooviti korduvalt teada, millal oleks võimalik võlgnevus tasuda. Seda tehti äärimiselt viisakalt ja kogu aeg põhjendati, milleks seda vaja teada on. Mul isegi tekkis veidikene ebamugav tunne, et ei saa mingisugust konkreetset lubadust välja käia. 

Seega kui tohib soovitusi jagada laenuandjatele, siis suhelege võlglastega viisakalt. Eeldusel muidugi, et võlglane ka teiega viisakalt suhtleb. Ma olen üsna kindel, et see lõpptulemus võib olla mõlema poole jaoks palju parem. Öeldakse ju, et esmamulje otsustab palju. Ja kui kõne alustades on hääl pigem sõbralik kui noomiv või kurjustav, siis võib kõne osutuda mõelemale poolele palju meeldivamaks olenemata sellest, et teema millest vesteldakse ei pruugi olla meeldiv. 

Esmaspäev, 22. veebruar 2021

Väike küsitlus (jätk eelmisele postitusele)

Eelmise postituse jätkuks mõtlesin teha ühe väikese küsitluse laenumaksete ja kokkulepete kohta laenuandjatega. Kunas eelnevalt sai veidikene loetud artikleid seoses laenamisega, siis otsustasingi selle küsitluse koostada. 

Seega kui on aega ja viitsimist, siis kõik vastused ja kommentaarid on teretulnud. Küsitlusele saab vastata anonüümselt. Link asub siin.

Neljapäev, 18. veebruar 2021

Vastutustundlik laenamine

Mida tähendab vastutustundlik laenamine? Ilmselt tähendab see seda, et võttes laenu tuleb veenduda kas olla suuteline seda tagasi maksma. Aga kas on olemas ka vastutustundlik laenuandmine? On ikka. See tähendab ilmselt, et laenuandja on veendunud laenusaaja maksevõimes.
Mina kahjuks pole olnud vastutustundlik laenaja ja ilmselt on minusuguseid palju, kes selle tõttu on sattunud makseraskustesse. Mina ei süüdista enda hädades kedagi teist peale iseenda, sest kõik oma laenutaotlused ma olen ise teinud.
Aga kas laenuandjad käituvad alati vastutustundlikult. Sellele küsimusele on ilmselt raske vastata.
Mulle kirjutas hiljuti üks murelik kodanik, kes on samuti sattunud makseraskustesse. Seda lugu ma siinkohal rääkima ei hakka, sest tegemist on väga keerulise looga, küll aga võin öelda, et tema põhjused erinevad kardinaalselt minu omadest, kuid oma lugu rääkides pani ta mind mõtlema laenuandjate vastutustundliku käitumise üle. Siinkohal ma ei pea silmas ainult laenuandmist, vaid üleüldist käitumist laenuandja poolt. Iga laenuandja kodulehel on teavitus, et makseraskuste korral aidatakse lahendusi leida. Mis aga siis teha, kui makseraskustes kodanik soovib lahendust leida, aga laenuandja mitte? Kas selline käitumine on vastutustundlik? Selle kohta on igaühel oma arvamus.
Laenuandja nagu iga teisegi äriühingu eesmärk on teenida kasumit. Kõik saavad ilmselt sellest aru. Aga kas kasumi teenimise nimel ollakse valmis kõigeks? Ei tea. Alati kui keegi satub makseraskustesse, siis on süüdi laenusaaja, mitte laenuandja, sest vastu tahtmist kellelegi laenu anta. Veelkord toonitan, et mina laenuandjaid ei süüdista, et nad mulle laenu andsid ja ma nüüd võlglane olen ja ilmselt ei tee seda enamik võlglasi. Samuti ma kedagi ei halvusta, kuid siiski lugedes viimastel päevadel erinevat materjali, tekkisid paratamatult igasugused erinevad mõtted. Mõttekäigu lõpetuseks tahaksingi küsida, et kas võib olla olukordi kus siiski on osaline süü laenuandjal, olgu see siis tahtlik või mitte, et keegi võlaorjusesse satub? Ja kui nii, kas sellisel juhul peaks ka laenuandja võtma vastutuse?

Laupäev, 13. veebruar 2021

Meeldetuletav telefonikõne

Telefonikõne:

Mina: "Ja ma kuulen".

Isik 2: "Tere päevast, minu nimi on xxx ja ma helistan teile xxx krediidiasutusest. Kas ma räägin k****ga"?

