Head teed 2020!

Täpselt aasta tagasi ma poleks osanud iialgi ette kujutada, et aasta 2020 võib kujuneda selliseks nagu ta kujunes. Kui seda kõike peaks ühe lausega kirjeldama, siis võiks selle kohta öelda, et see oli nagu sõit ameerika mägedel. Kinnisilmi. Iial ei tea millises suunas on järgmine kurv. 

Aasta algus oli nii nagu eelnevad, palju vaba aega ja palju eurosid sai jäetud erinevatesse internetikasiinodesse. Kõik justkui läks samamoodi edasi nagu seni. Uued laenud teenindasid eelnevaid ja töötasu läks mängudeks, rumalas lootuses võita. Rong sõitis muudkui mäest alla.

Kuigi selliseid väiksemaid "pohmelle" oli mul varasemalt ka olnud, siis esimene suurem tuli kevadel. Kahjuks küll veel mitte lõplik, kuid esimest korda ma taipasin, et mul hakkavad otsa saama kohad, kust laenu võtta. See polnud küll veel lõpp, kuid korraks tekkis hirm, et kuidas nüüd edasi minna. Aga tundub, et inimene vist enne asjadest aru ei saa kui ikka päris lõplikult on põhi käes. Vähemalt minu puhul paistab see nii olevat. Päris põhja jõudmiseks kulus siiski veel mõned kuud. See hetk saabus suve lõpus. Siis ma sain aru, et nüüd on kõikide nende skeemitamistega lõpp. Teatud mõttes tekkis kurjategija tunne. Oleks justkui millegagi vahele jäänud ja süüdi mõistetud ning tuleb hakata karistust kandma. Miski minu sees on selle üle õnnelik, mitte nende võlgade pärast, aga sellepärast, et see põhi kätte jõudis. Sel hetkel jõudis rong justkui sirgele teele.

Sellest hetkest kui see pauk minu jaoks käis, pole miski enam endine. Siis ma sain esimest korda aru, millega ma hakkama olen saanud. Paanika, hirm ja teadmatus said peamisteks märksõnadeks järgneval perioodil. Mis siis edasi toimus. Esimese hooga ei osanud ma midagi erilist peale hakata. Ei mingisugust plaani. Ma küll teadsin enam-vähem suurusjärku, palju mul võlgu on, kuid põhjalikku ülevaadet sellest polnud. Mingisugust plaani blogi pidama või midagi sellist mul polnud isegi mõttes. Ma küll olin natukene uurinud juba võlgade maksmise kohta, kuid seda väga pinnapealselt. 

Aga siis sügisel ilmus Delfis artikkel, et üks võlglane hakkas blogi pidama. Koheselt tekkis huvi selle vastu. Teatud mõttes oli see silmi avav. Esimest korda tekkis arusaam, et ma polegi ainuke, kes sellisesse olukorda sattunud. Sellest hetkest alates sai tõsisemalt oma numbritele ja olukorrale otsa vaadatud. Tekkis justkui motivatsioon sellele olukorrale vastu seista. 

Blogi pidamise mõte tuli veelgi hiljem. Asjadega ummikusse jõudes justkui alateadlikult hakkad otsima mingisugust väljundit. Tahaks nagu kuidagi ennast väljendada, oma mõtteid välja öelda. Võttis ikka päris pikalt aega enne kui niiöelda mõttest teostuseni jõudsin. 

Praeguseks hetkeks olen omadega jõudnud punkti, kus olen rahu teinud oma olukorraga. Vaatan võlgadele otsa hoopis teise pilguga kui ma tegin seda kevadel. Nüüd olen punktis, kus mul on ülevaade. Samuti on mul nüüd eesmärk. Ma tahan saada ühel päeval võlavabaks. Milline see teekond välja näeb, seda veel ei oska öelda, aga vähemalt on mul nüüd ülevaade. Mul on mingisugused võimalused olukorra lahendamiseks. Ma olen aru saanud, et sellest on võimalik välja tulla, ükskõik siis millist teedpidi. Viimastel kuudel olen omandanud hulgaliselt lisateadmisi erinevatest võimalustest kuidas võlgadega tegeleda. Ja mis kõige tähtsam, mul pole soovi mänguautomaatidel mängida. Kui varasemalt kulus palju vaba aega mängimisele, siis nüüd olen ma saanud teha palju muid asju, mis varasemalt jäi tegemata. Pildistamine, lastega mängimine, rabamatkad ja palju muudki on saanud uue tähenduse minu jaoks.

Kokkuvõtvalt tahan öelda aitäh Delfi artikklile, et see mind viis Võlglase blogini. Aga veel suurema tänu Võlglasele endale, kes andis mulle niiöelda selle esimese tõuke ennast tõsisemalt käsile võtta. Aitäh! 

