Sain siis ka mina täna esimesed tasulised meeldetuletuskirjad postkasti. Arvasin, et olen valmis selleks kui need saabuma hakkavad, kuid reaalsuses on see siiski hoopis teine tunne. Postkasti avades ja seal enda nimega nimega ümbrikuid nähes tekkis koheselt väike ärevustunne. Avades neid tegelikult ju ei tea, kuidas ja mida seal täpsemalt kirjutatakse. Jätab tegelikult ikka halva maigu juurde küll kui sellise kirja saad. Üks asi on e-mail, aga paberkandjal on ikka hoopis teine asi. Nüüd on hoopis teine tunne olla võlglane. Nagu kurjategija tunne on.
Eriti raskeks tegi olukorra veel see, et lapsed küsisid nende kohta. Pidin siis neile peenetundeliselt selgitama, et tegemist on issile saadetud dokumentidega. Seega järjekordne peatükk avatud raamatus "Jah, ka mina olen võlglane".
Koheselt muidugi kirjutasin neile, et sain teate kätte ja andsin veelkord teada, et olen valmis nendega läbirääkimisi pidama, et olukorrale paremat lahendust leida. Hetkel siis ootan vastuseid. Elame näeme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar