Häbi ja meeleheide

Aeg ajalt võib meediast leida lugusid inimestest, kes on kedagi petnud või kellelegi võlgu jäänud, kuid sellest hoolimata jääb mulje, et nad elavad edasi justkui poleks midagi juhtunud. Mõnikord isegi kordavad seda. Teatud mõttes ma kadestan neid inimesi. Mitte neid, kes on kellelegi liiga teinud, aga neid, kes on võlgades, aga nad ei hooli sellest. Neil on ükskõik ja nad elavad oma elu rahulikult edasi. Kui saaks ka ise ükskõikseks enda olukorras jääda. Jah, üks asi on teha nägu, et kõik on korras, teine asi on aga see, mis toimub tegelikult. 

Kõige suurem asi selle juures häbitunne. Viimase paari päeva jooksul on mulle helistanud mitu laenuandjat. Nendele kõnedele vastamine on tõeline piin. See meeletu häbi. Sa arvad, et oskad oodata seda kõnet ja tead, mida nad küsivad, kuid hetk, mil see kõne tuleb, siis ei ole sa selleks tegelikuklt üldse valmis. Ma ei oska neile midagi öelda, sest mul on lihtsalt nii piinlik. Vastata küsimusele: miks te maksta ei saa? Kas teil on mujal veel kohustusi? On teil lisasissetulekuid? Kas keegi saab teid aidata? Jne. No ei oska neile küsimustele poliitilselt korraktselt vastata. Vahel on tunne, et tahaks kõik ausalt ära rääkida, kuid ei saa. Täna ma teadlikult ei vastanudki ühele kõnele, sest mul lihtsalt oli nii piinilik. Ma ei oleks suutnud tol hetkel piisavalt adekvaatselt suhelda inimesega. Samal ajal tuleb ju seda kõike ka varjata kaaslase eest. Iial ei tea, mis hetkel võib see kõne tulla. Kui see tuleb hetkel, mil sa oled koos perega, siis on sisuliselt võimatu sellele vastata ilma, et reedaksid enda olukorra. Ka see on probleem. Lõpuks taandub see kõik ikkagi häbitundele. Meeletult piinav tunne, et kuidas ma sain niimoodi käituda. Ennast sellisesse olukorda panna. Ja see häbitunne vaheldub meeleheitega, sest olukord tundub väljapääsmatu. Mida aeg edasi, seda raskemaks see kõik muutub. See kõik on nii rusuv tunne, et seda on võimatu sõnadesse panna. 

Lisaks kõikidele teistele on häbi ka enda ees. Umbes aastat kümme tagasi kui ma oleksin kohanud sellises olukorras inimest nagu mina, oleksin ma tõenäoliselt mõelnud, et "vaata millne jobu, üldse ajud ei tööta, et niimoodi käitus". Nüüd vaatan peeglisse ja ütlen, et seal see jobu ongi. 

Kõige selle koorma all on tegelikult kohutavalt raske elada. See võlasumma ei olegi see kõige raskem selle asja juures, vaid justnimelt see vaimne pool. Teadmine, et sul puudub täielik kontroll olukorra üle. Mure sellepärast, mis saab homme. Aeg ajalt üritan ennast lohutada sellega, et kindlasti on võimalik leida sellest olukorrast väljapääsu, kuid see on siiski vaid hetkeks. 

Mida siis teha, kuidas olla või käituda selles olukorras? Eks igaüks teeb seda ilmselt isemoodi. Olen kindel, et mõni hakkaks jooma, mõni sööks tablette, pöörduks kellegi poole abi saamiseks, räägiks sõpradele/perele. Üht ma luban. Uue aasta alguses kui pühad on möödas, üritan ma ennast kokku võtta ja rääkida ära oma elukaaslasele, mis olukorras ma olen.

Vahekokkuvõte

 

Laenuandja 1	12556,43	326,20	12556,43	100,00%
Laenuandja 2	7750,00	181,40	7126,71	91,96%
Laenuandja 3	1400,00	41,68	1050,93	75,07%
Laenuandja 4	5000,00	124,41	4830,86	96,62%
Laenuandja 5	5100,00	121,22	4725,30	92,65%
Laenuandja 6	12760,00	413,60	11440,40	89,66%
Laenuandja 7	8289,00	288,37	7297,90	88,04%
Laenuandja 8	1342,42	57,55	1292,61	96,29%
Laenuandja 9	1000,00	35,86	970,37	97,04%
Laenuandja 10	4000,00	210,00	4000,00	100,00%
Laenuandja 11	800,00	32,00	740,10	92,51%
Kokku:	59997,85	1832,29	55291,51	92,16%

Selline on siis minu "laenuportfell". Punasega märgitud on kriitilises seisus, kollasega vähemkriitilised.

