Miks peab olema nii, et kui inimene on mingi sõltuvuse küüsi langenud, siis enne sealt väljapääsu reeglina ei leia (ei taha leida) kui saabub mingi tõeline raputus või krahh.
Ma ei saa öelda, et ma olen nüüdseks sõltuvustest prii. Kaugel sellest. Jah, hetkest mil mu silmad avanesid ka ma vaatasin tõtt oma olukorraga, pole ma enam mänginud, kuid sellegi poolest ma ei tunne ennast piisavalt kindlalt. Nähes meediast pidevalt erinevaid hasartmängureklaame, tekib aeg-ajalt ikkagi hirm, et äkki ma libastun. Ma olin aastaid tagasi ka üsna aktiivne (võib isegi väita, et keskmisest aktiivsem) suitsetaja, kuid hetk, mil teada sain, et tuttav suri kopsuvähki justkui mõjus mulle selliselt, et jätsin päevapealt suitsetamise maha. Kuigi see juhtus juba mitu aastat tagasi tekib siiski vahel hetki kus on tahtmine suitsu teha. Õnneks olen nüüdseks õppinud sellele kiusatusele vastu hakkama ja see ka möödub kiiresti, kuid teadmine, et olin kunagi suitsetaja jääb alati. Loodan, et suudan samamoodi hakkama saada ka mängimisest hoidumisega. Kui varasemalt kulus palju minu vaba aega mängurlusele, siis nüüdseks olen suutnud seda asendada teistsuguste tegevustega. Veedan palju rohkem aega lastega, käin rohkem jalutamas, pildistan rohkem. Samuti olen hakanud rohkem lugema ja ristsõnu lahendama, kuid kunas pea on tihti muremõtteid täis, siis neile kahele tegevusele on raske keskenduda. Olles suhelnud endaga sarnases olukorras oleva blogitajaga otsustasin ka hakata oma mõtteid kirja panema...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar