Kui ma eile oma postkastist tasulised meeldetuletuskirjad võlgnevuste kohta leidsin, siis mu kaasa märkas neid samuti. Õnneks polnud ümbrikul ühtegi lisamärget selle kohta, kes on saatja. Ma panin tol hetkel need taskusse ja rohkem sellest juttu ei olnud. Hiljem kodus alles ise salaja lugesin neid. Mu kaasa ei küsinud rohkem nende kohta ja ise ka ei nimetanud midagi. Õhtupoolikul aga hakkas mulle tunduma, et äkki ta kahtlustab midagi. Oli näha, et ta oli justkui tujust ära. Samas ei küsinud ta midagi ja eriti jutukas ka ei olnud. Vestlused olid pigem sellised jah ning ei vastustega. Ma ei julgenud ka ise hakata pärima, et kas midagi on valesti. Üritasin teha nägu, et kõik on suurepärases korras.
Iga päevaga on üha raskem ja raskem seda saladust hoida. Kahtlased telefonikõned, meilidega tegelemine ja nüüd veel kirjad postkastis. Mida päev edasi, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et eesriie on langemas ja kogu olukord päevavalgele tulemas. Eks see selline olukord ongi üks omamoodi näitemäng, milles minule on antud peaosa etendada. Samas võib ju näitleja hea olla, aga ka kui ikka päevast päeva pead üht kindlat osa mängima, siis ühel hetkel võib tekkida niiöelda üleküllus ja hakkavad vead sisse tulema. Teatud osa minus isegi loodab seda, et saaks selle lisakoorma oma õlgadelt ära, kuid teine pool kardab, et siis läheb olukord veel hullemaks ja ma teen sellega veel teistelegi haiget. Kuigi ma loodan mitte haiget inimestele teha, siis jään ikkagi realistiks ja tean, et lõpuks saavad inimesed haiget ikkagi, ainus mida ma veel loota võin on see, et saaks kasvõi natukene olukorda pehmedada.
Ma ei oskagi öelda kui palju kordi oma peas ma olen seda läbi mõelnud, kuidas sellest rääkida, millest alustada. Isegi hakkasin kirja panema, mida kõike ma siis öelda tahaks kui selle vestluse hetk on käes. Siiski ma endiselt ei tea kuidas seda jutuajamist alustama peaks. Vahel mõtlen, et võibolla oleks isegi natukene lihtsam jääda vahele ja siis küsimise peale selgitama hakata kui ise selle vestlusega algust teha. Igatahes eile oli mul tunne, et kuigi ta eriti välja ei näita, ta siiski on hakanud aimama, et midagi võib valesti olla. Kaldun arvama, et see päev, mil pean kõik ära rääkima ei ole enam mägede taga.
Mulle väga meeldib see postitust. Tuleb kohe täitsa südamest �� Also naisena ütlen, et praegu oleks õige aeg rääkida! Kui ta avastab ise siis on juba raskem. Soovin edu :)
VastaKustutaTänan! Aga ei ole päris kindel, kas sellisele vestlusele ongi kunagi õiget aega.
KustutaAga ära oota õiget aega. Selle suure mõtlemisega Sa midagi sellist välja ei mõtle mis juba juhtunut olematuks teeks või korvaks. Mis on olnud see on olnud. Rääkimiseks pead iseenda aju üle kavaldama...
VastaKustutaMõtle nii nagu Su aju ja Su olukord oleks "sinust" eraldi. Tõsta see juhtunu ja Sinu aju varasemad otsused ja teod justkui eraldi kandikule ja mõtlegi neist eraldiolevana. See ei tähenda muidugi, et Sa võiksid seda vabandusena kasutada aga lihtsalt probleemi lahendamise ajal on niimoodi lihtsam ja otstarbekam mõelda.
Sedamoodi mõeldes on Sul lihtsam kaasaga koos seda teie ees kandikul olevat probleemi lahata, analüüsida ja lahendada. Võib kiruda ja isegi vihastuda selle probleemi peale kui nii läheb... aga nii ei ole probleemiks Sina kui kogu isik vaid see Sinu varasem (vigane/mittekasulik) mõttemustrite komplekt mis teie ees kandikul on.
Kõigepealt võid iseenast natuke selle mõttega eelnevalt harjutada (ja tundub, et Sa juba teedki seda agarasti. Vbl lihtsalt enesele teadvustamata hetkel).
Seepeale kui juba ise usud seda ja mõtled niisugusel viisil, siis võid oma aju veel viimase trikiga üllatada - ära oota mingit õiget hetke vaid ütle suvalisel õhtul (kui lapsed magavad vms) endalegi ootamatult kaasale välja: "Tead kallis, mul on probleem..."
Ja edasi pole midagi vaja mõelda mida öelda. Vaatad talle vaikides otsa ja ta näeb Su silmadest ise juba Su probleemi... ja selle suurust...
Ära mõtle enne välja mida Sa talle ütled ja kuidas peaksid asja serveerima. Ainus mida pead ütlema, et Sul on probleem... kõik muu jäta ette välja mõtlemata...
Ja räägi tollest hetkest kõike nagu see on - ilma ilustamata, ilma valetamata ja varjamata. Kui kõike ausalt rääkida, siis pole midagi tarvis ette mõelda, sest tõde on väga lihtne rääkida otse. Valesid, vot neid on keeruline konstrueerida ja kooskõlas hoida - aga tõde, nii nagu Sina seda hetkel tead - seda on ülilihtne joosvalt rääkida.
Ühesõnaga - peta enda aju ja lase tal välja öelda ainult üks lause kaasale - "Kallis, mul on probleem..."
Ja kui siis lained peakohal kokku on ära löönud, katsu millalgi tagasi jõuda selleni, et Sa paluksid tema abi selle probleemi lahendamisel mis teie ees nähtamatul kandikul asetseb. Sest Sa üksi ei saanud ikkagi hakkama selle lahendamisega.
Lihtsalt üks minupoolne mõttekäik;) Loomulikult ei pea midagi sellist tegema kui see loogiline või abistav ei tundu...
Hoian pöialt!
See on väga loogiline mõttekäik. Tänan soovituste eest!
KustutaVäga kaunid mõtted, Janar! Ja väga kenasti kirja pandud. Nauding oli seda kõike lugeda, et tekitas igasuguseid mõtteid ja ideid endaski...
Kustuta