Pankrot

Käisin väikesel jalutuskäigul, et pead tuulutada ja mõtteid seada ning ootamatul kombel juhtusin kokku ühe vana tuttavaga. Pole temaga sellised sõbrad, kellega regulaarselt suhtleks, aga kui näeme, siis teretame. Me elame üldse erinevates piirkondades, kuid üllataval kombel juhtusime täna kokku. Kunas tal oli aega, seoses mingi kohtumisega, siis sai tehtud ettepanek veidike juttu ajada, vanade aegade meenutuseks.

Nii muuseas läks jutt siis praegusele olukorrale ja seoses sellega ka majandusele ja rahale. Ta küll ei tegutse finantsalal, aga ma siiski tean, et tal on päris hea nina selle peale kui saab kuidagi raha teha. Kuidagi jutu jätkuks uurisin siis ääri-veeri, et mis tema teeks siis kui oleks sellises olukorras, kus võlad üle pea kasvanud. Minu üllatuseks hakkas ta sel teemal päris pikalt arutlema. Panen siis siia kirja, kuidas tema analüüsis sellist situatsiooni.

1. Ta lähtus samuti kohustuste ja sissetulekute kaardistamisest. Lisaks ütles ta, et pane esimese asjana kõrvale see raha, mis elamiseks on vajalik.

2. Arvas, et tema vaataks, kas on eluasemelaen või kinnisvara, mida saaks tagatiseks panna või halvema stsenaariumi korral kohus arestida.

3. Pere. Kas ja palju on lapsi.

Kui ma täpsustada palusin, siis ta hakkas põhjendama, mida tema teeks. Ta rääkis, et kui peaks olema olukord, kus igakuiseid kohustusi on rohkem kui sissetulekuid, siis tema mõtleks eraisiku pankroti peale. Küsimuse peale, miks, ta selgitas veel. Ta arvas, et sellises olukorras jõutakse varem või hiljem sügavamale võlgnevusse ja tema hinnangul oleks lihtsam endal teha pankrotiavaldus. Ta rääkis, et kui juba selline kehv olukord, siis enamik sissetulekust kulub nagunii võlgade katteks, lisaks veel pidev peavalu maksetega, regulaarsed telefonikõned, meilid, sõnumid, mis ajavad veel rohkem närvi.

Samas kui sellist vara pole, mida oleks oht kaotada, siis võiks taotleda pankroti. Sekeldusi on küll ilmselt omajagu, aga kui peaks õnnestuma, siis edasine elu peaks olema rahulikum. Igalpool registrites ollakse nagunii mustas nimekirjas ja elada tuleb kasinalt, aga tema hinnangul on valida, kas olla kogu aeg pinges ja elada kasinalt või lihtsalt elada kasinalt. Ta arvas, et sellel pole ju vahet, kas "võimelda" ise oma laenudega aastaid või lasta pankrotimenetlusel kesta aastaid. Lõppude lõpuks on ainus vahe selles, et endal on peavalu vähem. Raha on tõenäoliselt samapalju, aga enam ei pea ise otsustama, kellele ülejäänud sissetulek jagatakse. 

Kokkuvõtvalt siis ta ütles, et laenudega hädas olles, tema mõtleks eraisiku pankroti taotlemise peale, aga seda siis kui poleks mingit vara, mida omada. 

Kui nüüd mõtlema hakata, siis selles jutus on oma iva sees, kas see on küll kõige õigem teguviis, see on iseasi. Seadusest tulenevalt on ju tõesti kohustus jätta inimesele miinimum ja lisaks teatud protsent laste pealt, seega lõppkokkuvõttes jääks võibolla isegi rohkem raha alles kui ise igakuiselt makseid tasudes. Kogu jutt tundub justkui lihtne, õnneks või kahjuks see ilmselt nii lihtsalt ei käi, kuid võibolla on siin siiski mõttekoht.

