Ma hakkan väsima

Palju aega on möödunud. Üht-teist selle ajaga juhtunud. Ausalt öeldes on kõik see möödunud aeg tegelikult olnud minu jaoks üks paras agoonia ja katsumuste jada. Viimasest siia tehtud postitusest on möödas koguni üle aasta ja eks sellel on ka omad põhjused. Kuigi ma olen endiselt suhteliselt suures augus omadega, siiski ma otsustasin, et võibolla kui ma siia mõne rea kirjutan ja veidikene ennast välja elan, siis saan veidikene enda jaoks asjad kergemaks.

Veidikene ajas tagasi minnes, siis 2024 aasta alguses hakkas olukord kiiva kiskuma. Enne seda ma sain oma asjadega üsna kenasti hakkama. Käisin tööl, maksin oma võlgu, elasin oma elu. Eks oli ikka pingeline, aga siiski suhteliselt kontrolli all kogu stressitase. 2024 aasta alguses aga selgus, et töömahud vähenevad ja sellest tulenevalt ka sissetulekud. Ja nagu ikka kombeks, siis asjad kuhjuvad korraga. Tasapisi hakkas olukord kruvima. 

Ühtäkki leidsin ennast olukorrast kus mu sissetulekud võimaldasid küll maksud ja võlad kõik ära maksta, kuid sellega kogu asi ka piirdus. Mõni ootamatum kulutus lõi juba põlved nõrgaks. Sellest tulenevalt hakkasid tekkima järgmised probleemid. Erinevalt varasemast ajast hakkas järsku kohutavalt häirima kogu see summa ja periood mis veel vaja tegeleda võlgade maksmisega. See tundus nii kohutavalt pikk ja tekitas meeletult süümepiinu ja viha. Kõige selle juures jõudsin suve lõpuks olukorda kus ma ei tahtnud enam tööle minna. Kõik need vahepealsed sündmused, nii tööalased kui eraelulised viisid mind olukorda kus kõik oli mulle kohutavalt vastik. Lõpptulemuseks oli see, et jäin haigeks. Pidingi olema veidikene aega haiguslehel, mis omakorda andis järjekordse hoobi minu niigi haprale finantsolukorrale.

Sügise saabudes suutsin veidikene enda olukorda parandada. Paar kuud suutsin enam-vähem teenida ja jälle omad asjad joonde saada, kuid pärast jõule olen taas allakäiguredelil. Sissetulekud on suhteliselt kokku kuivanud, lisaks veel igasugused maksutõusud ja muud toredad asjad. Jah ma tulen küll ots-otsaga kokku, kuid kogu see olukord on viinud mind olukorda kus mul justkui puudub edasine plaan. Mingil hetkel oli mul siht silmade ees. Tahe tööd teha, olla isa, abikaasa, oma elu korda saada jälle. Vaatasin rõõmuga kuidas summad igakuiselt vähenesid. Olukord tundus lootustandev. 

Tänaseks päevaks on see kõik kadunud. Mitte midagi pole järel. Kõik tundub masendav. Sellised pisemakd mõõnaperioode on ennegi olnud, kuid alati on need suhteliselt mõõduka aja jooksul möödunud, kuid seekord on olukord teistsugune. Ma ei tunne mitte ühestki asjast enam rõõmu. Päevad mööduvad juskui omas mullis. Tööle minek on tõsine enesesundimine. Samuti kõik muud igapäevased tegevused. Pere jaoks olen juskui teine inimene. Kui kaelani võlgades olles suutsin näitemängu abil justkui mingit teist rolli mängida ja head nägu teha, siis viimasel ajal ei saa sellega ka hakkama. Ausalt öeldes isegi ei taha. Aastatepikkune stressirohke elu on hakanud oma jälge jätma. Tundub selline peataolek. Ma hakkan väsima.