Eile õhtul millegipärast ei suutnud uinuda ja leidsin end mõtisklemas paljudest asjadest mis on toimunud. Kuidagi jõudsin selleni, et mul on olemas blogi, mida kunagi sai usinasti kirjutatud. Hakkasingi siis uurima, et mis seisus see nüüd on. Tundub, et elab oma elu. Kas siin üldse veel mõni lugeja on jäänud, selles ma kahtlen, sest viimasest postitusest on möödas ei rohkem ega vähem kui 1 aasta ja 7 kuud.
Aga see selleks. Ma otsustasin, et teen ühe postituse. Sellise pigem veidikene minevikku vaatava. Kunagi sai hurraaga pihta hakatud ja regulaarselt kirjutatud. Täpselt enam ei mäletagi põhjuseid miks seda blogi pidama sai hakatud. Võibolla selleks, et end välja elada. Võibolla aga hoopis selleks, et kuskil alateadvuses oli karjuv vajadus abi otsida. Või siis hoopis lootus, et ehk õnnestub tänu blogile abi saada. Tagasivaadates aga selgub, et esimene postitus sündis 1. detsembril aastal 2020. Imelik on mõelda, et sellest on juba ligemale 6 aastat.
Sellest ajast alates on tegelikult juhtunud päris palju. Kes on seda blogi ikka veidikene jälginud, see üht-koma-teist ikka teab. Samas ka tegelikult on palju asju välja jäänud. Seda siis erinevatel põhjustel. Kas ma pole pidanud vajalikuks seda kirjutada või siis hoopis pole olnud julgust kõike kirja panna. Samuti on olnud tunne, et kuna tegemist on ikkagi algse idee kohaselt võlablogiga ja kui otseselt võitlust võlgadega ei toimu, siis polegi justkui millestki kirjutada. Kõikidest raskustest nagu ei taha halada ka. Kuigi mõningatest asjadest siiski oleks võinud kirjutada.
Aga ausalt öeldes, siis on mul sellest blogist tegelikult päris palju kasu ka olnud. Olen saanud tuge. Samuti olla ise toeks teistele sarnases olukorras olijatele. Mis muidugi kõige olulisem, siis tänu blogile sain ma suunised kuidas oma olukorrale lahendust leida. Selle eest olen ma kõige tänulikum. Vastasel korral ei tea mis oleks tänaseks saanud.
Ligemale kuus aastat hiljem pole ma endiselt võlavaba. Aga vähemalt olen nüüdseks jõudnud olukorda kus tunneli lõpus on juba kerget valgusvihtu näha. Veidikene on veel minna, kuid päris pikk tee on käidud. Ma ei saa öelda, et see teekond on olnud lihtne. Kaugel sellest.
Kui ma sellele rajale jõudsin, siis arvasin, et nüüd on suur töö tehtud ja edasi ainult võiduka lõpuni. Tegelikkus on olnud hoopis keerulisem.
Inimene oma olemuselt on paraku nõrk. Esimese asjana paraku otsitakse kergemaid lahendusi. Eriti ohtlik on see sõltlase jaoks, keskkonnas kus ahvatlusi ümberringi on meeletult palju. Ka mina pole erand. Mu teele on tulnud selle aja jooksul palju takistusi. Millest enamiku paraku tekitasin endale ise. Õnneks olen ka ise suutnud neid takistusi ületada. Samuti pole see õnneks muutnud seda kõige olulisemat eesmärki - saada taas võlavabaks. Küll aga on see teekond olnud tänu teelt eksimistele raskem kui võinuks olla.
Mida ma öelda tahan on see, et isegi kui fookus on paigas, siis sõltlase jaoks on selle paigast nihkumine eriti kerge tulema. Nüüdseks olen teinud endaga rahu ja leppinud olukorraga, et sõltlane ei saa mitte kunagi terveks. Aga ma õpin sellega igapäevaselt elama. Sellele ei ole tabletti, et võtad sisse ja hoiab olukorda kontrolli all nagu depressiooni. Mina pean olema iseendale selle tableti eest. Minu tablett on see, et küsin enda käest iga päev, kas ma tahan jälle seda kadalippu läbida. Kas ma olen valmis riskima, et ühest uitmõttest võiks jälle alguse saada allakäiguspiraal.
Aga miks ma nüüd nii palju aega hiljem ikkagi siia kirjutan. Põhjus on selles, et kui siiski on veel mõni huviline jäänud ja mõelnud, et mis sellest tüübist saanud on, siis nendele ma otsustasingi selle postituse teha. Muidu võib jääda mulje, et ma olen laisk või ülbe ja lihtsalt ei viitsi kirjutada. See oleks nende suhtes ebaaus, kes on mulle pöialt hoidnud ja mind toetanud või abistanud.
Seega, sõda pole võidetud, küll aga mõningaid lahinguid.