Nädalavahetus

Millega ma siis vahepeal tegelenud olen? Kõigega ja samas mitte millegagi. Nagu öeldakse, et kui midagi juhtuma hakkab, siis juhtuvad kõik hädad korraga. Kunas ees ootab pikemat sorti puhkus(sundpuhkus), siis tegelesin sel nädalal tööotste kokku tõmbamisega ja veidike paberimajandusega. Samal ajal üritasin ka otsida mingisugust lisatööd, mida saaksin sel ajal teha kui olen sunnitud kodus istuma. Rahaga on niigi kitsas, seega igasugused lisaotsad on teretulnud. Leidsingi ühe väikese lisatöö ja õnneks sain selle ka tehtud, kuid teel koju hakkasid hädad pihta. Nimelt otsustas seni mind truult teeninud vana sõiduvahend minuga koostöö katkestada. Õnneks sain ikka läbi häda suunduda tuttava juurde garaazi, aga see ei teinud tuju paremaks. Õnneks või kahjuks on mul autot aeg-ajalt vaja, seega pidin hakkama tegelema selle remondiga. Jälle lisakulutus. Selle remondiks kulus kaks päeva ja nii mõnigi närvirakk. Hea oli, et olin just selle väikese lisatöö saanud, sain vähemalt osagi rahast tagasi. 

Tegelesin ka exceli tabeli loomisega. Sain võlglase blogi loojalt mõningaid soovitusi ja hakkasin oma tabelit kokku panema. Kunas mul see veel täielikult valmis pole, siis ma seda siin hetkel avalikult veel ei presenteeri, aga kui ükskord selle sellisel kujul valmis saan, mis mind täielikult rahuldab, küllap näitan seda siingi. Eesmärk on teha see enda jaoks võimalikult lihtsaks, aga samas selliseks, et see aitaks mul kõikidel maksetel hoida korrektselt silma peal, et midagi ei jääks kahe silma vahele. Kunas pole hetkel võimalik makseid korrektselt täita, siis pean oluliseks, et saaksin põhjaliku ülevaate selle kohta palju, kuhu ja kunas olen tasunud. See kõik on tegelikult paras peavalu ja mul pole veel põhjalikku nägemust sellest, kuidas ma kõik need asjad kontrolli all hoian, et segadusi vältida. Seega ootame ja vaatame.

Allaandmine

Vahepeal tekib selline allaandmise tunne. Tahaks kõigile ja kõigele käega lüüa, katkestada igasugused sidekanalid ja lihtsalt minema jalutada. Miks? Lihtsalt sellepärast, et tekib selline peaga vastu seina jooksmise tunne. See tekib eriti siis kui suhelda mõnede laenuandjatega. Mõni neist (kelle nime ma siinkohal siiski nimetama ei hakka) on nii jäik, et ajab kohe vihale. Jah ma tean, et ma olen ise süüdi, et omale need laenud võtsin. Jah ma tean, et võetud kohustused tuleb tasuda õigeaegselt. Ma saan sellest kõigest aru, kuid sellegipoolest, oma naiivsuses ma loodan natukene mõistvamat suhtumist. 

Ma kirjutan ja räägin ära oma mure, põhjendan olukorda, kuid vastuseks saan ainult kirja, et võtke põhiosa maksepuhkus, ei muud. Isegi ei pakuta mitte mingisugust varianti läbirääkimisteks või mida iganes varianti. Ainult automaatne jutt, mida võib lugeda iga laenuandja kodulehelt. Ma ei jäta ju meelega oma kuumakset maksmata. Lihtsalt oma lollusest olen sattunud sellisesse keerulisse situatsiooni. Tahan maksta, kasvõi natukenegi, aga kui Teie minu raha üldse ei soovi, siis on väga raske suhelda. Selliseid meile lugedes tekib ka endal allaandmise tunne. Tahaks vastata, et ma ei maksa Teile üldse midagi. Läheme kohtusse ja vaatame, palju Te siis saate. Lõppude lõpuks ei saa Te ju minu käest võtta rohkem kui mul on. Sellistel hetkedel tekib tõsine trots. Ma pingutan kõigest väest, aga see teeks justkui olukorda ainult hullemaks. Võibolla tõesti peaks käega lööma?

