Tagasivaade

Viimastel päevadel olen hakanud taas üha enam mõtlema selle peale kuna ja mis hakkas valesti minema. Olen hakanud seda niiöelda uuesti läbi elama. Üritanud mõista, mida ma mingil hetkel valesti tegin. Ühtpidi kõlab see justkui enesepiinamisena, kuid ma siiski usun, et see aitab mul muutuda paremaks inimeseks.

Ma olen veendunud, et ma pole täna enam see inimene, kes oli viis aastat tagasi, viis kuud või isegi viis nädalat tagasi. Inimesed minu ümber seda vaevalt, et märkavad, kuid ma ise tean seda. Päris suur osa mu mõttemaailmast on muutunud. On teatud asjad, mida ma vaatan hoopis teise pilguga kui seda tegin varem. Üks peamisi muutusi on suhtumine rahasse. Ma tegelikult ei ole kunagi olnud suur laristaja kui välja arvata sõltuvuse küüsi langemine. Minu jaoks ei ole oluline sõita vinge autoga, käia ringi viimasepeal firmariietes, osta kalleid ehteid või lihtsalt sooritada mingisuguseid emotsioonioste. Samas pole ma ka olnud kunagi eriline koguja. Tagantjärele mõeldes, siis see tõenäoliselt on üks peamisi põhjuseid, miks ma sõltuvuse küüsi langesin. Mul lihtsalt polnud sellist tagavara nagu oleks võinud olla. Neid põhjuseid on mitmeid miks ei olnud ja siin ei ole küsimus, et oleksin laristanud, vaid lihtsalt oleksin pidanud mõtlema ja planeerima teisiti. Teatud asju sai tehtud ja kohtades käidud, mille kohapealt oleks võibolla pidanud võtma veidikene rahulikumalt. 

Teine peamine muutus on suhtumine vabasse aega ja selle kasutamisse. Ma ei ole mingisugune musterisa ja kaaslane. Kaugel sellest. Enamiku ajast tööle orienteeritud. Paljuski näiteks lastega tegelemine on minu kaasa teha. Kõik lasteaiaga seotud toiminugud. Viimine, toomine, lastevanemate koosolekud, arenguvestlused jne. Lisaks kõik muu. Jah, minu töö iseloom on selline kus teatud perioodidel mul on lihtsalt polegi võimalik millegi muuga tegeleda, kuid siiski ma ilmselt oleksin saanud panustada veidike enam. Kasvõi nendel hetkedel mil vaba aega rohkem oli, kuid siis kulus see muudele tegevustele. Kahjuks ei ole suutnud seda ainult varem märgata.

Ma olen töötanud oma alal juba 15 aastat ja võib öelda, et mulle meeldib, mis ma teen ning ega ma väga ette kujutagi ennast muud tegemast. Nooremana sai mõeldud, et küll on lahe rabeleda kuus 350 töötundi nii, et sul on üks vaba päev, elada hotellides jne. Ometi nüüd lähevad mõtted selle peale, et kuhu ma selle töölõhkumisega siis jõudnud olen. Tööle olen ma ohverdanud ülikooli, oma kunagise lemmikharrastuse ja hulgaliselt vaba aega. Paljud mängud lastega on jäänud mängimata, käigud käimata. Teatud mõttes ka tänu tööle olen ma praegu võlgades. Mõni kindlasti imestab, et kuidas  selle kõige juures mu kaasa on seni suutnud minu kõrvale jääda ja veel eriti nüüd kus avalikuks tuli minu finantsprobleemid. Ja kui nüüd uuesti küsida, et kuhu ma siis jõudnud olen? Vastus on et, kaelani võlgadesse ja kahetsema seda, et pole olnud piisavalt hea isa ja kaaslane. Kui laps tuleb kutsub issit peitust mängima ja sa ütled, ma tõesti ei jõua, sest oled rampväsinud ning päev hiljem laps tahab sama küsida, kuid kuuled kuidas teine laps ütleb, et ära mine issit segama, sest issi on väsinud. Palju on olnud selliseid päevi kui ei näed lapsi ainult siis kui nad magavad või hoopis ainult nädalavahetusel. Kogu aeg selles keerises sees olles võibolla ei märkagi, et tegelikult oleks vaja mõningatele muudele asjadele ka tähelepanu pöörata, mitte ainult jälgida dollarimärke silmade ees. Ühel hetkel sellele ajale tagasi mõeldes aga paratamatult jõuab kätte arusaam kui paljust oled tegelikult ilma jäänud. Siiski tuleb tööd edasi teha, kuid mingil hetkel võib kätte jõuda hetk, mil tekib tahtmine hakata väärtushinnanguid ümber hindama. Isegi ka siis kui oled kurguni võlgades.

Lõpetuseks üks väikene austusavaldus klassikutele.