Ma siiralt loodan, et mõtetest millest kirjutan on abi kasvõi ühele keerulises olukorras olevale inimesele, et muuta oma elu paremaks. Teadmine, et oled saanud kellelegi abi osutada, annab ka endale jõudu ja lisamotivatsiooni edaspidiseks.

Loodetavasti saan hiljem öelda, et aasta 2020 on teatud mõttes murranguline. See on küll olnud keeruline aasta igas mõttes, aga siiski teatud mõttes kasulik. Saan siit kaasa võtta uusi teadmisi, kogemusi ja palju muudki. Ehk õnnestub siit keerata see ameerika raudtee tõusu suunas.

Uuel aastal uue hooga. Võitleme edasi!

Abi ning eesmärk

Jõulud selleks korraks siis läbi jälle. Kõik oli samamoodi kui eelnevatel aastatel, kuid ühe väikese erinevusega. Sel aastal oli mul võlgasid rohkem kui varasematel aastatel, küll aga olen ma nüüdseks omale selgeks teinud, mis olukorras ma tegelikult olen. Õnneks suutsin pühad mööda saata selliselt, et eriti olukorrale ei mõelnud ja nautisin perega olemist. Aga see selleks.

Minu käest küsiti, et miks ma hakkasin seda blogi pidama. Kas minu eesmärk on otsida kaastunnet või abi? Kas ma hakkasin blogima selleks, et saada finantsabi nagu teised blogijad seda on saanud? Ning kas abipakkumise korral võtaksin seda vastu? Lugejale ja kõrvaltvaatajale võib see tundudagi nii, et otsin finantsabi. Võimalik, et ise kõrvaltvaatajana mõtleksin samuti nii. Finantsraskustes inimene võib ju olla kõigeks valmis, et enda olukorda kuidagi moodi parandada, eriti selline, kes on sõltuvuste tõttu sattunud raskustesse. 

Aga see ei ole minu eesmärk. Esmane mõte kui ma seda blogi kirjutama hakkasin, oli lihtsalt eneseväljendus. Ma tahtsin lihtsalt panna kirja, mida ma tunnen ja kuidas ma mõtlen. Ma ei teinud seda blogi kohe alguses avalikukski, sest ma polnud kindel, kas ma seda soovin. Jah, pärast avalikuks tegemist ma mõtlesin siia lisada Google Adsense programmi, et reklaami pealt midagi teenida, seda ma tõesti ei salga. Seega vastus küsimusele, kas mu eesmärk oli annetusi koguma hakata, siis vastus on ei. Kas eesmärk on panna inimesi mulle kaasa tundma, et selles olukorras olen? Vastus on ei. Küsimusele, mida ma teeksin kui keegi abi pakuks, ühest vastust ei ole. Siinkohal ütleksin, et see oleneks ilmselt sellest, millist abi pakutakse, sest abi võib olla väga erinevat. Loodetavasti said nüüd need küsimused vastatud ning edaspidi sellistele küsimustele eraldi kellelgi vastama ei pea hakkama. Pea püsti ja edasi!

Töö, töö, töö

Kirjutaks täna hoopiski teistsuguse postituse. Räägin jälle puhtalt selle põhjal, mida ma ise olen näinud ja kuulnud. Ei hakka konkreetselt kedagi süüdistama, aga lihtsalt mõned näited, missugust suhtumist on kogetud. Kindlasti võiks kirjutada ka vastupidiseid näiteid sellele, millest mina kirjutan, sellepärast ongi see postitus lihtsalt kõrvaltvaataja pilgu läbi hinnagu andmine ühele konkreetsele näitele tuginedes. Nimelt ma räägin nüüd tööle kandideerimisest.

Siin blogis olen põgusalt maininud, et mul on ka lapsed ja elukaaslane. Elukaaslasest pole pikamalt rääkinud ja kunas tema pole minu hädades süüdi, siis ma ei näe ka põhjust temast eriti rääkida. Selle postitusega aga pisut siiski räägin.

Kui me hakkasime koos elama, siis mu elukaaslane leidis endale üsna hea töökoha. Mu kaasal on kõrgharidus ja töökoht oli ka õpitud alal. Ainus miinus oli selle juures see, et tal oli tähtajaline tööleping. Mõne aja pärast tuli uudis, et oleme esiklapse ootel. Elukaaslane käis tööl peaaegu kuni sünnituseni ja peale seda algas emapuhkus. Selle aja jooksul tema leping lõppes ja seda ei pikendatud. Enne kui emapuhkus lõppes tuli uudis, et saame ühe lapse veel. Aga see selleks. See oli nn sissejuhatus.