Natukene veel sõltuvusest

Kunagi oli aeg, kus ma ütlesin endale, et mul pole sõltuvust. Seda sai võetud nagu hobi. Mõni käib jõusaalis, keegi kogub marke, teised käivad kalal. Kuidas keegi. Igaühel võiks ju mingi hobi olla. See kõik oli veel siis kui mul küll olid juba mõned võlad, kuid mitte midagi üle jõu käivat veel. Aga olukorrad muutuvad. Muutuvad kiiresti, sest kogu see maailm on võimeline neelama sind endasse kõigest mõne hetkega.
Ka mul oli mitmeid hetke, kus peale järjekordselt mingi summa kaotamist tekib niinimetatud pohmell. Alkohoolikult on see pohmell alkoholist, narkomaanil narkootikumidest, mängusõltlasel on see natukene teistmoodi. See pohmell on tingitud pigem mitmetest asjadest. See on segu rahakaotusest, süütundest ja mõttest, et ma pean selle raha ju tagasi saama. Vot see viimane osa ongi kõige hullem selle asja juures, mis ei lase sellest labürindist välja tulla. Täpselt nagu alkohoolikul. Võtan ühe pitsi, siis läheb enesetunne paremaks. Mängusõltlasel on see nii, et panen ühe panuse, ehk võidan midagi tagasi. Alkohoolik on ühel hetkel purjus, sest pitse sai liiga palju aga mängur reeglina ei lõpeta enne kui raha otsas või suudab mingi muu tegur teda lõpetama sundida. 
Sellest olukorrast välja tulla on äärmiselt keeruline. Ma arvan, et ei saa kunagi enam öelda, et olen sõltuvusest täielikult paranenud. Olgugi, et hetkel pole mingisugust isu ühtegi mänguautomaati isegi proovida, siis selleks, et see ka nii jääks tuleb hoida distsipliini. Minu jaoks on see nagu kaalujälgimine. Päevast päeva tuleb kinni hoida kindlast reziimist, et vältida libastumist.
Kõige selle juures mind tegelikult häirib tohutult see metsik kasiinoreklaamide hulk mis igal pool meedias on. See on nagu dieedil olevale inimesele kreemitordi nina alla panemine kogu aeg. Et äkki ikkagi libastud ja võtad ühe ampsu. Samuti võib see ükskord neelata endasse ka mõne nn terve inimese. Kui kogu aeg üht ja sama serveerida, siis võibolla ühel hetkel tekibki tahtmine see esimene amps võtta. Aga kahjuks kui maitse suus on, siis võib juba hilja olla.

Rääkimine

Järjekordne nädalavahetus on möödas. See on enamasti aeg, kus ma üritan oma probleemidele mõelda nii vähe kui võimalik. Teen oma perele kõige selle juures head nägu justkui kõik oleks korras. Ma saan aru, et see on tegelikult vale, et ma neile oma olukorrast ei räägi, kuid see ei ole kahjuks nii lihtne, et lihtsalt tunnistan kõik ülesse ja räägin ära. Lugesin rahafoorumist selle kohta artiklit kus argumenteeritakse selle kohta, miks peaks rääkima ja see kõik on õige, aga paraku on lihtsalt maha istuda ja rääkida on keeruline. Miks see siis on nii keeruline? Ma tõenäoliselt oleksin juba rääkinud, aga põhjus, miks ma seda teinud pole, on lapsed.
Kui mul oleks ainult elukaaslane, siis poleks sellest rääkimine nii keeruline. See tõenäoliselt mõjutaks ainult meid ja siis oleks kaks varianti: 1. Ta vihastab, kuid jääb mulle toeks selle olukorra lahendamisele. 2. Ta pakib kohvri ja läheb minema. Antud olukorras aga on mulle oluline vältida varianti 2 nii kaua kuni ma vähegi suudan ja seda laste pärast. Lapsed on peamine põhjus, mis sunnib mind pingutada nii palju kui ma suudan, et sellest olukorrast kuidagi moodigi välja tulla. Nendega koos olemine, see rõõm, mis neist kiirgab ja positiivsus on parem kui mis tahes muu abi. Nemad annavad energiat selle asjaga tegeleda. 
Ma olen üsna kindel, et kui ma elaksin üksi, oleksin ma juba alla andnud. Kui mu pere peaks mu juurest ära minema nende vigade pärast, mis ma teinud olen, siis see oleks laostav. Kui sa tuled töölt koju ja sind ootab ees tühjust, sul pole muud, kui ainult võlad. Palju lihtsam oleks alla anda. Aga kui sa astud uksest sisse ning sulle jooksevad rõõmsalt kilkavad lapsed vastu ja kallistavad sind, neil on siiras rõõm sind näha. Sel hetkel sa unustad kõik muremõtted ja elad selles hetkes. See annab rohkem jõudu kui miski muu.
Ma tean, et varem või hiljem tuleb see nagunii välja, kuid minu seisukohast lähetudes loodan, et pigem hiljem.