Mina: "Jah räägite küll".

Isik 2: "Teil on maksmata arve summas 214 EUR. Millal ära tasute, uus maksepäev on ka juba saabumas".

Mina: "Jah ma tean, kuid kahjuks on hetkel keeruline aeg ja pole praegu võimalik seda tasuda".

Isik 2: "Miks ei ole võimalik? Mis põhjustel olete jätnud maksmata? Teie sissetulekud ei ole ju vähenenud"?

Mina: "On küll sissetulekud vähenenud hetkel ja üldiselt on ka praegu keerulised ajad".

Isik 2: "Aga sellisel juhul peate meile ütlema palju Teil on võimalik tasuda".

Mina: "Mul ei ole võimalik praegu midagi tasuda".

Isik 2: "No sellisel juhul öelge millal saate tasuda"?

Mina: "Raske nii ootamatult sellele vastata".

Isik 2: "Aga saatke meile siis esimesel võimalusel oma kuue kuu kontoväljavõte ja selgitus, millal Teil on võimalik võlgnevus tasuda".

Mina: "Selge".

Isik 2: "Head õhtut".

Mina: "Head õhtut".


Selline näeb välja siis tüüpiline telefoni kõne võlglase argipäeval. Vahel tabab see ootamatult ja seega võib tekkida raskusi korrektsete vastuste leidmiseks.

Teisipäev, 9. veebruar 2021

Sõltuvus vs sõltuvus

Mõned õhtud tagasi tekkis olukord. Nimelt olid lapsed ja kaasa juba magama läinud, kuid mul endal polnud veel und. Vaatasin televiisorist saadet kalapüügi kohta. Kui saade oli lõppenud, siis leidsin ennast olukorras kus televiisorist midagi vaadata polnud ja justkui igavus tekkis. Samas und ei olnud ja magama ka ei tahtnud minna.

Umbes aasta tagasi ma ilmselt oleksin ennast kuhugile internetikasiinosse sisse loginud ja hakanud mängima. Kindlasti oleksin seda tegevust endale põhjendanud sellega, et oleks vaja võita mõned lisaeurod, et majanduslikku olukorda parandada. Alati oli ju vaja enda jaoks mingi põhjus leida, ükskõik kui absurdne see ka polnud. Ometi ei saanud ju endale tunnistada, et sul on probleem. Nüüd paar õhtut tagasi, hetkel kui tundsin seda tüütut igavust, siis tekkis täpselt sama tunne, et läheks nüüd kasiinosse. Isegi ei tulnud meelde, et tegelikult on piirangud peal. See oli täpselt samasugune tunne kui olin jätnud suitsetamise ja siis mingi aeg hiljem tekkis tahtmine süüdata üks sigaret ning tunda rõõmu selle tõmbamisest. Kuidagi selline totaalne nõrkushetk. Ja sel hetkel ma mõtlesingi tagasi sellele ajale kui tahtsin sigaretti ette panna. Mäletan, et tol hetkel oli mul võimalus suitsetada, sest tööjuures oli kappi jäänud mingist vanast ajast üks poolik pakk kust oleks olnud võimalus see sigaret võtta. Samuti tekkis mõte, et mis see üks sigaret siis ikka teeb, ega ma sellepärast siis uuesti suitsetajaks ei hakka. Siis aga hakkas õnneks tööle mõistus. Tabasin end uuelt mõttelt, aga mis siis juhtub kui see siiski mulle jälle meeldima hakkab või teinekord samamoodi nn lihtsat vastupanuteed lähen. Täpselt samad mõtted tabasid paar õhtut tagasi. Kui toona ma võtsin sigareti asemel taskus lutsukommi, siis nüüd ma tõusin arvuti tagant püsti, läksin kööki, panin ukse kinni, tegin akna lahti, panin pea aknast välja ja tõmbasin kopsud värsket õhku täis. Seejärel tulin tagasi arvuti taha ja võtsin lahti kausta kus kõik kogutud dokumendid mida mul on viimasel ajal tarvis läinud. Kontoväljavõtted, laenulepingud jne. Isegi ei pidanud ühtegi neist avama, piisas vaid nägemisest. Hetkega oli unustatud mõte mängimisest ja minu imestuseks mul polnudki enam igav. Kohe tuli mõte panna klapid pähe ja kuulata mõni muusikapala ning sinna kõrvale lugeda üht autofoorumit, mida olin plaaninud varem teha, kuid lihtsalt polnud jõudnud. Polnud enam ühtki märki igavusest. 