Tegelikult tahan rääkida sellest, mis hakkas pärast toimuma kui mu elukaaslane hakkas mõtlema taas tööle minekust. Kunas päris mitu aastat oli möödas sellest kui ta oli koduseks jäänud, siis tuli alustada niiöelda algusest. Ta mõtles, et lisaks tavalisele internetist leitud töökuulutustele kandideerimisele läheb ja võtab ennast ka Töötukassas arvele. Ehk on ka seal mingisuguseid pakkumisi ja võibolla saab ka mingisuguseid täiendkoolitusi kunas vahepealsest töölkäimisest on tükk aega möödas.

Aga need kogemused, mida mu kaasa edaspidi sai, võtavad ikka meele mõruks küll. Riigitegeleased räägivad kogu aeg, et iivet on vaja tõsta ja riik toetab jne. Tõesti, emapalk on väärt asi, aga oluline on ka see, mis pärast saab. Kohati jääb mulje, et kui sul on lapsed, siis on see nagu mingi puue. Päris mitmel juhul küsiti mu kaasa käest esimese asjana, kas Teil on lapsed, mitu neid on, kui vanad. Kas Teil on korralik tugisüsteem, et vajadusel lapsi hoida jne. Ja seda ei küsi ainult eraettevõtjad, vaid ka Töötukassa ametnik. Kunas lasteaias on nii, et kui laps juba köhatab kergelt, siis öeldakse kohe, et jätke koju ja tooge siis kui kõik on korras. Ja väikeste lastega paraku on nii, et väikesed köhad-nohud on tihedad külalised, seega peab olema kogu aeg keegi, kes on vajadusel suuteline lapsi hoidma. Aga kui ütled, et sul selliseid inimesi pidevalt ümber pole, siis vaadatakse sind nagu pidalitõbist ja sisuliselt on jutt lõppenud. Kui sult niimoodi uuritakse pidevalt, siis tekibki teatud trots juba. Pidevad eitavad vastused viivad motivatsiooni ja meeleolu sisuliselt nulli. Mida siis teha, kas valetada? Pole nagu ka mõtet, sest varem või hiljem tuleb see välja.

Samuti siis töötukassa suhtumine. Kõik need asjad välja uuritud, millest ma kirjutasin, siis otsustas elukaaslane uurida, et ehk soovitab Töötukassa mingisugust ümberõpet või täiendkoolitust, mis aitaks laiendada võimalusi töökoha leidmiseks. Aga ei. Öeldi ainult, et kui leiate koha, kus Teilt nõutakse mingisugust lisaoskust, ning kui selle omandate, siis saate kindlalt tööle, tulge, andke teada ja me saadame Teid koolitusele. Äge, eksole. Lisaks soovitati minna kuhugile vabatahtlikuks. Aga see oli ka kõik. Rohkem mitte ühtegi soovitust või pakkumist. Jah, see on küll tore ja vabatahtlikuks minemine on üllas tegevus ning võimalusel seda tulekski teha, aga paraku see tegevus ei maksa arveid. Kunas minu töö sisaldab pikki tööpäevi, kohati metsikuid ületunde ja vahel ka ootamatuid töölähetusi, siis on lastega tegelemine jäänud kahjuks rohkem elukaaslase õlule. Sellest tulenevat ka tööotsingutes kriteerium, et võimalik lapsi lasteaeda viia ja tuua. Kunas meil puudub selline tugisüsteem, kes vajadusel oleks kohe võtta, siis oleks mu kaaslasel raske vastu võtta tööd, mis eeldab vahtustega käimist. Võiks ju öelda, et alati on võimalus lapsehoidja palgata, aga see siiski eeldaks jällegi sellist sissetulekut, et see oleks majanduslikult otstarbekas. Lihtsalt tööl käia, et palk kellelegi teisele ära maksta poleks ka kuigi mõistlik. Lõpuks mu kaaslane loobuski, sest pidevad eitavad vastused ja negatiivne suhtumine lihtsalt võtsid tahtmise ja lootuse üritada. Kui lapsed suuremad, siis saab teha uue katse. Käed rüpes mu kaasa siiski ei istu ja mõningad tegevused talle siiski mingit sissetulekut võimaldavad (küll mitte regulaarset).

Miks ma sellest kirjutan? Lihtsalt sellepärast, et rääkida suhtumisest, mis kohati valitseb, mitte ainult erasektoris, aga ka riigiasutustes. Riigiasutusest eeldaks siiski natukene teistsugust suhtumist, sest nagu ma aru saan, on Töötukassa eesmärk aidata inimesi tööle, mitte hoida neid sealt eemal. Ma ei taha sellega üldistada, et igal pool nii on, aga kahjuks minu kaaslane seda koges ja mitte ainult ühe korra. Ma siiski loodan, et enamikel juhtudel on on asjaolud hoopis vastupidi.

