Iga kuu 10. kuupäev on see masendav päev mil käes nn tasumise hetk. Aeg mil eelneva kuu jooksul teenitud töötasust suur osa hetkega pangakontolt haihtub. Peale seda kontoseisu vaadates tuleb ikka ahastus peale küll. Mõtted mida kõike saaks selle rahaga muud teha jne. Seejärel tavaliselt mõttes väike monoloog teemal “Ise oled ju süüdi” ning seejärel kokkuvõte, et enam pole midagi muuta ja tuleb edasi rühkida.
Asjal on ka positiivsem külg. Peale seda kui kõik tasutud ja numbrid tabelisse pandud on aga näha, et jälle üks kuu vähem eesmärgini minna. Teekond on küll alles suhteliselt alguses, kuid siiski väikene samm jälle tehtud. Tabelist on hea vaadata kuidas number väheneb. Olenemata sellest, et suur osa sissetulekust ära antud, siis tabelist laenujääki vaadates on tuju natukene parem, et lisaks kontojäägi vähenemisele on ka võlasumma vähenenud. Veel numbritest rääkides, siis hetkeseisuga on minu laenujääk 45858,52 eur. Ehk pikk tee on veel minna.
Paari sõnaga veel laenudest. Eile jäin juhuslikult vaatama Kuuuurija saadet kus üks noor naine jutustas loo sellest kuidas ta sattus petturite ohvriks ja tänu sellele on nüüd suurtes võlgades. Taaskord tuli ilmsiks see kui kergekäeliselt kohati laenu antakse. Kogu selle saaga juures käis paratamatult ka mu enda allakäigu teekond taaskord silme eest läbi. Enda laenutaotlustele mõeldes, siis mingitel momentidel mul nii kergesti ei õnnestunud laenu saada. Seega jääb mulje, et olenemata sellest, et nendel teemadel on viimasel ajal räägitud, annavad laenukontorid veelgi kergekäelisemalt krediiti kui enne. Meele teeb muidugi eriti kurvaks see, et tänu sellele on raskesse seisu sattunud ka pereliikmed ja jääb vaid loota, et nad oma kodust tänu sellele ilma ei jää.
Vaatasin minagi eile seda Kuuuurija saadet. Ikka väga nukker teema. Tabasin end mõttelt, et kui väga see selle neiu tegevus tegelikult hasartmängurlusest üldse erineb? Sest ka tal tekkis ühel hetkel see lumepall, kus ta üritas suurest hirmust ja teatavast hasardist juba tekkinud vigu ja võlgnevusi uute laenudega kustutada. Teatud mõttes läks ta muidugi juba lausa kuritegelikule teele, kasutades lähedaste identiteeti. Ma siin loos kogu vastutust küll kuidagi laenufirmade kaela ei tahaks visata, kuigi loomulikult tuleks kogu nende protsesside loogika üle vaadata... Muidugi tahaks sellele perele parimat soovida, kuid kui vaadata, et see Maria on 600-eurose palgaga klienditeenindaja ning ema on töötu pensionär, siis see 100 000 eurot võlgasid on ilmselgelt üle jõu... oeh...
VastaKustutaEks see lugu sarnanegi hasartmängurlusele ja teatud mõttes seda olegi. Laenufirmadele kogu vastutust ei saagi panna, sest lõpuks teeb taotluse ju ikkagi laenaja.
Kustuta