Kas tõesti tundub, et ka sõltuvust saab ravida sõltuvusega. Ehk siis seda kõrvalt nähes. Paraku mitte selliselt, et teisi kõrvalt vaadata, vaid iseennast. Kahju ainult, et minu puhul alles nüüd seda märkasin kui kõik puust ette ja punaseks tehtud. 

Laupäev, 6. veebruar 2021

Samm sammu haaval...

Nonii, päris mitu päeva on viimasest postitusest möödas. Koguni terve nädal. Selle aja jooksul on juhtunud päris palju tegelikult. Oleks justkui millest kirjutada, kuid samas nagu ei oska või ei taha. Tegelikkuses olen nüüd jälle tööpostil. Küll mitte täie rauaga, aga siiski. Lisaks sissetulekule on tagasi tööl olemisel ka see hea, et saab niiöelda mõtted eemale veidike võlgadest, samuti arvutist eemale. sest kodus olles paratamtult kõik tuletas kogu aeg võlgu meelde ja siis muudest asjadest suurt ei mõtlegi. Olen saanud nüüd ka esimesed lepingu ülesütlemise hoiatused, millele kavatsen vastata. Samuti veel tasulisi meeldetuletusi ja ka ühe mitte just väga meeldiva telefonikõne ühelt laenuandjalt.

Sel nädalal olen siis teinud suured sammud enda olukorra parandamiseks. Mis sellest kõigest nüüd välja tuleb seda näitab aeg. Ei oska spekuleerida mis edasi saab, sest olles uurinud natukene tausta, siis ühest mustrit sellisel puhul ei ole. Isegi kui stardiplatvorm on identne, siis lõppresultaati ei oska ette ennustada. Kogu selles olukorras on muutujaid nii palju, mis võivad seda mõjutada. Hetkel olen teinud kõik endast oleneva ja edasine sõltub nüüd kellestki ja millestki muust. Minul jääb üle vaid mõnda aega oodata.

Kui ma tegelesin kõiksuguses paberimajandusega, siis kohati tuli küll ikka ahastus peale. Vaadates kõiki neid ridu. Kõiki neid numbreid, summasid ja muudki, tekkis küll tunne, et tahaks oksendada. See oli lihtsalt kohutav. Tekkis meeletu viha enda suhtes ja süüdistamine. Kui peaks nende ridade kohta selgitusi jagama, siis saab see olema küll ääretult keeruline. Kas saab seda põhjendada kui haigust. Ehk tõesti. Ja see haigus vajab ravi. Ning kui ma vaatasin kõike seda uuesti, siis sain aru, et selle vaatamine ongi kõige parem ravi. Vaadates sellele jamale otsa mõjub see nagu medikament. Igasugune isu laenu võtta või mõnd hasartmängu mängida kaob hetkega. Kas tõesti peaks kõik selle materjali alles hoidma, et kui õnnestuks ühel heal päeval võlgadest vabaks saada, et siis aeg-ajalt seda endale meelde tuletada, kasutada seda nagu vitamiini immunsuse tugevdamiseks. 

Aga jah, ma ei ole rahul. Justkui võiks, sest ei ole käed rüpes istunud ja astunud samme olukorra parandamise suunas, kuid siiski pole rahul. Kuidagi ärevus on. Võibolla on see ootusärevus või mure sellepärast, mis saab edasi. Ma ei teagi. Miski nagu närib hinges. Sada mõtet keerleb peas. Ilmselt seda poleks kui mul oleks edasise suhtes rohkem teadmist, kuid kunas see puudub, siis küllap see põhjustabki teatud ärevust. Osa minust teab, et ma ei saa praegu rohkem midagi teha, kuid kohati siiski tunnen, et võibolla saaksin panustada veelgi rohkem. Tahaks nagu pooleks minna. Ootamine on kohati ikka päris korralik piin. Kui mingil perioodil tundus, et tunnid ja päevad läksid meeletu kiirusega, siis nüüd kui peab ootama edasisi samme tundub kõik see aeg meeletu venimisena. Tahaks seda edasi kerida.

Eks siis ootame ja vaatame. Loodame parimat, aga valmistume hullemaks.