Mina kahjuks pole olnud vastutustundlik laenaja ja ilmselt on minusuguseid palju, kes selle tõttu on sattunud makseraskustesse. Mina ei süüdista enda hädades kedagi teist peale iseenda, sest kõik oma laenutaotlused ma olen ise teinud.
Aga kas laenuandjad käituvad alati vastutustundlikult. Sellele küsimusele on ilmselt raske vastata.
Mulle kirjutas hiljuti üks murelik kodanik, kes on samuti sattunud makseraskustesse. Seda lugu ma siinkohal rääkima ei hakka, sest tegemist on väga keerulise looga, küll aga võin öelda, et tema põhjused erinevad kardinaalselt minu omadest, kuid oma lugu rääkides pani ta mind mõtlema laenuandjate vastutustundliku käitumise üle. Siinkohal ma ei pea silmas ainult laenuandmist, vaid üleüldist käitumist laenuandja poolt. Iga laenuandja kodulehel on teavitus, et makseraskuste korral aidatakse lahendusi leida. Mis aga siis teha, kui makseraskustes kodanik soovib lahendust leida, aga laenuandja mitte? Kas selline käitumine on vastutustundlik? Selle kohta on igaühel oma arvamus.
Laenuandja nagu iga teisegi äriühingu eesmärk on teenida kasumit. Kõik saavad ilmselt sellest aru. Aga kas kasumi teenimise nimel ollakse valmis kõigeks? Ei tea. Alati kui keegi satub makseraskustesse, siis on süüdi laenusaaja, mitte laenuandja, sest vastu tahtmist kellelegi laenu anta. Veelkord toonitan, et mina laenuandjaid ei süüdista, et nad mulle laenu andsid ja ma nüüd võlglane olen ja ilmselt ei tee seda enamik võlglasi. Samuti ma kedagi ei halvusta, kuid siiski lugedes viimastel päevadel erinevat materjali, tekkisid paratamatult igasugused erinevad mõtted. Mõttekäigu lõpetuseks tahaksingi küsida, et kas võib olla olukordi kus siiski on osaline süü laenuandjal, olgu see siis tahtlik või mitte, et keegi võlaorjusesse satub? Ja kui nii, kas sellisel juhul peaks ka laenuandja võtma vastutuse?
Jah, siin on väga suured käärid laenuvõtja kahjuks. Justkui laenuvõtja üksinda vastutab kõige eest, kuigi tegelikult on talle niigi määratud üsna korralik intress selle teenuse kasutamise eest. Laenuandjale makstakse lõpuks kõik kinni. Eriti kui võtta aluseks see summa, mida ta tegelikult välja laenab. Laenuandjat kaitseb inkasso, kohus, kohtutäiturid, seadused. Laenuvõtja ainsaks kaitseks ja lootuseks on see, et ühel hetkel võlg lihtsalt aegub. Aga reaalselt ei kaitse laenuvõtjat keegi. Ja siis räägitakse pidevalt, et just laenuandja riski tõttu on intressid nii suured. No ei ole loogiline. Selle kõige tõttu antaksegi neid laene nii kergelt välja, kasum on isegi hapu laenu puhul kindlustatud.
VastaKustutaPäris keerulised küsimused, siin on mitu tegurit koos. Minu arust saaks riik kõige paremini kaitsta laenuvõtjat niiviisi, et maksimaalne lubatud intressimäär vähendatakse seadusega vähemalt poole võrra - ehk praeguse 60% (?) asemel oleks see nt 30%. Kui laenuandja arvates on risk liiga suur, et anda laen 30% intressiga, siis ta ei annagi laenu.
VastaKustutaÄriühingud tahavad muidugi kasumit teenida. Oleks tore muidugi kui nad käituksid vastutustundlikult, aga eeldada seda kahjuks ei saa - samas saab eeldada et nad käituvad seadusega kooskõlas, nii et seadused peavad muutuma.
Muide - Bondora, Omaraha jms portaalide puhul on tegelikud laenuandjad eraisikud. Äriühing üksnes vahendab neid laene. Nii et kui laen hapuks läheb, siis tavaliselt on just eraisik see, kes nii kasumist kui ka oma sisse pandud rahast ilma jääb.
Vastutustundliku laenamise nõude järgimise kohustus lisandus krediidiasutuste seadusesse alates 01.01.2007:https://www.riigiteataja.ee/akt/12771378 . Sama muudatusega lisandus ka §89 lg 31 („Krediidiasutus on kohustatud informeerima klienti võimalikest ohtudest laenude võtmisel“)
VastaKustutaSamas oli see antud kujul üsna pinnapealne. Põhimõte kirjeldati siseriiklikus õiguses rohkem lahti võlaõigusseaduse muudatustega, jõustunud 01.07.2011: https://www.riigiteataja.ee/akt/13364145 . Finantsinspektsiooni poolne soovituslik juhend „Nõuded vastutustundlikule laenamisele“ jõustus samast ajast: https://www.fi.ee/public/Soovituslik_juhend_Vastutustundlik_laenamine.pdf
Buumiaastatel eirasid pangad igasuguseid riskihindamise põhimõtteid ja laenuhalduritele oli pandud lausa kohustus väljastada kindel hulk raha iga kuu. Sellest tulenevalt eirasid pangad Eesti Vabariigi Põhiseaduse §32 mille kohaselt omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ehk – pangad rikkusid otseselt seadust. Laenude riske nõuetekohaselt hindamata väljastamine põhjustas üldise katastroofilise seisukorra. Majanduskriisi saabudes keelduti laenulepingute pikendamisest, tõsteti laenude intresse, lõpetati laenu saajatega sõlmitud laenulepinguid ennetähtaegselt, ei võimaldatud paindlikkust laenude teenindamisel ja sisuliselt imeti ettevõtted ja eraisikud likviidsusest tühjaks, põhjustades pankrotte ja muul moel majanduslikult raskeid olukordi. Lisaks sunniti inimesi, kes olid võtnud 30-aastase eluasemelaenu, lahendama ajutisi raskusi lühikese perioodi jooksul. Paljudel peredel oleks oma kodu alles, kui neile oleks antud võimalus oma probleem 30 aasta peale ajatada. Nii pika aja jooksul muutuvad kinnisvara hinnad kordades ja tuleb veel mitu tõusu ning langust. Tagatist näiteks 5 aasta pärast müües oleks saanud laen makstud ja raha oleks veel ülegi jäänud. Pank aga sundis laenumaksetega tõsiselt hätta jäänud inimesi oma kodu sageli 50 protsenti soetushinnast odavamalt müüma — laenuvõtja jäi ikkagi pangale mingi summa võlgu ja kodu ka enam ei olnud.
VastaKustutahea uudis lõpuks......Midagi täiesti pretsedenditut õigusabi maailmas - laenuandjal tuli tänu vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele tasuda krediidivõtjale kõik kulud. Kaasusest nähtub selgelt, et kui krediiti on antud krediiditaotleja maksevõimet hindamta, siis on laenusaajal õigus nõuda talle tekkinud kahju hüvitamist.
VastaKustutahttps://arileht.delfi.ee/artikkel/94393341/esmakordne-juhtum-laenufirma-pidi-vanaprouale-huvitama-koik-kulud-sest-rikuti-kindlat-pohimotet