Pensionireform

Kuigi palju on räägitud ja kirjutatud sellest pensionireformist otsustasin siiski kirjutada ka omalt poolt paar rida. Selle kohta on kirjutatud, et nüüd on võimalik inimestel raha välja võtta ja võlgasid ära maksta ning mis seal salata, olen ka mina nende hulgas, keda saaks see väljavõetav summa natukene aidata. Kogu selle loo juures on aga minu puhul väike konks. Kunas raha väljavõtmise avaldusest reaalse raha kättesaamiseni on päris mitu kuud, siis olengi teatud mõttes dilemma ees. Kas uuel aastal esitada avaldus või mitte. 

Miks ma kahtlen? Aga sellepärast, et ma pole kindel, et kui ma jätkan praegusel kujul oma võlgadega majandamist, siis ma pole kindel, et ma suudan niikaua kohtutäitureid vältida kui pensionirahade väljamaksmine kätte jõuab. Sellisel juhul puuduks mul endal otsustusvõime, kuidas seda raha kasutada. Seega antud hetkel ma kaldun selles suunas, et mitte kiirustada seda avaldust esitama. Nagu ka televiisoris jooksvas reklaamis teatatakse, siis avaldust lõpetamiseks saab esitada igal hetkel. Niiet võtan sellel rindel esialgu rahulikult.

Loodan, et uuel aastal õnnestub tekkinud olukorrale leida mõni parem lahendus kui see millega praegu tegelen. Kahtlen, kas minu praegune tegevus on pikas plaanis kuigi jätkusuutlik. Uuel aastal uue hooga kogu kupatus uuesti lahti võtta ja siis hakata edasi tegelema. Selleks aastaks on niipalju makstud kui võimalik ja loodetavasti mingisugust suurt kisa kellegi poolt selle aasta numbri sees ei tule, siis kavatsen laenude teemal stressitaseme hoida pühade perioodil nii madalal kui võimalik.

Mõni sõna laenudest

Räägiks paari sõnaga laenupakkujatest. Rõhutan, et ei tee siin postituses kellelegi reklaami ja seega jätan kõik nimed nimetamata. Samuti lähtun siin pelgalt iseenda kogemusest. Vaadates oma laenulepinguid, siis võin öelda, et päris mitmed neist on selliselt võetud, et konkreetselt tol hetkel mul polnudki otseselt raha vaja. Miks ma siis aga lepingud sõlmisin. Kohe selgitan. 

Näide 1. Login sisse internetipanka ja näen. Teile on pakkumine. Võtan siis lahti ja näen, et Teile on koostatud väikelaenupakkumine summas xxx. Muud ei ole vaja teha kui allkirjastada. Loomulikult saan aru, et keegi teine minu eest seda laenu ei võta, aga tol hetkel olid mul juba mõned suurema intressiga laenud ja seega mõtlesin, et hea võimalus refinantseerida. Mõeldud, tehtud.

Näide 2. Rahulik õhtu kodus. Korraga saabub email. Võtan lahti ja loen. Personaalpakkumine teile: pakume väikelaenu teile summas xxx. Lepingu sõlmimiseks logige sisse iseteenindusse. Kunas intress tundus madalam ja kuumkse väiksem kui mõne teise laenu oma, siis jällegi põhjus sama, saab refinantseerida. Mõeldud, tehtud.

Näide 3. SMS, teie krediidkontol on vaba raha xxx. Jälle võimalus kasutada, olgugi, et võibolla ise ei tule selle pealegi, et sealt midagi juurde võtta, sest viimati sai ju limiit täis. Paraku tulevad sellised pakkumised lausa kandikul ja kui olukord on juba kehv ja pea veel ei lõika, siis langedki neisse lõksudesse.

Kokkuvõtteks: Sellel nädalal olen saanud 2 sms-i ja ühe meili, kus pakutakse laenu. Summa kenasti kirjas taotlemiseks. Seda kõike olukorras, kus ma olen osadele laenuandjatele juba võlgu. Jah, ma pole küll veel maksehäireregistris, kuid siiski. Pidevalt pakutakse. Tänu sellele ongi kehvemas seisus inimesi lihtne konksu otsa võtta ja tirida neid veelgi sügavamasse sohu. Saab muidugi väita, et keegi ei sunni kedagi ühtegi laenu võtma, aga teatud seisundis inimesi on lihtsalt kergem selleks suunata. Õnneks mina olen tänaseks päevaks sellest aru saanud ja uusi laene ei võta, aga kui palju võib tegelikult olla neid, keda selliselt lõksu meelitatakse. Kuivõrd õige selline teguviis on, võib igaüks ise otsustada.